Francis Spufford Punane küllus

Francis Spufford

Punane küllus

Tänapäev, 2011

Selle raamatu žanrit on keeruline määratleda. Ajalooline dokumentalistika see justkui pole, puhas fiction ka nagu mitte, ammugi mitte isikuromaan või kujunemislugu. Ajastukirjeldustel on suurem roll kui tegelastel, kes tunduvat täitvat justkui statistirolli, ülesandega näidata tolleaegset mõtteviisi, olla erinevate ideede kandjad. Tegelased kui inimesed ja isiksused jäävad üsnagi pealispindseks, nende areng läbi erinevate ideede ja olude muutumise on ebaühtlane.

Kirjeldatav periood on Stalini-järgne režiimiõgvenduste ja ajutise „vabaduse“ aeg – 1950. aastate teine pool ja 1960-te algus. Tegevuspaik on Nõukogude Liit, tegelased noored teadlased ja humanitaarintelligents, kes, olles omaaegse muutunud kõrgharidussüsteemi produktid, rohkem või vähem ajupestud, vaidlevad erinevate ideede üle. Tollal ei kasutatud sõna „jätkusuutlik“, kuid see on peamine vaidluste uba – kas nõukogude teadus (nt Lõssenko), küberneetikavaimustus ning sotsialistlik „(plaani)majandusteadus“ suudavad tagada riigi jätkusuutlikkuse ja 1980. aastaks kommunismi jõudmise. Majandusajaloolasele (kui selliseid tegelasi leidub), pakub see raamat huvi, aga on loetav ka teistele vastavast ajastust huvitatutele. Pikalt pühendatakse ruumi üritusele tõestada sotsialistliku plaanimajanduse ainuõigsust ja toimivust, kus tollased „majandusteadlased“ üritasid ühildada teooriat ja praktikat, pigem kohandada teooriat praktikale vastavaks. Näidatakse, kuidas toimus tootmise planeerimine (mäletate, Tallinnaski oli Plaanikomitee maja?), kuidas näiliselt piiramatu tootmisressursiga NL’s tekkis mingi tootmisahela lüli tõrke tõttu defitsiit ja laialdasem kahju ka teistes sektorites.

Õrnalt puudutatakse Hruštšovi võimuperioodi poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid, antisemitismi teadus- ja kultuuriladvikus, teaduse mugandumist poliitkale vastavaks, natuke on tunda isegi külma sõja hingust.

Raamatu keel on hea, tõlge on ladus ja mõnusalt loetav. Üks apsakas siiski torkas silma. Nimelt, autori väitel sõi üks laps 1960te aastatel Siberi provintsilinnas jogurtit. Ma ei tea, millal jogurt kui toode mujal maailmas leiutati ja laialdaselt poodi müügile tuli, igatahes polnud toonases NL’is mingit jogurtit saada. Tõenäoliselt oli tegemist hapupiima või keefiriga, mille jaoks inglise keeles vastet pole, ning mis oli ilmselt see toiduaine, mida tegelane manustas. Kui tõlkija on näiteks liiga noor, et nõukogude aega mäletada, siis selleks palkavadki kirjastused toimetaja, kes sellised ebaloogilisused üles leiab ja ära parandab.

Suuline hinnang: majadus(ajaloo)huvilistele pakub see raamat rohkem kui lihtsalt ajaloohuvilistele

Hinne: 7/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Robert Ludlum Covert One series

Covert One’i seeria koosneb järgmistest raamatutest, mille autorid ei ole sugugi Ludlum ise.

Kuulasin neid inglise keelse audiobookina (1-7 raamatut).

1.The Hades Factor (with Gayle Lynds) (2000)
2.The Cassandra Compact (with Phillip Shelby) (2001)
3.The Paris Option (with Gayle Lynds) (2002)
4.The Altman Code (with Gayle Lynds) (2003)
5.The Lazarus Vendetta (with Patrick Larkin) (2004)
6.The Moscow Vector (with Patrick Larkin) (2005)
7.The Arctic Event (by James H. Cobb) (2007)
8.The Ares Decision (by Kyle Mills) (2011)
9.The Janus Reprisal (by Jamie Freveletti) (2012)
10.The Utopia Experiment (by Kyle Mills) (2013)

Tegemist on ladusalt edeneva põnevikuga, kus jälle üks ameeriklane (seekord arst-teadlane-eriagent) päästab korduvalt maailma (tihtipeale viimasel hetkel) erinevate pahade käest. Vahel on tal abiks ka (kultuurilis-rahvusstereotüüpselt) veidi posh briti agent ja tegus CIA naissõdalane.

Surmatoovad viirused terroristide käes, nanotehnoloogilised biorelvad, DNA-arvuti jms teemad, eriti, kui nendega on seotud veel topeltmängu mängivad tegelased valitustes ja luureorganisatsioonide juhtkondades, segatuna tempoka äkšõni ja üle noatera pääsemistega – kõik kokku garanteerivad põneva lugemis(kuulamis)elamuse. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi ööune tund ja muudeks tegevusteks planeeritud aeg sai ohverdatud selle nimel, et lugu ikka lõpuni kuulata.

Kellele žanr sobib, soovitan soojalt, väga kvaliteetne meelelahutus. Kuigi veidike korduvaid situatsioone ja deus ex machinat (nt briti ja naissõdalase ootamatu ilmumine just siis, kui peategelasel tulevahetuses kõik kuulid otsa saavad) ju veidi on, aga need sobituvad süžeesse kenasti.

Hinne 10/10

Seenelkäik





Toomas Hussar, 2012

Teine viimase aja kultusfilm, millest kõik räägivad. Et hoida näppu aja pulsil, käisin vaatasin lisaks Eestlannale Pariisis sellegi ära.

Filmi linastumise ajastus on juhtumisi kokku langenud muude poliitiliste tormikestega veeklaasis, pakun, et sellest ka eriline ja kiitev retseptsioon. Suisa parim Eesti film pärast Sügisballi, räägitakse ja auhinnatakse.

Eks rahvale ikka meeldib ju vaadata, kui „tugevamatele“ „ära pannakse“. (Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema, Peruusse maksumaksja raha eest reisima, üle mõistuse suurt palka saama, majoneesiarvet kuludesse lisama jne). Klassiviha provotseerimine avalikult (hiljutine streik) või varjatumalt (nagu selles filmis) tekitab ikka palju klikke ja vaatajaid.

Tuttavad, kes väitsid, et tegu on ülihea komöödiaga, ei hiilga just erilise vaimutundlikkusega, nentisin. Pean ühinema nendega, kes kehitasid õlgu, kui küsisin filmile hinnangut. Minu õlad kerkivad ja langevad nüüd nende omadega ühes taktis, no jättis ükskõikseks see film. Küünikud tõenäoliselt ei saagi rahvalikust komöödiast naudingut kätte. Läbivaks emotsiooniks oli mul lõbustatuse, parastamise, mille iganes asemel hoopis piinlikkus. Grotesk ja satiir peaks pakkuma pigem intellektuaalset lõbu ja värskust, siin filmis aga oli nii üht kui teist tulemust napilt.

 Filmitegelased ei läinud mulle korda, nende ülim abitus ja tölplus tundus ülepingutatuna ja võõristust suurendavana. Mul oli täitsa ükskõik, kas nad pääsevad metsast eluga välja või surevad kohaliku jorsi kirvelöökide all.

Tegelased ei arenenud filmi jooksul. Pärast kannatusi tsivilisatsiooni rüppe naasnud poliitiku isiksus polnud sugugi kasvanud. Valges golfivestis peetud „hingestatud“ kõne, isegi kui see tuli Aadu Kägu suust siiralt, tundus mulle ikka võltsina.

Ma ise ei suhtle selliste inimestega, aga küllap elu ongi selline, sest paljud ju kiidavad seda filmi, nii et midagi peab seal tegelikkusega kokku kõlama.

Suuline hinnang: ei ole mõtet aega raisata, loe parem mingit head raamatut

Hinne: 4/10

Veel arvustusi:

Sirp 

Sirp 2
Saan ainult nõus olla
VT
PM

Sławomir Rawicz Pikk ränd

Sławomir Rawicz

Pikk ränd
Tõestisündinud lugu teekonnast vabadusse
Kurimuri, 2010

Mõni aeg tagasi kirjutas ajalooajakiri, et keegi sakslane olla väitnud, et tuli pärast II MS jalgsi Siberist Euroopasse tagasi. Vist oli mingi teema seal ka mehe jutu usutavuses vms. Ei tea, kes kellelt inspiratsiooni sai, igatahes see raamat on väidetavalt tõestisündinud lugu ühe poolakast ratsaväeohvitseri põgenemisest Siberi vangilaagrist ja jõudmisest tagasi Euroopasse.

Kirjutaja stiil on lihtne, selge, tempokas, raamat loeb nagu põnevik või seikluslugu. Eks aastatetagused meenutused kaotavadki võib-olla detaile ja nüansse, meelde jäävad vaid faktid ja olulisemad värvid. Erilisi kirjanduslikke aspiratsioone autoril ilmselt pole, erilisi üldistusi ta ei tee, teksti esteetiline külg on samuti napp.

Grupp vange põgeneb hämmastava kergusega laagrist ja kõnnib 6000 km läbi Siberi, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, üle Himaalaja Indiasse. Rännakuks kulub 9 kuud. Nad ei sure janusse Gobi kõrbes (käies päikeselõõsas iga päev 30 km ja olles 6 päeva joomata); nad ei sure kurnatusse ega kõrgushaigusesse mägedes, olles selleks ajaks juba 8 kuud poolnäljas; mäed ületavad nad ilma igasuguse varustuseta (1 kirves ja nahkribadest nöör kuue peale); seal häirivad nad ka 2,5-meetrisi lumeinimesi, jajah, eksole jne jms. Maailm oli aastal 1941 muidugi teine, võib-olla oligi kogu Tiibet ja Himaalaja täis päästvaid lambakarjuste koopaid lõkkematerjali ja toiduvarudega.

Noh, inimvõimetel pole teadupärast piire, tugev motivatsioon võib inimese paljukski suuteliseks teha, aga veidike ebausutav (või siis liialdustega kirja pandud) see lugu näib. Võib-olla nad ikka ei olnud kõrbes nii kaua joomata ja lumeinimesed kangastusid nende hapnikupuuduses ajudele meelepettena.

Vahepeal kiskus asi hirmus moosiseks, kui nad Baikali taga metsas kohtasid üksikut põgenenud tüdrukut ja tema juhtus olema just poolakas. Nad võtsid tüdruku kampa ja suhtusid temasse igati džentelmenlikult.

Kui nad lõpuks jõudsid Indiasse, tabas neid post-traumaatiline stressihäire, nad pidid end haiglas turgutama suisa kuid.

Kokkuvõttes siis lihtne mõnus meelelahutus, sellisena täitsa soovitan.

 
Hinne: 8/10

Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10

Jelena Rževskaja Sõjaväetõlgi märkmed

Jelena Rževskaja

Sõjaväetõlgi märkmed

Tänapäev, 2010

Ostsin selle raamatu ennekõike filoloogilisest huvist, aga lingvistilise analüüsi, keeleõpetusmetoodika kultuurikontekstide võrdluse asemel lugesin peamiselt Hitleri punkri asukate viimastest päevadest ja ilmselgelt liiga palju ka Hitleri hammastest.

No ma ise ka naiivitar, oleksin pidanud mõtlema nõukogude haridussüsteemi ja keeleõppe metoodika ning kvaliteedi peale sõjaeelsetel Stalini hirmuvalitsuse aastatel. Nagu ka raamatust välja tuli, juhuslikud inimesed läbisid juhuslikud keelekursused ja läksid rindele tõlkima luurajate poolt kinni püütud sakslaste ülekuulamisi. Mis kultuurilis-lingivistilist analüüsi siit saab tulla, noore, kogemusteta, poolharitud, ehmunud inimese poolt, kes on sattunud ebaloomulikku ja ohtlikku keskkonda – sõtta ja rindele.

Autor pidas kogu oma sõjatee vältel päevikut, mille alusel ta hiljem kirjutas mitmeid raamatuid sõjast ja ajaloost.

Noore tõlgina juhtus ta olema just selles väeüksuses, mis vallutas Berliini ja avastas Hitleri punkri asukate laibad. Enda jaoks uue faktina sain teada, et Stalin keelas koheselt Hitleri laiba leidmise info levitamise, isegi marssal Žukov ei teadnud seda kuni 1965. aastani! Samal ajal muidugi Lääne liitlaste press pasundas kõrbenud laiba leidmisest, kuigi koheselt tekkisid ka teisikute, Hitleri Lõuna-Ameerikasse põgenemise jms vandenõuteooriad. Arusaadav, ajaloolised ja kurioossed sündmused on autorile olulisemad lahti kirjutada kui filoloogilised finessid, aga kui seda raamatut oleks reklaamitud kui Hitleri punkri viimaste päevade ja Hitleri hammaste saagat, poleks ma seda ostnud.

Tsensuur on Venemaal endiselt elujõus, olulistest teemadest (nt Punaarmee marodööritsemine vallutatud aladel ja Berliinis), mida autor oma silmaga nägi, libiseb ta väga kiiresti üle. Ta julgeb küll kritiseerida Stalinit ja tema sõja-eelset puhastust armeeladvikus, kuid mitte nõukogude sõdurite madalat haridus- ja kultuuritaset. Selles aspektis ühineb ta ametliku heroiseeriva propagandaga.

Tekst on kergesti loetav, tõlge suurepärane, ometi sundisin end raamatut lõpetama, sest konkreetselt see teema ei paku mulle kuigivõrd huvi.

Sõnaline hinnang: mittefiloloogist ajaloo- (II MS) huvilisele sobiv lugemine

Hinne: 6/10

Vuosaari ja Sügisball

 

Vuosaari,
Aku Luohimies
2012

Tõsised (loe: depressiivsevõitu) Euroopa filmid tasuvad ikka vaatamist, kasvõi ainult poliitilise ja kultuurilise toetuse pärast, ja kui teema on ka huvitav (nt sotsiaalprobleemid), siis tasub igal juhul kinno minna ja uus naabrite film ära vaadata. Vuosaari oli selline pöffilik film, mida ma festivali ajal kindlasti oleksin vaadanud.

Helsingi äärelinnas, mis on nagu meie Lasnamäe, ainult puhtam, moodsam ja heakorrastatum, elavad kortermajades erinevad inimesed, kes on erineval moel õnnetud, otsivad armastust, ei näe armastuse võimalust enda lähedal ja üritavad oskamatult suheldes oma probleeme lahendada.

Sõbrad, kellega koos filmi vaatasin, ütlesid pärast, et see on nagu Sügisball, ainult Sügisball olla diibim. No ma ei olnud Sügisballi varem näinud, vaatasin selle nüüd ka otsa. Jah, sarnane teema, õnnetud inimesed, kelle elud riivamisi kokku puutuvad, elavad koledas magalas. See on mingi spetsiifiline tuim ugri äng ja eelkõige oskamatus suhelda, mis inimeste elu õnnetuks teeb. Mõlemas filmis süvendas ka muusika valik (aeglane kurblik undamine) ja üldine pildikeel - lumine ja külm talv Vuosaaris ning rõske-udune räämas tühermaa Sügisballis - lootusetust, tühjust, võõrandumist ja armastusetust.

Sügisball,
Veiko Õunpuu
2007

 

Vuosaaris oli tegevusliine rohkem, ka tundusid need tegelased kuidagi rohkem elusad ja elavamad. Sügisballi neurootilised alkohoolikud (mehed) ja tuimad naised muutuvad vääääga aeglase tempoga filmis tüütuks. Vuosraari on tempokam, pakub ka mõningast (tragi)koomikat.

Sotsiaalporno aspekti rõhutab lisaks tegelaste täiskasvanu-suhete düsfunktsionaalsusele ka vanemate huvipuudus oma laste sisemaailma ja mõtete suhtes. Vanemad ei tea tihtipeale, mis elu nende laps elab, nad ei oska huvi tunda, hoolida ega ammugi mitte piisavalt tähtsustada oma üleliigseks ja tüütuks muutunud lapsi.

 

Lisaks muidugi ka tühja tühise elu „madaluse“ väljatoomine seksistseenide ja ropendamise kaudu. Soomlaste v-sõna lembus üllatas mind tõesti! Ja et seda kasutavad pidevalt, ka lastega suheldes, mitte ainult narkarid ja heidikud, vaid ka nö „normaalsed“ inimesed, ka haritud ja intelligentsed! Loodetavasti on see kunstiline liialdus.

 

Sügisballi riistavälgutamisele ei leia ma ka muud põhjendust, kui soov rõhutada tundetust ja tühisust. Kui tegemist polnud just proteesi või pikendusega, võib näitleja muidugi uhkusega oma riista välgutada, häbeneda pole tal küll midagi. Ja küllap see siis ikka kokku kunts oli.

Sügisballis meeldis mulle ajastute segunemine. Saan aru, et Undi raamat (mida ma pole lugenud) kirjeldas nõuka-aega, filmis toimub tegevus tänapäeval, samas mõned detailid viitavad justkui nõukogude nähtustele – šveitser ja restoraniteenindus (või siis pigem 1990te algusele), mööbel ja muu korterisisustus, ebamäärane riietusstiil. Samal ajal on tegelastel mobiilid ja mõni uuema aja auto.

 

Koomilis-traagiline ja ilmselt ka paljutähenduslik seik Vuosaarist oli see, et kõik tegelased, sõltumata oma intelligentsi ja elustandardi tasemest, vaatasid õhtuti ühte ja sama, päevast päeva korduvat nõme-reality’t. Telekas on lisaks alkoholile üks levinuim ja kättesaadavaim tuimesti ning unustuse ja põgenemistee pakkuja, ja tundub, et mitte ainult keskpärastele Tädi Maalidele.

 

Sügisballi peetakse vist parimaks Eesti filmiks.

Olen nõus, et Vuosaari ja Sügisball on mõlemad tõesti üsna head filmid, vaataja ei pea kahetsust tundma raisatud aja pärast.

 

Hinne:

Vuosaari 8/10

Sügisball 7/10

Veel arvustusi: yksainus, vaskuss,  PM, Sirp 1, Sirp 2  

Marcin Šwietlicki Kaksteist

Marcin Šwietlicki

Kaksteist
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009

Raamat sai jälle kuskil mingi preemia, sestap ma selle ka ostsin. No ja et on kaasaegne kirjandus või nii. Ja kuna poola autorite raamatutest suutsin meenutada ainult vaieldamatut lapsepõlve lemmikut, millest saadud helge elamus on mul siiani meeles ja mida sai ikka vähemalt 5-6 korda loetud - Adam Bahdaj Matk naeratuse eest. (Eesti Raamat, 1971), siis mõtlesin, et ei peaks piirduma ainult selle ühe mälestusega ja tutvuma ka kaasaegse poola kirjandusega.

Lugemine muutub juba esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi, Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)

Luuser ja passiivne jobu, kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära), sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock? Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks nimetamise põhjus?

Sarnaseid depressiivseid keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid, pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.

Tulles tagasi poola krimka juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles „loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005), siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.

Läbi pideva ja igapäevase joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.

Lõpplahendus on banaalne ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada, pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise kommertsmeedia sissetung.

Kahtlustan, et raamatus toimub ka väike product placement, miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida ma ka tean...

See raamat on osa triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.

Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,

mida kommenteerija soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.

Tõlkija on vana tegija poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.

Raamatu kujundus tundus mulle alguses õõvastav, soooo 90ies, aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.

Sõnaline hinnang:  sobilik depressiivsema krimikirjanduse sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta

Hinne: 3/10

Guillermo Martínez Märkamatud mõrvad

Guillermo Martínez

Märkamatud mõrvad

Pegasus, 2008

See on paras puhkuse või ühe nädalavahetuse kerge meelelahutuse-krimka.

 Välistudeng saabub aastaks Oxfordi matemaatikat ja loogikat õppima ja komistab mõrvajada otsa. Siis osaleb koos ühe asjasse segatud professoriga mõrvade „lahendamises“ (politseinike töö on parimas Agatha Christie’ vaimus üsnagi tagaplaanile jäetud), gets lucky, gets laid ja lõpuks selgub ka müsteeriumi lahendus. Ja nagu Christie’lgi, peitub siingi loo võti mineviku peresuhetes.

Rohkem spoilerdama ja sisu ümber jutustama ei hakka.

Raamat on vaba igasugustest liigsest mürast, mida autorid sageli enda erudeerituse näitamiseks lisavad. Natuke filosofeerimist tõe leidmise võimalikkuse teemadel on loo arengu jaoks vajalik. Tekst on kerge, läbipaistev ja iga sõna on loo enda – mõrvade ja nende lahendamise – teenistuses. Selle eest autorile au ja kiitus! Teisalt jälle, oleksin võib-olla soovinud rohkem lugeda põhiliste tegelaste enda minevikust ja taustast, samuti Oxfordi ülikooli ajalool ja füüsilisel keskkonnal oleks võinud olla loo arengus suurem roll. Muidu oleks võinud ju samahästi kogu lugu juhtuda ka Eesti-Ameerika Ärikolledžis!

Ei, tegelikult on see žanripuhas Christie’lik krimka, kus lugeja kahtlustab järjest kõiki tegelasi, keda loo arenedes tutvustatakse. Reeglina ma krimkat lugedes oma pead mõrvari äraarvamisega ei vaeva, naudin passiivselt nagu telekavaataja pakutavat meelelahutust, ja raamatu läbilugenuna võin juba järgmisel päeval selle sisu ja mõrvari isiku südamerahuga unustada.

Raamatu kaanel mainitakse ka selle põhjal tehtud filmi. Vaatasin kohe selle ka raamatule otsa. Film on isegi üllatavalt raamatupõhine ja tegelikult sama hea meelelahutus. See on neid haruldasi kordi, kus võib vabalt filmi ära vaadata ja raamatut mitte lugeda, erilist kvalitatiivset erinevust raamat filmile juurde ei annaks.

Tõlge on väga hea, aga ega algtekst ilmselt ka väga keerukas polnud.

Sõnaline hinnang: lahe suvine meelelahutus

Hinne: 7/10