Mo Yan Punane sorgo

Mo Yan

Punane sorgo

Koolibri, 2014

See oli väga omapärane lugemiselamus. Lihtne kerge läbipaistev tekst oli ühtaegu poeetiline ja muinasjutulik, kirjeldas lahinguid ja vägivalda aeg-ajalt siin-seal läbikumava huumoriga, segades realismi ja sotsiaalporno fantaasiamaailma ja sulaselge eksortsismiga.

Kui Eesti lugeja on tavapärasest veidi rohkem tuttav Hiinamaa elu-oluga, siis tuleb see lugedes ainult kasuks, aidates luua elavaid kujutluspilte maaelust, talupoegade mõttemaailmast, nende elu reguleerivatest kommetest, mis läänlasele tunduvad vahel absurdsed ja naljakad. Raamatu tegevus toimub 1920-1930-tel, aga tõelise ääremaa (Hiina puhul pigem sisemaa) süvaprovintsi väikeste külakeste tänapäeva eluviis ei erine tolleaegsest kuigivõrd, olen seda oma silmaga näinud.

Lugedes püüdsin ära arvata, kas autoril oli kirjutades irooniline hoiak Hiina ja selle inimeste elu suhtes või siis tuli naljategemine kogemata välja ja absurdivõtmes kirjeldatud tõsised juhtumised kukuvadki Hiinas välja koomilised. Ma ise kaldun arvama teist varianti.

Nagu Venemaa suureks ideoloogiliseks narratiiviks on Teine maailmasõda ja selleaegsed kannatused/kangelasteod, nii on Hiinal selleks Jaapani okupatsioon 1930-tel. Mõlemad riigid hoiavad oma ametlikus ideoloogias üleval vihkamist ja andestamatust, mida kultiveeritakse igale järgmisele põlvkonnale juba lasteaiast peale.

Nii et kui hiinlane kirjutab loo Jaapani okupatsioonist, on see juba pool võitu, st müügiedu ja kuulsust. Lugedes mõtlesin, et kas see on nüüd siis Nobeli vääriline lugu (tõlge, muide, on ülihea!).

Raamatu lõppu on lisatud tõlkija järelsõna ja autori Nobeli-kõne. Autor ei saanud küll auhinda ainult selle ühe romaani, vaid kogu oma loomingu eest. Nagu ta ka ise ütleb, on ta lugude jutustaja ja see tuleb tal hästi välja. Lugu voolab ladusalt, isegi tänapäeval nii moodne ajaline segipaisatus on peaaegu märkamatu, lugedes säilib huvi tegelaste käekäigu vastu, absurdihuumorikilluke siin-seal aitab ka motivatsiooni üleval hoida, et 450 leheküljega ühele poole saada.

Üldiselt soovitan lugeda seda raamatut just lugemiskogemuse ja -elamuse pärast, sest sisu (sõdimine jaapanlastega) ei ole just eriti paeluv teema. Korduvate lahingustseenide vahel on kirjeldused oma toimetusi tegevatest külaelanikest, nende suhetest ja kiiksudest, ja see on juba lõbusam lugemismaterjal.

Veelkord sügav hiinapärane kummardus tõlkijale!

Hinne: 8/10

Sirbi artikkel

Sarah Winman Kui jumal oli jänes

Sarah Winman
Kui jumal oli jänes
Varrak, 2012

Peaaegu et iga inimese lapsepõlvest, kujunemisaastatest ja elust võiks raamatu- või romaanitäie suuruse loo jutustada. Enamik kirjapandud lugusid ju ongi kellegi elu enam või vähem detailne kirjeldus. Siingi on kirjeldatud minategelase õnnelikku ja turvalist lapsepõlve, täpselt nagu Lindgreni lasteraamatutes, mõistvaid intelligentseid vanemaid, vabadust kujuneda selliseks isikuks nagu parajasti kujuned, sõpruse ja armastuse kogemist jne. Kui hilisemas elus tulebki ette traagilisemaid sündmusi, siis lõpuks laheneb kõik ikkagi hästi, lahkuläinud saavad kokku ja poolikud asjad saavad lõpetatud.

Muhe ja positiivne lugemine. Südamlik, vahel naljakaski. Lugu on tore, puudutab veidi pealispindselt, paneb veidi kaasa elama, aga üdiselt ei vapusta eriti millegagi. Samas, mõnus ajaviide. Naistele ilmselt meeldib rohkem.

Arvamused: 1, 2, 3, 4

Hinne: 8/10

Anna Funder Stasiland

Anna Funder

Stasiland

True stories from behind the Berlin wall

2003

Austraallannast germanofiil elab 1990tel Ida-Saksas ja kirjutab raamatut Stasi agentidest ja nende poolt jälgitud inimestest. Ta teeb intervjuusid mõlema „poole“ esindajatega, kes, vaatamata Saksamaa taasühinemisele, elavad enam või vähem avalikult oma endisaegses maailmas.

Minu meelest kajastavad tegelikku ja „suurt“ ajalugu, sündmusi ja nende tagajärgi just nende keskmesse sattunud „väikeste“ inimeste isiklikud lood, mitte ainult kindralite ja presidentide otsused. Igatsust DDRi järele olen näinud mitmes erinevas teemakohases dokumentaalfilmis ja intervjuudes-meenutustes, ka siin raamatus on näha, kuidas nii stasilased ise kui ka nende ohvrid ei suuda vabaneda minevikuvarjudest ja kohaneda muutunud ühiskonnakorraga.

Väidetavalt oli SDV-s endistest idabloki maadest kõige tihedamalt Stasi agente (suhtarvuna elanike koguarvu), kordades rohkem kui N Liidus, näiteks. Endised „kaastöötajad“ ja pealekaebajad tunnevad end nüüd veidi ebakindlalt, kuid nagu ikka, kõige suuremad kurjategijad jõudsid olulisemad toimikud Berliini müüri langemise ajal hävitada.

Raamat on tempokas, igavaks ei lähe, pakub ajaloohuvilistele kvaliteetset meelelahutust ja mõningaid teadmisekilde.

Arvustus

Hinne: 8/10

Ray Bradbury Marsi kroonikad

Ray Bradbury

Marsi kroonikad

Eesti Raamat 1974

Mirabilia sari tekitab minus lapsepõlve nostalgiat. Raamatukogudes olid need raamatud eriti nõutud, koltunud-võidunud kapsaks loetud, kuid sellegipoolest otsisin seda sarja riiulitelt alati esimesena. Tegelikult ma ei mäleta, kas ma kunagi lapsepõlves lugesin Marsi kroonikaid või mitte, igatahes nüüd puhkusel seda lugedes tundus selle kaas tuttav, kuid sisu mitte.

Ma ei ole praegu ega pole ka noorest peast olnud eriline ulmefänn, nõuka-ajal sai lihtsalt loetud peaaegu kõike, mida Lääne kirjandusest tõlgiti. Selline varane 1950-1960te naiivsevõitu ja humanistlik ulme mulle täitsa meeldib (nt Strugatskid). Lugedes paigutasin raamatu kirjutamisaja 1950tesse, tegelikult valmis see suisa 1940te lõpul. Ajastu kumab läbi praegusele lugejale ülemäärases ja vananenud mehhaanikas, varases lampelektroonikas (kui nii võib väljenduda) ja loomulikult digiajastu-eelses „tulevikutehnoloogiate“ kirjeldamises. Samuti külma sõja aegne tuumakonflikt oli kuidagi sellele ajastule omaselt kirjeldatud. Mõtlesin mõningase murega, kuigi guugeldada ei viitsinud, kas siis 1950tel tõesti veel usuti, et Marsil on kanalid ja leidub vett? Minu meelest mitte, aga kes viitsib, vaatab järele.

Ja soorollid! Selgub, et ka Marsil tegeleb naissoost marslane peamiselt tolmu pühkimise ja söögivalmistamisega ja meessoost marslane istub oma kabinetis mitte midagi tehes (kui irratsionaalse ja emotsioneeriva naismarslase korralekutsumist just millegi tegemiseks pidada). Silme ette tulevad Ameerika 1960te filmid, kus mehed olid karmid kauboid ja naised tegelesid peamiselt abitu kriiskamise ja nutmisega, neid tuli pidevalt sülle võttes päästa ja nende juhitamatu looma(u)likkus vajas karmi kätt ja paikapanemist.

Loo moraal on aga ajastuülene – kõik, mida valge mehe (siin konkreetsemalt ameeriklaste) käsi puudutab, muutub tuhaks ja hävineb. Inimesed hävitavad end oma koduplaneedil ja loomulikult ka kogu marslaste tsivilisatsiooni.

Tore lugemine, tahaksin lausa kasutada sõna „nunnu“ selle raamatu kohta.

Arvustused 1, 2

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Jonathan Safran Foer Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Jonathan Safran Foer

Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Varrak, 2013

Minu meelest rääkis see raamat leinast, sellega kaasnevast valust ja ilmajäämisest ülesaamisest, kuidas see kellelgi õnnestub või siis ei õnnestu. Nii poiss, kes leinab oma 9/11 sündmuses kaotatud isa, kui ka tema vanavanemad, kes leinavad taga oma armastust, leiavad mitmeid asendustegevusi ning oma valu summutamise psüühilisi ja/või psühholoogilisi võtteid.

Üldiselt ma ei naudi ega huvitu hullude vms psüühilistes piinades tegelastele kaasaelamisest, ei filmis ega raamatus, ja siingi käis peategelane, 9-aastane poiss mulle vahepeal närvidele, kõige oma andekuse, valu ja enesevigastamisega. Samuti tema vanaema ja vanaisa, kes elasid justkui mingit asendus- või varjuelu. Jah, ma saan aru, et on raske ja nii edasi, aga no mis teha, mõnel puhul mul empaatiat lihtsalt ei teki. Võib-olla tuleb selle mõistmiseks endal sarnases olukorras olla.

Samas, tegelastele pidevalt kaasa tundmata, oli mul seda raamatut ikkagi huvitav lugeda, minu meelest oli leidlik nii kogu loo idee, kui ka see, kuidas tegevuskäiku oli arendatud.

See on vist üks neid harvu raamatuid, kus leidlikult mängitakse tekstiga, nii struktuuriliselt kui visuaalselt, mitte diibi panemise ja puhta kunsti enda pärast, vaid minu meelest sobis see mäng kokku loo sisu ja tegelastega, väljendades väga hästi nende psüühilist seisundit.

Suuline hinnang: tore lugemine, see on nüüd minu jaoks see kaasaegne kirjandus oma positiivses tähenduses

Hinne: 8/10

Michel Houellebecq Elementaarosakesed

Michel Houellebecq

Elementaarosakesed

Varrak, 2008

Ütleme siis nii, et Võitlusvälja laienemine oli sissejuhatus houellebecqoloogiasse, Elementaarosakesed üsna ootuspärane teemaarendus. Autor jätkab sama teemaga, st inimelu tühisuse ja eesmärgitusega, kirjeldab justkui tühje elusid, mis varem või hiljem jõuavad omadega ummikusse. Osakesi oli toredam lugeda, sest autor suutis mind tegelastest ja nende käekäigu jälgimisest rohkem huvituma panna. Detaile, sisukust, tegevusi oli rohkem, samas ei pannud see mind tegelastega samastuma, mõtlesin lugedes, et mul ei ole nendega midagi ühist, ma ei jaganud nende vaated ja mõtteid, otsuseid ja valikuid. Lääne heaoluühiskonna liikmete elusisu otsingud, järjepidevusetu ning loobumisega segatud püüdlus mitte elada oma elu „nagu hotellis“, suhestuda, seostuda millegagi, tunda midagi. Kellele see peaks korda minema? Neile, kes tunnevad end Osakeste tegelastes ära, on depressioonis, elavad sama tühja elu? Nad teavad seda niigi, vaevalt, et neid kuigivõrd liigutaks teistest samasugustest teadasaamine ja lugemine.

Seksuaalsusele pöörab autor selles raamatus rohkem tähelepanu, üks tegelane püüab sellest eneseteostust, identiteeti, tugevaid tundeid või mida iganes. Teine tegelane (eelmise poolvend) on pigem aseksuaalne, ometi mõjutab see suutmatus või loobumus tema elu ikkagi rohkem kui ta arvab. Seega, seks ja armastus (või „suhted“, millega tänapäeval seda rasket A-sõna asendatakse; seda sõna kasutab autor Osakestes väga vähe või üldse mitte) pole ka universaalne päästerõngas. Mis siis veel üle jääb? Töö ja karjäär? Mõlemad tegelased teostasid end väga erinevalt, kuid ometi rahuldust saamata ning maitsmata ise oma töö vilju. Paljunemine on samuti ummik nende mõlema jaoks, nad on ka ise seda oma vanemate jaoks.

Tundub, et autor inimesi ja inimkonda väga ei armasta, helget tulevikku neile praegusel ebatäiuslikul kujul ette ei näe (inimeste saatuseks näib olevat hullumaja, suremine vähki või enesetapp), võib-olla ainult eugeenika võib kergendada inimeste elu raskusi, vältida piinava elutunnetuse teket üldse. Viited Huxley Heale uuele ilmale, mida pubekana lugesin ja mis mulle tookord väga muljet avaldas, seotuna ühe tegelase teadustööga, tunduvad mulle parajalt iroonilised, ma muidugi ei tea, kas autor nii ka mõtles.

Hingetuse ja tundetuse vastu otsitakse rohtu New Age’ist, autor kirjeldab mõnusa irooniaga vist 1960te hipiliikumisest alguse saanud New Age’i, spirituaalsuse, holistilisuse jms otsijate küünilist petmist „gurude“ poolt. Eks ole raamatus kirjeldatud nudistide-swingerite laagergi sarnane eksinute pelgupaik, mis tegelikult vastuseid valusatele küsimustele ei paku.

Kokkuvõttes, Elementaarosakesed on parem kui Võitlusvälja laienemine, hoogsam, sisukam.

Endiselt ei kahetse lugemisele kulutatud aega.

Arvustus

Arvustus

Hinne: 8/10

Ted Gup Auraamat

Ted Gup

Auraamat

CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid

Sinisukk, 2001

Raamat kirjeldab külma sõja erinevatel etappidel ja ka selle lõppedes CIA „salasõdades“ hukkunud agentide elukäiku ja nende surmasaamise asjaolusid. Paljud hukkunutest, kuigi nad surid isegi rohkem kui 50 aastat tagasi, on siiani avalikkusele tundmatud ja nende nimesid ja missiooni, mis nad surma viis, hoitakse siiani saladuses. Nende omaksed peavad siiani vaikima või valetama, kasutades agentidele loodud legendi.

Raamatut võib lugeda kui põnevalt ja asjalikult koostatud dokumentaalprojekti, mis kohati kipub eht-ameerikalikult(?) liialdama pateetika ja emotsioonidega. Samas on see aga suure ja ebaefektiivse organisatsiooni allakäigu kirjeldus. Raamat ilmus USAs 2000. aastal, seega enne 9/11 sündmusi. 1990-ndatel sai CIA’le osaks üks fiasko teise järel, aga suurem jama oli veel tulemas. 

Autor järeldab, et CIA allakäiguni viis liigne salastamine, mille vastu ta oma raamatuga ka võitleb. Salatsemine on ju ometi hea vahend varjamaks organisatsiooni küündimatut juhtimist ja läbikukkumisi.

Alates 1947. aastal CIA loomisest kuni tänase päevani muutus maailm väga palju ja kiiresti. CIA ei suutnud alati nende muutustega kaasa minna, kui ta püüdiski seda teha, siis vahest tuli see välja rabedalt ja ebaadekvaatselt. 1950-test aastatest peale oli CIA’s palju endisi sõjaväelasi, kes pidid tegema palju füüsilist ja „musta“ tööd nt Aasia ja Aafrika rasketes oludes. Kui sõjardite põlvkond vananes, kadus ka nende kultuur organisatsioonist ja tekkis vajadus teistlaadi väliagentide järele. Külma sõja lõppedes ei häälestanud CIA end piisavalt ruttu uuele ohule - terrorismile – ümber, tegelikult võib öelda, et isegi kuni 9/11 sündmuseni ei suudetud seda ohtu piisavalt adekvaatselt hinnata. Nagu ikka, sellistel puhkudel, võiks öelda, et 1990-tel vaevas CIA’d juhtimis- ja kultuurikriis, mis maksis kätte mõttetute ohvrite ja erinevate operatsioonide läbikukkumisega.

Autor keskendub agentide elule, üritab neid salastatuse anonüümsusest välja tõmmata ja neid inimlikustada. Võib-olla oleks minu maitse järgi võinud rohkem ka ajaloolis-poliitilisi taustu kirjeldada, lühidalt küll mainitakse, miks mingi operatsioon oluline oli, nt miks oli Laos külma sõja algupoolel USA ja CIA jaoks oluline maa – kui paljud meist seda teavad?

Üldiselt on raamat hästi tõlgitud ja ilma suuremate apsakateta.

Teemast huvitatutele soovitan soojalt.

Hinne: 8/10

Sofi Oksanen Kui tuvid kadusid

Sofi Oksanen
Kui tuvid kadusid
Varrak, 2012

Peab ütlema, et see raamat raputas mind vähem kui Puhastus. Võib-olla olid Puhastuse tegelased kuidagi tugevamate värvidega kujutatud, dramaatilisemad oma valikutes, meeleheitlikumad. Tuvide tegelased olid pea kõik ellujääjad ja see tegi nende loo kuidagi igavamaks. Ajastu, millest jutt, oli muidugi huvitav ja traagiline, sarnaseid ja veel hullemaidki lugusid juhtus tollal elanutega kindlasti. Aga ka praegu elavatest inimestest, keda ma tunnen, võiksin nimetada neid, kes sarnastes oludes oleksid samasugused ellujääjad nagu Tuvide peategelane. Nagu ka neid, kes sõnakuulelike lammastena Siberi rongile lähevad, nagu sakslased tollal imestasid.

Millegipärast tundus mulle see luureteema veidi liialdatuna, aga samas tundub loogiline, et erinevatel võimudel olid oma luure- ja sabotaažirühmad, ja samuti tundub loogiline, et neis tegutsesid samad inimesed iga võimu ajal, kui palju neid siis ikka jõuti piisavalt asjalikuks agendiks välja koolitada.

Mõtlesin lugedes sellele, kuidas erinevad tegelased valisid endale erineva elusisu ja ellujäämisvõitlusele eesmärgi, kellele oli see võim ja karjäär, kellele kodumaa vabadus, kellele inimlik lähedus ja armastus, aga ometi ei saavutanud keegi seda ja oli loo lõpus kui mitte päris hukkunud, allakäinud, siis rahulolematu vähemalt.

Olen ühe arvustajaga samal meelel: Evelini ja Reinu lugu oli tarbetu. Ilmselt pidi autor Evelini tegelaskujule kuidagi liha luudele kasvatama, tegema temast samuti olude ja valede valikute argliku ohvri, aga see, et Evelin viis loo lõpus kõik otsad kokku, osutus just Rolandi tütreks ja mis veel pikantsem, lausa Juuditi tütreks, tundus veidi seebiooperlikult kunstliku ja uskumatu kokkusattumisena.

Minu jaoks oli veidi tüütu ja loo pealiinist kõrvale viiv see tudengiaastate lihaturu (ülikoolist tulevase mehe leidmise) teema, aga selline mõtteviis, mis seal salata, oli ka minu põlvkonna naistudengite seas üsna levinud, mis siis veel konformistlikest 1960-ndatest rääkida.

Samuti pean nõustuma, et homoseksuaalsuse teema vihjeline sissetoomine oli tarbetu. Alles epiloogis saame põgusalt teada, kuidas see peategelase mõningaid tegusid mõjutas, aga me ei leia, milline oli peategelase enda suhtumine sellesse, kas ja kuidas seda sisimas läbi elas, analüüsis ja põhjendas.

Oksasel kordub Tuvides jälle see ajastute ja kohtade vahel edasi-tagasi liikumine, mis mulle väga ei meeldi. See hakib teksti ja loo kulgemise ära, aga hoiab samas ka huvi üleval. Kui kõik romaanimõõtu lood oleks sellise ülesehitusega, oleks see minu meelest küll väga tüütu.

Ühe detaili kallal tahan norida ka. Tõlkijaga oleme samast põlvkonnast ja meie tudengiaastatel nimetati ühikat ühikaks, aga need, kes olid tudengid 1960ntatel, nimetasid seda intriks. Ja kindlasti ei nimetanud 1965. aastal tollast intrit ühikaks põlvkonna võrra vanem KGB töötaja, kes ise polnud kunagi kõrgkoolis õppinud.

Kokkuvõttes on ju raamat hea, lugu huvitav, usutav, dramaatiline. Kiidan samuti autori oskust ajastu olusid ja detaile ilmekalt silme ette manada, samuti tegelaste valikuid, hirme ja üldse kogu mõttemaailma muutuvate aegade kontekstis arendada.

Sõnaline hinnang: kui Puhastus väga meeldis, siis see valmistab väikese pettumuse, aga lugeda tasub ikkagi

Hinne: 8/10

Täiendavat lugemist:

raamatu kodukas

arvustus 1 (kiiksuga ja keeleliselt elav)

arvustus 2

arvustus 3

Peter Molloy KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM

Peter Molloy
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM.
Meenutusi igapäevaelust raudse eesriide taga.
Varrak, 2010

Külma sõja ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste meenutused. Ajakirjanduslikud intervjuud on veidi kabedamaks kohandatud, tekst on väga ladusalt loetav. Raamatus kirjeldatakse erinevate inimeste, nii kõrgete parteifunktsionäride, popstaaride ja tippsportlaste, kui ta tavaliste inimeste elu ja nende erinevaid kannatusi vangis, laagris, diktaatori õukonnas ja mujal. Siin on tõsiseid ja kurbi, aga ka koomilisi elukäike ja seiku. Kõige rohkem pööratakse tähelepanu Ida-Saksa eluolule, puudutatakse ka Berliini müüri langemise aega selles osalejate silme läbi.

Ma ei teadnud näiteks, et Rumeenia diktaator Ceausescu oli sel määral haige inimene, et oma paranoiaga lõi enda õukonnas (ja ka laiemalt Rumeenias) sisuliselt teise reaalsuse, paralleeluniversumi. Rumeeniast ei teadnud me ka tollases Nõukogude Liidus elades eriti midagi, ilmselt Moskva keskvõim oli kursis sealse sürrealistliku elukorraldusega, kuid ei sekkunud, pidades sealseid liialdusi mitte kuigivõrd hälbivaks peamisest kommunismikursist. Hämmastav oli näiteks Ceausescu soov suurendada Rumeenia rahvaarvu, keelates abortide tegemise. Lisaks ei tunnistatud ka 1980ndatel aastatel AIDSi kui kapitalistliku haiguse olemasolu ja tuhanded Rumeenia lapsed surid tundmatusse haigusesse, mida ei osatud ravida. 

Mitmed tegelased kirjeldavad, kuidas neid kasvatati üles kommunistiks, eriti Saksamaal, vastukaaluks natsismile, kuidas inimesed siiralt uskusid propagandat ja täitsid jaburaid reegleid. Huvitav oli see, et mitmed intervjueeritavad, mitte tingimata endised parteifunktsionärid, vaid ka tavalised inimesed, kurtsid, et praeguses ühiskonnas puudub tollane kollektiivitunne ja seltsimehelikkus. Praegused kapitalistlikud individualismi ja võistlemist soodustavad väärtused on inimesi ja nende suhteid vaesestanud. 

Kokkuvõttes on raamat üsna pealiskaudne, aga see on selline „väike ajalugu“, mida kirjutatakse „väikeste“ inimeste läbielamiste ja saatuste põhjal. Jällegi, nooremale põlvkonnale, kes külma sõja aegu ei tea, on see kerge ja huvitav ajalooline lektüür.

Hinne: 8/10

Sławomir Rawicz Pikk ränd

Sławomir Rawicz

Pikk ränd
Tõestisündinud lugu teekonnast vabadusse
Kurimuri, 2010

Mõni aeg tagasi kirjutas ajalooajakiri, et keegi sakslane olla väitnud, et tuli pärast II MS jalgsi Siberist Euroopasse tagasi. Vist oli mingi teema seal ka mehe jutu usutavuses vms. Ei tea, kes kellelt inspiratsiooni sai, igatahes see raamat on väidetavalt tõestisündinud lugu ühe poolakast ratsaväeohvitseri põgenemisest Siberi vangilaagrist ja jõudmisest tagasi Euroopasse.

Kirjutaja stiil on lihtne, selge, tempokas, raamat loeb nagu põnevik või seikluslugu. Eks aastatetagused meenutused kaotavadki võib-olla detaile ja nüansse, meelde jäävad vaid faktid ja olulisemad värvid. Erilisi kirjanduslikke aspiratsioone autoril ilmselt pole, erilisi üldistusi ta ei tee, teksti esteetiline külg on samuti napp.

Grupp vange põgeneb hämmastava kergusega laagrist ja kõnnib 6000 km läbi Siberi, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, üle Himaalaja Indiasse. Rännakuks kulub 9 kuud. Nad ei sure janusse Gobi kõrbes (käies päikeselõõsas iga päev 30 km ja olles 6 päeva joomata); nad ei sure kurnatusse ega kõrgushaigusesse mägedes, olles selleks ajaks juba 8 kuud poolnäljas; mäed ületavad nad ilma igasuguse varustuseta (1 kirves ja nahkribadest nöör kuue peale); seal häirivad nad ka 2,5-meetrisi lumeinimesi, jajah, eksole jne jms. Maailm oli aastal 1941 muidugi teine, võib-olla oligi kogu Tiibet ja Himaalaja täis päästvaid lambakarjuste koopaid lõkkematerjali ja toiduvarudega.

Noh, inimvõimetel pole teadupärast piire, tugev motivatsioon võib inimese paljukski suuteliseks teha, aga veidike ebausutav (või siis liialdustega kirja pandud) see lugu näib. Võib-olla nad ikka ei olnud kõrbes nii kaua joomata ja lumeinimesed kangastusid nende hapnikupuuduses ajudele meelepettena.

Vahepeal kiskus asi hirmus moosiseks, kui nad Baikali taga metsas kohtasid üksikut põgenenud tüdrukut ja tema juhtus olema just poolakas. Nad võtsid tüdruku kampa ja suhtusid temasse igati džentelmenlikult.

Kui nad lõpuks jõudsid Indiasse, tabas neid post-traumaatiline stressihäire, nad pidid end haiglas turgutama suisa kuid.

Kokkuvõttes siis lihtne mõnus meelelahutus, sellisena täitsa soovitan.

 
Hinne: 8/10

Vuosaari ja Sügisball

 

Vuosaari,
Aku Luohimies
2012

Tõsised (loe: depressiivsevõitu) Euroopa filmid tasuvad ikka vaatamist, kasvõi ainult poliitilise ja kultuurilise toetuse pärast, ja kui teema on ka huvitav (nt sotsiaalprobleemid), siis tasub igal juhul kinno minna ja uus naabrite film ära vaadata. Vuosaari oli selline pöffilik film, mida ma festivali ajal kindlasti oleksin vaadanud.

Helsingi äärelinnas, mis on nagu meie Lasnamäe, ainult puhtam, moodsam ja heakorrastatum, elavad kortermajades erinevad inimesed, kes on erineval moel õnnetud, otsivad armastust, ei näe armastuse võimalust enda lähedal ja üritavad oskamatult suheldes oma probleeme lahendada.

Sõbrad, kellega koos filmi vaatasin, ütlesid pärast, et see on nagu Sügisball, ainult Sügisball olla diibim. No ma ei olnud Sügisballi varem näinud, vaatasin selle nüüd ka otsa. Jah, sarnane teema, õnnetud inimesed, kelle elud riivamisi kokku puutuvad, elavad koledas magalas. See on mingi spetsiifiline tuim ugri äng ja eelkõige oskamatus suhelda, mis inimeste elu õnnetuks teeb. Mõlemas filmis süvendas ka muusika valik (aeglane kurblik undamine) ja üldine pildikeel - lumine ja külm talv Vuosaaris ning rõske-udune räämas tühermaa Sügisballis - lootusetust, tühjust, võõrandumist ja armastusetust.

Sügisball,
Veiko Õunpuu
2007

 

Vuosaaris oli tegevusliine rohkem, ka tundusid need tegelased kuidagi rohkem elusad ja elavamad. Sügisballi neurootilised alkohoolikud (mehed) ja tuimad naised muutuvad vääääga aeglase tempoga filmis tüütuks. Vuosraari on tempokam, pakub ka mõningast (tragi)koomikat.

Sotsiaalporno aspekti rõhutab lisaks tegelaste täiskasvanu-suhete düsfunktsionaalsusele ka vanemate huvipuudus oma laste sisemaailma ja mõtete suhtes. Vanemad ei tea tihtipeale, mis elu nende laps elab, nad ei oska huvi tunda, hoolida ega ammugi mitte piisavalt tähtsustada oma üleliigseks ja tüütuks muutunud lapsi.

 

Lisaks muidugi ka tühja tühise elu „madaluse“ väljatoomine seksistseenide ja ropendamise kaudu. Soomlaste v-sõna lembus üllatas mind tõesti! Ja et seda kasutavad pidevalt, ka lastega suheldes, mitte ainult narkarid ja heidikud, vaid ka nö „normaalsed“ inimesed, ka haritud ja intelligentsed! Loodetavasti on see kunstiline liialdus.

 

Sügisballi riistavälgutamisele ei leia ma ka muud põhjendust, kui soov rõhutada tundetust ja tühisust. Kui tegemist polnud just proteesi või pikendusega, võib näitleja muidugi uhkusega oma riista välgutada, häbeneda pole tal küll midagi. Ja küllap see siis ikka kokku kunts oli.

Sügisballis meeldis mulle ajastute segunemine. Saan aru, et Undi raamat (mida ma pole lugenud) kirjeldas nõuka-aega, filmis toimub tegevus tänapäeval, samas mõned detailid viitavad justkui nõukogude nähtustele – šveitser ja restoraniteenindus (või siis pigem 1990te algusele), mööbel ja muu korterisisustus, ebamäärane riietusstiil. Samal ajal on tegelastel mobiilid ja mõni uuema aja auto.

 

Koomilis-traagiline ja ilmselt ka paljutähenduslik seik Vuosaarist oli see, et kõik tegelased, sõltumata oma intelligentsi ja elustandardi tasemest, vaatasid õhtuti ühte ja sama, päevast päeva korduvat nõme-reality’t. Telekas on lisaks alkoholile üks levinuim ja kättesaadavaim tuimesti ning unustuse ja põgenemistee pakkuja, ja tundub, et mitte ainult keskpärastele Tädi Maalidele.

 

Sügisballi peetakse vist parimaks Eesti filmiks.

Olen nõus, et Vuosaari ja Sügisball on mõlemad tõesti üsna head filmid, vaataja ei pea kahetsust tundma raisatud aja pärast.

 

Hinne:

Vuosaari 8/10

Sügisball 7/10

Veel arvustusi: yksainus, vaskuss,  PM, Sirp 1, Sirp 2  

Varesesaare venelased

Varesesaare venelased
Sulev Keedus, 2012

Eile vaatasin KUMUS seda šokeeriv-kainestava sotsiaalporno žanrisse kuuluvat filmi. Film on tekitanud mõningast meediakära, sellest on kirjutatud ja räägitud päris palju.

Saal oli puupüsti täis, kohal oli ka Sulev Keedus, kes filmi lõppedes rääkis natuke selle tegemisest ja vastas mõnedele küsimustele. Saalis oli ka (endisi?) narvalasi ja kreenholmlasi, kelle missioon näis olevat kinnitada, et tegelikult on Narva päris tore ja ilus linn, et Kreenholmis töötamine oli hoopis teistmoodi jne jms.

Minu meelest ei tulnud filmis näidatud inimeste side Kreenholmi manufaktuuriga välja. Noored narkomaanid, kes rääkisid oma raskest elust, ei maininud kordagi seda ettevõtet, nad olid ka ise liiga noored, et oleksid saanud seal töötada. Intervjuude vahele näidati dokumentaalkaadreid veel töötavast manufaktuurist, kanga kudumisest ja mürisevate masinate vahel ringikäivatest sitsikitlites naistöölistest. Siis jälle tühje kooruva värviga mahajäetud tootmishooneid. Tundus, et Narva polegi muud, kui see lagunev manufaktuurikompleks ja punt vargaid, joodikuid ja narkomaane.

Noored 20-tes eluaastates narkarid olid üleliigsed inimesed, nad tundsid seda ise ka, et neid pole ühelegi riigile ega inimesele vaja. See ei takistanud neid ometi paljunemast, vaatamata oma HIV-positiivsusele, kehvale tervisele, vaesusele ja olematule tulevikule.

Mingis mõttes oli see alguse ja lõputa film, me ei saa teada, kas see oli 2010. aastal lõplikult kinni pandud Kreenholmi süü, et nende elu selliseks kujunes (kuigi nad olid narkarid juba ka Kreenholmi töötamise ajal) ja mis neist praeguseks on saanud.

Tundus, et ainus abi ja pääsetee oli mingi evangeelne ususekt, kes nendega seal tegeles. Jumalal oli aga raske iga narkarini jõuda, vaatamata ühispalvustele ja –laulmisele ei suutnud kõik oma pahest vabaneda ja elustiili muuta.

Vastukaaluks oleks võinud ka mõne sealse sotsiaaltöötajaga intervjuu teha. Või näidata nende noorte narkarite vanemaid, kui need muidugi veel üldse elus olid. „Normaalsetest“ inimestest narvalasi, mida nemad neist tegelastest arvavad ja kas nad kuidagi nende ellu sekkuvad jms.

Aga see ei olnud autori eesmärk. Ta ei moraalitse, ei paku lahendusi, lihtsalt näitab piltide jada erinevatest inimestest, kes räägivad, kuidas nad praegusesse seisu jõudsid.

Nagu Keedus pärast filmi rääkis, oli isegi Ansip talt selle filmi dvd’l tellinud, et end Narva reaalse eluga kurssi viia. See tekitas saalis elevust ja naeru. Filmis osalenutega on Keedusel praegugi side, helistatakse vastastikku ja mõnikord saadab ta Narvasse bussiga abipakke.

Poliitiline teema filmis domineerima ei pääsenud, ainult filmi alguses korraks jooksis Eesti ja Venemaa kodakondsuse teema läbi. Kuigi Keedus väitis küll, et eestlastena seal filmides kehastasid nad kohalike arvates kurja Eesti riiki ja selle valitsust, kes neid, vaeseid õnnetuid, kiusab ja rahulikult elada ei lase. Kuigi filmitegijad olid Narvas kolm aastat, ei võetud neid ikka lõplikult omaks, umbusaldati ja peeti isegi KAPO agentideks.

Keedus ütles ise ka, et see on film, mida keegi kaks korda vaadata ei taha. No see on tõesti nii. Aga ühe korra tasub vaadata küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: seda filmi tasub vaadata kasvõi selle pärast, et tänutundega teadvustada, kui hästi me ise elame

Rodric Braithwaite Moskva 1941

Rodric Braithwaite

Moskva 1941

Linn ja tema rahvas sõjas

Varrak, 2010

Ladus, huvi ülalhoidev ja parajalt pealiskaudne lugemine Saksamaa rünnakust NLi vastu 1941. a suvel, Punaarmee hädadest ja Stalini juhtimisvigadest. Juba justkui teaks kõike seda, lugedes kogesin flashback’e lapsena nähtud nõukogude sõjafilmidest, aga samas oli ikkagi huvitav lugeda selle perioodi arengutest Moskva vaatepunktist. Selle raamatu lugemine eeldab eelteadmisi sama perioodi ajaloost, päris kõikidesse detailidesse süvitsi ei minda, aga teatav pealiskaudsus tuleb sellele ülevaatele isegi kasuks. Lisaks ajaloolistele dokumentidele kasutatakse ka tollal Moskvas elanud inimeste meenutusi.

Peamine teema oli Stalini ja tollase valitsusladviku strateegiliselt valed otsused, nendest tulenev inimelude ja ressursside raiskamine ning logistiline segadus. Minu jaoks oli uus info see, kuidas Moskvat pommitati ja selle eest kaitsti, mh ka hoonete makettide ehitamisega, et lendureid eksitada. Võrreldes näiteks Londoniga sai Moskva pommitamistest vähe kannatada. Huvitav oli ka see, kuidas 1941. aasta oktoobris puhkes linnas paanika, tehased suleti ja neid üritati evakueerida, töölistele ei öeldud midagi ja jäeti nad isegi ilma palgata. Esimesed itta pagejad olid muidugi igat masti kommunistidest tšinovnikud. Elanikud jäeti ilma elektri, kütte ja toiduta linna talvituma. Sealjuures pidid nad ka linna „kaitsma“: kaevama tankitõrjekraave, valvama öösiti katustel ja kustutama süütepomme, tegema metsas talvepuid. Need olid kõik naised ja alaealised noored, kes pidid lisaks igapäevasele 12-tunnisele tööpäevale ka vähemalt 2 tundi kaitsetegevustes osalema.

Huvitav teema oli okupeeritud territooriumide kohalike elanike koostöö okupeerivate Saksa vägedega. Päris paljud ootasid sõjalt pääsemist kommunistide ja Stalini võimu alt. Ka Moskvast leiti ummisjalu põgenenud ametnike parteipileteid ja virnade viisi muid tähtsaid ning salajasi pabereid lihtsalt kuskil prügikasti kõrval vedelemas.

Samuti ei olnud ma varem mõelnud sellele, milline oli Moskva linn enne II MS algust. Sisuliselt oli Moskva suur puidust hoonetega küla, kus olid sillutamata tänavad ja kus kesklinna hoovides peeti sigu. Suurejoonelised ehitised ja laiad tänavad tekkisid linna süsteemselt ja laiaulatuslikult alles pärast sõda.

Lugeda on seda raamatut hea. Tõlke keel on väga kena ja ladus. Üks lapsus siiski meenub. Kellegi vend töötas „metallistina“ ja sai Lenini preemia. Tõlkija pidas silmas vist „metallurgi“ J.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: (20. sajandi, sõja-) ajaloohuvilistel tasub kindlasti lugeda

Virkko Lepassalu Esimene Eesti

Virkko Lepassalu
Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSVs ja hiljem.
Pegasus, 2011

Ajalooline dokumentalistika on üks mu lemmikžanre. See raamat pole siiski sisutihe ja faktirohke dokumentalistika, pigem lobedalt loetav väga pikaks veninud leheartikkel, kus intrigeeriv sisu on teksti stiili ilust tähtsam.

Aga teema on iseenesest huvitav ja asetas minu jaoks jällegi mõningad lapsepõlves segaseks jäänud asjad omale kohale. Raamatu sisu ühe lausega kokku võttes käsitleb see nõukogude nomenklatuuri kujunemist ja selle liikmeid ning nende elu läbi erinevate nõukogude režiimi perioodide.

Minul puudusid lapsepõlves igasugused kontaktid ja sidemed-tutvused Viru ärikate, kaubandustöötajate, partei- ja muu nomenklatuuri liikmetega, KGB, välismaa sugulaste ja teiste tookordse nõukogude elu võtmefiguuridega. Aga meenutades tollast naiivset imestust, kuidas küll osa inimesi „oskab elada“, st käia välismaareisidel, saada autoostuluba, kooperatiivkorter, välismaa riideid ja nänni, muusikat ja ajakirju, oskan ma nüüd neid „diagnoosida“ nomenklatuuri hulka kuuluvateks. Näiteks kohaliku KEKi direktor ja kohaliku RSNi väike ülemus ju seda olid. (Kes ei mäleta neid lühendeid, siis KEK oli vist Kolhooside Ehituskontor ja RSNTK Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee). Minu depressiivse väikese kodulinna KEKi direktor kõndis igal hommikul 200 m garaaži juurde, et võtta auto, millega sõita 100 m KEKi kontorisse tööle. Nii vähemalt kelkisid ta lapsed. Ja riigi tagant varastatud ehitusmaterjaliga sai ehitada maju ja suvilaid kogu suguseltsile.

Raamatus kirjeldatakse seda, kuidas toonane nomenklatuur, tänu oma ligipääsule infole ja teatud ressurssidele, pani Eesti taasiseseisvuse saabudes sellega aluse oma seni edukale ärile.

Kuidas harjumus toonase elustiiliga mõjutab ka vaba Eesti „juhtkonna“ valikuid.

Kuidas suitsuvorsti kanguse ja suitsususe astme järgi sai hinnata, kui kõrgel nomenklatuuriastmel selle sööja asub (töörahvas sõi keeduvorsti, kui seda poest saada oli).

Kuidas juba Stalini ajastust alates ehitati Tallinna spetsiaalse projektiga maju nomenklatuuri liikmetele ja kellele millisesse majja korter anti.

Kuidas nomenklatuuri kuulunud V. Väljas ja M. Voites elasid eramajades, mille algsed omanikud ära küüditati ja nende järeltulijad nüüd raskete kohtuvõitlustega neid endale tagasi nõuavad.

Kuidas praegustes avaliku elu tegelastes ära tunda endise nomenklatuuriliikme tunnusjooni.

Veidi kollakat tooni on raamatus ka, aga huvitav lugemine on see küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: vabas Eestis sündinud noorte põlvkonnale kohustuslik lugemine, et mõista nõukogude aega