Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10

Vuosaari ja Sügisball

 

Vuosaari,
Aku Luohimies
2012

Tõsised (loe: depressiivsevõitu) Euroopa filmid tasuvad ikka vaatamist, kasvõi ainult poliitilise ja kultuurilise toetuse pärast, ja kui teema on ka huvitav (nt sotsiaalprobleemid), siis tasub igal juhul kinno minna ja uus naabrite film ära vaadata. Vuosaari oli selline pöffilik film, mida ma festivali ajal kindlasti oleksin vaadanud.

Helsingi äärelinnas, mis on nagu meie Lasnamäe, ainult puhtam, moodsam ja heakorrastatum, elavad kortermajades erinevad inimesed, kes on erineval moel õnnetud, otsivad armastust, ei näe armastuse võimalust enda lähedal ja üritavad oskamatult suheldes oma probleeme lahendada.

Sõbrad, kellega koos filmi vaatasin, ütlesid pärast, et see on nagu Sügisball, ainult Sügisball olla diibim. No ma ei olnud Sügisballi varem näinud, vaatasin selle nüüd ka otsa. Jah, sarnane teema, õnnetud inimesed, kelle elud riivamisi kokku puutuvad, elavad koledas magalas. See on mingi spetsiifiline tuim ugri äng ja eelkõige oskamatus suhelda, mis inimeste elu õnnetuks teeb. Mõlemas filmis süvendas ka muusika valik (aeglane kurblik undamine) ja üldine pildikeel - lumine ja külm talv Vuosaaris ning rõske-udune räämas tühermaa Sügisballis - lootusetust, tühjust, võõrandumist ja armastusetust.

Sügisball,
Veiko Õunpuu
2007

 

Vuosaaris oli tegevusliine rohkem, ka tundusid need tegelased kuidagi rohkem elusad ja elavamad. Sügisballi neurootilised alkohoolikud (mehed) ja tuimad naised muutuvad vääääga aeglase tempoga filmis tüütuks. Vuosraari on tempokam, pakub ka mõningast (tragi)koomikat.

Sotsiaalporno aspekti rõhutab lisaks tegelaste täiskasvanu-suhete düsfunktsionaalsusele ka vanemate huvipuudus oma laste sisemaailma ja mõtete suhtes. Vanemad ei tea tihtipeale, mis elu nende laps elab, nad ei oska huvi tunda, hoolida ega ammugi mitte piisavalt tähtsustada oma üleliigseks ja tüütuks muutunud lapsi.

 

Lisaks muidugi ka tühja tühise elu „madaluse“ väljatoomine seksistseenide ja ropendamise kaudu. Soomlaste v-sõna lembus üllatas mind tõesti! Ja et seda kasutavad pidevalt, ka lastega suheldes, mitte ainult narkarid ja heidikud, vaid ka nö „normaalsed“ inimesed, ka haritud ja intelligentsed! Loodetavasti on see kunstiline liialdus.

 

Sügisballi riistavälgutamisele ei leia ma ka muud põhjendust, kui soov rõhutada tundetust ja tühisust. Kui tegemist polnud just proteesi või pikendusega, võib näitleja muidugi uhkusega oma riista välgutada, häbeneda pole tal küll midagi. Ja küllap see siis ikka kokku kunts oli.

Sügisballis meeldis mulle ajastute segunemine. Saan aru, et Undi raamat (mida ma pole lugenud) kirjeldas nõuka-aega, filmis toimub tegevus tänapäeval, samas mõned detailid viitavad justkui nõukogude nähtustele – šveitser ja restoraniteenindus (või siis pigem 1990te algusele), mööbel ja muu korterisisustus, ebamäärane riietusstiil. Samal ajal on tegelastel mobiilid ja mõni uuema aja auto.

 

Koomilis-traagiline ja ilmselt ka paljutähenduslik seik Vuosaarist oli see, et kõik tegelased, sõltumata oma intelligentsi ja elustandardi tasemest, vaatasid õhtuti ühte ja sama, päevast päeva korduvat nõme-reality’t. Telekas on lisaks alkoholile üks levinuim ja kättesaadavaim tuimesti ning unustuse ja põgenemistee pakkuja, ja tundub, et mitte ainult keskpärastele Tädi Maalidele.

 

Sügisballi peetakse vist parimaks Eesti filmiks.

Olen nõus, et Vuosaari ja Sügisball on mõlemad tõesti üsna head filmid, vaataja ei pea kahetsust tundma raisatud aja pärast.

 

Hinne:

Vuosaari 8/10

Sügisball 7/10

Veel arvustusi: yksainus, vaskuss,  PM, Sirp 1, Sirp 2  

Varesesaare venelased

Varesesaare venelased
Sulev Keedus, 2012

Eile vaatasin KUMUS seda šokeeriv-kainestava sotsiaalporno žanrisse kuuluvat filmi. Film on tekitanud mõningast meediakära, sellest on kirjutatud ja räägitud päris palju.

Saal oli puupüsti täis, kohal oli ka Sulev Keedus, kes filmi lõppedes rääkis natuke selle tegemisest ja vastas mõnedele küsimustele. Saalis oli ka (endisi?) narvalasi ja kreenholmlasi, kelle missioon näis olevat kinnitada, et tegelikult on Narva päris tore ja ilus linn, et Kreenholmis töötamine oli hoopis teistmoodi jne jms.

Minu meelest ei tulnud filmis näidatud inimeste side Kreenholmi manufaktuuriga välja. Noored narkomaanid, kes rääkisid oma raskest elust, ei maininud kordagi seda ettevõtet, nad olid ka ise liiga noored, et oleksid saanud seal töötada. Intervjuude vahele näidati dokumentaalkaadreid veel töötavast manufaktuurist, kanga kudumisest ja mürisevate masinate vahel ringikäivatest sitsikitlites naistöölistest. Siis jälle tühje kooruva värviga mahajäetud tootmishooneid. Tundus, et Narva polegi muud, kui see lagunev manufaktuurikompleks ja punt vargaid, joodikuid ja narkomaane.

Noored 20-tes eluaastates narkarid olid üleliigsed inimesed, nad tundsid seda ise ka, et neid pole ühelegi riigile ega inimesele vaja. See ei takistanud neid ometi paljunemast, vaatamata oma HIV-positiivsusele, kehvale tervisele, vaesusele ja olematule tulevikule.

Mingis mõttes oli see alguse ja lõputa film, me ei saa teada, kas see oli 2010. aastal lõplikult kinni pandud Kreenholmi süü, et nende elu selliseks kujunes (kuigi nad olid narkarid juba ka Kreenholmi töötamise ajal) ja mis neist praeguseks on saanud.

Tundus, et ainus abi ja pääsetee oli mingi evangeelne ususekt, kes nendega seal tegeles. Jumalal oli aga raske iga narkarini jõuda, vaatamata ühispalvustele ja –laulmisele ei suutnud kõik oma pahest vabaneda ja elustiili muuta.

Vastukaaluks oleks võinud ka mõne sealse sotsiaaltöötajaga intervjuu teha. Või näidata nende noorte narkarite vanemaid, kui need muidugi veel üldse elus olid. „Normaalsetest“ inimestest narvalasi, mida nemad neist tegelastest arvavad ja kas nad kuidagi nende ellu sekkuvad jms.

Aga see ei olnud autori eesmärk. Ta ei moraalitse, ei paku lahendusi, lihtsalt näitab piltide jada erinevatest inimestest, kes räägivad, kuidas nad praegusesse seisu jõudsid.

Nagu Keedus pärast filmi rääkis, oli isegi Ansip talt selle filmi dvd’l tellinud, et end Narva reaalse eluga kurssi viia. See tekitas saalis elevust ja naeru. Filmis osalenutega on Keedusel praegugi side, helistatakse vastastikku ja mõnikord saadab ta Narvasse bussiga abipakke.

Poliitiline teema filmis domineerima ei pääsenud, ainult filmi alguses korraks jooksis Eesti ja Venemaa kodakondsuse teema läbi. Kuigi Keedus väitis küll, et eestlastena seal filmides kehastasid nad kohalike arvates kurja Eesti riiki ja selle valitsust, kes neid, vaeseid õnnetuid, kiusab ja rahulikult elada ei lase. Kuigi filmitegijad olid Narvas kolm aastat, ei võetud neid ikka lõplikult omaks, umbusaldati ja peeti isegi KAPO agentideks.

Keedus ütles ise ka, et see on film, mida keegi kaks korda vaadata ei taha. No see on tõesti nii. Aga ühe korra tasub vaadata küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: seda filmi tasub vaadata kasvõi selle pärast, et tänutundega teadvustada, kui hästi me ise elame