Daniel Pennac Nagu romaan

Daniel Pennac

Nagu romaan

Varrak, 2010

Pedagoogiline traktaat teemal, kuidas panna lapsed ja noored raamatuid lugema. Autor on ise emakeele ja kirjanduse õpetajana ja vist ka lapsevanemana näinud, kuidas väline sundus ja koolide „kohustuslik kirjandus“ peletab lapsed raamatutest ja lugemisest üldse eemale. Kuigi see raamat on kirjutatud 20 aastat tagasi, mil laste huvi pärast konkureerisid walkman ja televisioon, peetakse mittelugemise teemat tänapäevalgi oluliseks. Nüüdsel ajal on muidugi internet ja (tahvel)arvuti need kurja juured, mis noore inimese suisa moraalseks kohustuseks peetava raamatute lugemise juurest eemale kisuvad.

Eks see „kohustuslik kirjandus“ tundu vist iga põlvkonna kooliõpilastele igav ja tüütu, ennekõike sellepärast, et sinna valikusse kuuluvad raamatud ei kõnele kuidagi noore inimesega, ei seostu nende enda igapäevaelu kogemustega. No tõepoolest, meenutagem kõiki neid vanaaegseid tekste talupoegade raskest elust, küllap isegi tookordsete kolhoosnike lastele tundus neis kirjeldatu kummastava ja võõristust tekitavana. Sama teema oli „klassikalises“ ja „kvaliteetkirjanduses“ käsitletavate inimsuhete (tavaliselt õnnetu armastuse piinad) ja moraalsete valikute teemadega, lapsed ja pubekad ei ole seda kõike oma elus veel kogenud ega suhestu eriti kangelaste rähklemise ja valikutega.

Mina lugesin noorest peast väga palju, seetõttu, et telekast polnud eriti midagi vaadata, internetti polnud siis veel leiutatud, sõpru, kellega väljas mängida ka väga polnud, pealegi oli lugemine kergesti kättesaadav, odav ja meeldiv võimalus igapäevanüridusest põgeneda. Lisaks kõigele oli lugemine ka arendav ja hariv, seda aspekti oskab hinnata maailma ja selle sees olevate asjade vastu mingitki huvi tundev laps/noor. Minu praegustest sõpradest/tuttavatest loeb raamatuid enamik, aga see võib olla ka põlvkondade ja/või suhtlusringi teema.

Räägitakse, et laps, kes ei loe raamatuid, ei arenda oma kujutlusvõimet. Liikuvat pilti kas telekast või Youtube’ist vaadates jääb aju ja kujutlusvõime passiivseks. Samuti ei arene ei suuline ega kirjalik eneseväljendusoskus. Pealiskaudse vaatluse põhjal näib see tõsi olevat, kuigi mu suhtlusringis pole lapsi ega pubekaid, nii et midagi kindlat väita ei saa. Õppimise juures näib läänemaailmas raamatute roll vähenevat, samas on kultuure, mille kooli- ja õppetöö korralduses ning keeleski tähendab sõna „õppima“ otsetõlkes „raamatut kõva häälega ette lugema“.

Autori stiil on ehtprantslaslikult (?) ilutsev ja hüplev, mis mulle väga ei meeldi, samuti viitab ta paljudele vaid prantsuse kultuuris olulistele raamatutele, millest enamik on eestlastest lugejatele tundmatud. Tõlge aga on väga hea.

Soovitus: algajale lapsevanemale kasulik lugemine (vist)

Hinne: 6/10

Loe veel ja veel.

Michel Houellebecq Kaart ja territoorium

Michel Houellebecq

Kaart ja territoorium

Varrak, 2013

Raamatu kaanel kirjeldatakse seda romaani kui „küpse ja rahunenud“ Houellebecqi teost. Tõepoolest, võrreldes eelmise kahega on see raamat kergem, rahulikum, leebem, leplikum, kuid kannab ikka seda inimelu mõttetuse ja kõige kadumise ideed. Tegelased on samuti sarnased, lähisuheteks võimetud, depressiivsed ja elule alla andnud kulgejad, ainsa erinevusega, et seekord ei tegele nad seksiga peaaegu üldse.

See on see värk et, paljudel kirjanikel on ikkagi ainult üks lugu kirjutada, üks komplekt ühiskondlik-poliitilisi manitsusi ning tuleviku ettekuulutusi jagada, ja seda nad jäävadki oma erinevates romaanides tegema - sama teemat arendama, ennast kordama. Nüüd me oleme juba kolm korda teada saanud (eesti keeles kättesaadavate tekstide põhjal), mida H arvab tänapäeva Lääne ühiskonnast, selle allakäigust ja inimelu sihitusest. Erinevad ja samas sarnased tegelased on seda oma erinevate ja samas sarnaste eludega kolmes romaanis vägagi usutavalt demonstreerinud.

Kirjaniku enda persooni kui romaanitegelase sissetoomine oli päris fun. Kujutan ette, kuidas autor seda kirjutades omaette muheles ja enda mõrva kavandamise irooniat nautis.

Kokkuvõttes: täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Arvustus
Arvustus

Hinne: 7/10

Michel Houellebecq Elementaarosakesed

Michel Houellebecq

Elementaarosakesed

Varrak, 2008

Ütleme siis nii, et Võitlusvälja laienemine oli sissejuhatus houellebecqoloogiasse, Elementaarosakesed üsna ootuspärane teemaarendus. Autor jätkab sama teemaga, st inimelu tühisuse ja eesmärgitusega, kirjeldab justkui tühje elusid, mis varem või hiljem jõuavad omadega ummikusse. Osakesi oli toredam lugeda, sest autor suutis mind tegelastest ja nende käekäigu jälgimisest rohkem huvituma panna. Detaile, sisukust, tegevusi oli rohkem, samas ei pannud see mind tegelastega samastuma, mõtlesin lugedes, et mul ei ole nendega midagi ühist, ma ei jaganud nende vaated ja mõtteid, otsuseid ja valikuid. Lääne heaoluühiskonna liikmete elusisu otsingud, järjepidevusetu ning loobumisega segatud püüdlus mitte elada oma elu „nagu hotellis“, suhestuda, seostuda millegagi, tunda midagi. Kellele see peaks korda minema? Neile, kes tunnevad end Osakeste tegelastes ära, on depressioonis, elavad sama tühja elu? Nad teavad seda niigi, vaevalt, et neid kuigivõrd liigutaks teistest samasugustest teadasaamine ja lugemine.

Seksuaalsusele pöörab autor selles raamatus rohkem tähelepanu, üks tegelane püüab sellest eneseteostust, identiteeti, tugevaid tundeid või mida iganes. Teine tegelane (eelmise poolvend) on pigem aseksuaalne, ometi mõjutab see suutmatus või loobumus tema elu ikkagi rohkem kui ta arvab. Seega, seks ja armastus (või „suhted“, millega tänapäeval seda rasket A-sõna asendatakse; seda sõna kasutab autor Osakestes väga vähe või üldse mitte) pole ka universaalne päästerõngas. Mis siis veel üle jääb? Töö ja karjäär? Mõlemad tegelased teostasid end väga erinevalt, kuid ometi rahuldust saamata ning maitsmata ise oma töö vilju. Paljunemine on samuti ummik nende mõlema jaoks, nad on ka ise seda oma vanemate jaoks.

Tundub, et autor inimesi ja inimkonda väga ei armasta, helget tulevikku neile praegusel ebatäiuslikul kujul ette ei näe (inimeste saatuseks näib olevat hullumaja, suremine vähki või enesetapp), võib-olla ainult eugeenika võib kergendada inimeste elu raskusi, vältida piinava elutunnetuse teket üldse. Viited Huxley Heale uuele ilmale, mida pubekana lugesin ja mis mulle tookord väga muljet avaldas, seotuna ühe tegelase teadustööga, tunduvad mulle parajalt iroonilised, ma muidugi ei tea, kas autor nii ka mõtles.

Hingetuse ja tundetuse vastu otsitakse rohtu New Age’ist, autor kirjeldab mõnusa irooniaga vist 1960te hipiliikumisest alguse saanud New Age’i, spirituaalsuse, holistilisuse jms otsijate küünilist petmist „gurude“ poolt. Eks ole raamatus kirjeldatud nudistide-swingerite laagergi sarnane eksinute pelgupaik, mis tegelikult vastuseid valusatele küsimustele ei paku.

Kokkuvõttes, Elementaarosakesed on parem kui Võitlusvälja laienemine, hoogsam, sisukam.

Endiselt ei kahetse lugemisele kulutatud aega.

Arvustus

Arvustus

Hinne: 8/10

Michel Houellebecq Võitlusvälja laienemine

Michel Houellebecq

Võitlusvälja laienemine

Varrak, 2005

Küllap on paljud mingil ajahetkel mõtisklenud inimeksistentsi tühjuse ja mõttetuse üle. Et antakse sulle elu, mida sa pole palunud ja seatakse fakti ette, et ela see nüüd kuidagimoodi ära. Lääne ühiskonna väärtuste kohaselt veel võimalikult edukalt, st palju mammonat kogudes ja kellekski saades. Tegelikult pole aga ühel inimelul erilist eesmärki ega väärtust. Osa inimesi, enamus tegelikult, täidab eluks antud aja oma geenide edasiandmisest elueesmärki tehes. Nimetu peategelane aga ei tee midagi sellist, tal pole ei järglasi, üldse mingeid inimsuhteid, ega ambitsiooni midagi ära teha ja „kellekski“ saada. Moodne või pigem ühiskonnas hiljuti teadvustatud depressioon annab selleks ka justkui õigustuse.

Raamat pakub äratundmist paljudele Lääne ühiskonna liikmetele, Prantsuse (kontori)tööelu ministeeriumides ja firmades on sarnane Eesti omaga. Raamat ilmus küll 1994. aastal, aga nii mõnigi seal kirjeldatud nähtustest on ka tänapäeval ja Eestis olemas ja võrreldav.

Raamat tekitas Prantsusmaal suurt furoori oma väidetava julguse ja uudsusega. See on minu jaoks üllatav – kindlasti on mõttetust ja depressiivsest inimeksistentsist ju varemgi kirjutatud, midagi nii maailmaraputavalt erilist ma sellest tekstist küll ei leidnud. Ka toona šokeeriv seksitemaatika käsitlemine tundub nüüd, ligi 20 aastat hiljem pigem õlgu kehitama panev ja tagasihoidlik.

Peategelane on (kõigest) 30-aastane, võib-olla see selgitab ka tema ängi. Vanemaks saades inimene harjub oma elu tuima tühjusega ja hakkab end petma pseudo-optimistliku enesesisendusega. Eluga, st eksistentsiga harjub.

Tema vanus võib olla ka ta enda ja teiste seksuaalsusele keskendumise põhjuseks. Jällegi, vanemaks saades laheneb seegi kripeldus. Raamatu lõpp, kus peategelane siiski enesetappu ei tee, annab lootust, et ta elab mõnda aega veel, saab rohtude abiga üle depressioonist ja algava skisofreenia episoodidest, ning jätkab oma eksistentsi, harjudes selle kui tüütuvõitu paratamatusega.

Eestiski on Houellebecq’i tõlked leidnud palju vastukaja. Olemata küll õppinud kirjandusteadlane, ei leia mina tema tekstidest (küll ainult sellest esimesest, teised raamatud ootavad alles lugemisjärjekorda) midagi erilist ja vapustavat, samuti mitte tekstilis-keelelist kõrgpilotaaži.

Tema tekst (ja väga hea tõlge) on aga kuidagi ehedalt prantslaslik, vähemalt mina, evides teatud kokkupuudet prantsuse keele ja kultuuriga, tajun seda nii. Siin-seal aimdub isegi küünilisevõitu huumorit, mis annab niigi ladusale tekstile ja süžeearendusele veel hoogu juurde.

Ühe blogija ja Sirbi arvustused.

Sõnaline hinnang: kokkuvõttes ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega

Hinne: 7/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

Claude Duneton Punaste metsade taga

Claude Duneton

Punaste metsade taga
LR, 2010

Tahtsin seda raamatut lugeda seetõttu, et meenutada oma tudengiaegu 1990. aastate esimeses pooles Tartu Ülikoolis. Autor oli isegi Tartus loenguid pidamas käinud, kuid minust läks see info omal ajal küll kuidagi täiesti mööda. Küll aga on tuttavad need prantsuse idealistidest kommunistide ja karmi nõuka-elu tsivilisatsioonide kokkupõrke lood. Raamatust ei tule selgelt ja üheselt mõistetavalt välja, kas Duneton ise jagas oma isa tulist kommunismiusku, kuigi mõjutatud ta sellest vist paratamatult oli.

1991. aastal satub Duneton mõneks ajaks Peterburi, justkui arhiivimaterjalidega töötama, ja üürib tuba kohaliku elaniku Tamara käest, kellega nad juhtuvad olema üheealised. Kasina inglise ja vene keele abil suheldes võrreldakse oma eluteed ja –keskkonda, Dunetoni illusioonid nõukogude paradiisist purunevad. Nõukogude Liit on lagunemas, inimesed on kaotanud töö, palka ei maksta kuude viisi, nälg, viletsus ja muud sotsiaalsed probleemid. Inimesed on nende riigis toimunud kiiretest muudatustest šokis, ilmselt suuremas kui Duneton ise, nähes reaalse elu erinevust tema isa lugudest ja ettekujutatust.

Käisin ka 1990-te algusaastatel mõned korrad rongiga Peterburis. Hall ja kulunud nõukogude linn vaeste ja mornide inimestega tuleb väga selgelt silme ette. Poed olid kaupadest tühjad, raha kaotas väärtust iga päevaga, millegipärast meenuvad määrdunud ja ärakäkerdatud kollaste üherublaste ja roheliste kolmerublaste pakid kilekoti sees... Palka maksti sulas, stippigi sai ülikooli kassast, pärast pika järjekorra äraseismist kummipaelaga kokku tõmmatud üherublaste pakkidena.

Raamatus puudutab Duneton möödaminnes ka neid prantsuse kirjanikke, kes käsid Nõukogude Liidus ja Prantsusmaale naastes kiitsid Stalinit ja nõukogude süsteemi taevani. Eks neid söödeti-joodeti, tehti pokazuhhat, nende teoseid tõlgiti ja trükiti suurtes tiraažides ja see tõstis nende enesehinnangut, tekitas tänutunnet ja kohustust samaga vastata. Mäletan, kuidas noore filoloogina imestasin selle üle, kui tüütult üksluine on see prantsuse kirjandus, ikka need rõhutud tööliste, allakäinud lumpeni ja revolutsiooni teemad. Käsitleti ja tõlgiti ju ennekõike kommunistide „sülekoertest“ autoreid. Noore naiivitarina ei osanud ma tol ajal muidugi põhjust arvata.

 Raamat on selline vanainimese meenutuste stiilis (1991. aastast kirjutas ta vist alles 2005. aastal avaldatud raamatus), aga mitte tüütu. Kui erilist huvi prantsuse ja nõukogude teema vastu pole, siis selle lugemine vast midagi eriti ei paku.

Tõlge on väga hea. Alguses kortsutasin veidi kulmu, kaheldes, kas Duneton ikka kasutaks sõnu „venku“ ja „maakas“ (eriti Ukraina 1930te näljahäda kontekstis), aga küllap kasutas tõlkija neid minu meelest suhteliselt hiliseid kõnekeele sõnu väljendamaks autori rahva- ja murdekeelset stiili. Ja eks sõnade tähendus ka aja jooksul muutub.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: teemast huvitatutel tasub lugeda