David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann

The Dead Hand: 

The Untold Story of the Cold War 

Arms Race and Its Dangerous Legacy

Doubleday, 2009

Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.

Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10

Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal MOSSAD

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal 

MOSSAD: Iisraeli salaluure 

suured operatsioonid

FUTU Print OÜ

2013

Luuremaailm on omamoodi põnev, pakkudes selles osalejatele reisimis-, seiklus- ja vaheldusrikast elu, aga kahjuks ka liiga suurt tõenäosust vangi langeda, piinatud ja tapetud saada. Kahjuks ütlevad pea kõik luuleorganisatsioonid oma luurajatest lahti ja väidavad, et ei tunne neid luurajaid ega tea käimasolevast operatsioonist midagi. Olen tihtipeale mõelnud, et mul on mitmeid omadusi, mis oleksid luurajaks hakkamise puhul tugevaks eeliseks, samas on ka mitmeid nõrku külgi, ja mis peamine, mul ei ole suurt ideed, piisavat idealismi, ideoloogiat ega ka küllaldasel määral rahaahnust, et oma elu ja tervist ohtu seada. Seega, vastavasisulisi tööpakkumisi palun mitte saata, lepin spiooniteema jälgimisel kõrvalseisja staatusega.

Vahel tehakse nii elusatest kui ka surnud spioonidest nende kodumaal rahvuskangelased, aga ka see ei ole minu jaoks mingi motivaator.

Mossad on tehniliselt ilmselt nagu iga teinegi luureorganisatsioon, eristavaks jooneks teistest suurem rahvusidee ja kättemaks luureoperatsioonide ajendina. Mis seal salata, mina näiteks leian samuti, et isiklik ja füüsiline kättemaks on nii mõnelgi puhul täiesti asjakohane.

Raamatus kirjeldatakse ladusalt, kuid siiski ajakirjanduslikult pealiskaudselt erinevaid Mossadi operatsioone, pakun, et enamik teab näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunut (sellest on tehtud ka väga põnev film) ja sellele järgnenud kättemaksumissiooni.

Ja kogu see Lähis-Ida konflikt, mis minu meelest kestab igavesti, või siis vähemalt senikaua, kuni inimkond ei loobu religioonidest, pakkus minevikus nii mitmeidki atentaate ja sõjalisi operatsioone.

Raamat ei ole teatmeteosena lakooniline, sellel on siiski veidi liha luudele kasvatatud, ometi ei laskuta väga sügavale taustadesse ja nüanssidesse. No aga mida ma kurdan, kui tahan luureteemalist põnevat ilukirjandust, tuleb lugeda Ludlumit ja Tom Clancyt.

Kokkuvõttes, teemast huvitatul tasub lugeda, aga midagi vapustavalt uut see raamat ei sisalda.

Hinne: 7/10

Arvustus

Helmut Roewer Hammas hamba vastu

Helmut Roewer

Hammas hamba vastu

Saksamaa ja Nõukogude Liit 

külmas sõjas

Tammerraamat, 2011

Kui guugeldasin seda raamatut, et leida teisi eestikeelseid arvustusi, viitas see pealkiri ainult hambaravi- ja ususaitidele. Ühe arvustuse siiski leidsin.

Teema on iseenesest väga huvitav, kuid kahjuks pole raamat sugugi hästi kirjutatud. Luureoperatsioonide põneva lahtikirjutamise asemel on tegemist nimedest, aastaarvudest ja akronüümidest kubiseva hüpliku tekstiga, mida on väsitav ja tüütu lugeda. Huvitavaid fakte seal leidub, kuid taustu ei avata ja laiemale analüüsile ruumi pole jäetud. Kui ma tahan lugeda entsüklopeediat, siis ma otsin välja entsüklopeedia, mis pakub neutraalset faktiinfot, siin aga rikkus autori isiklik irooniline seisukohavõtt selle vähesegi huvi, mis mul teksti vastu oli. Autor ise oli seotud Lääne-Saksa luurega, seega siseinfot peaks tal küllaga olema, et kirjutada külma sõja aegsetest vastasseisudest haaravalt ja analüüsivalt.

Meelde jäi see, et Lääne-Saksa valitsuses, ministeeriumides ja luureringkondades oli palju Saksa DV’st pärit topeltagente, nõrga mulje jätsid lääne-sakslased kuidagi.

Täielik pettumus, ei tasu aega raisata, loe parem wikipeediat.

Hinne: 2/10

Ronald Kessler FBI saladused

Ronald Kessler

FBI saladused

Tänapäev, 2012

See on järjekordne ajakirjanikule tüüpiliselt kirjutatud raamat, mis pakub lobedat meelelahutust, klatši, kontrollimata fakte läbisegi dokumenteeritud allikate ja asjaosaliste endi antud infoga.

Teemast huvitatule pole siin väga palju uut, näiteks nii FBI kauaaegse direktori Hooveri juhtimisstiil ja veidrused, kui ka kuulsate spioonide (Hansseni) tabamine. Veidi kirjutab moslemiterroristidest, veidi maffiategelaste kodudesse salaja lutikate paigaldamisest, muid noppeid siit ja sealt. 

Lühikeste peatükkide formaat ei võimalda sügavamat analüüsi ja seoste loomist, seda aga selle raamatu sihtgrupp tõenäoliselt ei oota ka.

Ma ei teagi, miks ma seda raamatut lugema hakkasin, võib-olla langesin rumalalt pealkirja labasesse turunduslõksu.

Tekst on ladus, hästi tõlgitud, lugeda on tore, aga lõpuks on see raamat siiski nagu kiirtoit, pakub kiiret naudingut, kuid pikemas perspektiivis jätab kõhu tühjaks.

Üldine hinnang: otseselt halb ei ole, samas selle lugemine pole ka väga vajalik, aga sobib näiteks suvepuhkuse kergeks meelelahutuslugemiseks

Hinne: 6/10

Lucas Delattre Fritz Kolbe

Lucas Delattre

Fritz Kolbe

Spioon kolmanda Reichi südames

Olion, 2006

Väike ametnik, kes põlgab natse, murrab pead, kuidas nende vastu võitlusse asuda. Omamata kontakte välismaailma luuretegelastega, on see loomulikult raske. Aeg läheb, aastad veerevad sõja lõpu poole, enne kui tal õnnestub hakata USA luurele olulisi dokumente lekitama. Alguses tundus Fritz Kolbe veidi luuserina, aga teisest küljest oli tema alalhoidlik käitumine igati mõistetav ja pikas perspektiivis kõigile asjaosalistele kasulik.

Ameeriklased saavad temalt suures koguses salajaste dokumentide koopiaid, tänu temale edeneb ka Allen Dullese karjäär. Spioneeris Fritz Kolbe aga mitte raha pärast, vaid idealismist.

Pärast sõja lõppu ei hinnatud tema panust vääriliselt, ta ise ei osanud ka oma eluga midagi peale hakata, püüdes enda kohta leida USAs, siis Saksamaal (kus tema karjääri takistati) ja lõpuks jäi Šveitsi pidama.

Maailm sai tema tegevustest teada alles aastakümneid hiljem. Tema naine hoidis kogu sõja-aegse tegevuse kohta käivat arhiivi enda juures, keeldudes selle avalikustamisest. Alles pärast FK naise surma, sai tema poeg need enda kätte.

Raamat on hästi tõlgitud ja ladusalt loetav. Faktirohke, kuid haaratav, kirjeldab hästi tollaseid olusid ja atmosfääri. Ajalooline dokumentalistika oma veidi kuivas objektiivsuses tugineb arhiivimaterjalidele, mida on lisaks FK pereliikmetelt saadud ka USA ja Saksamaa arhiividest.

Põhjalik allikateloend ja viidete loetelu lisab raamatule väärtust.

Suuline hinnang: teemast huvitatul ei voola mööda külgi alla

Hinne: 7/10

Pete Early Seltsimees J

Pete Early

Seltsimees J

Vene meisterspioon külma sõja 

järgses Ameerikas paljastab 

oma rääkimata saladused

Tänapäev, 2009

Väga huvitav ja ladusalt loetav spioonikas, tegelikult dokumentalistika mõningase ilukirjanduse soustis.

Nõukogude ja hiljem Vene resident Kanadas ja USAs vahetab pooli ja edastab ameeriklastele palju infot. Ajakirjanikust raamatu autorile käib peale, et see tema loo kirja paneks, põhjuseks soov maailmale ja Venemaale mahajäänutele oma pooltevahetuse tegelikke ajendeid paljastada. Need ajendid olid pigem eetilised, mitte rahalised, kuigi ta sai loomulikult ka kopsaka tasu ja turvatud-varjatud elustiili kogu oma väärtusliku info eest.

Külma sõja aegse poliitika ja spiooninduse fännile kohustuslik kirjandus.

Külmast sõjast rohkem käsitleb endine resident Tretjakov hoopis seda, kuidas Gorbatšovi järel Nõukogude Liit lagunes, kuidas Jeltsini ajal tekkisid uued oligarhid ja kuidas Putin oma võimu kindlustas(b).

Kirjeldab ka seda, kuidas sügaval nõuka-ajal KGB-lasi koolitati, samuti väidab ta, et tuumatalve kontseptsioon oli KGB väljamõeldis, et hirmutada Läänt ja võtta hoogu maha Nõukogude Liidule majanduslikult ülejõu käivalt võidurelvastamiselt. Seda valeteaduslikku teooriat esitati Läänele nii kavalalt ja usutavalt, et see on siiani täiesti teaduslikuna käibel. Kuigi minu meelest, ka ulatuslikud vulkaanipursked on Maal juba sarnast kliimanähtust tekitanud, nii et võib-olla ei saa kogu au tuumatalve fenomeni väljamõtlemise eesti ikka KGBle ka jääda…

Raamatu stiil on asjalik ja ladus, tõlgitud on hästi. Maitse asi, mina oleks oodanud veel detailsemat süvenemist residentuuri ja agentide elu-olusse, aga OK, raamatu teemakäsitlus pakub huvi ja lugemisnaudingut niigi.

Temaatika fännidele soovitan väga.

Hinne: 9/10

Ted Gup Auraamat

Ted Gup

Auraamat

CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid

Sinisukk, 2001

Raamat kirjeldab külma sõja erinevatel etappidel ja ka selle lõppedes CIA „salasõdades“ hukkunud agentide elukäiku ja nende surmasaamise asjaolusid. Paljud hukkunutest, kuigi nad surid isegi rohkem kui 50 aastat tagasi, on siiani avalikkusele tundmatud ja nende nimesid ja missiooni, mis nad surma viis, hoitakse siiani saladuses. Nende omaksed peavad siiani vaikima või valetama, kasutades agentidele loodud legendi.

Raamatut võib lugeda kui põnevalt ja asjalikult koostatud dokumentaalprojekti, mis kohati kipub eht-ameerikalikult(?) liialdama pateetika ja emotsioonidega. Samas on see aga suure ja ebaefektiivse organisatsiooni allakäigu kirjeldus. Raamat ilmus USAs 2000. aastal, seega enne 9/11 sündmusi. 1990-ndatel sai CIA’le osaks üks fiasko teise järel, aga suurem jama oli veel tulemas. 

Autor järeldab, et CIA allakäiguni viis liigne salastamine, mille vastu ta oma raamatuga ka võitleb. Salatsemine on ju ometi hea vahend varjamaks organisatsiooni küündimatut juhtimist ja läbikukkumisi.

Alates 1947. aastal CIA loomisest kuni tänase päevani muutus maailm väga palju ja kiiresti. CIA ei suutnud alati nende muutustega kaasa minna, kui ta püüdiski seda teha, siis vahest tuli see välja rabedalt ja ebaadekvaatselt. 1950-test aastatest peale oli CIA’s palju endisi sõjaväelasi, kes pidid tegema palju füüsilist ja „musta“ tööd nt Aasia ja Aafrika rasketes oludes. Kui sõjardite põlvkond vananes, kadus ka nende kultuur organisatsioonist ja tekkis vajadus teistlaadi väliagentide järele. Külma sõja lõppedes ei häälestanud CIA end piisavalt ruttu uuele ohule - terrorismile – ümber, tegelikult võib öelda, et isegi kuni 9/11 sündmuseni ei suudetud seda ohtu piisavalt adekvaatselt hinnata. Nagu ikka, sellistel puhkudel, võiks öelda, et 1990-tel vaevas CIA’d juhtimis- ja kultuurikriis, mis maksis kätte mõttetute ohvrite ja erinevate operatsioonide läbikukkumisega.

Autor keskendub agentide elule, üritab neid salastatuse anonüümsusest välja tõmmata ja neid inimlikustada. Võib-olla oleks minu maitse järgi võinud rohkem ka ajaloolis-poliitilisi taustu kirjeldada, lühidalt küll mainitakse, miks mingi operatsioon oluline oli, nt miks oli Laos külma sõja algupoolel USA ja CIA jaoks oluline maa – kui paljud meist seda teavad?

Üldiselt on raamat hästi tõlgitud ja ilma suuremate apsakateta.

Teemast huvitatutele soovitan soojalt.

Hinne: 8/10

Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

Robert Ludlum Covert One series

Covert One’i seeria koosneb järgmistest raamatutest, mille autorid ei ole sugugi Ludlum ise.

Kuulasin neid inglise keelse audiobookina (1-7 raamatut).

1.The Hades Factor (with Gayle Lynds) (2000)
2.The Cassandra Compact (with Phillip Shelby) (2001)
3.The Paris Option (with Gayle Lynds) (2002)
4.The Altman Code (with Gayle Lynds) (2003)
5.The Lazarus Vendetta (with Patrick Larkin) (2004)
6.The Moscow Vector (with Patrick Larkin) (2005)
7.The Arctic Event (by James H. Cobb) (2007)
8.The Ares Decision (by Kyle Mills) (2011)
9.The Janus Reprisal (by Jamie Freveletti) (2012)
10.The Utopia Experiment (by Kyle Mills) (2013)

Tegemist on ladusalt edeneva põnevikuga, kus jälle üks ameeriklane (seekord arst-teadlane-eriagent) päästab korduvalt maailma (tihtipeale viimasel hetkel) erinevate pahade käest. Vahel on tal abiks ka (kultuurilis-rahvusstereotüüpselt) veidi posh briti agent ja tegus CIA naissõdalane.

Surmatoovad viirused terroristide käes, nanotehnoloogilised biorelvad, DNA-arvuti jms teemad, eriti, kui nendega on seotud veel topeltmängu mängivad tegelased valitustes ja luureorganisatsioonide juhtkondades, segatuna tempoka äkšõni ja üle noatera pääsemistega – kõik kokku garanteerivad põneva lugemis(kuulamis)elamuse. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi ööune tund ja muudeks tegevusteks planeeritud aeg sai ohverdatud selle nimel, et lugu ikka lõpuni kuulata.

Kellele žanr sobib, soovitan soojalt, väga kvaliteetne meelelahutus. Kuigi veidike korduvaid situatsioone ja deus ex machinat (nt briti ja naissõdalase ootamatu ilmumine just siis, kui peategelasel tulevahetuses kõik kuulid otsa saavad) ju veidi on, aga need sobituvad süžeesse kenasti.

Hinne 10/10

K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10

Tom Clancy The Sum of All Fears

Tom Clancy
The Sum of All Fears
1991

USA eestvedamisel üritatakse igavest juutide-moslemite vastuseisu lõpetada ja rahu maailma tuua. Poliitiline otsus ei muuda aga inimeste mõtteviisi. Moslemid leiavad Iisraeli väljatulistatud, kuid lõhkemata tuumapommi ja hakkavad seda DDRi endiste kibestunud ja pagendatud ajupestud teadlaste ja spioonide abiga võimsamaks tuunima. Et tavalisest fissioonipommist teha fusioonipomm ja terve Iisrael ühe pauguga maamunalt minema pühkida. Siis tuleb neil aga idee hävitada USA president ja seda on eriti tore teha ameerika jalgpalli olulisima võistluse ajal, lõhates pommi otse staadionil.

Jack Ryan on vist mingi läbiv tegelane Tom Clancy raamatutes, kuna see on alles minu esimene kokkupuude autoriga, on see aspekt mulle teadmata.

Kui Mari Järvele heitsin ette tegelaste liigset skemaatilisust, siis siin on vastupidi, mind tõesti ei huvita ületöötanud (ja hiljem tõenäoliselt maailma päästva) Jack Ryani potentsiprobleemid ja tema silmaarstist naise rasestumispüüdlused.  Ja kui hea USA istuv president ikka voodis on. Kibelen hoopis teada saama, kas ja kus see pomm siis lõhatakse ja mis edasi saab!

Sama jama nagu Titanicu filmiga, kus laev hakkas alles kolmandal tunnil uppuma, enne seda tuli kaks tundi tilu-lilu ära kannatada....

Sündmusel on oht eskaleeruda USA-Venemaa vaheliseks tuumasõjaks, sest mõlemad pooled on närvilised ja kahtlustavad. USA president on närviline ja manipulaatorist naise mõju all. Vaatamata sellisele piibellikule arhetüübile suudab Jack Ryan, puhta ja ratsionaalse meesalge tüüpiline esindajana kaine mõistuse võidukäigu tagada. Kuigi uputatakse paar allveelaeva, ei lähe USA ja Venemaa vahel tuumasõjaks. Terroristidele saadakse jälile ja Jack Ryan on voodis jälle mees.

 Tundub, et Tom Clancyl on enamik raamatuid sellised mahukad briketid, mis, vaatamata tähemärkide üüratule hulgale, suudavad teemast huvitatud lugejat siiski järjest raamatu juures hoida. Võib-olla loen (kuulan) teda tulevikus veel.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: kui aega on, siis täitsa tasub tegeleda

Boriss Akunin Spiooniromaan

Boriss Akunin

Spiooniromaan
Tänapäev, 2012

Akuninit ma varem lugenud ei ole, nö vana aja krimkad ei tekitanud erilist huvi. Selle raamatu ostsin huvipakkuva teema pärast.

Vägagi leidlik idee Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941. aastal sõja alustamise „tegelikest“ ajenditest on kirjutatud haarava seiklusjutuna, kus kahe riigi sõjalise luure grupid püüavad üksteist vastastikku üle kavaldada. Topeltagendid, spioon omade seas (aga mitte Stirlitz!), ajaloolised kujud ja peategelane, kes paljastab topeltagendi. Heaks müügieduks on vajalik ka läbiv romantiline liin ja natuke nalja. Kõik see on raamatus olemas. Pikad ja tõsised poliitilised analüüsid puhastuste ja repressioonide teemal polekski sellesse raamatusse sobinud. Armastatud ülemuse surm tekitab peategelases küll mõningat eetilist laadi ebakindlust ja võbinaid, kuid lõpp on sellegipoolest positiivses toonis, negatiivsest libisetakse ruttu üle.

Tegemist on kerge, kuid kvaliteetse meelelahutusega. Lõbu ja lõõgastus on garanteeritud.

Tõlge on hea, raamat loeb ladusalt ja lobedalt. Pakub üht-teist ka filoloogiliste finesside hindajatele.

Hinne: 10/10

Sõnaline hinnang: tavaliste krimkade ja naistekate-sopakate asemel võta see raamat puhkusereisile kaasa

Gordon Thomas Salasõjad

Gordon Thomas

Salasõjad. 100 aastat Briti luuret
 MI5 ja MI6.
Olion, 2009

Käisin seda raamatut korduvalt raamatupoes vaatamas, kuid ei raatsinud 600 krooni eest seda osta. Ootasin, kuni see alla hinnatakse, kuigi ka poole odavama hinnaga ei ole see raamat kulutatud raha väärt. Ja põhjuseks on nõrk tõlge.

Aga enne veidi sisust. Ülevaade Briti luure ajaloost pole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid üsna hüplikult liikudes ajas edasi-tagasi. Meelde jäi see, et britid oma upsakuses alahindasid moslemiterrorismi ja pidasid tükk aega olulisimaks terroriorganisatsiooniks IRA’d. Kodused põhja-iirlased on ikka kuidagi arusaadavamad kui metsikud habemikud Kesk-Idast. Jah, Kesk-Idast, tõlkija on vist väga noor inimene, kes päevauudiseid ei jälgi, sest kasutas eesti keelde juurdunud Lähis-Ida asemel järjepidevalt ja läbivalt Kesk-Ida. (Ma ei mäleta, kas sel raamatul ka toimetaja oli. Ilmselt mitte).

CIA oskamatus moslemiohtu hinnata tuli ka avalikuks pärast 9/11 sündmusi, britid olid sel teemal sama ebapädevad.

Puudutatakse ka briti ja USA luureorganisatsioonide koostööd, tihtipeale ebaefektiivset juhtide valikut (meestemaailm, kus, nagu ikka, ruulisid päritolu, klubiline kuuluvus ja sidemed, kuid kus kõigile suureks üllatuseks sai tegevjuhiks ka Stella Rimington.)

Lootsin lugeda külma sõja aegsete spiooniafääride telgitagustest, aga sattusin lugema suure ja ebaefektiivse organisatsiooni kohmakatest toimingutest. (Seda saan näha päriselus niigi iga päev).

Tõlkelapsustest meenub veel „vanaisade aegne kell“ (grandfather’s clocki kohta), no see peaks küll filoloogidel juba esimesel kursusel läbivõetud teema olema. Üldse kumas inglise keele lausestruktuur liiga palju läbi, lisaks hüplikule sisule segasid ka kohmakad toortõlked lugemist. Lugemisnaudingut ei pakkunud see raamat üldse.

Hinne: 4/10

Sõnaline hinnang: loe siis, kui kõik ülejäänud spiooniteemalised raamatud on läbi loetud