Sophie Hannah The Monogram Murders: The New Hercule Poirot

Sophie Hannah

The Monogram Murders:

The New Hercule Poirot

2014

Kuulasin seda raamatut inglisekeelse audiobookina ja minu esimeseks teravaks ja kahjuks eemaletõukavaks muljeks oli Poirot' kohutav kõnemaneer, mis jäi kaugele David Suchet hillitsetud ja viimistletud aktsendist. Siin oli tegemist inglaste tüüpettekujutusega rämedast prantsuse aktsendist, mida raamatut sisselugev näitleja tegi küll hästi, kuid Poirot' karakteri jaoks liiga rohmakalt. Nii et BBC Poirot' filmide ja David Suchet' mõju kestab ka pärast filmide lõppemist. DS elustas Poirot kuju lõplikult ja jäädavalt, tema kõival ja pärast teda ei saa olla ühtegi teist Poirot'd. Ilmselt kõik teised näitlejad teavad seda ja kui nad võtavad nüüd pärast DS'd Poirot' rolli vastu, peavad nad arvestama ka vaatajate-kuulajate vastava ootusega.

Selle näitleja rõlge aktsent oli nii kole, et kaalusin tõsiselt raamatu kuulamise poolelijätmist.

Muidugi oli mul ka eelarvamus selle loo suhtes: ei saa ju keegi teine ületada Dame Agatha Christie oskusi tema loomingut järele matkides, eksole, nii nagu David Suchet' Poirot' rollisooritust ei saa keegi ületada! Nii et lähenesin ka raamatu stiilile ja sisu ülesehitusele juba pisukese kriitilise eelhoiakuga. Kardetavasti mõjutas see eelarvamus ka minu lõplikku hinnangut kogu loole.

Ja pettumus ei laskunud end kaua oodata: Poirot'l oli endise toreda sidekick'i Hastingsi asemele tekkinud keegi eriti nõrganärviline noor politseinik (ei kannatanud verd ega laipade vaatamist! Ja tegemist ei olnud moonutatud katkiste-veriste laipadega!), kes oli muidu ka luuser ja kõige nürim pliiats karbis. Miks pidi Poirot' end alandama sellise tühmi olendi koolitamisega? Ometi näisid nad mõlemad uskuvat, et tollest luuserist tuleb kunagi tegija detektiiv.

Lugu ise oli Agatha Christie'likult melodramaatiline ja liiga kistud, kohati jäi mulle mulje, nagu tegevus toimuks vanadel „headel“ viktoriaanlikel aegadel, suisa nii moraalitsevaks kiskus asi vahepeal. Agathal endal olid lood ka ebaühtlase tasemega, seda raamatut võib siis võrrelda tema nõrgemate juttudega. Üldiselt aga tabas autor originaali stiili, ainult siin-seal torkasid väikesed ülepingutused silma (kõrva). Näiteks Poirot puhtuse- ja korraarmastus oli lugejale näitamise asemel liigselt lahti kirjutatud, if you catch my drift.

Kokkuvõttes: üldiselt ei tasu aega raisata, võib-olla ainult Agatha Christie tõelisel fännil tasub seda lugeda, et kollektsioon oleks täiuslik.

Hinne: 3/10

Infokilde raamatust ja autorist 1, 2, 3

Arvustus

Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

Marcin Šwietlicki Kaksteist

Marcin Šwietlicki

Kaksteist
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009

Raamat sai jälle kuskil mingi preemia, sestap ma selle ka ostsin. No ja et on kaasaegne kirjandus või nii. Ja kuna poola autorite raamatutest suutsin meenutada ainult vaieldamatut lapsepõlve lemmikut, millest saadud helge elamus on mul siiani meeles ja mida sai ikka vähemalt 5-6 korda loetud - Adam Bahdaj Matk naeratuse eest. (Eesti Raamat, 1971), siis mõtlesin, et ei peaks piirduma ainult selle ühe mälestusega ja tutvuma ka kaasaegse poola kirjandusega.

Lugemine muutub juba esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi, Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)

Luuser ja passiivne jobu, kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära), sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock? Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks nimetamise põhjus?

Sarnaseid depressiivseid keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid, pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.

Tulles tagasi poola krimka juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles „loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005), siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.

Läbi pideva ja igapäevase joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.

Lõpplahendus on banaalne ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada, pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise kommertsmeedia sissetung.

Kahtlustan, et raamatus toimub ka väike product placement, miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida ma ka tean...

See raamat on osa triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.

Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,

mida kommenteerija soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.

Tõlkija on vana tegija poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.

Raamatu kujundus tundus mulle alguses õõvastav, soooo 90ies, aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.

Sõnaline hinnang:  sobilik depressiivsema krimikirjanduse sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta

Hinne: 3/10

Deborah Moggach The Best Exotic Marigold Hotel

Deborah Moggach
Parim hotell terves Indias
2012

Filmi levitati vist enne raamatut, otsustasin aga, et enne tutvun raamatuga ja siis vaatan filmi otsa. Raamatud on alati paremad, detailsemad ja sügavamad kui nende põhjal tehtud filmid. Kuulasin siis ingliskeelset audiobuuki ja vaatasin sinna otsa filmi, mida reklaamiti pigem kui komöödiat. Raamat eriti naljakana ei tundunud, mõned koomilised repliigid võib-olla olid ja veidi ka situatsioonikoomikat. Ka film polnud miski komöödia, pigem melodraama.

Raamatut ette lugev näitleja tegi väga hästi järele pehmet, isegi veidi pudikeelset india aktsenti, mis on täiesti eristuv kõikvõimalikest teistest aktsentidest, millega inglise keelt on võimalik rääkida.

Raamatu ja filmi sisuks on see, kuidas Inglismaa pensionärid lähevad Indiasse „vanadekodusse“, nende endi arvates küll peenesse spa-hotelli, kuid tegelikkuses suvalisse kipakasse võõrastemajja.

Läbiv teema on raamatus vanadus ja selle erinevad hädad, immigratsioon, kultuurierinevused ja –klišeed, aga ka Lääne ja Aasia inimeste erinev suhtumine oma vanuritesse. Filmis tuli nendest teemadest esile ainult ühe vanamuti rassism, mis lõpus ka leevenes. Raamatus käsitleti Inglismaa muutumist immigratsiooni ja Läänele omase võõrandumise tõttu, just selle pärast ei olnud tegelastel enam võimalust või soovi kodumaal elada. Film jättis need sotsiaalsed teemad (peale rassismi pealiskaudse puudutamise) täiesti käsitlemata.

Üks Läänes leviv klišee India kohta on ka see, et keskeakriisis vaevlevad (peamiselt) naised lähevad sinna end otsima ja leidma. Ka siin on see täiesti olemas, nii mõnigi üritab leida ja leiabki erinevaid enda vaimse ja kehalise noorendamise võimalusi. Jällegi, see teema on raamatus põhjalikum, filmis aga vaevuaimatav.

Film ja raamat on täiesti erinevad eraldiseisvad lood. Raamatus avati rohkem nende vanurite Indiasse mineku motiive, nende iseloomu, omavahelisi suhteid juba Indias olles. Filmis aga sadasid suvalised inimesed Indiasse kohale ja asjatasid seal midagi. Kohaliku hotellipidaja armuloole pöörati liiga palju tähelepanu, muidugi, on tore, kui vanurite asemel näidatakse kenasid siledaid noori inimesi, aga see muutis justkui vanuritest peategelased teisejärgulisteks statistideks. Filmi vaadates võrdlesin seda raamatuga ja olin üllatunud, kui „valesti“ on tegelased pandud käituma. Pärast raamatu lugemist filmi vaatamisel on ka veel see häda, et lugedes ette kujutatud tegelased ei klapi kuidagi osadesse valitud näitlejatüüpidega. Näiteks oli allasurutud kodukana rolli valitud Judy Dench, kes sobiks minu meelest paremini sõltumatut tuleharki mängima.

Suuline hinnang: pealiskaudne meelelahutus või suisa ajaraisk

Hinne: raamat 6/10, film 3/10