K.E. v. Baer Eestlaste endeemilistest haigustest

Karl Ernst von Baer

Eestlaste endeemilistest haigustest

Hea Lugu, 2013

Mulle tundub, et see üsna tähtsusetu, omaaegses teadus- ja meditsiinimaailmas marginaalne teos (kui vaid tänapäeval selliste kirjandite eest doktorikraade jagataks!) pälvib erakordset tähelepanu (ja isegi kordustrükki!) pelgalt seetõttu, et eestlased vaimustuvad iga kord, kui keegi neist nö kõrgemat päritolu, parem, targem, haritud jne üldse Eestit ja eestlasi kuskil mainib, sõltumata kontekstist.

 Miks muidu siis kogu meediakära mingite saksa tundmatute lauljanäitsikute ja ameerika kolmandajärguliste näitlejannade ümber, kelle olmetegevusi meile usinalt vahendatakse. Ikka seepärast, et nende vanavnanavana-jne-vanematest keegi oli eestlane, kunagi Eestis elanud või korra siin käinud. Eurovisioonil uurib reporter anuval toonil iga ettejuhtuva laulja käest, kas ta on juba kuulnud Eesti laulu ja mida ta sellest arvab ja kas ta on Eestis käinud ja kas see meeldib talle jne. Ka kuskil Aasia templis seksimisega vahelejäänud turistid ajasid tegelikult Eesti asja, tehes sellega Eesti maailmas tuntuks, või noh, tõstsid üle kollaste uudiste künnise.

Sellest ka kogu elevus Baeri jutukese ümber. Pole sel ei teaduslikku, ega ka kirjanduslikku väärtust. Natuke saab seda lugedes muheleda ja imestada, kuidas elu-olu ikka vanasti oli ja mida meditsiin endast 200 aasta tagasi kujutas. Ajalugu ja meditsiiniajalugu on huvitavad distsipliinid. Baeri ajal veel bakterid (rääkimata viirustest) ei tundud, seega arvati, et niiske sooõhk tekitab haigusi. Mustus ja niiskus aitavad neid levitada, seda tajuti ka intuitiivselt või vaatlusandmete üldistamise teel.

Toredad väited, mis mulle meelde jäid, olid nt „kuumal ajal muutuvad keha sitked osad pehmeks“ vms ja „üldine halb enesetunne ja hingeahastus“ kui „vahelduva palaviku“ sümptom.

Aga muidu, no ei saa niimoodi üldistada ja stereotüpiseerida, ei saa. Aga eks kolonialistid näevadki endale allutatuid rahvaid ühtlase amorfse homogeense massina, mugavatele lihtsustatud mõttemallidele toetudes on lihtsam eluga toime tulla. Kui vanasti kõlbas teaduslikuks väiteks ka stereotüüpne üldistus või tuginemine kontrollimata andmetele („keegi olla rääkinud, et X maakonnas olla tähniline soetõbi talupoegade seas eriti sage“), siis sai teaduskraade ja professorikohti ikka väga lihtsalt.

Ja üldistusi teeme me tänapäeval sama väsimatult edasi, stereotüpiseerime inimesi mitte ainult rahvuse, vaid igasuguse muu tunnuse alusel. Mugav ja sisseharjunud on käia miljonitest jalgadest kõvaks tallatud radu.

Arvustus.

Suuline hinnang: võta seda kui huumorikirjandust

Hinne: 4/10

Seenelkäik





Toomas Hussar, 2012

Teine viimase aja kultusfilm, millest kõik räägivad. Et hoida näppu aja pulsil, käisin vaatasin lisaks Eestlannale Pariisis sellegi ära.

Filmi linastumise ajastus on juhtumisi kokku langenud muude poliitiliste tormikestega veeklaasis, pakun, et sellest ka eriline ja kiitev retseptsioon. Suisa parim Eesti film pärast Sügisballi, räägitakse ja auhinnatakse.

Eks rahvale ikka meeldib ju vaadata, kui „tugevamatele“ „ära pannakse“. (Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema, Peruusse maksumaksja raha eest reisima, üle mõistuse suurt palka saama, majoneesiarvet kuludesse lisama jne). Klassiviha provotseerimine avalikult (hiljutine streik) või varjatumalt (nagu selles filmis) tekitab ikka palju klikke ja vaatajaid.

Tuttavad, kes väitsid, et tegu on ülihea komöödiaga, ei hiilga just erilise vaimutundlikkusega, nentisin. Pean ühinema nendega, kes kehitasid õlgu, kui küsisin filmile hinnangut. Minu õlad kerkivad ja langevad nüüd nende omadega ühes taktis, no jättis ükskõikseks see film. Küünikud tõenäoliselt ei saagi rahvalikust komöödiast naudingut kätte. Läbivaks emotsiooniks oli mul lõbustatuse, parastamise, mille iganes asemel hoopis piinlikkus. Grotesk ja satiir peaks pakkuma pigem intellektuaalset lõbu ja värskust, siin filmis aga oli nii üht kui teist tulemust napilt.

 Filmitegelased ei läinud mulle korda, nende ülim abitus ja tölplus tundus ülepingutatuna ja võõristust suurendavana. Mul oli täitsa ükskõik, kas nad pääsevad metsast eluga välja või surevad kohaliku jorsi kirvelöökide all.

Tegelased ei arenenud filmi jooksul. Pärast kannatusi tsivilisatsiooni rüppe naasnud poliitiku isiksus polnud sugugi kasvanud. Valges golfivestis peetud „hingestatud“ kõne, isegi kui see tuli Aadu Kägu suust siiralt, tundus mulle ikka võltsina.

Ma ise ei suhtle selliste inimestega, aga küllap elu ongi selline, sest paljud ju kiidavad seda filmi, nii et midagi peab seal tegelikkusega kokku kõlama.

Suuline hinnang: ei ole mõtet aega raisata, loe parem mingit head raamatut

Hinne: 4/10

Veel arvustusi:

Sirp 

Sirp 2
Saan ainult nõus olla
VT
PM

Gordon Thomas Salasõjad

Gordon Thomas

Salasõjad. 100 aastat Briti luuret
 MI5 ja MI6.
Olion, 2009

Käisin seda raamatut korduvalt raamatupoes vaatamas, kuid ei raatsinud 600 krooni eest seda osta. Ootasin, kuni see alla hinnatakse, kuigi ka poole odavama hinnaga ei ole see raamat kulutatud raha väärt. Ja põhjuseks on nõrk tõlge.

Aga enne veidi sisust. Ülevaade Briti luure ajaloost pole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid üsna hüplikult liikudes ajas edasi-tagasi. Meelde jäi see, et britid oma upsakuses alahindasid moslemiterrorismi ja pidasid tükk aega olulisimaks terroriorganisatsiooniks IRA’d. Kodused põhja-iirlased on ikka kuidagi arusaadavamad kui metsikud habemikud Kesk-Idast. Jah, Kesk-Idast, tõlkija on vist väga noor inimene, kes päevauudiseid ei jälgi, sest kasutas eesti keelde juurdunud Lähis-Ida asemel järjepidevalt ja läbivalt Kesk-Ida. (Ma ei mäleta, kas sel raamatul ka toimetaja oli. Ilmselt mitte).

CIA oskamatus moslemiohtu hinnata tuli ka avalikuks pärast 9/11 sündmusi, britid olid sel teemal sama ebapädevad.

Puudutatakse ka briti ja USA luureorganisatsioonide koostööd, tihtipeale ebaefektiivset juhtide valikut (meestemaailm, kus, nagu ikka, ruulisid päritolu, klubiline kuuluvus ja sidemed, kuid kus kõigile suureks üllatuseks sai tegevjuhiks ka Stella Rimington.)

Lootsin lugeda külma sõja aegsete spiooniafääride telgitagustest, aga sattusin lugema suure ja ebaefektiivse organisatsiooni kohmakatest toimingutest. (Seda saan näha päriselus niigi iga päev).

Tõlkelapsustest meenub veel „vanaisade aegne kell“ (grandfather’s clocki kohta), no see peaks küll filoloogidel juba esimesel kursusel läbivõetud teema olema. Üldse kumas inglise keele lausestruktuur liiga palju läbi, lisaks hüplikule sisule segasid ka kohmakad toortõlked lugemist. Lugemisnaudingut ei pakkunud see raamat üldse.

Hinne: 4/10

Sõnaline hinnang: loe siis, kui kõik ülejäänud spiooniteemalised raamatud on läbi loetud

Mari Järve Esimene aasta

Mari Järve

Esimene aasta
Pegasus, 2011

Ekspressis ilmus intervjuu, mis jättis noorest autorist intelligentse ja meeldiva mulje. Samuti olid erinevad arvustused kiitvad, vt nt siit lugemissoovituse blogist. Võtsin siis toetada Eesti noort kirjanikku ja teadlast ning ostsin tema Esimese aasta e-raamatu formaadis.

Pettuma pidin juba esimestel lehekülgedel. Raamatu süžee iseenesest võimaldaks ju paksude värvidega, intensiivselt, dünaamiliselt ja dramaatiliselt kirjeldada viiruse-maailmalõppu Eesti oludes, üleüldist kaost ja hävingut, surma ja kannatusi, lõpuparatamatuse adumist ja selle all murdumist (vt kasvõi von Trieri Melanhooliat). Hiljuti olin vaadanud vägagi keskpärast filmi Contagion, mis valmistas samasuguse pettumuse seetõttu, et huvitavat viiruse teemat ei suudetud haaravalt arendada.

Niisiis, viirus pääseb valla ja käputäis ellujäänuid Eestis koguneb või satub juhuslikult kokku. Nad rändavad läbi Eesti, otsides kohta, kus end nakatanute eest varjata ja hiljem liituvad teiste ellujäänutega, kes üritavad allesjäänud tsivilisatsiooni riismetelt taas normaalset elu ja funktsioneerivat riiki üles ehitada. See ongi kogu süžee, ah jaa, paar vägagi ettearvatavat armuliini tekib tegelaste vahel ka.

Esimene etteheide ongi igasuguse gore’i puudumine. Saame teada, et linnad on inimestest tühjad, tegelaste endi lähedased ei vasta enam kõnedele, millest võib järeldada, et nad on surnud. Möödaminnes küll mainitakse, et külades oli laipu, aga nende õudustekitav potentsiaal jäetakse täielikult kasutamata. Kui raamatu eesmärk ei olnud olla õudus-, vaid pigem hoiatuslugu, siis ka hoiatus oleks ju mõjusam, kui tuua sisse veidi rohkem värve ja emotsiooni.

Tegelased küll nutavad, muretsevad, hüsteeritsevad ja on võib-olla veidi depressioonis, aga mina oleksin oodanud veelgi rohkem jõuetu paratamatuse tunnet ja maailmalõpu-ängi, sarnast, mida võib tunda täna end veel väga hästi tundev inimene, kes on just endale teadvustanud, et tal on terminaalses faasis vähk.

Tegelased ise on kuidagi hõredad, mitte just ainult üheplaaniliselt stereotüüpsed, vaid kuidagi vaegkirjeldatud. Domineerima jääb tegelaste paar stereotüüpset joont, mis suunavad ka loo arenedes nende tegutsemist. Vanatüdrukust keskealine õpetajanna, joodikust kuldsete kätega talupojamõistusest juhinduv töömees, Tartu Ülikoolis õppiv vene neiu, kes ühekorraga justkui on ja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ugri-mugi maausku öko-eluviisiga ürg- ja maaema, kelle poeg (oh seda irooniat!), on geenitehnoloog ja teadlane, kes jääb justkui vastutavaks surmatoova viiruse vallapäästmise eest.

Selline tegelaste valik võimaldas skemaatiliselt vastandada erinevaid stereotüüpe ja maailmavaateid: elukauge peenutsev intelligents vs lihtne maalähedane prole-elu, igavene vastuolu venelaste ja eestlaste vahel, ugri-mugri, öko, new age vs tõenduspõhine täppisteadus.

Arstivanne, inimese tapmine, indiviidi kohus oma riigi ees – need eetilist laadi teemad olid vilksamisi käsitletud, et põhjendada tegelaste tegevuskäänakuid, aga sedagi veidi liiga skemaatiliselt ja ülelibisevalt.

Raamatu keel oli samuti hõre, dialoogirohke ja kohmakas. Kõnekeelt transkribeerituna lugeda on juba niisamagi piinlik, aga kui see kõnekeel on veel eriti kuiv, koolikirjandilik (justkui see sama veidi peenutsev vanatüdrukust keskealine õpetajanna oleks teksti kirjakeelseks kohandanud), võtab see igasuguse lugemisnaudingu ära. No OK, see ongi noore inimese esimene kirjanduskatsetus, arusaadav, täppisteadlane ei olegi humanitaar ja kirjaneitsi, arusaadav, tänapäeva noored ei loe enam raamatuid ja seetõttu ei oska end ladusalt väljendada, arusaadav, - erinevaid enam või vähem stereotüüpseid põhjendusi võiks siia ju tuua, aga minule meeldimiseks peab tekst ka vormilis-esteetilist ja filoloogilist naudingut pakkuma.

Kokkuvõttes mitte just eriti mõnus lugemine ei sisu ega vormi poolest. Samas, mõned punktid siiski skoorib, idee (mitte küll väga originaalse) ja Eesti kontekstis teemapüstituse eest, näiteks.

Hinnang 10-punkti skaalal: 4/10

Sõnaline hinnang: ei tasu aega raisata