David Mitchell Pilveatlas

David Mitchell

Pilveatlas

Varrak, 2006

Sama autori Varikirjas meeldis mulle väga. Varikirjas on ta esimene romaan, võib-olla seetõttu tunduski see eriliselt värske, leidlik ja haarav. Pilveatlases kasutab DM sama struktuuri – mitu erinevat lugu, seotud vihjeliselt ja lõdvalt, põimuvad omavahel, kandes läbivalt sama ideed – valge mehe kõikehävitavat ahnust ja kurjust. Hävitatakse üksikisikuid, naaberrahvaid, tsivilisatsioone raha ja võimu nimel. Moraliseeriv idee ei muutu läilaks, kohatine huumor ja iroonia ei sunni lugejat autorit liiga tõsiselt võtma. Järjekordselt peab imetlema autori leidlikkust ja fantaasiat, peaks ta teisi raamatuid ka lugema.

Raamatul põhinev film on aga hüplikult hakitud, lisaks on see minu meelest ka liiga moraliseerivalt imal. Vaataja, kes pole enne raamatut lugenud, ei pruugi lugude seostest üldse aru saada, seal võimendub see uuel ajastul uues kehas sündimise ja sama sünnimärki kandmise idee ikka liiga palju. Mind häiris ka samade näitlejate kasutamine mitmes rollis, tegemist ei ole ju justkui säästueelarvelise telesarjaga, kus seda vahel juhtub, ilmselgelt oli siin see taotluslik, aga see koos koleda ebaloomuliku grimmiga (nt noorte inimeste vanaks tegemisel) muutis mulje pigem groteskseks.

Rohkem saab raamatu sisu kohta lugeda siit.

Arvustus Sirbis.

Intervjuu autoriga.

Tasub lugeda!

Hinne: 9/10

Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Abdul Turay Väike valge riik

Abdul Turay

Väike valge riik

Hea lugu, 2012

Turay kirjutab samadest teemadest, mis Lotilagi, kuid teeb seda intelligentsel, argumenteerival moel. 

Eestlaste hirmust kõige võõra, teistsuguse ees, meeleheitlikust oma identiteeti klammerdamisest, poliitikast ja majandusest, natuke ka ajakirjandusest. Asjalikult kokkuvõtva ülevaate saab siit 1990-te majandus- ja poliitikaotsustest, aga ka masust ja isegi Ilvese/Krugmani säutsusõnelusest.

Nagu Lotilagi, imestab ka tema eestlaste passiivsuse ja kannatlikkuse üle, masuaegsete kärbete ja nendega leppimise üle. Eesti majandusime ja IT-tiigriks olemise müüdid on ka kainelt läbi analüüsitud, isegi Läti ja Eesti ärikultuuride võrdlus mõjub servapidi sarnase kogemuse puhul tuttavlikult.

Kui Lotila ainult puistab süüdistusi eestlaste aadressil, siis Turay on püüdnud aru saada, mis tegurid on praeguse Eesti ühiskonna just selliseks kujundanud. Ta mainib, et skandinaavlased (kuhu liigitub ka Lotila) märkavad võrreldes anglosaksidega rohkem just sotsiaalset ebaõiglust Eestis.

Rassismi teemadel kirjutab ta vähe, aga ilmus ju see raamat ka enne tema „debatti“ mustadele ust näitava Helmega.

Väga asjalik, intelligentne, mõnusalt loetav Eesti lähiajaloo poliitiliste ja majandusarengute ülevaade. Erinevalt Lotilast on siin emotsioonide ja pröökamise asemel rahulik analüüs, intervjuud ja meenutused. Soovitan!

Autori blogi ja intervjuu.

Arvustus

Hinne: 9/10

Pete Early Seltsimees J

Pete Early

Seltsimees J

Vene meisterspioon külma sõja 

järgses Ameerikas paljastab 

oma rääkimata saladused

Tänapäev, 2009

Väga huvitav ja ladusalt loetav spioonikas, tegelikult dokumentalistika mõningase ilukirjanduse soustis.

Nõukogude ja hiljem Vene resident Kanadas ja USAs vahetab pooli ja edastab ameeriklastele palju infot. Ajakirjanikust raamatu autorile käib peale, et see tema loo kirja paneks, põhjuseks soov maailmale ja Venemaale mahajäänutele oma pooltevahetuse tegelikke ajendeid paljastada. Need ajendid olid pigem eetilised, mitte rahalised, kuigi ta sai loomulikult ka kopsaka tasu ja turvatud-varjatud elustiili kogu oma väärtusliku info eest.

Külma sõja aegse poliitika ja spiooninduse fännile kohustuslik kirjandus.

Külmast sõjast rohkem käsitleb endine resident Tretjakov hoopis seda, kuidas Gorbatšovi järel Nõukogude Liit lagunes, kuidas Jeltsini ajal tekkisid uued oligarhid ja kuidas Putin oma võimu kindlustas(b).

Kirjeldab ka seda, kuidas sügaval nõuka-ajal KGB-lasi koolitati, samuti väidab ta, et tuumatalve kontseptsioon oli KGB väljamõeldis, et hirmutada Läänt ja võtta hoogu maha Nõukogude Liidule majanduslikult ülejõu käivalt võidurelvastamiselt. Seda valeteaduslikku teooriat esitati Läänele nii kavalalt ja usutavalt, et see on siiani täiesti teaduslikuna käibel. Kuigi minu meelest, ka ulatuslikud vulkaanipursked on Maal juba sarnast kliimanähtust tekitanud, nii et võib-olla ei saa kogu au tuumatalve fenomeni väljamõtlemise eesti ikka KGBle ka jääda…

Raamatu stiil on asjalik ja ladus, tõlgitud on hästi. Maitse asi, mina oleks oodanud veel detailsemat süvenemist residentuuri ja agentide elu-olusse, aga OK, raamatu teemakäsitlus pakub huvi ja lugemisnaudingut niigi.

Temaatika fännidele soovitan väga.

Hinne: 9/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10

Whitley Strieber Critical Mass

Critical Mass

Whitley Strieber
Forge Books, 2009

Mulle tundub, et audiobuki formaadis selliste raamatute „lugemine“ aitab silmadega lugemisest paremini toimuvast pilte vaimusilma ette manada. Kuigi lugeja hääletoonist ja –tämbrist sõltub ka palju, seekordne sisselugeja oli kuidagi eriti dramaatilis-pateetiline.

Lugu on üles ehitatud tempokalt: moslemiterroristid saavad seekord venelastelt plutooniumi pommi jaoks ja ähvardavad maailma, et kui kõik teised religioonid oma senisest mõjuvõimust islami kasuks ei loobu, kõik inimesed islami usku ei astu, naised kotti pähe ei tõmba, läheb vihatud „ristisõdalastest“ läänlastel kehvasti.

Ja vihatud USA president peab avalikult astuma islamiusku ja kehtestama sharia’ seadused.

Vapper peategelane Jim Deutsch avastab, et terroristide käsilased on imbunud FBI’sse ja mujale ja peab üksi läänemaailma islami pommidest päästma. See tal enam-vähem õnnestubki, mõni linn siiski hävib. Ameeriklastel (või siis NATOl?) on islamiterrori puhuks varuks vastukäik: operatsioon Dream Angel, mis tähendab neutronpommide saatmist enamiku moslemitega asustatud riikide ja territooriumide pihta.

Etteruttavalt võib öelda, et maailm jääb siiski esialgu alles.

Raamat on lihtne, tegevused arenevad edasi parajas tempos, liigsügavale detailide ja mõtiskluste-analüüside sohu lugejat ei viida. Tegelased on piisava detailsusega kirjeldatud, nende tegutsemine parajalt motiveeritud.

Tuumapommi plahvatuses häviva linna ja surevate inimeste kirjeldused on elavad ja detailsed, nagu autor ise ütleb, on surm detailides.

Sellist teemat käsitledes on alati oht libastuda ühte või teise poliitilisse äärmusse, aga siin on autor minu maitsele vastavalt liialdustest loobunud. Loomulikult on kahju, kui lääne kultuuri väärtused ja mälestised hävivad, kui läänelik elustiil peab maad andma sharia’ seadustele, aga autor on suutnud ka pahasid mitte ainult 100% pahadena näidata. Kõigil pahalastel on oma inimlikud nõrkused ja tervisehädad (lisaks pestud ajudele), nende tegutsemist kannab läbiv idee, mis nende vaatenurgast on ju ilmselt loogiline.

Kas see raamat kõrvalproduktina süvendab eelarvamusi „süütute“ moslemite suhtes või pigem tõstab riigikaitsealast teadlikkust, ei oska öelda. Aga raamatus fiktsioonina kirjeldatu võib kõik vabalt ka olemas olla.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang: kvaliteetne meelelahutus, teemast huvitatutele a must read

Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

Petrone Print, 2011

Ida-Virumaast ei ole mul pääsu. Sillamäega mul oma nõukogude lapsepõlves ja nooruses küll suhe puudub, oli see ju ikkagi suletud linn, mille kohta käisid linnalegendid, et seal on eriliselt hea kaubavalikuga poed, mille küllust pääsesid nautima eriliselt osavad illegaalselt linna sisseimbujad. Aga muu Ida-Virumaa, oi-jah, kuidas mind lapsena võlus see salapärane ja ohtlik tööstusmaastik, Kohtla-Järve kandi suitsevad tuhamäed ja õhtupimeduses märja söena läikivad Kiviõli tuha/koksi/milleiganesmäed, mida rongiaknast imetlesin, kui sõitsime sinna šoppama ja ühele kaugele sugulasele külla. Kõik pidasid Ida-Viru mürgist tööstust koledaks ja ohtlikuks, aga mina nautisin Kiviõlis ja Kohtla-Järvel käimist! Kukruse rohtukasvav madalapoolne tuhamägi oli käegakatsutavas läheduses, seega ka vähem ohtlik ja põnev.

Sillamäe on „päris Eesti“ jaoks võib-olla kogu müstilise ja teistsuguse Ida-Virumaa kvintessents ja kontsentraat, kehastades kõike seda, mida „päris Eesti“ elanikud Ida-Virumaa ja sealsete elanike puhul kartsid ja seega vihkasid.

Hvostov on minust küll kümmekond aastat vanem, kuid nõukogude lapsepõlve aspektid tulid paljuski tuttavad ette. Raamatus käsitletud triviaalsena tunduvad olmeteemad peegeldavad väga hästi nõukogude elu-olu ja on kui omamoodi „väikese ajaloo“ virtuaalsed artefaktid ja muuseumisäilikud.

 Teda on süüdistatud erinevate artiklite ja selle raamatu pärast eestivaenulikkuses, aga mina seda sellest raamatust küll ei leidnud. Need süüdistajad pole võib-olla enda vastu piisavalt ausad ja sulgevad silmi mõnede teemade ees. Hvostov tundus mulle küll seda raamatud kirjutades 100% aus.

Loe tema enda kommentaari oma raamatule ja vaata seda videot.

Ei saa ma mööda minna ka tuumateemast, mis on mulle ka oluline. Huvitavaid aspekte Sillamäest saab lugeda siit. Ja loomulikult tema külma sõja teemaline peatükk, sellest, kuidas ta sõjaväes teenides oma maailmalõpu üle elas, meeldis mulle väga.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang:
loe ja meenuta oma lapsepõlvest ka neid asju, mida veidi häbened ja tahaksid unustada;
tänapäeva noortele vajalik lugemisvara, et paremini mõista oma vanemaid

Orlando Figes Sosistajad

Orlando Figes

Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal
Varrak, 2010

Autoril oli ligipääs mitmele perekonnaarhiivile, kus sai kasutada erinevate põlvkondade esindajate kirju jm dokumente, samuti tegi intervjuusid praegu elavate inimestega.

Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, millest nõukogude ajast tulnud justkui teavad ja on kogenud, aga pole endale teadvustanud.

Sosistamise teema. Laste, aga ka kaugemate sugulaste, naabrite ja võõraste kuuldes tundlikel poliitilistel teemadel ei räägitud. Mäletan, kuidas uurisin vanaema käest, kuidas siis ikka sõja ajal oli, kui saksa sõdurid maal nende majas elasid, ja kuidas Pätsu ajal, ja miks täpselt vanaisa vangis istus. Vanaema oli vägagi kidakeelne neil teemadel, lapsena järeldasin vist, et ju siis ei mäleta või taha neist asjust eriti rääkida. Aga miks ei taha, seda ma enam edasi ei mõelnud.

Sosistajate markantseim näide mitterääkimise kohta oli abielupaarist, kes kunagi teineteisele ei avaldanud, et nad mõlemad olid olnud rahvavaenlasena represseeritud. Alles hiljem, kui perestroika ajal või pärast seda said inimesed oma NKVD toimikutega tutvuda, avastasid nad teineteise kohta selliseid asjaolusid. Nad olid aastakümneid koos elanud, usaldamata oma kõige lähedasemat inimest piisavalt, et oma minevikus rahvavaenlaseks olemist paljastada. Vaikiti massiliselt, vaikiti põlvkondade kaupa.

Pealekaebamise teema, mis minu lapsepõlves, 1970-tel küll vist enam nii aktuaalne ei olnud kui Stalini ajal. Sellega seostub ka üks ahhaa-elamus, mille sain sellest raamatust. Lapsepõlves lugesin mingit lasteraamatut kodututest lastest Venemaal 1920-1930-tel, kes saadeti orbudekodusse ja sellest, kui raske see elu neil seal oli. Mäletan, et see raamat tekitas küsimuse, kuid ei andnud vastust, miks sel ajal nii palju kodutuid vanemateta lapsi oli. Arvasin, et ju siis nende vanemad said I maailmasõjas ja sellele järgnenud kodusõjas surma, kuigi aega oli sellest juba kahtlaselt palju möödas. Nõukogude lapsena ei osanud ma muidugi arvata, et nende laste vanemad olid rahvavaenlastena küüditatud ja tapetud. Nende miljonite laste orvuks jäämise põhjustest too lasteraamat muidugi vaikis, nagu ka sellest, miks siis lapsed koos vanematega ka kodu kaotasid, kuskil majas või korteris pidid nad ju kunagi koos elama? Kodud aga läksid pealekaebajate käsutusse. Ja kedagi ei huvitanud, kuidas rahvavaenlaste lapsed omapäi hakkama said, kust ulualust leidsid ja kuidas end elatasid.

Võimudega koostöö tegemise teema, et saada hüvesid või lihtsalt turvalisemalt oma eluke ära veeretada. Autor kirjeldab pikalt nõukogude võimudega koostööd tegeva kirjaniku Konstantin Simonovi ja tema perekonna elu Stalini ajal. (Muide, Simonovi mainib ka Claude Duneton oma punaste metsade raamatus). Simonov andis ka oma panuse Kirjanike Liidu sisesesse võimuvõitlusesse ja teiste kirjanike represseerimisse.

Raamat on hirmus paks, ma ei suutnud seda järjest lugeda, vahepeal pidin pausi pidama. Autor hüppab ka ühelt perekonnalt teisele, samad motiivid korduvad erinevate perekondade puhul, seega natuke läheb tüütuks kätte ka.

Aga kokkuvõttes raamat meeldis väga.

Tõlge oli ladus, tekst oli toimetatud.

Soovitan ajaloohuvilistele.

 Hinne: 9/10

 Sõnaline hinnang: kui see teema ja ajalooperiood huvitab, tasub kindlasti lugemist, parem kui Imbi Paju