David Suchet Poirot and me

David Suchet
Poirot and me
2013

Tere, minu nimi on see-ja-see ja ma olen BBC Poirot’ (ja üldse teiste Christie ramatute põhjal tehtud filmide) sõltlane. Olen seda olnud juba aastaid. Kuigi ma olen enamikku neist raamatutest eesti keeles lugenud, inglise keeles audiobook’ina kuulanud, telefilme korduvalt näinud, ei suuda ma ikka hoiduda laupäevaõhtut teleka ees veetmast, kui sealt tuleb Poirot, Miss Marple (ja ka Midsomer!). Loomulikult ei suutnud ma hoiduda lugemast seda raamatut ja vaatamast samanimelist telefilmi. Ma tean, et kõik need mõrvalood on lapsikult konstrueeritud, mõrvamotiivid ja -meetodid ei ole tänapäeval veenvad, jne, jne, aga kõige sellega on nagu nunnude kassipiltide ja –videotega, sa tead, et see on naeruväärne, aga vaatad neid ikkagi. Nende filmide vaatamine laupäevaõhtuti pakub teatud turvalisust (et headus võidab alati kuja väe), õdusust ja soojust (nagu oleks üks pehme nurruv kass süles), huumorit ja mida kõike veel. Teraapia, ühesõnaga.

Poirot’ga seonduva fännamine on nagu lubatud patt, mis ainult natuke kahjustab sõltlase tervist, kindlasti vähem kui näiteks igapäevane magusaga liialdamine.

Raamat on ootuspäraselt vähe lugemisnaudingut pakkuv, kuid see-eest annab fännile toredaid faktikillukesi Poirot tegelaskuju tekkimisest ja hilisemast muutumisest. Nägin filmi enne, kui raamatut lugema hakkasin, seega toredamad/naljakamad seigad olid juba teada. Aga sõltlast see ju ei heiduta.

Poirot tekitab ka David Suchet’ suhtes huvi. Mäletan teda ainult ühest üsnagi põnevast filmist, kus ta oli mingi lennukipommitajast moslemiterrorist. Peaks kohe teisigi ta osalusega filme vaatama.

Kõik fännid on seda juba lugenud, loevad parajasti või lähitulevikus plaanivad lugeda.

Kas meil on ka mingi ühine salamärk, et üksteist ära tunda?

Veel sisukokkuvõtteid ja arvamusi: 1, 2, 3, 4

Hinne: 7/10

Anna Funder Stasiland

Anna Funder

Stasiland

True stories from behind the Berlin wall

2003

Austraallannast germanofiil elab 1990tel Ida-Saksas ja kirjutab raamatut Stasi agentidest ja nende poolt jälgitud inimestest. Ta teeb intervjuusid mõlema „poole“ esindajatega, kes, vaatamata Saksamaa taasühinemisele, elavad enam või vähem avalikult oma endisaegses maailmas.

Minu meelest kajastavad tegelikku ja „suurt“ ajalugu, sündmusi ja nende tagajärgi just nende keskmesse sattunud „väikeste“ inimeste isiklikud lood, mitte ainult kindralite ja presidentide otsused. Igatsust DDRi järele olen näinud mitmes erinevas teemakohases dokumentaalfilmis ja intervjuudes-meenutustes, ka siin raamatus on näha, kuidas nii stasilased ise kui ka nende ohvrid ei suuda vabaneda minevikuvarjudest ja kohaneda muutunud ühiskonnakorraga.

Väidetavalt oli SDV-s endistest idabloki maadest kõige tihedamalt Stasi agente (suhtarvuna elanike koguarvu), kordades rohkem kui N Liidus, näiteks. Endised „kaastöötajad“ ja pealekaebajad tunnevad end nüüd veidi ebakindlalt, kuid nagu ikka, kõige suuremad kurjategijad jõudsid olulisemad toimikud Berliini müüri langemise ajal hävitada.

Raamat on tempokas, igavaks ei lähe, pakub ajaloohuvilistele kvaliteetset meelelahutust ja mõningaid teadmisekilde.

Arvustus

Hinne: 8/10

Orlando Figes Saada mulle vaid sõna

Orlando Figes 

Saada mulle vaid sõna 

Varrak, 2012

Lugu armastusest ja ellujäämisest GULAGis

Svetlana ja Lev säilitasid oma suhte ja armastuse Levi 10-aastase GULAGis viibimise jooksul, kirjutades selle aja jooksul kumbki ca 600 kirja. Epistolaarne armastuslugu, nii vanamoeline kui see ka tänapäeval ei tundu. Pärast Levi vabanemist nad abiellusid, said 2 last ja elasid kõrge vanaduseni koos. Jälle midagi tänapäeval tavapäratut. 

Õnnekombel nende kirjavahetus säilis ja selle põhjal on kokku pandud tollaseid nõukogude eluolu ja laagrielu kirjeldus. Levil vedas, sest sattus tänu oma haridusele laagris mitte kontimurdvale välitöödele, vaid sõna otseses mõttes soojale kohale jõujaamas. Seega õnnestus tal säilitada tervis ja terve mõistus kuni laagrist vabanemiseni.

Olen varem ka mõelnud, kui raske oli vanasti inimestel sidet pidada ja pikkade vahemaade tagant suhelda. Kirjad olid teel kuude viisi, kui keegi läks nt laevareisile üle Atlandi, ei pruukinud sõbrad-lähedased temast aastaid midagi teada, isegi seda, kas ta üldse elus on. Universaalse postiteenuse eelsest ajast ei maksa üldse rääkida. Siis muidugi hoiti pikaajalisi inimsuhteid elus sellega, et ei reisitudki oma kodukülast kuskile välja.

Enamik romantismiperioodi armastuslugusid keerlebki ju kirjade ümber (käsitsi kirjutatud, lõhnastatud, kuivatatud lilleõit või juuksekiharat sisaldavad, tunnetest kõnelevad, salajase „kulleri“ toodud), iga neis sisalduva sõna ja selle tekitatud tundevirvenduse analüüs annab põhjust eemalviibiva armastatu järele õhata ja uneleda. Tänapäeval saadetakse seksikaid SMSe.

Svetlana ja Levi kirjad olid kaugel seksikusest, eks muidugi võimalus tsensori kätte sattuda seadis kirjadele oma piirid ja nõudis oma vihjete süsteemi leiutamist, aga no ega seksist rääkimine/kirjutamine polnud tollal vist ka väga kombeks. Üldse käsitleb raamat ja asjaosaliste kirjad vähe armastuse teemat, ometi pidasid nad vastastikuse lojaalsuse alalhoidmist nii pika aja jooksul armastuseks. Ilmselt see seda ka oli. Nad küll väljendavad muret teineteise käekäigu pärast, kirjeldavad unenägusid jms, igatsevad, muretsevad oma elamata elatud elu pärast, planeerivad ühist tulevikku, aga otsest kirglist õhkamist nende kirjades pole.

Mis siis hoidis neid teineteise suhtes lojaalsena kokku umbes 15 aastat, enne kui nad päriselt koos olla said? Võib-olla see, et nende ennesõjaaegne „käimisperiood“ tudengitena oli piisavalt pikk, et teineteist tundma õppida? Ja nad otsustasid selle info põhjal, et teine on nende jaoks just see õige ja parim ning hiljem lihtsalt olid järjepidevalt oma otsusele truud? Või oli see ainuke (kuigi iseenesest ebakindel) kindlustunnet pakkuv asi nende elus, arvestades ebakindlaid ja ohtlikke stalinismiaastaid? Või kujunes teisest inimesest, tema truust ootamisest lausa osa nende nii individuaalsest kui ühisest identiteedist?

Raamatust saab veidi aimu ka laagrielust üldse, veidi ka vabanemisjärgsetest piirangutest töö- ja elukohavalikul.

Tõlge on hea, kuigi tõlkija sõnakasutus tekitab siin-seal kummastust. Näiteks sõna „sovet“ kasutamine „nõukogude“ asemel. Võib-olla on eesmärgiks halvustava nüansi lisamine, kuid „sovetlik üritus“ jms keelendid ei kõla minu jaoks piisavalt eestikeelsetena.

Suuline hinnang: Sosistajad meeldis mulle rohkem, aga lugeda täitsa võib

Hinne: 7/10

Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10

Tiiu-Mai Loko Kommunistina kuningriigis

Tiiu-Mai Loko

Kommunistina kuningriigis

Studium, 2006

Nüüd juba pensioniealine inglise keele õpetaja paneb kirja oma mälestused noorpõlveajast ja õpetajatööst.

Kooliaegsest elust ei meenu autorile suurt midagi peale õpetajate ja kaasõpilaste riietuse. Tundub, et erilisi intellektuaalseid huvisid, rääkimata sügavast kirest inglise keele või keeleteaduse vastu autoril noorest peast polnud, peale hilpude huvitas teda veel ka nahkehistöö ja pärast kuldmedalistina keskkooli lõpetamist kaalus ta just seda õppima minna. Keskpärased, kuid see-eest töökad ja kohusetundlikud õpilased nõukogude koolis olid enamikus need, kes medaleid said, nii täitub ka TÜ inglise keele eriala I kursus 1957. aastal 100%-liselt kuldmedalistidega. Aga nõukogude kool, nagu praegunegi Eesti koolisüsteem, vajavadki mõlemad just suure töövõimega keskpärasusi, ja nii on ju kõik korras, autor tegi inglise filoloogia eriala puhul küll juhusliku, kuid õige valiku. Lisaks ei soodustanud ka Nõukogude Liit sügavat huvi võõrkeelte vastu, peale KGBlaste ja välismaal resideeruvate spioonide ju kellelgi erilist võimalust võõrkeeli praktiseerida polnud.

Põgusalt meenutatakse ka omaaegseid TÜ õppejõude, õppimismeetodeid ja ülikoolielu. Autori elu tähtsündmuseks oli aga 1978. aastal elu esimene reis Inglismaale, kus ta osales Nõukogude Liidu inglise keele õpetajate täiendõppeprogrammis. Loomulikult on mõistetav, et selline kogemus mõjub nõukogude õpetajale kogu tema maailmapilti raputavalt – võimalus näha Inglismaa elu, suhelda päris inglastega, ja mis peamine, praktiseerida elusat keelt.

Autor avastas Inglismaal olles, et ei saa suurt midagi aru, mida kohalikud räägivad. Jällegi, täiesti mõistetav, tol ajal ei olnud ju üldse võimalik võõrkeelseid materjale kuulata, vast ainult minimaalset muusikat. Filmid olid dubleeritud, audiobooke ja kõigeküllast internetti tollal polnud. Ainuke võimalus native speakereid kuulata oli püüda läbi tugevate segajate ragina välismaa raadiojaamu. Mäletan, et seda tegin minagi, 1980te lõpul.

Mind ajas naerma üks seik, mida autor kirjeldas: õpetajate gruppi hakati kohapeal majutama tubadesse ja selgus, et ta ei teadnud sõna „annex“ tähendust. (No tõepoolest, ladina keelt ülikoolis ju ometi õpetati!)

Mulle meenus kohe seik omaenese tudengipõlvest, kus välismaalased imestasid, et mina teadsin juhtumisi sõna, mida mu õppejõud ei teadnud – see sõna oli „abysse“… See oli juhus, et nii kujunes, hiljem pole seda sõna mul kunagi vaja olnud, aga praegu seda meenutades tundub see millegipärast naljakas.

Inglismaa reis oli ses mõttes tavapärane omaaegne nõukogude grupireis – seal oli omajagu pooldejaid ja KGB-nuhke, kes grupikaaslasi valvama pidid.

Autor kirjeldab veel õpetajate elu-olu 1990tel ja hilisemal ajal.

Tema mälestusteraamat ei ole võib-olla nii põhjalik ja detailirohke kui nt Aili Paju oma, aga tänapäeva filoloogidele tuleb kindlasti kasuks teadvustada, kuidas nõuka-ajal minimaalsete võimaluste ja vahenditega võõrkeeli õpiti.

Raamat on näide „väikesest ajaloost“, pigem koduloo või ühe kooli ajaloo osa.

Keeleliselt OK, samas „kirjandus“ see ei ole. Erilisi üldistusi-järeldusi ei keeleõppe ega koolielu kohta siit ei leia, autori päevikud ja märkmed on lihtsalt raamatu kujul välja antud.

Hinne: 5/10

Peter Molloy KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM

Peter Molloy
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM.
Meenutusi igapäevaelust raudse eesriide taga.
Varrak, 2010

Külma sõja ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste meenutused. Ajakirjanduslikud intervjuud on veidi kabedamaks kohandatud, tekst on väga ladusalt loetav. Raamatus kirjeldatakse erinevate inimeste, nii kõrgete parteifunktsionäride, popstaaride ja tippsportlaste, kui ta tavaliste inimeste elu ja nende erinevaid kannatusi vangis, laagris, diktaatori õukonnas ja mujal. Siin on tõsiseid ja kurbi, aga ka koomilisi elukäike ja seiku. Kõige rohkem pööratakse tähelepanu Ida-Saksa eluolule, puudutatakse ka Berliini müüri langemise aega selles osalejate silme läbi.

Ma ei teadnud näiteks, et Rumeenia diktaator Ceausescu oli sel määral haige inimene, et oma paranoiaga lõi enda õukonnas (ja ka laiemalt Rumeenias) sisuliselt teise reaalsuse, paralleeluniversumi. Rumeeniast ei teadnud me ka tollases Nõukogude Liidus elades eriti midagi, ilmselt Moskva keskvõim oli kursis sealse sürrealistliku elukorraldusega, kuid ei sekkunud, pidades sealseid liialdusi mitte kuigivõrd hälbivaks peamisest kommunismikursist. Hämmastav oli näiteks Ceausescu soov suurendada Rumeenia rahvaarvu, keelates abortide tegemise. Lisaks ei tunnistatud ka 1980ndatel aastatel AIDSi kui kapitalistliku haiguse olemasolu ja tuhanded Rumeenia lapsed surid tundmatusse haigusesse, mida ei osatud ravida. 

Mitmed tegelased kirjeldavad, kuidas neid kasvatati üles kommunistiks, eriti Saksamaal, vastukaaluks natsismile, kuidas inimesed siiralt uskusid propagandat ja täitsid jaburaid reegleid. Huvitav oli see, et mitmed intervjueeritavad, mitte tingimata endised parteifunktsionärid, vaid ka tavalised inimesed, kurtsid, et praeguses ühiskonnas puudub tollane kollektiivitunne ja seltsimehelikkus. Praegused kapitalistlikud individualismi ja võistlemist soodustavad väärtused on inimesi ja nende suhteid vaesestanud. 

Kokkuvõttes on raamat üsna pealiskaudne, aga see on selline „väike ajalugu“, mida kirjutatakse „väikeste“ inimeste läbielamiste ja saatuste põhjal. Jällegi, nooremale põlvkonnale, kes külma sõja aegu ei tea, on see kerge ja huvitav ajalooline lektüür.

Hinne: 8/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Sławomir Rawicz Pikk ränd

Sławomir Rawicz

Pikk ränd
Tõestisündinud lugu teekonnast vabadusse
Kurimuri, 2010

Mõni aeg tagasi kirjutas ajalooajakiri, et keegi sakslane olla väitnud, et tuli pärast II MS jalgsi Siberist Euroopasse tagasi. Vist oli mingi teema seal ka mehe jutu usutavuses vms. Ei tea, kes kellelt inspiratsiooni sai, igatahes see raamat on väidetavalt tõestisündinud lugu ühe poolakast ratsaväeohvitseri põgenemisest Siberi vangilaagrist ja jõudmisest tagasi Euroopasse.

Kirjutaja stiil on lihtne, selge, tempokas, raamat loeb nagu põnevik või seikluslugu. Eks aastatetagused meenutused kaotavadki võib-olla detaile ja nüansse, meelde jäävad vaid faktid ja olulisemad värvid. Erilisi kirjanduslikke aspiratsioone autoril ilmselt pole, erilisi üldistusi ta ei tee, teksti esteetiline külg on samuti napp.

Grupp vange põgeneb hämmastava kergusega laagrist ja kõnnib 6000 km läbi Siberi, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, üle Himaalaja Indiasse. Rännakuks kulub 9 kuud. Nad ei sure janusse Gobi kõrbes (käies päikeselõõsas iga päev 30 km ja olles 6 päeva joomata); nad ei sure kurnatusse ega kõrgushaigusesse mägedes, olles selleks ajaks juba 8 kuud poolnäljas; mäed ületavad nad ilma igasuguse varustuseta (1 kirves ja nahkribadest nöör kuue peale); seal häirivad nad ka 2,5-meetrisi lumeinimesi, jajah, eksole jne jms. Maailm oli aastal 1941 muidugi teine, võib-olla oligi kogu Tiibet ja Himaalaja täis päästvaid lambakarjuste koopaid lõkkematerjali ja toiduvarudega.

Noh, inimvõimetel pole teadupärast piire, tugev motivatsioon võib inimese paljukski suuteliseks teha, aga veidike ebausutav (või siis liialdustega kirja pandud) see lugu näib. Võib-olla nad ikka ei olnud kõrbes nii kaua joomata ja lumeinimesed kangastusid nende hapnikupuuduses ajudele meelepettena.

Vahepeal kiskus asi hirmus moosiseks, kui nad Baikali taga metsas kohtasid üksikut põgenenud tüdrukut ja tema juhtus olema just poolakas. Nad võtsid tüdruku kampa ja suhtusid temasse igati džentelmenlikult.

Kui nad lõpuks jõudsid Indiasse, tabas neid post-traumaatiline stressihäire, nad pidid end haiglas turgutama suisa kuid.

Kokkuvõttes siis lihtne mõnus meelelahutus, sellisena täitsa soovitan.

 
Hinne: 8/10

Jelena Rževskaja Sõjaväetõlgi märkmed

Jelena Rževskaja

Sõjaväetõlgi märkmed

Tänapäev, 2010

Ostsin selle raamatu ennekõike filoloogilisest huvist, aga lingvistilise analüüsi, keeleõpetusmetoodika kultuurikontekstide võrdluse asemel lugesin peamiselt Hitleri punkri asukate viimastest päevadest ja ilmselgelt liiga palju ka Hitleri hammastest.

No ma ise ka naiivitar, oleksin pidanud mõtlema nõukogude haridussüsteemi ja keeleõppe metoodika ning kvaliteedi peale sõjaeelsetel Stalini hirmuvalitsuse aastatel. Nagu ka raamatust välja tuli, juhuslikud inimesed läbisid juhuslikud keelekursused ja läksid rindele tõlkima luurajate poolt kinni püütud sakslaste ülekuulamisi. Mis kultuurilis-lingivistilist analüüsi siit saab tulla, noore, kogemusteta, poolharitud, ehmunud inimese poolt, kes on sattunud ebaloomulikku ja ohtlikku keskkonda – sõtta ja rindele.

Autor pidas kogu oma sõjatee vältel päevikut, mille alusel ta hiljem kirjutas mitmeid raamatuid sõjast ja ajaloost.

Noore tõlgina juhtus ta olema just selles väeüksuses, mis vallutas Berliini ja avastas Hitleri punkri asukate laibad. Enda jaoks uue faktina sain teada, et Stalin keelas koheselt Hitleri laiba leidmise info levitamise, isegi marssal Žukov ei teadnud seda kuni 1965. aastani! Samal ajal muidugi Lääne liitlaste press pasundas kõrbenud laiba leidmisest, kuigi koheselt tekkisid ka teisikute, Hitleri Lõuna-Ameerikasse põgenemise jms vandenõuteooriad. Arusaadav, ajaloolised ja kurioossed sündmused on autorile olulisemad lahti kirjutada kui filoloogilised finessid, aga kui seda raamatut oleks reklaamitud kui Hitleri punkri viimaste päevade ja Hitleri hammaste saagat, poleks ma seda ostnud.

Tsensuur on Venemaal endiselt elujõus, olulistest teemadest (nt Punaarmee marodööritsemine vallutatud aladel ja Berliinis), mida autor oma silmaga nägi, libiseb ta väga kiiresti üle. Ta julgeb küll kritiseerida Stalinit ja tema sõja-eelset puhastust armeeladvikus, kuid mitte nõukogude sõdurite madalat haridus- ja kultuuritaset. Selles aspektis ühineb ta ametliku heroiseeriva propagandaga.

Tekst on kergesti loetav, tõlge suurepärane, ometi sundisin end raamatut lõpetama, sest konkreetselt see teema ei paku mulle kuigivõrd huvi.

Sõnaline hinnang: mittefiloloogist ajaloo- (II MS) huvilisele sobiv lugemine

Hinne: 6/10

Jüri Pino Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.

Jüri Pino
Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.
Tammerraamat, 2010

Raamatupoes oli soodusmüük, ostsin selle raamatu mõnekümne sendi eest. Autor ei ole mulle küll kuigi sümpaatne, kujundasin sellise hinnangu tema artiklite ja kolumniste põhjal. Pino on Õhtulehe ajakirjanik, seda lehte ma ei loe, aga vist olen mingeid tema Delfis avaldatud tekstikesi lugenud.

Tal on selline naljamehe lõõpiv-labane stiil, mida ma just väga ei naudi, lisaks kultiveerib ta (võib-olla eneseõigustuseks?) ausa joodiku ja „lapsesuu“ kuvandit. Sellelt positsioonilt saab mõnikord asju otsemini ja ausamalt välja öelda, kui seda näiteks mõni lugupeetud „arvamusliider“ endale lubada saaks.

Nüüd olen küll piisavalt põhjendanud ja õigustanud, miks ma selle raamatu ostsin.

Tegelikult ma ei teadnudki, et Pino oli eelmises volikogu koosseisus. Olen kokku puutunud mõnede inimestega eelmisest ja praegusest linnavolikogust, tahtsin saada kinnitust, kas asjad käivad siis nii, nagu nad käivad (...naiivitar!).

No muidugi käivad, truud parteisõdurid ja ebakompetentsed kohatäitjad justkui otsustavad asju ja jagavad raha. Tegelikud otsused tehakse aga enne ja mujal ära, nagu ikka. Prügikala tegeleb vaid vormistamise ja JOKKimisega.

Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, on siis Pino linnavolinikuna nüüd küüniline kuritarvitaja või lihtsalt süüdimatu ullike? Tegelikult on võimalik mitte midagi tehes tööl käia paljudes avaliku sektori töökohtades, võtta vastu palka ja nautida tasuta parkimist. Enda lohutamine väitega, et minust ei sõltu nagunii midagi, on ju mugav ja turvaline, sellele saab toetuda igal ajal, iga võimu ja režiimi kontekstis.

Pino viilis veel ka niipalju kui sai, ei viitsinud koosolekutel igavleda, ei võtnud kordagi sõna, hiljem ei viitsinud isegi hääletusnuppu vajutada. Ta hoidis end justkui puhtana ja vältis osalusvastutust tolleaegsetes otsustes, oli sõna otseses mõttes kohatäide, topis, nukk, kes pannakse toolile istuma.

Mõni eetiline konflikt siiski õrna virvendusena tema tüünet pinda häiris: aga alati leidus ju kohe õigustus, näiteks palga vastuvõtmine mitte millegi tegemise eest oligi õiglane tasu pikaajaliste maksude maksmise eest. Rohkem häiris teda baarides suitsetamise keelamise otsus, mis talle endale kui sagedasele baarikülastajale ja peaaegu ahelsuitsetajale ebamugavust valmistas. Tõeline maailmavaateline väärtuste konflikt jäi aga sündimata, linnavolinik vajutas poolt hääletuse nuppu või siis viilis üldse sellest koosolekust kõrvale, ei mäleta täpselt.

Sõnaline hinnang: kui veidi labasevõitu stiil sobiv tundub, on see raamat täitsa talutav meelelahutus. Kohustuslik kirjandus kõikidele haldusjuhtimise tudengitele J.

Hinne: 6/10

Carolijn Visser Naised võõrsil

Carolijn Visser
Naised võõrsil
Pegasus, 2011

Ajakirjanik, kes on mõnda aega ka Eestis elanud, on kokku kogunud mõned lood erinevatest maadest pärit naistest, keda suured ajaloosündmused on mööda maailma laiali pillutanud. Täpsemad lugude kirjeldused on siin.

Läbivaks teemaks on kohanemine võõral maal ja kultuuris, ning see, kuidas elu võõras kultuuriruumis inimest muudab. Lood olid erinevad, sest nende peategelased olid erineva tausta ja nö kaaluga. Nende sotsiaalne päritolu, eelnev elukogemus, kultuuritaust, aga ka hoiakud ja iseloom üldse mõjutasid nende hakkamasaamist võõrsil. Nad kõik olid üsnagi passiivsed saatuse mängukannid, sõltus ainult ajastust ja riigist, kui traumeeriv see roll oli.

 Huvitav oli mitme loo Eesti-seos, eriti viimane lugu hiinlasest, kes tuli Hiina miljonilinnast üksildasse Eesti tallu, vahepeal käis Moskvas, siis elas mõnda aega Tallinnas ja seejärel abiellus Kanadasse. Aga tema ei tundunud kusagil eriti õnnelik olevat. Tal lasus vastutus oma vanemate soovide täitmise eest, ja see tegi temastki passiivse marioneti. Aga vähemalt hindas ta vabas demokraatlikus riigis elamist.

 Olen ise elanud ligi aasta teises riigis, õppinud välismaal, mul on olnud kokkupuude erinevatest kultuuridest pärit inimestega, seega arvan, et võin aimata nende võõrsilolu tundeid. Huvitav aspekt, mis nende meenutustest välja tuli, oli see, et paljud, kes on elanud pikemat aega võõrsil, jäädes seal ikkagi võõraks, jäävad võõraks ka kodumaale naastes. Kodus on nad teistmoodi võõrad, sest neid on elu teises kultuuris liiga palju muutnud. Siit moraal: kui oled igal pool võõras, siis parem on olla võõras meeldiva kultuuri ja kliimaga riigis....

Viimase loo Eestiga seotud hiinlane oleks võõras ka Hiinasse naastes, sest on liialt nakatunud Lääne kultuurist ja mõtteviisist. Pealegi, Hiinas kahtlustataks teda kindlasti spioneerimises, tegelikult nagu igas teiseski riigis, kus ta elanud on.

Huvitav oli ka Tallinnast USAsse kolinud õpetajanna rahulolu sellega, et USA sarnaneb kaotatud NSVL’ga. Pärast Eesti taasiseseisvumist ta siin ei kohanenudki, kuid leidis lõpuks riigi, kus ta saab õnnelik olla. Lisaks endiste vaenlaste sarnasusele leiab saatuse irooniat veel ka selles detailis, et USAs on õpetajannale hingelähedane ahistatud põliselanike kultuuri säilitamine, ja paralleele Eestiga ta ei näe.

Raamatu autor on ajakirjanik, mitte kirjanik, raamatu lood on ilmselt intervjuude põhjal kokku kirjutatud. Seega erilist esteetiliste püüdlustega ilukirjanduslikku stiili siit ei leia, tekst on ladus ja lihtne, annab infot edasi, aga ei pretendeeri erilisele sügavusele ja üldistamisele. Mõne loo puhul tekkis mul lugedes soov tegelastest rohkem teada saada, huvi detailsema taustakäsitluse vastu, ajakirjanduslik pealiskaudsus ja lühidus siiski veidi häiris.

Tõlge on väga hea ja ladus, aga ilmselt ka algtekst polnud ülemäära keerukas. Tõlkija on eesti keele õppejõud TÜs, olen tema blogide ja säutsude truu lugeja. Nii et see oli minu jaoks veel väike lisaboonus.

Sõnaline hinnang: meeldiv lugemine ajaloo- ja erinevate kultuuride huvilistele, innukatele reisisellidele

Hinne: 7/10

Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

Petrone Print, 2011

Ida-Virumaast ei ole mul pääsu. Sillamäega mul oma nõukogude lapsepõlves ja nooruses küll suhe puudub, oli see ju ikkagi suletud linn, mille kohta käisid linnalegendid, et seal on eriliselt hea kaubavalikuga poed, mille küllust pääsesid nautima eriliselt osavad illegaalselt linna sisseimbujad. Aga muu Ida-Virumaa, oi-jah, kuidas mind lapsena võlus see salapärane ja ohtlik tööstusmaastik, Kohtla-Järve kandi suitsevad tuhamäed ja õhtupimeduses märja söena läikivad Kiviõli tuha/koksi/milleiganesmäed, mida rongiaknast imetlesin, kui sõitsime sinna šoppama ja ühele kaugele sugulasele külla. Kõik pidasid Ida-Viru mürgist tööstust koledaks ja ohtlikuks, aga mina nautisin Kiviõlis ja Kohtla-Järvel käimist! Kukruse rohtukasvav madalapoolne tuhamägi oli käegakatsutavas läheduses, seega ka vähem ohtlik ja põnev.

Sillamäe on „päris Eesti“ jaoks võib-olla kogu müstilise ja teistsuguse Ida-Virumaa kvintessents ja kontsentraat, kehastades kõike seda, mida „päris Eesti“ elanikud Ida-Virumaa ja sealsete elanike puhul kartsid ja seega vihkasid.

Hvostov on minust küll kümmekond aastat vanem, kuid nõukogude lapsepõlve aspektid tulid paljuski tuttavad ette. Raamatus käsitletud triviaalsena tunduvad olmeteemad peegeldavad väga hästi nõukogude elu-olu ja on kui omamoodi „väikese ajaloo“ virtuaalsed artefaktid ja muuseumisäilikud.

 Teda on süüdistatud erinevate artiklite ja selle raamatu pärast eestivaenulikkuses, aga mina seda sellest raamatust küll ei leidnud. Need süüdistajad pole võib-olla enda vastu piisavalt ausad ja sulgevad silmi mõnede teemade ees. Hvostov tundus mulle küll seda raamatud kirjutades 100% aus.

Loe tema enda kommentaari oma raamatule ja vaata seda videot.

Ei saa ma mööda minna ka tuumateemast, mis on mulle ka oluline. Huvitavaid aspekte Sillamäest saab lugeda siit. Ja loomulikult tema külma sõja teemaline peatükk, sellest, kuidas ta sõjaväes teenides oma maailmalõpu üle elas, meeldis mulle väga.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang:
loe ja meenuta oma lapsepõlvest ka neid asju, mida veidi häbened ja tahaksid unustada;
tänapäeva noortele vajalik lugemisvara, et paremini mõista oma vanemaid

Rodric Braithwaite Moskva 1941

Rodric Braithwaite

Moskva 1941

Linn ja tema rahvas sõjas

Varrak, 2010

Ladus, huvi ülalhoidev ja parajalt pealiskaudne lugemine Saksamaa rünnakust NLi vastu 1941. a suvel, Punaarmee hädadest ja Stalini juhtimisvigadest. Juba justkui teaks kõike seda, lugedes kogesin flashback’e lapsena nähtud nõukogude sõjafilmidest, aga samas oli ikkagi huvitav lugeda selle perioodi arengutest Moskva vaatepunktist. Selle raamatu lugemine eeldab eelteadmisi sama perioodi ajaloost, päris kõikidesse detailidesse süvitsi ei minda, aga teatav pealiskaudsus tuleb sellele ülevaatele isegi kasuks. Lisaks ajaloolistele dokumentidele kasutatakse ka tollal Moskvas elanud inimeste meenutusi.

Peamine teema oli Stalini ja tollase valitsusladviku strateegiliselt valed otsused, nendest tulenev inimelude ja ressursside raiskamine ning logistiline segadus. Minu jaoks oli uus info see, kuidas Moskvat pommitati ja selle eest kaitsti, mh ka hoonete makettide ehitamisega, et lendureid eksitada. Võrreldes näiteks Londoniga sai Moskva pommitamistest vähe kannatada. Huvitav oli ka see, kuidas 1941. aasta oktoobris puhkes linnas paanika, tehased suleti ja neid üritati evakueerida, töölistele ei öeldud midagi ja jäeti nad isegi ilma palgata. Esimesed itta pagejad olid muidugi igat masti kommunistidest tšinovnikud. Elanikud jäeti ilma elektri, kütte ja toiduta linna talvituma. Sealjuures pidid nad ka linna „kaitsma“: kaevama tankitõrjekraave, valvama öösiti katustel ja kustutama süütepomme, tegema metsas talvepuid. Need olid kõik naised ja alaealised noored, kes pidid lisaks igapäevasele 12-tunnisele tööpäevale ka vähemalt 2 tundi kaitsetegevustes osalema.

Huvitav teema oli okupeeritud territooriumide kohalike elanike koostöö okupeerivate Saksa vägedega. Päris paljud ootasid sõjalt pääsemist kommunistide ja Stalini võimu alt. Ka Moskvast leiti ummisjalu põgenenud ametnike parteipileteid ja virnade viisi muid tähtsaid ning salajasi pabereid lihtsalt kuskil prügikasti kõrval vedelemas.

Samuti ei olnud ma varem mõelnud sellele, milline oli Moskva linn enne II MS algust. Sisuliselt oli Moskva suur puidust hoonetega küla, kus olid sillutamata tänavad ja kus kesklinna hoovides peeti sigu. Suurejoonelised ehitised ja laiad tänavad tekkisid linna süsteemselt ja laiaulatuslikult alles pärast sõda.

Lugeda on seda raamatut hea. Tõlke keel on väga kena ja ladus. Üks lapsus siiski meenub. Kellegi vend töötas „metallistina“ ja sai Lenini preemia. Tõlkija pidas silmas vist „metallurgi“ J.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: (20. sajandi, sõja-) ajaloohuvilistel tasub kindlasti lugeda

Orlando Figes Sosistajad

Orlando Figes

Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal
Varrak, 2010

Autoril oli ligipääs mitmele perekonnaarhiivile, kus sai kasutada erinevate põlvkondade esindajate kirju jm dokumente, samuti tegi intervjuusid praegu elavate inimestega.

Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, millest nõukogude ajast tulnud justkui teavad ja on kogenud, aga pole endale teadvustanud.

Sosistamise teema. Laste, aga ka kaugemate sugulaste, naabrite ja võõraste kuuldes tundlikel poliitilistel teemadel ei räägitud. Mäletan, kuidas uurisin vanaema käest, kuidas siis ikka sõja ajal oli, kui saksa sõdurid maal nende majas elasid, ja kuidas Pätsu ajal, ja miks täpselt vanaisa vangis istus. Vanaema oli vägagi kidakeelne neil teemadel, lapsena järeldasin vist, et ju siis ei mäleta või taha neist asjust eriti rääkida. Aga miks ei taha, seda ma enam edasi ei mõelnud.

Sosistajate markantseim näide mitterääkimise kohta oli abielupaarist, kes kunagi teineteisele ei avaldanud, et nad mõlemad olid olnud rahvavaenlasena represseeritud. Alles hiljem, kui perestroika ajal või pärast seda said inimesed oma NKVD toimikutega tutvuda, avastasid nad teineteise kohta selliseid asjaolusid. Nad olid aastakümneid koos elanud, usaldamata oma kõige lähedasemat inimest piisavalt, et oma minevikus rahvavaenlaseks olemist paljastada. Vaikiti massiliselt, vaikiti põlvkondade kaupa.

Pealekaebamise teema, mis minu lapsepõlves, 1970-tel küll vist enam nii aktuaalne ei olnud kui Stalini ajal. Sellega seostub ka üks ahhaa-elamus, mille sain sellest raamatust. Lapsepõlves lugesin mingit lasteraamatut kodututest lastest Venemaal 1920-1930-tel, kes saadeti orbudekodusse ja sellest, kui raske see elu neil seal oli. Mäletan, et see raamat tekitas küsimuse, kuid ei andnud vastust, miks sel ajal nii palju kodutuid vanemateta lapsi oli. Arvasin, et ju siis nende vanemad said I maailmasõjas ja sellele järgnenud kodusõjas surma, kuigi aega oli sellest juba kahtlaselt palju möödas. Nõukogude lapsena ei osanud ma muidugi arvata, et nende laste vanemad olid rahvavaenlastena küüditatud ja tapetud. Nende miljonite laste orvuks jäämise põhjustest too lasteraamat muidugi vaikis, nagu ka sellest, miks siis lapsed koos vanematega ka kodu kaotasid, kuskil majas või korteris pidid nad ju kunagi koos elama? Kodud aga läksid pealekaebajate käsutusse. Ja kedagi ei huvitanud, kuidas rahvavaenlaste lapsed omapäi hakkama said, kust ulualust leidsid ja kuidas end elatasid.

Võimudega koostöö tegemise teema, et saada hüvesid või lihtsalt turvalisemalt oma eluke ära veeretada. Autor kirjeldab pikalt nõukogude võimudega koostööd tegeva kirjaniku Konstantin Simonovi ja tema perekonna elu Stalini ajal. (Muide, Simonovi mainib ka Claude Duneton oma punaste metsade raamatus). Simonov andis ka oma panuse Kirjanike Liidu sisesesse võimuvõitlusesse ja teiste kirjanike represseerimisse.

Raamat on hirmus paks, ma ei suutnud seda järjest lugeda, vahepeal pidin pausi pidama. Autor hüppab ka ühelt perekonnalt teisele, samad motiivid korduvad erinevate perekondade puhul, seega natuke läheb tüütuks kätte ka.

Aga kokkuvõttes raamat meeldis väga.

Tõlge oli ladus, tekst oli toimetatud.

Soovitan ajaloohuvilistele.

 Hinne: 9/10

 Sõnaline hinnang: kui see teema ja ajalooperiood huvitab, tasub kindlasti lugemist, parem kui Imbi Paju

Claude Duneton Punaste metsade taga

Claude Duneton

Punaste metsade taga
LR, 2010

Tahtsin seda raamatut lugeda seetõttu, et meenutada oma tudengiaegu 1990. aastate esimeses pooles Tartu Ülikoolis. Autor oli isegi Tartus loenguid pidamas käinud, kuid minust läks see info omal ajal küll kuidagi täiesti mööda. Küll aga on tuttavad need prantsuse idealistidest kommunistide ja karmi nõuka-elu tsivilisatsioonide kokkupõrke lood. Raamatust ei tule selgelt ja üheselt mõistetavalt välja, kas Duneton ise jagas oma isa tulist kommunismiusku, kuigi mõjutatud ta sellest vist paratamatult oli.

1991. aastal satub Duneton mõneks ajaks Peterburi, justkui arhiivimaterjalidega töötama, ja üürib tuba kohaliku elaniku Tamara käest, kellega nad juhtuvad olema üheealised. Kasina inglise ja vene keele abil suheldes võrreldakse oma eluteed ja –keskkonda, Dunetoni illusioonid nõukogude paradiisist purunevad. Nõukogude Liit on lagunemas, inimesed on kaotanud töö, palka ei maksta kuude viisi, nälg, viletsus ja muud sotsiaalsed probleemid. Inimesed on nende riigis toimunud kiiretest muudatustest šokis, ilmselt suuremas kui Duneton ise, nähes reaalse elu erinevust tema isa lugudest ja ettekujutatust.

Käisin ka 1990-te algusaastatel mõned korrad rongiga Peterburis. Hall ja kulunud nõukogude linn vaeste ja mornide inimestega tuleb väga selgelt silme ette. Poed olid kaupadest tühjad, raha kaotas väärtust iga päevaga, millegipärast meenuvad määrdunud ja ärakäkerdatud kollaste üherublaste ja roheliste kolmerublaste pakid kilekoti sees... Palka maksti sulas, stippigi sai ülikooli kassast, pärast pika järjekorra äraseismist kummipaelaga kokku tõmmatud üherublaste pakkidena.

Raamatus puudutab Duneton möödaminnes ka neid prantsuse kirjanikke, kes käsid Nõukogude Liidus ja Prantsusmaale naastes kiitsid Stalinit ja nõukogude süsteemi taevani. Eks neid söödeti-joodeti, tehti pokazuhhat, nende teoseid tõlgiti ja trükiti suurtes tiraažides ja see tõstis nende enesehinnangut, tekitas tänutunnet ja kohustust samaga vastata. Mäletan, kuidas noore filoloogina imestasin selle üle, kui tüütult üksluine on see prantsuse kirjandus, ikka need rõhutud tööliste, allakäinud lumpeni ja revolutsiooni teemad. Käsitleti ja tõlgiti ju ennekõike kommunistide „sülekoertest“ autoreid. Noore naiivitarina ei osanud ma tol ajal muidugi põhjust arvata.

 Raamat on selline vanainimese meenutuste stiilis (1991. aastast kirjutas ta vist alles 2005. aastal avaldatud raamatus), aga mitte tüütu. Kui erilist huvi prantsuse ja nõukogude teema vastu pole, siis selle lugemine vast midagi eriti ei paku.

Tõlge on väga hea. Alguses kortsutasin veidi kulmu, kaheldes, kas Duneton ikka kasutaks sõnu „venku“ ja „maakas“ (eriti Ukraina 1930te näljahäda kontekstis), aga küllap kasutas tõlkija neid minu meelest suhteliselt hiliseid kõnekeele sõnu väljendamaks autori rahva- ja murdekeelset stiili. Ja eks sõnade tähendus ka aja jooksul muutub.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: teemast huvitatutel tasub lugeda