Mo Yan Punane sorgo

Mo Yan

Punane sorgo

Koolibri, 2014

See oli väga omapärane lugemiselamus. Lihtne kerge läbipaistev tekst oli ühtaegu poeetiline ja muinasjutulik, kirjeldas lahinguid ja vägivalda aeg-ajalt siin-seal läbikumava huumoriga, segades realismi ja sotsiaalporno fantaasiamaailma ja sulaselge eksortsismiga.

Kui Eesti lugeja on tavapärasest veidi rohkem tuttav Hiinamaa elu-oluga, siis tuleb see lugedes ainult kasuks, aidates luua elavaid kujutluspilte maaelust, talupoegade mõttemaailmast, nende elu reguleerivatest kommetest, mis läänlasele tunduvad vahel absurdsed ja naljakad. Raamatu tegevus toimub 1920-1930-tel, aga tõelise ääremaa (Hiina puhul pigem sisemaa) süvaprovintsi väikeste külakeste tänapäeva eluviis ei erine tolleaegsest kuigivõrd, olen seda oma silmaga näinud.

Lugedes püüdsin ära arvata, kas autoril oli kirjutades irooniline hoiak Hiina ja selle inimeste elu suhtes või siis tuli naljategemine kogemata välja ja absurdivõtmes kirjeldatud tõsised juhtumised kukuvadki Hiinas välja koomilised. Ma ise kaldun arvama teist varianti.

Nagu Venemaa suureks ideoloogiliseks narratiiviks on Teine maailmasõda ja selleaegsed kannatused/kangelasteod, nii on Hiinal selleks Jaapani okupatsioon 1930-tel. Mõlemad riigid hoiavad oma ametlikus ideoloogias üleval vihkamist ja andestamatust, mida kultiveeritakse igale järgmisele põlvkonnale juba lasteaiast peale.

Nii et kui hiinlane kirjutab loo Jaapani okupatsioonist, on see juba pool võitu, st müügiedu ja kuulsust. Lugedes mõtlesin, et kas see on nüüd siis Nobeli vääriline lugu (tõlge, muide, on ülihea!).

Raamatu lõppu on lisatud tõlkija järelsõna ja autori Nobeli-kõne. Autor ei saanud küll auhinda ainult selle ühe romaani, vaid kogu oma loomingu eest. Nagu ta ka ise ütleb, on ta lugude jutustaja ja see tuleb tal hästi välja. Lugu voolab ladusalt, isegi tänapäeval nii moodne ajaline segipaisatus on peaaegu märkamatu, lugedes säilib huvi tegelaste käekäigu vastu, absurdihuumorikilluke siin-seal aitab ka motivatsiooni üleval hoida, et 450 leheküljega ühele poole saada.

Üldiselt soovitan lugeda seda raamatut just lugemiskogemuse ja -elamuse pärast, sest sisu (sõdimine jaapanlastega) ei ole just eriti paeluv teema. Korduvate lahingustseenide vahel on kirjeldused oma toimetusi tegevatest külaelanikest, nende suhetest ja kiiksudest, ja see on juba lõbusam lugemismaterjal.

Veelkord sügav hiinapärane kummardus tõlkijale!

Hinne: 8/10

Sirbi artikkel

David Mitchell Varikirjas

David Mitchell

Varikirjas

Varrak, 2011

Tõusen püsti, hüüan „braavo!“ ja löön käsi kokku, kuni peopesad tulitavad.

Varikirjas on mu viimaste aastate parim lugemiselamus, mis pakkus lõbu ja meelelahutust, aga ka veidike mõtlemisainet (fun’i kõrvalt ei puudu ka metafüüsika). Selles raamatus meeldis mulle kõik – nii erinevatest juttudest kokku pandud tervik, mille erinevaid tegevusliine siduvad ilmsed või varjatumad vihjed olid lihtsalt meisterlikult nö jutukangasse põimitud; autori siiski üldiselt humanistlik hoiak, killuke huumorit siin-seal, ja loomulikult huvitav ja kohati äkšõnit täis tegevus.

Keelekasutus on ladus ja hästitempereeritud, tõlge ka väga hea, kohati kohtas küll minu jaoks imelikke keelendeid, aga üldiselt oli tõlkija teinud head tööd. Selge, et seda inglise keelset f-sõna pole lihtne eesti keelde ümber panna, tavaliselt tõlgitaksegi seda „persse“, vahel ka m-sõnaga, aga näiteks „bullshit“ on eesti keelses kõnes kasutusel laenuna, vaevalt, et keegi ütleb selle asemel „sitajutt“… Ja mis pagana „saatana sinine silmamuna“ see küll kogu aeg seal oli – no kes küll kasutab sellist väljendit?

Lugude tegevus toimub erinevatel mandritel, autor on ilmselt nendes kohtades ise viibinud, samuti pakub see reisinud lugejale palju äratundmist. Silme ette tulid kohe Tokyo, Hongkong, Hiina, London, aga ka Peterburi. Mulle meeldis see, et autor tunneb ka kohalikke kultuuride tüüpilisi nähtusi (näiteks jaapanlaste sisemise/privaatse ruumi otsimise teema) ja peenemaid olmenüansse (näiteks hiina naiste puhul tampoonide mittekasutamise teema) jne. Üldse on väga oskuslikult, leidlikult ja peenel-tundlikul (subtle) moel kasutatud siduvaid detaile ja vihjeid, iga kord oli nende leidmine puhas nauding!

Kõige rohkem meeldisid mulle Mongoolia ja New Yorgi osad, see oli ülimalt kvaliteetne ja kõrgetasemeline meelelahutus, puhas lõbu! Aga nagu ma ütlesin, mõtlemisainet pakub autor lugejale ka, tegelased seisavad moraalsete valikute ees, langetavad neid omal moel ja oma inimliku rumaluse piires.

Suurepärane lugemiselamus, soovitan n-ö täiega! :D

Üks kokkuvõtlik arvustus.

Hinne: 10/10

Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10

Marina Palei Küla

Marina Palei
Küla
LR, 2012

Noor naine tuleb koos väikese lapsega 1979. aastal Leningradist Eestisse suve veetma, üürides toa kuskil mereäärses külas. Majas elav pere on tema kui venelase suhtes vaenulik ja pahatahtlik. Autoril oli illusioon eriliste ja ilusate Baltimaade ja sealse kultuuri suhtes, ja tundub, et halb kohtlemine tema illusioone lõplikult ei purustanud, vaatamata igavesti võõraks jäämisele. Eestis suvitamine on tema jaoks nagu harjutus võõraks olemisele ka Hollandis, kuhu ta 1995. aastal emigreerus.

Vastuseid ei saanud ma järgmistele küsimustele:

Miks ta pidi just seal külas ja seal majas terve suve piinlema, oleks siis otsinud muid võimalusi ja üüritube, kui tingimata oli vaja Eestis suvitada?

Kui olukord oli nii raske, miks ta sealt varem jalga ei lasknud, tagasi linna ei läinud?

Kui rahaga oli nii kitsas käes, oleks ju tõesti võinud lühemalt ja mujal suvitada?

Tema enda, nii nagu praegu tundub, irratsionaalne käitumine ei õigusta muidugi kohalike vaenulikkust. Klienditeeninduse tõelise olemuse mõistmine pole eestlastel kunagi hästi välja tulnud. Ja nö vanemate pattude laste kaela nuhtlemine on samuti üldinimlik, esineb kõikides kultuurides ja tundub, et on ka ajas muutumatu. Ajalooline vastutus ja indiviidi süü on üldiselt ebameeldivad teemad iga rahva jaoks. Okupantide järeltulijale mineviku eest kätte maksmine võib väikesele inimesele tunduda magusa isikliku võiduna. Jutustuses tuleb välja ka see, et mitte ainult nö lihtsad inimesed, talupidajad, olid hingelt madalad, vaid kõrgharitud kunstnike ringiski võitis isiklik armukadedusest tingitud kättemaks inimlikkuse.

Meenutan enda lapsepõlve suvitamisi Peipsi-äärses vene-eesti segakülas. Sealgi tõmmati selge joon võõraste suvitajate ja kohalike ja nende järeltulijate vahele. Täiesti võõrastel, üüri maksvatel suvitajatel tuli teada oma kohta näiteks autolavka järjekorras – see oli kõige viimane ja kõiki kaupu ei pruukinud neile enam jätkuda. Nii oli kohalike meelest ajalooline õiglus jalule seatud. Muud otsest vaenulikkust ma küll ei täheldanud, küllap ka seetõttu, et tegemist oli segakülaga, kus pealegi vene keel oli domineeriv ja nii oli ka sealsetel Leningradi suvitajatest püsikundedel lihtsam kohaneda.

Jutustust võib võtta ka kui kultuuriantropoloogilise ekspeditsiooni aruannet vaenuliku hõimu aladele. Uurijad ei saa küll pärismaalastega kontakti ja kirjeldavad nende eluviisi veidi üheülbaliselt, tõlgendades nende käitumist enda kultuurist lähtuvalt. Uurija aimab küll pärismaalaste käitumise motiive, kuid ei suuda neid interaktsiooni provotseerida. Tõeline kultuuride kokkupõrge! 

Autori keelekasutus on huvitav ja isegi veidi poeetiline, mulle meeldis see koht, kus ta oma tundeid Läänemere vastu kirjeldas.

Tõlge on ka päris hea, kaks tõlkekonarust jäi siiski silma.

Suuline hinnang: sobilik lühike suvelugemine neile, kes mäletavad nõukogude aega ja noortele, kes sellest midagi ei tea

Hinne: 6/10

Deborah Moggach The Best Exotic Marigold Hotel

Deborah Moggach
Parim hotell terves Indias
2012

Filmi levitati vist enne raamatut, otsustasin aga, et enne tutvun raamatuga ja siis vaatan filmi otsa. Raamatud on alati paremad, detailsemad ja sügavamad kui nende põhjal tehtud filmid. Kuulasin siis ingliskeelset audiobuuki ja vaatasin sinna otsa filmi, mida reklaamiti pigem kui komöödiat. Raamat eriti naljakana ei tundunud, mõned koomilised repliigid võib-olla olid ja veidi ka situatsioonikoomikat. Ka film polnud miski komöödia, pigem melodraama.

Raamatut ette lugev näitleja tegi väga hästi järele pehmet, isegi veidi pudikeelset india aktsenti, mis on täiesti eristuv kõikvõimalikest teistest aktsentidest, millega inglise keelt on võimalik rääkida.

Raamatu ja filmi sisuks on see, kuidas Inglismaa pensionärid lähevad Indiasse „vanadekodusse“, nende endi arvates küll peenesse spa-hotelli, kuid tegelikkuses suvalisse kipakasse võõrastemajja.

Läbiv teema on raamatus vanadus ja selle erinevad hädad, immigratsioon, kultuurierinevused ja –klišeed, aga ka Lääne ja Aasia inimeste erinev suhtumine oma vanuritesse. Filmis tuli nendest teemadest esile ainult ühe vanamuti rassism, mis lõpus ka leevenes. Raamatus käsitleti Inglismaa muutumist immigratsiooni ja Läänele omase võõrandumise tõttu, just selle pärast ei olnud tegelastel enam võimalust või soovi kodumaal elada. Film jättis need sotsiaalsed teemad (peale rassismi pealiskaudse puudutamise) täiesti käsitlemata.

Üks Läänes leviv klišee India kohta on ka see, et keskeakriisis vaevlevad (peamiselt) naised lähevad sinna end otsima ja leidma. Ka siin on see täiesti olemas, nii mõnigi üritab leida ja leiabki erinevaid enda vaimse ja kehalise noorendamise võimalusi. Jällegi, see teema on raamatus põhjalikum, filmis aga vaevuaimatav.

Film ja raamat on täiesti erinevad eraldiseisvad lood. Raamatus avati rohkem nende vanurite Indiasse mineku motiive, nende iseloomu, omavahelisi suhteid juba Indias olles. Filmis aga sadasid suvalised inimesed Indiasse kohale ja asjatasid seal midagi. Kohaliku hotellipidaja armuloole pöörati liiga palju tähelepanu, muidugi, on tore, kui vanurite asemel näidatakse kenasid siledaid noori inimesi, aga see muutis justkui vanuritest peategelased teisejärgulisteks statistideks. Filmi vaadates võrdlesin seda raamatuga ja olin üllatunud, kui „valesti“ on tegelased pandud käituma. Pärast raamatu lugemist filmi vaatamisel on ka veel see häda, et lugedes ette kujutatud tegelased ei klapi kuidagi osadesse valitud näitlejatüüpidega. Näiteks oli allasurutud kodukana rolli valitud Judy Dench, kes sobiks minu meelest paremini sõltumatut tuleharki mängima.

Suuline hinnang: pealiskaudne meelelahutus või suisa ajaraisk

Hinne: raamat 6/10, film 3/10

Risto Isomäki Sarasvati liiv

Risto Isomäki
Sarasvati liiv
Kunst, 2007

Lisaks tuumasõja maailmalõpule võlub mind ka igasugustest looduskataklüsmidest põhjustatud maailmalõpu teema. Mulle meeldis väga ka film Päev pärast homset, mis hoidis põnevust üleval, oli huvitav ja ilus. Isomäki raamatut lugedes mõtlesin korduvalt selle filmi peale, mulle tundus, et loo areng ja esitus oli filmilikult üles ehitatud. Ja sellest loost oleks saanud teha vägagi toreda filmi, aga võib-olla seda juba kuskil tehaksegi.

Maailmalõpu põhjustab seekord kliimasoojenemisest tulenev polaaralade mandrijää ja liustike libisemine ookeani. Ülitsunaami pühib kõik rannaalad sadade kilomeetrite sügavuselt sisemaale puhtaks.

Lugesin ja mõtlesin Läänemere geograafia peale, et Eestisse ei tohiks see laine enam väga jõuda, Taani ja Rootsi alumine nurk võtaksid hullema enda peale...

Lugu on tempokas, mõneti ka klišeelik, aga siinsed klišeed üldmuljet ei riku. Maailma erinevates nurkades uurivad teadlased erinevaid asju ja jõuavad samadele järeldustele. Koos tegutsemiseks on juba liiga hilja, kuigi kliimasoojenemise pidurdamiseks on tehnoloogiad olemas (tegevus toimub paarikümne aasta taguses tulevikus).

On ohte, seiklust, põnevust, paar romantilist liini (aga ilma seksikirjeldusteta), autor teab, mis on sellise raamatu puhul oluline ja oskab lugejat põnevil ja loo haardes hoida. Midagi üleliigset siin pole, puudu ka mitte. Tegelased on piisavalt lahti kirjutatud, nende tegutsemise motiivid põhjendatud ja usutavad.

Lugedes veelause ekspeditsiooni kirjeldusi, meenus mulle kauge nõuka-aegne lapsepõlv, kus lugesin väga palju vene keelest tõlgitud populaar- ja loodusteaduslikku kirjandust, muuhulgast ka meresügavuste ja kosmose uurimisest, mägede vallutamistest, polaar- ja arheoloogilistest ekspeditsioonidest ja muidu rasketest rännakutest.

Ja polaarteema on mind ka lapsest saati huvitanud, lisaks sisulisele ka esteetilisest aspektist: külma mere ääres külmade tuulte räsitud lagedad kurblikud maastikud (lume ja jääga või siis ilma) halli madala taeva all kõnelevad rohkem ja loovad eredamaid kujutluspilte kui päikesepaiste, palmid ja valge liiv helesinise laguuni rannas...

Raamatu keel oli üldiselt hea, paar tõlkekohmakust ja trükiviga lipsas sisse.

Sõnaline hinnang: suurepärane meelelahutus

Hinne: 10/10

Carolijn Visser Naised võõrsil

Carolijn Visser
Naised võõrsil
Pegasus, 2011

Ajakirjanik, kes on mõnda aega ka Eestis elanud, on kokku kogunud mõned lood erinevatest maadest pärit naistest, keda suured ajaloosündmused on mööda maailma laiali pillutanud. Täpsemad lugude kirjeldused on siin.

Läbivaks teemaks on kohanemine võõral maal ja kultuuris, ning see, kuidas elu võõras kultuuriruumis inimest muudab. Lood olid erinevad, sest nende peategelased olid erineva tausta ja nö kaaluga. Nende sotsiaalne päritolu, eelnev elukogemus, kultuuritaust, aga ka hoiakud ja iseloom üldse mõjutasid nende hakkamasaamist võõrsil. Nad kõik olid üsnagi passiivsed saatuse mängukannid, sõltus ainult ajastust ja riigist, kui traumeeriv see roll oli.

 Huvitav oli mitme loo Eesti-seos, eriti viimane lugu hiinlasest, kes tuli Hiina miljonilinnast üksildasse Eesti tallu, vahepeal käis Moskvas, siis elas mõnda aega Tallinnas ja seejärel abiellus Kanadasse. Aga tema ei tundunud kusagil eriti õnnelik olevat. Tal lasus vastutus oma vanemate soovide täitmise eest, ja see tegi temastki passiivse marioneti. Aga vähemalt hindas ta vabas demokraatlikus riigis elamist.

 Olen ise elanud ligi aasta teises riigis, õppinud välismaal, mul on olnud kokkupuude erinevatest kultuuridest pärit inimestega, seega arvan, et võin aimata nende võõrsilolu tundeid. Huvitav aspekt, mis nende meenutustest välja tuli, oli see, et paljud, kes on elanud pikemat aega võõrsil, jäädes seal ikkagi võõraks, jäävad võõraks ka kodumaale naastes. Kodus on nad teistmoodi võõrad, sest neid on elu teises kultuuris liiga palju muutnud. Siit moraal: kui oled igal pool võõras, siis parem on olla võõras meeldiva kultuuri ja kliimaga riigis....

Viimase loo Eestiga seotud hiinlane oleks võõras ka Hiinasse naastes, sest on liialt nakatunud Lääne kultuurist ja mõtteviisist. Pealegi, Hiinas kahtlustataks teda kindlasti spioneerimises, tegelikult nagu igas teiseski riigis, kus ta elanud on.

Huvitav oli ka Tallinnast USAsse kolinud õpetajanna rahulolu sellega, et USA sarnaneb kaotatud NSVL’ga. Pärast Eesti taasiseseisvumist ta siin ei kohanenudki, kuid leidis lõpuks riigi, kus ta saab õnnelik olla. Lisaks endiste vaenlaste sarnasusele leiab saatuse irooniat veel ka selles detailis, et USAs on õpetajannale hingelähedane ahistatud põliselanike kultuuri säilitamine, ja paralleele Eestiga ta ei näe.

Raamatu autor on ajakirjanik, mitte kirjanik, raamatu lood on ilmselt intervjuude põhjal kokku kirjutatud. Seega erilist esteetiliste püüdlustega ilukirjanduslikku stiili siit ei leia, tekst on ladus ja lihtne, annab infot edasi, aga ei pretendeeri erilisele sügavusele ja üldistamisele. Mõne loo puhul tekkis mul lugedes soov tegelastest rohkem teada saada, huvi detailsema taustakäsitluse vastu, ajakirjanduslik pealiskaudsus ja lühidus siiski veidi häiris.

Tõlge on väga hea ja ladus, aga ilmselt ka algtekst polnud ülemäära keerukas. Tõlkija on eesti keele õppejõud TÜs, olen tema blogide ja säutsude truu lugeja. Nii et see oli minu jaoks veel väike lisaboonus.

Sõnaline hinnang: meeldiv lugemine ajaloo- ja erinevate kultuuride huvilistele, innukatele reisisellidele

Hinne: 7/10