Sophie Hannah The Monogram Murders: The New Hercule Poirot

Sophie Hannah

The Monogram Murders:

The New Hercule Poirot

2014

Kuulasin seda raamatut inglisekeelse audiobookina ja minu esimeseks teravaks ja kahjuks eemaletõukavaks muljeks oli Poirot' kohutav kõnemaneer, mis jäi kaugele David Suchet hillitsetud ja viimistletud aktsendist. Siin oli tegemist inglaste tüüpettekujutusega rämedast prantsuse aktsendist, mida raamatut sisselugev näitleja tegi küll hästi, kuid Poirot' karakteri jaoks liiga rohmakalt. Nii et BBC Poirot' filmide ja David Suchet' mõju kestab ka pärast filmide lõppemist. DS elustas Poirot kuju lõplikult ja jäädavalt, tema kõival ja pärast teda ei saa olla ühtegi teist Poirot'd. Ilmselt kõik teised näitlejad teavad seda ja kui nad võtavad nüüd pärast DS'd Poirot' rolli vastu, peavad nad arvestama ka vaatajate-kuulajate vastava ootusega.

Selle näitleja rõlge aktsent oli nii kole, et kaalusin tõsiselt raamatu kuulamise poolelijätmist.

Muidugi oli mul ka eelarvamus selle loo suhtes: ei saa ju keegi teine ületada Dame Agatha Christie oskusi tema loomingut järele matkides, eksole, nii nagu David Suchet' Poirot' rollisooritust ei saa keegi ületada! Nii et lähenesin ka raamatu stiilile ja sisu ülesehitusele juba pisukese kriitilise eelhoiakuga. Kardetavasti mõjutas see eelarvamus ka minu lõplikku hinnangut kogu loole.

Ja pettumus ei laskunud end kaua oodata: Poirot'l oli endise toreda sidekick'i Hastingsi asemele tekkinud keegi eriti nõrganärviline noor politseinik (ei kannatanud verd ega laipade vaatamist! Ja tegemist ei olnud moonutatud katkiste-veriste laipadega!), kes oli muidu ka luuser ja kõige nürim pliiats karbis. Miks pidi Poirot' end alandama sellise tühmi olendi koolitamisega? Ometi näisid nad mõlemad uskuvat, et tollest luuserist tuleb kunagi tegija detektiiv.

Lugu ise oli Agatha Christie'likult melodramaatiline ja liiga kistud, kohati jäi mulle mulje, nagu tegevus toimuks vanadel „headel“ viktoriaanlikel aegadel, suisa nii moraalitsevaks kiskus asi vahepeal. Agathal endal olid lood ka ebaühtlase tasemega, seda raamatut võib siis võrrelda tema nõrgemate juttudega. Üldiselt aga tabas autor originaali stiili, ainult siin-seal torkasid väikesed ülepingutused silma (kõrva). Näiteks Poirot puhtuse- ja korraarmastus oli lugejale näitamise asemel liigselt lahti kirjutatud, if you catch my drift.

Kokkuvõttes: üldiselt ei tasu aega raisata, võib-olla ainult Agatha Christie tõelisel fännil tasub seda lugeda, et kollektsioon oleks täiuslik.

Hinne: 3/10

Infokilde raamatust ja autorist 1, 2, 3

Arvustus

Tatjana Ustinova krimkad

Tatjana Ustinova

Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin krimkasid lugeda.

Ühe sõbra palvel otsisin internetist vene autori Tatjana Ustinova raamatuid ja leidsin paar audiobooki, mida originaalis kuulasin. Tegemist oli raamatutega Hronika gnustnõh vremen ja Sakvojaž so svetlõm buduštšem.

Eesti keelde on teda tõlgitud vist riiulitäite kaupa, nagu ka teisi venekeelseid naisautoreid nagu Darja Dontsova (keda ma lugenud pole) ja Aleksandra Marinina (keda ma aastaid tagasi lugesin, kuid nüüd enam ei viitsi).

Ustinova lugude tegevus toimub kaasajal, aga ilmselgelt on nendes tunda krimikirjanduse Grand Old Lady Agatha Christie mõjusid. Ka väärtuste komplekt on lugudes sama, mis Agatha ajal, kuigi vahepeal on ca 80 aastat mööda läinud.

Võib-olla ma üldistan asjatult ja lahmivalt nende kahe loo põhjal kogu Ustinova toodangut, kuid mind jahmatas tema lugude aegunud ja mitte nii väga varjatud agenda. Ma ei loe ka naistekaid, kuid Ustinova lood liigitaksin ma pigem selle kanažanri alla. Mõlemas loos oli peategelane naine, kelle eesmärk oli algusest peale või saab selleks loo edenedes krahmata endale rikas ja mõjukas Mees. Mees, kes oli loomulikult naistegelasest tasakaalukam, intelligentsem, tegusam jne, kes lahendas keeruka loo, kusjuures muutus selle käigus ilmselt naistegelase positiivse mõju tulemusena kinnisest tundetust kalkuleerivast olendist soojaks ja armastavaks abielumehe kandidaadiks. Loomulikult lõppes raamat pulmade või selle eelaimdusega, nagu seda tihtipeale Agatha lugudegi puhul juhtus. Nagu mõnedes Agatha krimkades, sai siingi juba esimeste lehekülgede jooksul selgeks, kes kellega raamatu lõpus abiellub. Ja naistegelane kehastas siis kõike „naiselikku“: emotsioone, ebakindlust, ebaloogilisust, isegi rumalust, ja vajas ellujäämiseks loomulikult teise peategelase, tugeva, loogilise ja otsusekindla mehe abi. Kui sellised tegelased figureerisid Agatha lugudes, ei häirinud see kuigivõrd, tuli ju arvestada ajastut, mil Agatha oma raamatuid kirjutas ja olusid, kust ta ise pärines. Aga et tänapäeval veel keegi nii kirjutab, mõjus mulle häirivalt. Arusaadav, enamik raamatute ostjaid ja lugejaid on ju naised, eriti naisautorite lugejad, ja naistekad on vist väga müüv žanr, seega autor toodabki müüvat ja paljudele pealeminevat kirjakraami. Ja ega tänapäeva Venemaa pole oma sotsiaalse arengu poolest ka kaasaegsetele võrdõiguslikkuse väärtustele kuigivõrd lähedale jõudnud.

Vastupidiselt Ustinovale, oli Marinina lugude peategelane tegus ja intelligentne naine, spetsialist, kes sai mõrvade lahendamisel ainult enda analüütilise mõttetöö peale loota. Tal oli kodus „pehmem“ mees, kes tegi talle süüa, ootas teda koju ja täitis nö traditsioonilist toetava ning tagalatpakkuva koduperenaise/mehe rolli.

Sakvojažis lahendab mõrvaloo siiski naistegelane, kasutades Miss Marple’likku inimpsühholoogia jälgimist. Meestegelane, kirjanik, ei täida talle pandud lootusi, ei võta juhirolli enesele ega osutu naisest targemaks ja loogilisemaks. Aga see-eest saab ta endale loo lõpus armastava kodukana-teenija-sekretäri – kõik ühes isikus.

Kuskil Poirot’ lugudes figureeris ka keegi ümberkehastunud kelner, kes osutus mõrvariks, mingi teema oli seal musta kelneriülikonnaga, täpselt nagu Sakvojažiski. Ilmselt lihtsalt juhuslik kokkusattumus…

Hronika gnustnõh vremen meenutab süžee poolest Poirot’ jõulusid, ka mõrva lahendus on sarnane, isegi kordub see Porot’ lugude võte, kus kõik asjaosalised ja perekonnaliikmed kogunevad kokku ning Tark Mees selgitab, kuidas asi tegelikult oli ja kes on mõrvar.

Jelena Skulskaja on kirjutanud väga mõnusalt iroonilise artikli tänapäeva Vene kirjanduselust, seda valdkonda käsitleb ka Sakvojaž. 

Skulskaja puudutab oma artiklis ka reklaami, mida autorid oma raamatutesse põimivad. Tõepoolest, ka Ustinova Sakvojažis torkas mulle kõrva see, kuidas naispeategelane mingit kiirsuppi vms kiitis, selgitades, kuidas see kiiresti valmib ja kui maitsev see on. Kogu loo kontekstis tundus see kohatu detailsusega kõrvalepõige äärmiselt ebavajalik. Mõtlesin kohe, et see on vist reklaam. Võib-olla ka Targa Mehe džiibi kiitmine (selle margi korduva mainimisega) käib reklaami alla, aga samas liiga paranoiliselt ei saa ka nüüd ühte krimkat võtta, seda enam, et kiitjaks oli laps, mis peaks minu meelest reklaami tõsiseltvõetavust ja toimivust vähendama. Kindlasti oli aga kõhnumistablettide nimetamine ja toime üksikasjalik kiitmine kinnimakstud reklaam.

Suuline hinnang: kui soostereotüüpide teema ei häiri, võib ju ajaviiteks ja meelelahutuseks lugeda

Hinne: 2/10

Marcin Šwietlicki Kaksteist

Marcin Šwietlicki

Kaksteist
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009

Raamat sai jälle kuskil mingi preemia, sestap ma selle ka ostsin. No ja et on kaasaegne kirjandus või nii. Ja kuna poola autorite raamatutest suutsin meenutada ainult vaieldamatut lapsepõlve lemmikut, millest saadud helge elamus on mul siiani meeles ja mida sai ikka vähemalt 5-6 korda loetud - Adam Bahdaj Matk naeratuse eest. (Eesti Raamat, 1971), siis mõtlesin, et ei peaks piirduma ainult selle ühe mälestusega ja tutvuma ka kaasaegse poola kirjandusega.

Lugemine muutub juba esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi, Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)

Luuser ja passiivne jobu, kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära), sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock? Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks nimetamise põhjus?

Sarnaseid depressiivseid keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid, pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.

Tulles tagasi poola krimka juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles „loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005), siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.

Läbi pideva ja igapäevase joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.

Lõpplahendus on banaalne ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada, pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise kommertsmeedia sissetung.

Kahtlustan, et raamatus toimub ka väike product placement, miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida ma ka tean...

See raamat on osa triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.

Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,

mida kommenteerija soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.

Tõlkija on vana tegija poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.

Raamatu kujundus tundus mulle alguses õõvastav, soooo 90ies, aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.

Sõnaline hinnang:  sobilik depressiivsema krimikirjanduse sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta

Hinne: 3/10

Guillermo Martínez Märkamatud mõrvad

Guillermo Martínez

Märkamatud mõrvad

Pegasus, 2008

See on paras puhkuse või ühe nädalavahetuse kerge meelelahutuse-krimka.

 Välistudeng saabub aastaks Oxfordi matemaatikat ja loogikat õppima ja komistab mõrvajada otsa. Siis osaleb koos ühe asjasse segatud professoriga mõrvade „lahendamises“ (politseinike töö on parimas Agatha Christie’ vaimus üsnagi tagaplaanile jäetud), gets lucky, gets laid ja lõpuks selgub ka müsteeriumi lahendus. Ja nagu Christie’lgi, peitub siingi loo võti mineviku peresuhetes.

Rohkem spoilerdama ja sisu ümber jutustama ei hakka.

Raamat on vaba igasugustest liigsest mürast, mida autorid sageli enda erudeerituse näitamiseks lisavad. Natuke filosofeerimist tõe leidmise võimalikkuse teemadel on loo arengu jaoks vajalik. Tekst on kerge, läbipaistev ja iga sõna on loo enda – mõrvade ja nende lahendamise – teenistuses. Selle eest autorile au ja kiitus! Teisalt jälle, oleksin võib-olla soovinud rohkem lugeda põhiliste tegelaste enda minevikust ja taustast, samuti Oxfordi ülikooli ajalool ja füüsilisel keskkonnal oleks võinud olla loo arengus suurem roll. Muidu oleks võinud ju samahästi kogu lugu juhtuda ka Eesti-Ameerika Ärikolledžis!

Ei, tegelikult on see žanripuhas Christie’lik krimka, kus lugeja kahtlustab järjest kõiki tegelasi, keda loo arenedes tutvustatakse. Reeglina ma krimkat lugedes oma pead mõrvari äraarvamisega ei vaeva, naudin passiivselt nagu telekavaataja pakutavat meelelahutust, ja raamatu läbilugenuna võin juba järgmisel päeval selle sisu ja mõrvari isiku südamerahuga unustada.

Raamatu kaanel mainitakse ka selle põhjal tehtud filmi. Vaatasin kohe selle ka raamatule otsa. Film on isegi üllatavalt raamatupõhine ja tegelikult sama hea meelelahutus. See on neid haruldasi kordi, kus võib vabalt filmi ära vaadata ja raamatut mitte lugeda, erilist kvalitatiivset erinevust raamat filmile juurde ei annaks.

Tõlge on väga hea, aga ega algtekst ilmselt ka väga keerukas polnud.

Sõnaline hinnang: lahe suvine meelelahutus

Hinne: 7/10