Lionel Shriver Suur vend

Lionel Shriver

Suur vend

Varrak, 2014

Lugemisel tekkis mul palju erinevaid mõtteid ja minu meelest ongi see hea raamatu üks olulisi omadusi (lisaks ilusale rikkale keelele ja/või heale tõlkele).

Sisukokkuvõtteid leiab siit 1, 2, 3, 4.

Üksiklapsest lugejana tekitas minus kõige rohkem nõutust ja hämmeldust see õe-venna suhe. Minu meelest kasutas vend oma õde isekal moel ära ja õde, võib-olla mingist kultuuriga sisse kasvatatud naiserollist tulenevalt, võttis endale hoolitseja, vastutaja, ema, projektijuhi jne rolli omaenda kodurahu ja abielu hinnaga. Ma olen kõrvalt näinud mõnda täiskasvanud õe-venna suhet ja seal on samuti üsna loomulik, et õde tuleb ja korjab oma purjus venna kraavipervelt üles, viib ta koju, koristab ära ta maja, peseb riided, teeb nädalaks ajaks söögi valmis, annab raha peaparanduseks jne. Kõike seda tehakse nii „loomulikult“; mõlemad osapooled ja kõrvalseisjad kiidavad sellise käitumise ja rollijaotuse heaks. Siin raamatus toimiti samamoodi, kuidagi liiga loomulikult tuli see sõna otseses mõttes sita koristamise stseen välja, kordagi ei tekkinud õel mõtet, et vend võiks oma pasalasu ise ära koristada. Ülim isetus ja alandlikkus täiusliku vastutaja ja ema rolli täitmisel!

Sellega seonduv teema on üksikindiviidi kohustused oma pereliikmete ja abikaasa/elukaaslase ees. Et kumb on siis esikohal? Milliseid valikuid teha, keda eelistada ja kes eemale tõugata?

Järgmine teema oli ohvrirolli nautimine. Vaadeldes elu ja inimesi, olen mitmel korral jõudnud järeldusele, et mõned ohvrid hakkavad ohvriks või märtriks olemist nautima, eriti, kui neil on kedagi, kes nende eest vastutuse enda peale võtab. Mul on probleem, ma tulen sinu juurde, sest sa oled mu õde, sõber, kes iganes, muuda mu elu, aita mind. Aitamine on tore, aga vastutus oma probleemi tunnistamise ja motivatsioon sellest ülesaamise eest lasub ikka ohvril endal. Kuni seda ei mõisteta, ei toimu ka mingit muutust. Keegi või miski väljastpoolt ei ole süüdi meie ebaõnnes, nagu ka keegi ja miski väljastpoolt ei saa vastutada meie „parandamise“ eest. Nagu sellegi loo puändiga lõpust lõpuks selgub.

Ja muidugi ülekaalu teema, mis on sarnane igasuguse muu sotsiaalset elu häiriva sõltuvusega (nt alko või narko, hoarding). Seda käsitletakse selle raamatu arvustustes kõige rohkem, ometi ei ole see minu meelest siin kõige olulisem teema. Jah, tänapäeva toitumistavad ja meedia poolt peale surutav kehakuvand on probleem, aga sõltuvus ei tulene ju otseselt nendest välistest faktoritest. Ikka lapsepõlv, düsfunktsionaalsed lähisuhted, isiksus, depressioon jne jne on need, mis inimese talle probleemi leevendava „ainena“ tunduva tegevuse külge seob.

Raamat lõpeb puändiga, mis esialgu tekitab kummastust, aga hiljem, ajaliselt distantsilt, tundub vägagi realistlikuna. Illusioonid purunevad, nagu nad 98% sellistel puhkudel teevadki.

Sama autori kuulus ja palju diskussioone tekitanud raamat Me peame rääkima Kevinist on mul veel lugemata, pean selle aga nüüd kohe ette võtma. Siin on väga huvitav intervjuu autoriga selle raamatu tagamaade ja järelmõjude üle.

Autor käis ka Eestis ja kõneles raamatufestivalil Suure venna raamatust.

Kokkuvõttes on see huvitav, mõtteid tekitav, humoorikas raamat, soovitan lugeda. Tõlge on väga hea.

Hinne: 10/10

David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann

The Dead Hand: 

The Untold Story of the Cold War 

Arms Race and Its Dangerous Legacy

Doubleday, 2009

Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.

Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10

Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Bill Bryson A Walk in the Woods

Bill Bryson

A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail

1998

Mulle meeldib ka looduses matkata, vähemalt ma ise nimetan seda tegevust matkamiseks, ometi ei kvalifitseeru ma täisvereliseks matkajaks, sest

1. ma ei taha kanda terve päeva seljas 20-kilogrammist seljakotti
2. matkaraja profiil võiks olla laugemapoolne
3. õhtul tahaks siiski pesta ka (sooja veega)
4. telgis olen nõus magama max 2 ööd
5. kiirpudrud jms matkatoit on täiesti out
6. mitu päeva järjest hommikust õhtuni kõndimine (isegi ilma nende faktoriteta – seljakott, telk, pesematus, kiirpuder) läheb tüütuks kätte

Tundub, et ma ei kvalifitseerugi üldse matkajaks, pigem looduses jalutajaks…

Autor võttis ette 2200-miilise Apalatšide matkaraja, kutsudes endale kambajõmmiks tugevas ülekaalus endisest alkohoolikust koolivenna. Loomulikult kujunes nende teekonnast koomiline seiklus (mitte just suisa „Kolm meest paadis…“ stiilis, aga midagi sinnapoole). Nad ületavad mitmekuulisel teekonnal erinevaid raskusi ja eelkõige iseennast, kohtuvad rajal erinevate inimestega (kardetud karudega siiski õnneks mitte), võtavad kõvasti alla, saavutavad sportliku vormi ja seda kõike tehes kirjeldab autor, (kellele kuulub minu sügav lugupidamine ja imetlus suurepärase jutuvestmisoskuse eest) USA inimeste elu-olu, erinevaid matkajatüüpe, loodushoiu ja metsamajanduse olukorda, rahvusparkide haldamist jms. Autor on kaua elanud Inglismaal, seega on tema vaade USAle veidi kõrvalseisja oma ja see lisab ta jutustusele mõnusat irooniat.

Matka ettevalmistava etapi (raamatute lugemine, matkavarustuse ostmine ja matkakaaslase otsimine) kirjeldus on hoogsalt naljakas ja loob üsna kõrged ootused loo järgnevale arengule. Mõningane pingelangus ja pettumus (nad ei käinudki kogu matkarada läbi, vahepeal „varastasid“ mõne jupi, hääletades end auto peale jne) ei kahanda siiski ülihead kogumuljet. Jällegi on tegemist ülikvaliteetse meelelahutusega, milles ei puudu ka väike hariv aspekt. Kavatsen kuulata veel tema teisi raamatuid (nt reisimisest Euroopas).

See raamat on kõigile neile, kes kasvõi kordki elus on metsas seenel käinud või kuskil rabas laudteel 2-kilomeetrise jalutuskäigu teinud.

Hinne: 10/10

Bill Bryson A Short History of Nearly Everything

Bill Bryson

A Short History of Nearly Everything

2003

Kuulates seda mõnusa irooniaga pikitud ja ladusalt voolavat jutustust, tabasin end mõttelt, et miks küll ei olnud minu põhikooli aegsed loodusainete õpikuid sellised. Autor paneb sujuvalt kokku põhilise geoloogiast, geograafiast, füüsikast, keemiast, bioloogiast, paleontoloogiast, botaanikast, loob nendest koolides siiani rangelt eraldiseisvatest ja omavahel koordineerimata valdkondadest sujuva terviku, teeb kõrvalepõikeid teadusajalukku, lisab naljakaid seiku esimeste teadlaste ja avastajate isikust, jõuab tänapäeva kliimamuutuste ja inimese tervise käsitlusteni, hoides ühtlaselt lugeja/kuulaja huvi üleval ning olles parajal määral pealiskaudne ja fun. Sealjuures ei anna ta isiklikke hinnanguid nö suurtele teemadele, nagu religioon ja inimeseks olemine, tema irooniline hoiak lisab loole siin-seal vürtsi, kuid jääb siiski neutraalseks.

Ülimalt kvaliteetne populaarteaduslik meelelahutus, seda võib soovitada nii täiskasvanutele, kes on omaaegse kuiva loodusteaduste kooliprogrammi unustanud, kui ka lastele, keda saab märkamatult ja täiskasvanute poolse nähtava välise surveta õppimise ja teadmiste juurde meelitada.

Hinne: 10/10

Eric Schlosser Command and Control

Eric Schlosser Command and Control:

Nuclear Weapons, 

the Damascus Accident, 

and the Illusion of Safety

2013

Ülipõnev ülevaade USA tuumarelvade arendamise ajaloost ja sellest, kuidas tehti strateegilisi ja taktikalisi plaane võimalikuks tuumasõjaks, kuidas need plaanid muutusid koos strateegilistelt pommitajatelt ballistilistele rakettidele üleminekuga, ja kuidas, õnneks küll õnnelike tagajärgedega õnnetuste tulemusena hakati mõtlema tuumapommide ja –rakettide käitlemise ohutusele. Tööohutus on süsteemse (juhtimis)teemana üsna hiline nähtus, ka USA sõjavägi pidi ikka mitu lennukit kräššima ja mitmeid pomme maha/merre pillama, enne kui nende käitlemise reeglitele ja ohutuse tagamisele üldse mõtlema hakati.

Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980. aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud. Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.

Viktoriiniküsimus:

Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?

Õige, ikka sõjaväes.

Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust. Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.

Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.

Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala, ten points, ma ütlen!

Hinna: 10/10

Mõned põhjalikumad arvustused 1, 2, 3

Vt ka videot

Amélie Nothomb Sinihabe

Amélie Nothomb

Sinihabe

Tänapäev, 2012

Seekordne Nothombi raamatuke meeldis mulle tema eelnevatest rohkem. Lõbus, leidlik, mänguline dialoog, mis samas ei ilutse asjata, vaid pakub intellektuaalselt mängulist naudingut.

Kuigi me kõik teame sinihabeme muinasjuttu, suudab autor siin põnevust kenasti ülal hoida, lisaks teksti ja keele- ning mõttekasutuse esteetikale pakub ka sisu, st tegelaste veidi snobistlikku „eluolu“ võluvat ja fun’i jälgimist.

Nauditav lugemine ühe päevaga ja järjest lugemiseks.

Nagu tubateater, aga ilma piinlike sõnaputerduste, köhatuste ja lavalaudade naginata.

Hoiatus: tekitab isu hea ja õige šampuse järele.

Braavo!

Arvustused 1, 2, 3

Hinne: 10/10

Maria Stepnova Lazari naised

Maria Stepnova

Lazari naised

Tänapäev, 2012

Seda raamatut tuleb lugeda ennekõike selle üliekspressiivse, värskendava kõrvakiiluna mõjuva, veidi harjumatult ilmeka ja lopsaka stiili pärast. Tundub, et tõlkes pole sellest midagi kaduma läinud. Naljakad ja iroonilised detailid on kõik omal kohal ja võrdselt nauditavad.

Väga venelik, igas heas mõttes naiselik, tõeline ja päris, aga samas ka tänapäevane romaan ühe perekonna mitme põlvkonna esindajate eludest tsaariaegsest Venemaast kuni 1990-te rämekapitalistliku ajastuni. 

Romaan päris armastustest ja selle illusoorsest variandist ning armastuse puudumisest.

Väga kvaliteetne tekst, nauditav lugemine, soovitan täiega!

Arvustus

Hinne: 10/10

David Mitchell Varikirjas

David Mitchell

Varikirjas

Varrak, 2011

Tõusen püsti, hüüan „braavo!“ ja löön käsi kokku, kuni peopesad tulitavad.

Varikirjas on mu viimaste aastate parim lugemiselamus, mis pakkus lõbu ja meelelahutust, aga ka veidike mõtlemisainet (fun’i kõrvalt ei puudu ka metafüüsika). Selles raamatus meeldis mulle kõik – nii erinevatest juttudest kokku pandud tervik, mille erinevaid tegevusliine siduvad ilmsed või varjatumad vihjed olid lihtsalt meisterlikult nö jutukangasse põimitud; autori siiski üldiselt humanistlik hoiak, killuke huumorit siin-seal, ja loomulikult huvitav ja kohati äkšõnit täis tegevus.

Keelekasutus on ladus ja hästitempereeritud, tõlge ka väga hea, kohati kohtas küll minu jaoks imelikke keelendeid, aga üldiselt oli tõlkija teinud head tööd. Selge, et seda inglise keelset f-sõna pole lihtne eesti keelde ümber panna, tavaliselt tõlgitaksegi seda „persse“, vahel ka m-sõnaga, aga näiteks „bullshit“ on eesti keelses kõnes kasutusel laenuna, vaevalt, et keegi ütleb selle asemel „sitajutt“… Ja mis pagana „saatana sinine silmamuna“ see küll kogu aeg seal oli – no kes küll kasutab sellist väljendit?

Lugude tegevus toimub erinevatel mandritel, autor on ilmselt nendes kohtades ise viibinud, samuti pakub see reisinud lugejale palju äratundmist. Silme ette tulid kohe Tokyo, Hongkong, Hiina, London, aga ka Peterburi. Mulle meeldis see, et autor tunneb ka kohalikke kultuuride tüüpilisi nähtusi (näiteks jaapanlaste sisemise/privaatse ruumi otsimise teema) ja peenemaid olmenüansse (näiteks hiina naiste puhul tampoonide mittekasutamise teema) jne. Üldse on väga oskuslikult, leidlikult ja peenel-tundlikul (subtle) moel kasutatud siduvaid detaile ja vihjeid, iga kord oli nende leidmine puhas nauding!

Kõige rohkem meeldisid mulle Mongoolia ja New Yorgi osad, see oli ülimalt kvaliteetne ja kõrgetasemeline meelelahutus, puhas lõbu! Aga nagu ma ütlesin, mõtlemisainet pakub autor lugejale ka, tegelased seisavad moraalsete valikute ees, langetavad neid omal moel ja oma inimliku rumaluse piires.

Suurepärane lugemiselamus, soovitan n-ö täiega! :D

Üks kokkuvõtlik arvustus.

Hinne: 10/10

Robert Ludlum Covert One series

Covert One’i seeria koosneb järgmistest raamatutest, mille autorid ei ole sugugi Ludlum ise.

Kuulasin neid inglise keelse audiobookina (1-7 raamatut).

1.The Hades Factor (with Gayle Lynds) (2000)
2.The Cassandra Compact (with Phillip Shelby) (2001)
3.The Paris Option (with Gayle Lynds) (2002)
4.The Altman Code (with Gayle Lynds) (2003)
5.The Lazarus Vendetta (with Patrick Larkin) (2004)
6.The Moscow Vector (with Patrick Larkin) (2005)
7.The Arctic Event (by James H. Cobb) (2007)
8.The Ares Decision (by Kyle Mills) (2011)
9.The Janus Reprisal (by Jamie Freveletti) (2012)
10.The Utopia Experiment (by Kyle Mills) (2013)

Tegemist on ladusalt edeneva põnevikuga, kus jälle üks ameeriklane (seekord arst-teadlane-eriagent) päästab korduvalt maailma (tihtipeale viimasel hetkel) erinevate pahade käest. Vahel on tal abiks ka (kultuurilis-rahvusstereotüüpselt) veidi posh briti agent ja tegus CIA naissõdalane.

Surmatoovad viirused terroristide käes, nanotehnoloogilised biorelvad, DNA-arvuti jms teemad, eriti, kui nendega on seotud veel topeltmängu mängivad tegelased valitustes ja luureorganisatsioonide juhtkondades, segatuna tempoka äkšõni ja üle noatera pääsemistega – kõik kokku garanteerivad põneva lugemis(kuulamis)elamuse. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi ööune tund ja muudeks tegevusteks planeeritud aeg sai ohverdatud selle nimel, et lugu ikka lõpuni kuulata.

Kellele žanr sobib, soovitan soojalt, väga kvaliteetne meelelahutus. Kuigi veidike korduvaid situatsioone ja deus ex machinat (nt briti ja naissõdalase ootamatu ilmumine just siis, kui peategelasel tulevahetuses kõik kuulid otsa saavad) ju veidi on, aga need sobituvad süžeesse kenasti.

Hinne 10/10

Risto Isomäki Sarasvati liiv

Risto Isomäki
Sarasvati liiv
Kunst, 2007

Lisaks tuumasõja maailmalõpule võlub mind ka igasugustest looduskataklüsmidest põhjustatud maailmalõpu teema. Mulle meeldis väga ka film Päev pärast homset, mis hoidis põnevust üleval, oli huvitav ja ilus. Isomäki raamatut lugedes mõtlesin korduvalt selle filmi peale, mulle tundus, et loo areng ja esitus oli filmilikult üles ehitatud. Ja sellest loost oleks saanud teha vägagi toreda filmi, aga võib-olla seda juba kuskil tehaksegi.

Maailmalõpu põhjustab seekord kliimasoojenemisest tulenev polaaralade mandrijää ja liustike libisemine ookeani. Ülitsunaami pühib kõik rannaalad sadade kilomeetrite sügavuselt sisemaale puhtaks.

Lugesin ja mõtlesin Läänemere geograafia peale, et Eestisse ei tohiks see laine enam väga jõuda, Taani ja Rootsi alumine nurk võtaksid hullema enda peale...

Lugu on tempokas, mõneti ka klišeelik, aga siinsed klišeed üldmuljet ei riku. Maailma erinevates nurkades uurivad teadlased erinevaid asju ja jõuavad samadele järeldustele. Koos tegutsemiseks on juba liiga hilja, kuigi kliimasoojenemise pidurdamiseks on tehnoloogiad olemas (tegevus toimub paarikümne aasta taguses tulevikus).

On ohte, seiklust, põnevust, paar romantilist liini (aga ilma seksikirjeldusteta), autor teab, mis on sellise raamatu puhul oluline ja oskab lugejat põnevil ja loo haardes hoida. Midagi üleliigset siin pole, puudu ka mitte. Tegelased on piisavalt lahti kirjutatud, nende tegutsemise motiivid põhjendatud ja usutavad.

Lugedes veelause ekspeditsiooni kirjeldusi, meenus mulle kauge nõuka-aegne lapsepõlv, kus lugesin väga palju vene keelest tõlgitud populaar- ja loodusteaduslikku kirjandust, muuhulgast ka meresügavuste ja kosmose uurimisest, mägede vallutamistest, polaar- ja arheoloogilistest ekspeditsioonidest ja muidu rasketest rännakutest.

Ja polaarteema on mind ka lapsest saati huvitanud, lisaks sisulisele ka esteetilisest aspektist: külma mere ääres külmade tuulte räsitud lagedad kurblikud maastikud (lume ja jääga või siis ilma) halli madala taeva all kõnelevad rohkem ja loovad eredamaid kujutluspilte kui päikesepaiste, palmid ja valge liiv helesinise laguuni rannas...

Raamatu keel oli üldiselt hea, paar tõlkekohmakust ja trükiviga lipsas sisse.

Sõnaline hinnang: suurepärane meelelahutus

Hinne: 10/10

Boriss Akunin Spiooniromaan

Boriss Akunin

Spiooniromaan
Tänapäev, 2012

Akuninit ma varem lugenud ei ole, nö vana aja krimkad ei tekitanud erilist huvi. Selle raamatu ostsin huvipakkuva teema pärast.

Vägagi leidlik idee Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941. aastal sõja alustamise „tegelikest“ ajenditest on kirjutatud haarava seiklusjutuna, kus kahe riigi sõjalise luure grupid püüavad üksteist vastastikku üle kavaldada. Topeltagendid, spioon omade seas (aga mitte Stirlitz!), ajaloolised kujud ja peategelane, kes paljastab topeltagendi. Heaks müügieduks on vajalik ka läbiv romantiline liin ja natuke nalja. Kõik see on raamatus olemas. Pikad ja tõsised poliitilised analüüsid puhastuste ja repressioonide teemal polekski sellesse raamatusse sobinud. Armastatud ülemuse surm tekitab peategelases küll mõningat eetilist laadi ebakindlust ja võbinaid, kuid lõpp on sellegipoolest positiivses toonis, negatiivsest libisetakse ruttu üle.

Tegemist on kerge, kuid kvaliteetse meelelahutusega. Lõbu ja lõõgastus on garanteeritud.

Tõlge on hea, raamat loeb ladusalt ja lobedalt. Pakub üht-teist ka filoloogiliste finesside hindajatele.

Hinne: 10/10

Sõnaline hinnang: tavaliste krimkade ja naistekate-sopakate asemel võta see raamat puhkusereisile kaasa