Mo Yan Punane sorgo

Mo Yan

Punane sorgo

Koolibri, 2014

See oli väga omapärane lugemiselamus. Lihtne kerge läbipaistev tekst oli ühtaegu poeetiline ja muinasjutulik, kirjeldas lahinguid ja vägivalda aeg-ajalt siin-seal läbikumava huumoriga, segades realismi ja sotsiaalporno fantaasiamaailma ja sulaselge eksortsismiga.

Kui Eesti lugeja on tavapärasest veidi rohkem tuttav Hiinamaa elu-oluga, siis tuleb see lugedes ainult kasuks, aidates luua elavaid kujutluspilte maaelust, talupoegade mõttemaailmast, nende elu reguleerivatest kommetest, mis läänlasele tunduvad vahel absurdsed ja naljakad. Raamatu tegevus toimub 1920-1930-tel, aga tõelise ääremaa (Hiina puhul pigem sisemaa) süvaprovintsi väikeste külakeste tänapäeva eluviis ei erine tolleaegsest kuigivõrd, olen seda oma silmaga näinud.

Lugedes püüdsin ära arvata, kas autoril oli kirjutades irooniline hoiak Hiina ja selle inimeste elu suhtes või siis tuli naljategemine kogemata välja ja absurdivõtmes kirjeldatud tõsised juhtumised kukuvadki Hiinas välja koomilised. Ma ise kaldun arvama teist varianti.

Nagu Venemaa suureks ideoloogiliseks narratiiviks on Teine maailmasõda ja selleaegsed kannatused/kangelasteod, nii on Hiinal selleks Jaapani okupatsioon 1930-tel. Mõlemad riigid hoiavad oma ametlikus ideoloogias üleval vihkamist ja andestamatust, mida kultiveeritakse igale järgmisele põlvkonnale juba lasteaiast peale.

Nii et kui hiinlane kirjutab loo Jaapani okupatsioonist, on see juba pool võitu, st müügiedu ja kuulsust. Lugedes mõtlesin, et kas see on nüüd siis Nobeli vääriline lugu (tõlge, muide, on ülihea!).

Raamatu lõppu on lisatud tõlkija järelsõna ja autori Nobeli-kõne. Autor ei saanud küll auhinda ainult selle ühe romaani, vaid kogu oma loomingu eest. Nagu ta ka ise ütleb, on ta lugude jutustaja ja see tuleb tal hästi välja. Lugu voolab ladusalt, isegi tänapäeval nii moodne ajaline segipaisatus on peaaegu märkamatu, lugedes säilib huvi tegelaste käekäigu vastu, absurdihuumorikilluke siin-seal aitab ka motivatsiooni üleval hoida, et 450 leheküljega ühele poole saada.

Üldiselt soovitan lugeda seda raamatut just lugemiskogemuse ja -elamuse pärast, sest sisu (sõdimine jaapanlastega) ei ole just eriti paeluv teema. Korduvate lahingustseenide vahel on kirjeldused oma toimetusi tegevatest külaelanikest, nende suhetest ja kiiksudest, ja see on juba lõbusam lugemismaterjal.

Veelkord sügav hiinapärane kummardus tõlkijale!

Hinne: 8/10

Sirbi artikkel

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal MOSSAD

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal 

MOSSAD: Iisraeli salaluure 

suured operatsioonid

FUTU Print OÜ

2013

Luuremaailm on omamoodi põnev, pakkudes selles osalejatele reisimis-, seiklus- ja vaheldusrikast elu, aga kahjuks ka liiga suurt tõenäosust vangi langeda, piinatud ja tapetud saada. Kahjuks ütlevad pea kõik luuleorganisatsioonid oma luurajatest lahti ja väidavad, et ei tunne neid luurajaid ega tea käimasolevast operatsioonist midagi. Olen tihtipeale mõelnud, et mul on mitmeid omadusi, mis oleksid luurajaks hakkamise puhul tugevaks eeliseks, samas on ka mitmeid nõrku külgi, ja mis peamine, mul ei ole suurt ideed, piisavat idealismi, ideoloogiat ega ka küllaldasel määral rahaahnust, et oma elu ja tervist ohtu seada. Seega, vastavasisulisi tööpakkumisi palun mitte saata, lepin spiooniteema jälgimisel kõrvalseisja staatusega.

Vahel tehakse nii elusatest kui ka surnud spioonidest nende kodumaal rahvuskangelased, aga ka see ei ole minu jaoks mingi motivaator.

Mossad on tehniliselt ilmselt nagu iga teinegi luureorganisatsioon, eristavaks jooneks teistest suurem rahvusidee ja kättemaks luureoperatsioonide ajendina. Mis seal salata, mina näiteks leian samuti, et isiklik ja füüsiline kättemaks on nii mõnelgi puhul täiesti asjakohane.

Raamatus kirjeldatakse ladusalt, kuid siiski ajakirjanduslikult pealiskaudselt erinevaid Mossadi operatsioone, pakun, et enamik teab näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunut (sellest on tehtud ka väga põnev film) ja sellele järgnenud kättemaksumissiooni.

Ja kogu see Lähis-Ida konflikt, mis minu meelest kestab igavesti, või siis vähemalt senikaua, kuni inimkond ei loobu religioonidest, pakkus minevikus nii mitmeidki atentaate ja sõjalisi operatsioone.

Raamat ei ole teatmeteosena lakooniline, sellel on siiski veidi liha luudele kasvatatud, ometi ei laskuta väga sügavale taustadesse ja nüanssidesse. No aga mida ma kurdan, kui tahan luureteemalist põnevat ilukirjandust, tuleb lugeda Ludlumit ja Tom Clancyt.

Kokkuvõttes, teemast huvitatul tasub lugeda, aga midagi vapustavalt uut see raamat ei sisalda.

Hinne: 7/10

Arvustus

Anna Funder Stasiland

Anna Funder

Stasiland

True stories from behind the Berlin wall

2003

Austraallannast germanofiil elab 1990tel Ida-Saksas ja kirjutab raamatut Stasi agentidest ja nende poolt jälgitud inimestest. Ta teeb intervjuusid mõlema „poole“ esindajatega, kes, vaatamata Saksamaa taasühinemisele, elavad enam või vähem avalikult oma endisaegses maailmas.

Minu meelest kajastavad tegelikku ja „suurt“ ajalugu, sündmusi ja nende tagajärgi just nende keskmesse sattunud „väikeste“ inimeste isiklikud lood, mitte ainult kindralite ja presidentide otsused. Igatsust DDRi järele olen näinud mitmes erinevas teemakohases dokumentaalfilmis ja intervjuudes-meenutustes, ka siin raamatus on näha, kuidas nii stasilased ise kui ka nende ohvrid ei suuda vabaneda minevikuvarjudest ja kohaneda muutunud ühiskonnakorraga.

Väidetavalt oli SDV-s endistest idabloki maadest kõige tihedamalt Stasi agente (suhtarvuna elanike koguarvu), kordades rohkem kui N Liidus, näiteks. Endised „kaastöötajad“ ja pealekaebajad tunnevad end nüüd veidi ebakindlalt, kuid nagu ikka, kõige suuremad kurjategijad jõudsid olulisemad toimikud Berliini müüri langemise ajal hävitada.

Raamat on tempokas, igavaks ei lähe, pakub ajaloohuvilistele kvaliteetset meelelahutust ja mõningaid teadmisekilde.

Arvustus

Hinne: 8/10

Helmut Roewer Hammas hamba vastu

Helmut Roewer

Hammas hamba vastu

Saksamaa ja Nõukogude Liit 

külmas sõjas

Tammerraamat, 2011

Kui guugeldasin seda raamatut, et leida teisi eestikeelseid arvustusi, viitas see pealkiri ainult hambaravi- ja ususaitidele. Ühe arvustuse siiski leidsin.

Teema on iseenesest väga huvitav, kuid kahjuks pole raamat sugugi hästi kirjutatud. Luureoperatsioonide põneva lahtikirjutamise asemel on tegemist nimedest, aastaarvudest ja akronüümidest kubiseva hüpliku tekstiga, mida on väsitav ja tüütu lugeda. Huvitavaid fakte seal leidub, kuid taustu ei avata ja laiemale analüüsile ruumi pole jäetud. Kui ma tahan lugeda entsüklopeediat, siis ma otsin välja entsüklopeedia, mis pakub neutraalset faktiinfot, siin aga rikkus autori isiklik irooniline seisukohavõtt selle vähesegi huvi, mis mul teksti vastu oli. Autor ise oli seotud Lääne-Saksa luurega, seega siseinfot peaks tal küllaga olema, et kirjutada külma sõja aegsetest vastasseisudest haaravalt ja analüüsivalt.

Meelde jäi see, et Lääne-Saksa valitsuses, ministeeriumides ja luureringkondades oli palju Saksa DV’st pärit topeltagente, nõrga mulje jätsid lääne-sakslased kuidagi.

Täielik pettumus, ei tasu aega raisata, loe parem wikipeediat.

Hinne: 2/10

Eric Schlosser Command and Control

Eric Schlosser Command and Control:

Nuclear Weapons, 

the Damascus Accident, 

and the Illusion of Safety

2013

Ülipõnev ülevaade USA tuumarelvade arendamise ajaloost ja sellest, kuidas tehti strateegilisi ja taktikalisi plaane võimalikuks tuumasõjaks, kuidas need plaanid muutusid koos strateegilistelt pommitajatelt ballistilistele rakettidele üleminekuga, ja kuidas, õnneks küll õnnelike tagajärgedega õnnetuste tulemusena hakati mõtlema tuumapommide ja –rakettide käitlemise ohutusele. Tööohutus on süsteemse (juhtimis)teemana üsna hiline nähtus, ka USA sõjavägi pidi ikka mitu lennukit kräššima ja mitmeid pomme maha/merre pillama, enne kui nende käitlemise reeglitele ja ohutuse tagamisele üldse mõtlema hakati.

Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980. aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud. Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.

Viktoriiniküsimus:

Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?

Õige, ikka sõjaväes.

Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust. Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.

Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.

Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala, ten points, ma ütlen!

Hinna: 10/10

Mõned põhjalikumad arvustused 1, 2, 3

Vt ka videot

Virkko Lepassalu Süümepiinadeta

Virkko Lepassalu  

Süümepiinadeta

Georg ja Lennart Meri sidemetest 

eriteenistustega ja selle tagajärgedest

2005

Ma hääletasin küll 1992. aastal Meri poolt, kuid sellegipoolest pole ma kunagi aru saanud tema isikukultuseni küündivast ülistamisest. Mida erilist on ühes isekas, hoolimatus, aega planeerida mitte suutvas ilutsevas ülbikus? Lokkispäise kommuga võrreldes oli ta võib-olla parem noore Eesti vabariigi esindaja välismaal, oma keele- ja muljeavaldamisoskusega, kuid tippjuhina siiski ebaprofessionaalne. Mäletan, et mõtlesin juba tollal teatud kahtlusega, kuidas tüüp sai nii vabalt mööda välismaad käia veel nõuka-ajal, kui ta ei kirjutanud oma reisidest KGBle aruandeid. Lepassalu väidab, et kirjutaski.

Raamat pakub huvitavaid mõtteid KGB karvasest käest, mis korraldas VEKSAlaste tegevust, omaaegne õigeusu kirikule maade jagamine oli samuti uus teema minu jaoks.

Ajakirjanikust autori tekst on ladusalt loetav, autori seisukohad kumavad küll sageli läbi, aga see pole VL’ile ainuomane nõrkus.

Lähiajaloost huvitatutel täitsa tasub lugeda.

Erinevad arvamused samal ja lähedasel teemal; 1, 2, 3, 4, 5

Hinne: 7/10

Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu

Balmagesi lapsed

Pegasus, 2012

Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.

Väike arvustus

Hinne: 7/10

Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Orlando Figes Saada mulle vaid sõna

Orlando Figes 

Saada mulle vaid sõna 

Varrak, 2012

Lugu armastusest ja ellujäämisest GULAGis

Svetlana ja Lev säilitasid oma suhte ja armastuse Levi 10-aastase GULAGis viibimise jooksul, kirjutades selle aja jooksul kumbki ca 600 kirja. Epistolaarne armastuslugu, nii vanamoeline kui see ka tänapäeval ei tundu. Pärast Levi vabanemist nad abiellusid, said 2 last ja elasid kõrge vanaduseni koos. Jälle midagi tänapäeval tavapäratut. 

Õnnekombel nende kirjavahetus säilis ja selle põhjal on kokku pandud tollaseid nõukogude eluolu ja laagrielu kirjeldus. Levil vedas, sest sattus tänu oma haridusele laagris mitte kontimurdvale välitöödele, vaid sõna otseses mõttes soojale kohale jõujaamas. Seega õnnestus tal säilitada tervis ja terve mõistus kuni laagrist vabanemiseni.

Olen varem ka mõelnud, kui raske oli vanasti inimestel sidet pidada ja pikkade vahemaade tagant suhelda. Kirjad olid teel kuude viisi, kui keegi läks nt laevareisile üle Atlandi, ei pruukinud sõbrad-lähedased temast aastaid midagi teada, isegi seda, kas ta üldse elus on. Universaalse postiteenuse eelsest ajast ei maksa üldse rääkida. Siis muidugi hoiti pikaajalisi inimsuhteid elus sellega, et ei reisitudki oma kodukülast kuskile välja.

Enamik romantismiperioodi armastuslugusid keerlebki ju kirjade ümber (käsitsi kirjutatud, lõhnastatud, kuivatatud lilleõit või juuksekiharat sisaldavad, tunnetest kõnelevad, salajase „kulleri“ toodud), iga neis sisalduva sõna ja selle tekitatud tundevirvenduse analüüs annab põhjust eemalviibiva armastatu järele õhata ja uneleda. Tänapäeval saadetakse seksikaid SMSe.

Svetlana ja Levi kirjad olid kaugel seksikusest, eks muidugi võimalus tsensori kätte sattuda seadis kirjadele oma piirid ja nõudis oma vihjete süsteemi leiutamist, aga no ega seksist rääkimine/kirjutamine polnud tollal vist ka väga kombeks. Üldse käsitleb raamat ja asjaosaliste kirjad vähe armastuse teemat, ometi pidasid nad vastastikuse lojaalsuse alalhoidmist nii pika aja jooksul armastuseks. Ilmselt see seda ka oli. Nad küll väljendavad muret teineteise käekäigu pärast, kirjeldavad unenägusid jms, igatsevad, muretsevad oma elamata elatud elu pärast, planeerivad ühist tulevikku, aga otsest kirglist õhkamist nende kirjades pole.

Mis siis hoidis neid teineteise suhtes lojaalsena kokku umbes 15 aastat, enne kui nad päriselt koos olla said? Võib-olla see, et nende ennesõjaaegne „käimisperiood“ tudengitena oli piisavalt pikk, et teineteist tundma õppida? Ja nad otsustasid selle info põhjal, et teine on nende jaoks just see õige ja parim ning hiljem lihtsalt olid järjepidevalt oma otsusele truud? Või oli see ainuke (kuigi iseenesest ebakindel) kindlustunnet pakkuv asi nende elus, arvestades ebakindlaid ja ohtlikke stalinismiaastaid? Või kujunes teisest inimesest, tema truust ootamisest lausa osa nende nii individuaalsest kui ühisest identiteedist?

Raamatust saab veidi aimu ka laagrielust üldse, veidi ka vabanemisjärgsetest piirangutest töö- ja elukohavalikul.

Tõlge on hea, kuigi tõlkija sõnakasutus tekitab siin-seal kummastust. Näiteks sõna „sovet“ kasutamine „nõukogude“ asemel. Võib-olla on eesmärgiks halvustava nüansi lisamine, kuid „sovetlik üritus“ jms keelendid ei kõla minu jaoks piisavalt eestikeelsetena.

Suuline hinnang: Sosistajad meeldis mulle rohkem, aga lugeda täitsa võib

Hinne: 7/10

Lucas Delattre Fritz Kolbe

Lucas Delattre

Fritz Kolbe

Spioon kolmanda Reichi südames

Olion, 2006

Väike ametnik, kes põlgab natse, murrab pead, kuidas nende vastu võitlusse asuda. Omamata kontakte välismaailma luuretegelastega, on see loomulikult raske. Aeg läheb, aastad veerevad sõja lõpu poole, enne kui tal õnnestub hakata USA luurele olulisi dokumente lekitama. Alguses tundus Fritz Kolbe veidi luuserina, aga teisest küljest oli tema alalhoidlik käitumine igati mõistetav ja pikas perspektiivis kõigile asjaosalistele kasulik.

Ameeriklased saavad temalt suures koguses salajaste dokumentide koopiaid, tänu temale edeneb ka Allen Dullese karjäär. Spioneeris Fritz Kolbe aga mitte raha pärast, vaid idealismist.

Pärast sõja lõppu ei hinnatud tema panust vääriliselt, ta ise ei osanud ka oma eluga midagi peale hakata, püüdes enda kohta leida USAs, siis Saksamaal (kus tema karjääri takistati) ja lõpuks jäi Šveitsi pidama.

Maailm sai tema tegevustest teada alles aastakümneid hiljem. Tema naine hoidis kogu sõja-aegse tegevuse kohta käivat arhiivi enda juures, keeldudes selle avalikustamisest. Alles pärast FK naise surma, sai tema poeg need enda kätte.

Raamat on hästi tõlgitud ja ladusalt loetav. Faktirohke, kuid haaratav, kirjeldab hästi tollaseid olusid ja atmosfääri. Ajalooline dokumentalistika oma veidi kuivas objektiivsuses tugineb arhiivimaterjalidele, mida on lisaks FK pereliikmetelt saadud ka USA ja Saksamaa arhiividest.

Põhjalik allikateloend ja viidete loetelu lisab raamatule väärtust.

Suuline hinnang: teemast huvitatul ei voola mööda külgi alla

Hinne: 7/10

Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10

Ted Gup Auraamat

Ted Gup

Auraamat

CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid

Sinisukk, 2001

Raamat kirjeldab külma sõja erinevatel etappidel ja ka selle lõppedes CIA „salasõdades“ hukkunud agentide elukäiku ja nende surmasaamise asjaolusid. Paljud hukkunutest, kuigi nad surid isegi rohkem kui 50 aastat tagasi, on siiani avalikkusele tundmatud ja nende nimesid ja missiooni, mis nad surma viis, hoitakse siiani saladuses. Nende omaksed peavad siiani vaikima või valetama, kasutades agentidele loodud legendi.

Raamatut võib lugeda kui põnevalt ja asjalikult koostatud dokumentaalprojekti, mis kohati kipub eht-ameerikalikult(?) liialdama pateetika ja emotsioonidega. Samas on see aga suure ja ebaefektiivse organisatsiooni allakäigu kirjeldus. Raamat ilmus USAs 2000. aastal, seega enne 9/11 sündmusi. 1990-ndatel sai CIA’le osaks üks fiasko teise järel, aga suurem jama oli veel tulemas. 

Autor järeldab, et CIA allakäiguni viis liigne salastamine, mille vastu ta oma raamatuga ka võitleb. Salatsemine on ju ometi hea vahend varjamaks organisatsiooni küündimatut juhtimist ja läbikukkumisi.

Alates 1947. aastal CIA loomisest kuni tänase päevani muutus maailm väga palju ja kiiresti. CIA ei suutnud alati nende muutustega kaasa minna, kui ta püüdiski seda teha, siis vahest tuli see välja rabedalt ja ebaadekvaatselt. 1950-test aastatest peale oli CIA’s palju endisi sõjaväelasi, kes pidid tegema palju füüsilist ja „musta“ tööd nt Aasia ja Aafrika rasketes oludes. Kui sõjardite põlvkond vananes, kadus ka nende kultuur organisatsioonist ja tekkis vajadus teistlaadi väliagentide järele. Külma sõja lõppedes ei häälestanud CIA end piisavalt ruttu uuele ohule - terrorismile – ümber, tegelikult võib öelda, et isegi kuni 9/11 sündmuseni ei suudetud seda ohtu piisavalt adekvaatselt hinnata. Nagu ikka, sellistel puhkudel, võiks öelda, et 1990-tel vaevas CIA’d juhtimis- ja kultuurikriis, mis maksis kätte mõttetute ohvrite ja erinevate operatsioonide läbikukkumisega.

Autor keskendub agentide elule, üritab neid salastatuse anonüümsusest välja tõmmata ja neid inimlikustada. Võib-olla oleks minu maitse järgi võinud rohkem ka ajaloolis-poliitilisi taustu kirjeldada, lühidalt küll mainitakse, miks mingi operatsioon oluline oli, nt miks oli Laos külma sõja algupoolel USA ja CIA jaoks oluline maa – kui paljud meist seda teavad?

Üldiselt on raamat hästi tõlgitud ja ilma suuremate apsakateta.

Teemast huvitatutele soovitan soojalt.

Hinne: 8/10

Virkko Lepassalu Riigipiir

Virkko Lepassalu
Riigipiir
Pegasus, 2010

Mida me siis teame nõuka-aegsetest nö ärakargajatest?

Mind hämmastas see, et õnnestunud põgenemisi ja üldse ka põgenemiskatseid nii vähe oli. Inimesed kohanevad ikka ruttu muutuvate oludega, kes see ikka nii väga viitsib kogu aeg vabadusvõitleja olla, enamik tahab elada oma elu rahulikult ja võimalikult mugavalt, kasvatada lapsi, süüa kõht täis ja koguda mammonat, niipalju kui võimalik. Ideoloogilisi ja poliitilisi konflikte oma eluga riskimiseks olid vähestel, nagu praegugi nii ka toona oli Eestist lahkumise põhjuseks eelkõige ihalus materiaalses mõttes parema ja vabama elu järele.

Ja tõepoolest, nagu autor välja toob, kui vähe oli põgenike seas intelligentsi esindajaid. Nö loovintelligents oli nomenklatuuristunud ja ei tahtnud oma hüvedest, korteri- ja telefonijärjekorrast ning autoostuloast ebakindla tuleviku nimel loobuda. Nagu autor tabavalt kirjutas, eelistasid nad poliitilise vastupanu asemel peituda Harju tänava Kirjanike Maja elevandiluust torni ja kirjutada seal ajaloolisi romaane…

Hiljem meeldib kõigile end vabadusvõitlejaks, dissidendiks ja seestpoolt partei õõnestajaks nimetada, argliku muganduja muljet ei taha ju keegi endast järeltulevatele põlvedele jätta. Tegelikult oleks aga huvitav analüüsida, kuidas nõukogude võim juba ühe põlvkonna jooksul oma kodanikud nii tasalülitas, et mingit laialdast organiseeritud vastupanusüsteemi ametlikule võimule ei tekkinudki. Igaüks krabas aga mida sai ja hoidis oma särki ihule võimalikult ligidal.

Teine huvitav teema selles raamatus oli dissidentide ja põgenike hulludeks tembeldamine.

Nõukogude ajal diagnoositi vähe depressiooni ja muid psüühilisi häireid, sest neid diagnoose hoiti dissidentide jaoks. Eks ole, tervemõistuslik inimene ju ei taha nõukogudemaalt põgeneda.

Pikemat ja põhjalikumat käsitlust vääriks kindlasti nonde psühhiaatrite mõttemaailm, kes tollal täiesti terveid inimesi ravimitega mürgitasid. Aga nad leiaks kindlasti samu argumente eneseõigustuseks nagu näiteks vangilaagrite valvurid ja mahalaskmisbrigaadi liikmed, et mina olin ju pelgalt käsutäitja ja töö on töö jne.

Olin siis liiga noor, et ise mingit seisukohta ärakargajate suhtes omada, küll teadsin üht naist, kes oli leidnud endale kellegi rootslase, kellega abielluda (kas siis fiktiivselt või päriselt). Paberite ajamine võttis ilmatu aja, vähemalt aasta, aga lõpuks läks tal korda legaalselt emigreeruda. Mäletan teiste tema tuttavate ja naabrite kadedust ja ärapanemist, teda püüti siiajääjate lohutuseks võimalikult halvaks ja tühiseks mõelda. Poliitilist laadi etteheiteid talle kodumaa hülgamise pärast ei tehtud, kuid paariaks muutus ta küll kohe. Ja pigem mitte hirmust KGB uurimise eest, vaid inimlikust madalusest ja labasusest.

Liikusid ka jutud kummipaadipõgenikest, kel õnnestus Rootsi jõuda. Aga jällegi käis sellega kaasas halvustamine stiilis, et mida ta seal välismaal peale hakkab, nagunii orjaks, litsiks või pätiks. Ma ei kuulnud ühtegi tunnustavat kommentaari, et vaat kus tublid ja vaprad inimesed, julgesid võtta elus ohjad enda kätte või jääda oma põhimõtetele truuks. Kadedus ja mahategemine võisid küll olla ellujäämisstrateegiaks rasketes oludes, kuid selline suhtumine on laialt levinud praegugi ja mitte ainult äraminejate suhtes.

Kokkuvõttes, see raamat on järjekordne lobe lugemine lähiminevikust. Ajakirjanik kirjutab nagu ajakirjanik ikka, teeb veidi uurimistööd, esitab seejärel fakte ja interpreteerib neid ettevaatlikult, teeb mõningaid üldistusi. See ei ole kuiv ja igav teaduslik ajaloouurimus, vaid pealiskaudne, lihtne, kuid haarav lugemine. Mina oleksin oodanud veidi laiemat ja põhjalikumat sotsio-kultuurilise tausta analüüsi, aga saan aru, et autor ja formaat ei ole selleks päris õiged.

Nõuka-aja huvilistele täitsa soovitan.

Hinne: 7/10

Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

K.E. v. Baer Eestlaste endeemilistest haigustest

Karl Ernst von Baer

Eestlaste endeemilistest haigustest

Hea Lugu, 2013

Mulle tundub, et see üsna tähtsusetu, omaaegses teadus- ja meditsiinimaailmas marginaalne teos (kui vaid tänapäeval selliste kirjandite eest doktorikraade jagataks!) pälvib erakordset tähelepanu (ja isegi kordustrükki!) pelgalt seetõttu, et eestlased vaimustuvad iga kord, kui keegi neist nö kõrgemat päritolu, parem, targem, haritud jne üldse Eestit ja eestlasi kuskil mainib, sõltumata kontekstist.

 Miks muidu siis kogu meediakära mingite saksa tundmatute lauljanäitsikute ja ameerika kolmandajärguliste näitlejannade ümber, kelle olmetegevusi meile usinalt vahendatakse. Ikka seepärast, et nende vanavnanavana-jne-vanematest keegi oli eestlane, kunagi Eestis elanud või korra siin käinud. Eurovisioonil uurib reporter anuval toonil iga ettejuhtuva laulja käest, kas ta on juba kuulnud Eesti laulu ja mida ta sellest arvab ja kas ta on Eestis käinud ja kas see meeldib talle jne. Ka kuskil Aasia templis seksimisega vahelejäänud turistid ajasid tegelikult Eesti asja, tehes sellega Eesti maailmas tuntuks, või noh, tõstsid üle kollaste uudiste künnise.

Sellest ka kogu elevus Baeri jutukese ümber. Pole sel ei teaduslikku, ega ka kirjanduslikku väärtust. Natuke saab seda lugedes muheleda ja imestada, kuidas elu-olu ikka vanasti oli ja mida meditsiin endast 200 aasta tagasi kujutas. Ajalugu ja meditsiiniajalugu on huvitavad distsipliinid. Baeri ajal veel bakterid (rääkimata viirustest) ei tundud, seega arvati, et niiske sooõhk tekitab haigusi. Mustus ja niiskus aitavad neid levitada, seda tajuti ka intuitiivselt või vaatlusandmete üldistamise teel.

Toredad väited, mis mulle meelde jäid, olid nt „kuumal ajal muutuvad keha sitked osad pehmeks“ vms ja „üldine halb enesetunne ja hingeahastus“ kui „vahelduva palaviku“ sümptom.

Aga muidu, no ei saa niimoodi üldistada ja stereotüpiseerida, ei saa. Aga eks kolonialistid näevadki endale allutatuid rahvaid ühtlase amorfse homogeense massina, mugavatele lihtsustatud mõttemallidele toetudes on lihtsam eluga toime tulla. Kui vanasti kõlbas teaduslikuks väiteks ka stereotüüpne üldistus või tuginemine kontrollimata andmetele („keegi olla rääkinud, et X maakonnas olla tähniline soetõbi talupoegade seas eriti sage“), siis sai teaduskraade ja professorikohti ikka väga lihtsalt.

Ja üldistusi teeme me tänapäeval sama väsimatult edasi, stereotüpiseerime inimesi mitte ainult rahvuse, vaid igasuguse muu tunnuse alusel. Mugav ja sisseharjunud on käia miljonitest jalgadest kõvaks tallatud radu.

Arvustus.

Suuline hinnang: võta seda kui huumorikirjandust

Hinne: 4/10

Aili Paju Minu ülikool

Aili Paju
Minu Ülikool
Eesti ajalehed, 2010

Aili Paju avaldab Tartu Ülikoolis õpitud/töötatud 40 aasta jooksul peetud päeviku, kus kirjeldab oma stressi- ja intriigirohket tööd ning karjääri ülikoolis, natuke ka eraelu. Tundub, et ta on hiljem siiski ilustanud ja täiendanud oma päevikut, nt armastuse teema tundub olevat kuidagi kunstlikult vahele põimitud. Ilutsevad ja idealiseeritud, aga samas väga napid armastuse teemalised lõigukesed ei ütle meile autori kohta eriti midagi ega mõjuta tema teisi eluaspekte. Võib-olla soovis autor lihtsalt näidata, et lisaks hämmastava töövõimega laborihiirest kuivik-teadlasele, on ta siiski ka sotsiaalsetele normidele vastav „täiesti terve“ naine, kes lisaks kirele laboris hormoonide määramise vastu on suuteline tundma kirge ka elusa inimese vastu. Armastuse teema mõned aspektid on veidi ebaloogilised, aga kuna autor ise neil väga pikalt ei peatu, siis ei hakka ka mina siin seda üle tähtsustama.

Teine aspekt, miks mulle tundub, et autor on oma päevikut enne avaldamist täiendanud, on julged riigivastased väljaütlemised ajal, kui ta oli KGB jälgimise all. Isegi oma päevikus riigi- ja parteivastaseid mõtteid kirjutada tundus mulle veidi ebaadekvaatne. Teisalt aga, selle päeviku põhjal jäi mulle autorist mulje kui väga sirgjoonelisest ja jäigast inimesest, kes on teisi häirivalt aus ja otsekohene, võimalik, et ta tõesti oli ka oma päevikus julgelt aus.

Ja kolmandaks, päevik on muidugi subjektiivne žanr, raske on hinnata, kui objektiivselt autor selles mainitud inimesi ja olusid kirjeldab. Umbes poole raamatu peal hakkas mind ära tüütama autori hoiak, et ta on ainus lilleke selles pa**meres. Samas, nõustun, et negatiivsetest inimestest on ikka rohkem ja emotsionaalsemalt kirjutada kui toredatest ja tublidest kolleegidest, keda ja kelle tublidust ta ühe lausega möödaminnes mainib. Väga eestlaslik, eks ole. 

Kuskil internetis arutleti, et see raamat on justkui kättemaks, ja et ei tohiks praeguseks juba surnud inimesi ikka niimoodi negatiivselt kirjeldada ja üldse, kuidas siis meie üllas alma mater sai olla selline intrigantide, pugejate ja karjeristide ussipesa.

Selle arvamusega ma nõus ei ole. Pigem on autor oma julges otsekohesuses hästi teinud ja eeldatavasti ausalt tollaseid olusid kirjeldanud. Olles ise ka 1990ndatel ülikoolis õppinud ja töötanud, küll mitte sellises intriige täis struktuuriüksuses, aga sealgi jõudsid toona veel noore ja naiivse minuni erinevad jutud suurte ülemuste korruptiivsusest, ülikoolist raha väljakantimisest ja enda võõraste sulgedega ehtimisest, teiste ärakasutamisest ja oma nimede lisamisest teadusartiklite autorite loetellu jms. Ja nii ülikoolis kui ka hiljem erinevates ettevõtetes töötades olen näinud sama korduvat skeemi, kus tublide ja töökate naiste kohusetundlikult tehtud tööd esitatakse nende keskpäraste ja küündimatute, kuid see-eest enesekindlate ja auahnete meesülemuste omana. AP võtab seda kui vääramatut loodusjõudu ja paratamatust, võideldes küll vaikselt selle vastu, kuid nõustudes naise igas mõttes madalama positsiooniga teadusmaailmas.

Kohati kisub asi juba liiga tüütult paranoiliseks, no kuidas siis kõik ülemused, erinevates struktuuriüksustes, kus iganes üllas üliinimesest autor ka ei töötaks, kohe tema vastu intriige sepitsema hakkavad? Ja suisa elavhõbedaga mürgitada proovivad?

Ja see, kuidas kõik, kes vähegi viitsisid, tema teadustöö tulemusi kohe enda nime all kasutada tahtsid? Masohhistlik märterluse vari tundub siin ähmastavat objektiivsust. Võimalik, et aja jooksul on autoril välja kujunenud teatud märtri või vabadusvõitleja hoiak ja mida aeg edasi, seda raskem on rollist välja tulla ja ümbritsevaid olusid teistsuguste kui ohtlikena tõlgendada. Otsekohesed ja jäigad inimesed ei püüa teistele meeldida ja teistega iga hinna eest hästi läbi saada, sellest tulenevad ka need konfliktid.

Aga jällegi, kui see kõik oli nii nagu ta kirjeldab, siis minu jaoks on hämmastav autori soov töötada niivõrd suure stressi, kiusamise ja ebaõigluse tingimustes, ilma piisava tunnustuseta. Minu meelest on see eneseuhkuse küsimus - mitte alluda sellisele kohtlemisele, lahkuda ja panustada pigem ettevõttesse, mis töötajaid vääriliselt hindab. Ma ei oleks tema asemel leppinud selliste tingimustega ja talunud 30 aastat sellist demoraliseerivat suhtumist. Aga võib-olla ongi see pigem tugevus, vaatamata kõigele, oma tervise ja pärsitud loomingulisuse hinnaga, eestlasliku jonnaka tuimusega künda oma vagu nagu härg, keda peremees kogu aeg peksab, tööle sunnib ja kunagi ei kiida.

Autori künnihärjalik töövõime tekitab minus aukartust. Lisaks auditoorsele tööle juhendas ta tudengeid, viis läbi seminare ja praktikume, esines loengutega erialaseltsides ja mujal, kirjutas populaarteaduslikku ja ilukirjandust, osales konverentsidel, koostas kandidaadi- ja doktoritöö, tegi laboris 14-tunniseid päevi – müts maha sellise töökuse ja järjepidevuse eest! Tõesti imetlusväärne!

Raamatut võiksid lugeda kõik need, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, eriti need, kes tudeerisid meditsiini. Silme ette tulevad kohe Toomemägi, Keemiamaja ja ka need õppejõud ja teised ülikooli tegelased, keda siin nimepidi mainitakse. Väike nostalgialaks lisaks tudengipõlve meenutustele tuleb ka nõukogude aja absurdsuste ja elu-olu kirjeldustest, isegi 1990ndatel, vabas Eestis, toimisid seal vanad sisseharjunud nõukogulikud mõttemallid, küll mitte niivõrd poliitiliselt, vaid majanduslikult. Sel kümnendil oli veel päris paljudel raske end uutele oludele ja mõtteviisile sobivaks kohandada, mida lähemal formaalsele ja parteilisele võimule seisti, seda raskem see oli. Aga mäletan end siis noore idealistina imestavat, kuidas saavad juhuslikud inimesed hõivata positsioone, mille jaoks nad olid selgelt ebapädevad. Selles aspektis pole praegu ka suurt midagi muutunud, eriti avalikus sektoris. Loomulikult on kurb lugeda sellest, kuidas ülikooli juhtisid inimesed, kelle jaoks ei olnud peamine mitte eeldatav ülikooli eesmärk - õppe- ja teadustöö – vaid parteiline ellujäämine ja isikliku kasu tagaajamine. Kuidas ülikool, kes peaks enda alla koondama parimaid ajusid ning olema teadustöö lipulaev, mandus keskpärasusi kultiveerivaks lapitud päästepaadiks. Aga seda olen ma näinud ka teiste lipulaevade puhul. Kui merendusterminitega jätkata, siis võib ülikooli puhul mandumist õigustada tormise poliitmere, stalinistliku mineviku hirmutaaga ja nõukogude absurdiga, aga tänapäevaste lipulaevade mandumise põhjus on ainult keskpärasuse ja küündimatuse taastootmine.

Mõistan täiesti autori kurbust, piinlikkust ja kahjutunnet, mida ta tundis ülikooli küündimatu juhtimise suhtes. Olen samuti seda tundnud nii ülikooli (laiemalt kogu Eesti kõrgharidussüsteemi) kui ka teiste ettevõtete puhul.

Ma ei ole ühtegi tema taimeteaduslikku ega ilukirjanduslikku kirjutist lugenud.

Uurisin veidi netist ka AP kohta ja leidsin sellise saate.

„Kinnismõte“ tundus alguses olevat liiga kitsa ja mõjutatud tähendusega sõna, et sobida raadiosaate pealkirjaks, sellel sõnal on pigem negatiivne tähendus, nt psüühiliste probleemidega inimestel on kinnismõtted. Aga kuulates seda loengut, veendusin, et pealkiri on vägagi sobiv sellele saateformaadile, juhul, kui sinna kutsutakse kõnelema AP suguseid inimesi. Eks igaühel meist on oma lemmik- või läbiv teema (või siis eelarvamused, vandenõuteooriad ja tõepoolest, kinnisideed), kuhu igasugune vestlus varem või hiljem suundub. Vanuse lisandudes see kinnisidee süveneb ja me hakkame tundma vajadust igal võimalusel teisi valgustada ja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Muide, sõna „tegelikult“ suhtes tekitab see kuulamine allergiat, 20 minuti paiku tahtsin end juba üle kere kratsima hakata ja võitlesin sooviga internetilehitseja kinni panna. Kahjuks lisavad kuulamispiina ka konarlikud laused ja segaseks jäävad, lõpuni arendamata mõtted. Imelik, eluaegse ja populaarse loengupidaja puhul eeldaks ikka veatut elokventsi.

Niisiis, AP’l on tõepoolest oma kinnisidee(d) olemas, näiteks väidab ta, et vanad (eestiaegsed) eestlased sõid väga tervislikult ja olid vaatamata raskele põllutööle terved, ei mingeid seljavalusid jne. No ma ei tea, soolasilk, jahukört ja kartul ei tundu just tervisliku dieedina, pealegi, kasvõi tolleaegset hariduse ja hügieeni taset ning keskmist eluiga vaadates ei saa ma sellise idealistliku väitega nõustuda. Aga niipea, kui hakati enda peenral kasvatatu asemel sööma kolhoosijuurikaid, tulid ka maainimestele haigused. 

AP on ka (või vähemalt aastal 2001 oli) suur GMO vastane.

Muidugi, AP ise leidis rasketel hetkedel abi loodusest, ta puhkas värskes õhus tervisesporti tehes, tõsi küll, tema päevikust ei selgu, mida ta looduses olles sõi, aga igatahes tahtis ta oma tervistavast kogemust teistele laiendada. See pole mingi etteheide, vaieldamatult on looduslähedus, sh ka toidu puhul, erinevate haiguste ravimisel oluline. Lihtsalt tundub mulle AP käsitlus veidi idealiseeritud.

Kokkuvõttes, soovitan seda raamatut ülikoolis käinutele, eriti meedikutele.

Hinne: 7/10