Lionel Shriver Suur vend

Lionel Shriver

Suur vend

Varrak, 2014

Lugemisel tekkis mul palju erinevaid mõtteid ja minu meelest ongi see hea raamatu üks olulisi omadusi (lisaks ilusale rikkale keelele ja/või heale tõlkele).

Sisukokkuvõtteid leiab siit 1, 2, 3, 4.

Üksiklapsest lugejana tekitas minus kõige rohkem nõutust ja hämmeldust see õe-venna suhe. Minu meelest kasutas vend oma õde isekal moel ära ja õde, võib-olla mingist kultuuriga sisse kasvatatud naiserollist tulenevalt, võttis endale hoolitseja, vastutaja, ema, projektijuhi jne rolli omaenda kodurahu ja abielu hinnaga. Ma olen kõrvalt näinud mõnda täiskasvanud õe-venna suhet ja seal on samuti üsna loomulik, et õde tuleb ja korjab oma purjus venna kraavipervelt üles, viib ta koju, koristab ära ta maja, peseb riided, teeb nädalaks ajaks söögi valmis, annab raha peaparanduseks jne. Kõike seda tehakse nii „loomulikult“; mõlemad osapooled ja kõrvalseisjad kiidavad sellise käitumise ja rollijaotuse heaks. Siin raamatus toimiti samamoodi, kuidagi liiga loomulikult tuli see sõna otseses mõttes sita koristamise stseen välja, kordagi ei tekkinud õel mõtet, et vend võiks oma pasalasu ise ära koristada. Ülim isetus ja alandlikkus täiusliku vastutaja ja ema rolli täitmisel!

Sellega seonduv teema on üksikindiviidi kohustused oma pereliikmete ja abikaasa/elukaaslase ees. Et kumb on siis esikohal? Milliseid valikuid teha, keda eelistada ja kes eemale tõugata?

Järgmine teema oli ohvrirolli nautimine. Vaadeldes elu ja inimesi, olen mitmel korral jõudnud järeldusele, et mõned ohvrid hakkavad ohvriks või märtriks olemist nautima, eriti, kui neil on kedagi, kes nende eest vastutuse enda peale võtab. Mul on probleem, ma tulen sinu juurde, sest sa oled mu õde, sõber, kes iganes, muuda mu elu, aita mind. Aitamine on tore, aga vastutus oma probleemi tunnistamise ja motivatsioon sellest ülesaamise eest lasub ikka ohvril endal. Kuni seda ei mõisteta, ei toimu ka mingit muutust. Keegi või miski väljastpoolt ei ole süüdi meie ebaõnnes, nagu ka keegi ja miski väljastpoolt ei saa vastutada meie „parandamise“ eest. Nagu sellegi loo puändiga lõpust lõpuks selgub.

Ja muidugi ülekaalu teema, mis on sarnane igasuguse muu sotsiaalset elu häiriva sõltuvusega (nt alko või narko, hoarding). Seda käsitletakse selle raamatu arvustustes kõige rohkem, ometi ei ole see minu meelest siin kõige olulisem teema. Jah, tänapäeva toitumistavad ja meedia poolt peale surutav kehakuvand on probleem, aga sõltuvus ei tulene ju otseselt nendest välistest faktoritest. Ikka lapsepõlv, düsfunktsionaalsed lähisuhted, isiksus, depressioon jne jne on need, mis inimese talle probleemi leevendava „ainena“ tunduva tegevuse külge seob.

Raamat lõpeb puändiga, mis esialgu tekitab kummastust, aga hiljem, ajaliselt distantsilt, tundub vägagi realistlikuna. Illusioonid purunevad, nagu nad 98% sellistel puhkudel teevadki.

Sama autori kuulus ja palju diskussioone tekitanud raamat Me peame rääkima Kevinist on mul veel lugemata, pean selle aga nüüd kohe ette võtma. Siin on väga huvitav intervjuu autoriga selle raamatu tagamaade ja järelmõjude üle.

Autor käis ka Eestis ja kõneles raamatufestivalil Suure venna raamatust.

Kokkuvõttes on see huvitav, mõtteid tekitav, humoorikas raamat, soovitan lugeda. Tõlge on väga hea.

Hinne: 10/10