David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann

The Dead Hand: 

The Untold Story of the Cold War 

Arms Race and Its Dangerous Legacy

Doubleday, 2009

Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.

Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10

Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Eric Schlosser Command and Control

Eric Schlosser Command and Control:

Nuclear Weapons, 

the Damascus Accident, 

and the Illusion of Safety

2013

Ülipõnev ülevaade USA tuumarelvade arendamise ajaloost ja sellest, kuidas tehti strateegilisi ja taktikalisi plaane võimalikuks tuumasõjaks, kuidas need plaanid muutusid koos strateegilistelt pommitajatelt ballistilistele rakettidele üleminekuga, ja kuidas, õnneks küll õnnelike tagajärgedega õnnetuste tulemusena hakati mõtlema tuumapommide ja –rakettide käitlemise ohutusele. Tööohutus on süsteemse (juhtimis)teemana üsna hiline nähtus, ka USA sõjavägi pidi ikka mitu lennukit kräššima ja mitmeid pomme maha/merre pillama, enne kui nende käitlemise reeglitele ja ohutuse tagamisele üldse mõtlema hakati.

Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980. aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud. Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.

Viktoriiniküsimus:

Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?

Õige, ikka sõjaväes.

Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust. Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.

Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.

Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala, ten points, ma ütlen!

Hinna: 10/10

Mõned põhjalikumad arvustused 1, 2, 3

Vt ka videot

K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10

Larry Collins The Road to Armageddon

Larry Collins

The Road to Armageddon
New Millennium, 2003

No nii, nüüd pean küll mõnda aega vahet pidama nende moslemiterroristide tuumavallutusplaanide lugemise/kuulamisega... 

Nagu võib arvata, jälle sama vana lugu, moslemiterroristid tahavad lääne kultuuri hävitada ja islamiga kogu maailma vallutada. Lääne dekadentliku ja ebamoraalse noorsoo hävitamiseks saadetakse Euroopasse ja USAsse kvaliteetseimat Afganistani heroiini, samal ajal püütakse hankida laserkiirendeid, mille abil Kasahstanist ostetud rakettide lõhkevõimsust suurendada.

Jälle on peategelane üksik, lesestunud ja elust tagasitõmbunud endine agent, kes kutsutakse tagasi teenistusse ja kes päästab maailma. USAl on kõrgtehnoloogilised luuresüsteemid, mida moslemiterroristid ei suuda kuidagi vältida ja nende kurjadele plaanidele jõutakse õigeaegselt jälile. Siin on lõpp isegi pigem koomilise puändiga.

Hinne: 6/10

Sõnaline hinnang: põnevust-pinevust ja äkšõnit oleks võinud rohkem olla, aga muidu kannatas täitsa lugeda (kuulata tegelikult)

Whitley Strieber Critical Mass

Critical Mass

Whitley Strieber
Forge Books, 2009

Mulle tundub, et audiobuki formaadis selliste raamatute „lugemine“ aitab silmadega lugemisest paremini toimuvast pilte vaimusilma ette manada. Kuigi lugeja hääletoonist ja –tämbrist sõltub ka palju, seekordne sisselugeja oli kuidagi eriti dramaatilis-pateetiline.

Lugu on üles ehitatud tempokalt: moslemiterroristid saavad seekord venelastelt plutooniumi pommi jaoks ja ähvardavad maailma, et kui kõik teised religioonid oma senisest mõjuvõimust islami kasuks ei loobu, kõik inimesed islami usku ei astu, naised kotti pähe ei tõmba, läheb vihatud „ristisõdalastest“ läänlastel kehvasti.

Ja vihatud USA president peab avalikult astuma islamiusku ja kehtestama sharia’ seadused.

Vapper peategelane Jim Deutsch avastab, et terroristide käsilased on imbunud FBI’sse ja mujale ja peab üksi läänemaailma islami pommidest päästma. See tal enam-vähem õnnestubki, mõni linn siiski hävib. Ameeriklastel (või siis NATOl?) on islamiterrori puhuks varuks vastukäik: operatsioon Dream Angel, mis tähendab neutronpommide saatmist enamiku moslemitega asustatud riikide ja territooriumide pihta.

Etteruttavalt võib öelda, et maailm jääb siiski esialgu alles.

Raamat on lihtne, tegevused arenevad edasi parajas tempos, liigsügavale detailide ja mõtiskluste-analüüside sohu lugejat ei viida. Tegelased on piisava detailsusega kirjeldatud, nende tegutsemine parajalt motiveeritud.

Tuumapommi plahvatuses häviva linna ja surevate inimeste kirjeldused on elavad ja detailsed, nagu autor ise ütleb, on surm detailides.

Sellist teemat käsitledes on alati oht libastuda ühte või teise poliitilisse äärmusse, aga siin on autor minu maitsele vastavalt liialdustest loobunud. Loomulikult on kahju, kui lääne kultuuri väärtused ja mälestised hävivad, kui läänelik elustiil peab maad andma sharia’ seadustele, aga autor on suutnud ka pahasid mitte ainult 100% pahadena näidata. Kõigil pahalastel on oma inimlikud nõrkused ja tervisehädad (lisaks pestud ajudele), nende tegutsemist kannab läbiv idee, mis nende vaatenurgast on ju ilmselt loogiline.

Kas see raamat kõrvalproduktina süvendab eelarvamusi „süütute“ moslemite suhtes või pigem tõstab riigikaitsealast teadlikkust, ei oska öelda. Aga raamatus fiktsioonina kirjeldatu võib kõik vabalt ka olemas olla.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang: kvaliteetne meelelahutus, teemast huvitatutele a must read

Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

Petrone Print, 2011

Ida-Virumaast ei ole mul pääsu. Sillamäega mul oma nõukogude lapsepõlves ja nooruses küll suhe puudub, oli see ju ikkagi suletud linn, mille kohta käisid linnalegendid, et seal on eriliselt hea kaubavalikuga poed, mille küllust pääsesid nautima eriliselt osavad illegaalselt linna sisseimbujad. Aga muu Ida-Virumaa, oi-jah, kuidas mind lapsena võlus see salapärane ja ohtlik tööstusmaastik, Kohtla-Järve kandi suitsevad tuhamäed ja õhtupimeduses märja söena läikivad Kiviõli tuha/koksi/milleiganesmäed, mida rongiaknast imetlesin, kui sõitsime sinna šoppama ja ühele kaugele sugulasele külla. Kõik pidasid Ida-Viru mürgist tööstust koledaks ja ohtlikuks, aga mina nautisin Kiviõlis ja Kohtla-Järvel käimist! Kukruse rohtukasvav madalapoolne tuhamägi oli käegakatsutavas läheduses, seega ka vähem ohtlik ja põnev.

Sillamäe on „päris Eesti“ jaoks võib-olla kogu müstilise ja teistsuguse Ida-Virumaa kvintessents ja kontsentraat, kehastades kõike seda, mida „päris Eesti“ elanikud Ida-Virumaa ja sealsete elanike puhul kartsid ja seega vihkasid.

Hvostov on minust küll kümmekond aastat vanem, kuid nõukogude lapsepõlve aspektid tulid paljuski tuttavad ette. Raamatus käsitletud triviaalsena tunduvad olmeteemad peegeldavad väga hästi nõukogude elu-olu ja on kui omamoodi „väikese ajaloo“ virtuaalsed artefaktid ja muuseumisäilikud.

 Teda on süüdistatud erinevate artiklite ja selle raamatu pärast eestivaenulikkuses, aga mina seda sellest raamatust küll ei leidnud. Need süüdistajad pole võib-olla enda vastu piisavalt ausad ja sulgevad silmi mõnede teemade ees. Hvostov tundus mulle küll seda raamatud kirjutades 100% aus.

Loe tema enda kommentaari oma raamatule ja vaata seda videot.

Ei saa ma mööda minna ka tuumateemast, mis on mulle ka oluline. Huvitavaid aspekte Sillamäest saab lugeda siit. Ja loomulikult tema külma sõja teemaline peatükk, sellest, kuidas ta sõjaväes teenides oma maailmalõpu üle elas, meeldis mulle väga.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang:
loe ja meenuta oma lapsepõlvest ka neid asju, mida veidi häbened ja tahaksid unustada;
tänapäeva noortele vajalik lugemisvara, et paremini mõista oma vanemaid

Tom Clancy The Sum of All Fears

Tom Clancy
The Sum of All Fears
1991

USA eestvedamisel üritatakse igavest juutide-moslemite vastuseisu lõpetada ja rahu maailma tuua. Poliitiline otsus ei muuda aga inimeste mõtteviisi. Moslemid leiavad Iisraeli väljatulistatud, kuid lõhkemata tuumapommi ja hakkavad seda DDRi endiste kibestunud ja pagendatud ajupestud teadlaste ja spioonide abiga võimsamaks tuunima. Et tavalisest fissioonipommist teha fusioonipomm ja terve Iisrael ühe pauguga maamunalt minema pühkida. Siis tuleb neil aga idee hävitada USA president ja seda on eriti tore teha ameerika jalgpalli olulisima võistluse ajal, lõhates pommi otse staadionil.

Jack Ryan on vist mingi läbiv tegelane Tom Clancy raamatutes, kuna see on alles minu esimene kokkupuude autoriga, on see aspekt mulle teadmata.

Kui Mari Järvele heitsin ette tegelaste liigset skemaatilisust, siis siin on vastupidi, mind tõesti ei huvita ületöötanud (ja hiljem tõenäoliselt maailma päästva) Jack Ryani potentsiprobleemid ja tema silmaarstist naise rasestumispüüdlused.  Ja kui hea USA istuv president ikka voodis on. Kibelen hoopis teada saama, kas ja kus see pomm siis lõhatakse ja mis edasi saab!

Sama jama nagu Titanicu filmiga, kus laev hakkas alles kolmandal tunnil uppuma, enne seda tuli kaks tundi tilu-lilu ära kannatada....

Sündmusel on oht eskaleeruda USA-Venemaa vaheliseks tuumasõjaks, sest mõlemad pooled on närvilised ja kahtlustavad. USA president on närviline ja manipulaatorist naise mõju all. Vaatamata sellisele piibellikule arhetüübile suudab Jack Ryan, puhta ja ratsionaalse meesalge tüüpiline esindajana kaine mõistuse võidukäigu tagada. Kuigi uputatakse paar allveelaeva, ei lähe USA ja Venemaa vahel tuumasõjaks. Terroristidele saadakse jälile ja Jack Ryan on voodis jälle mees.

 Tundub, et Tom Clancyl on enamik raamatuid sellised mahukad briketid, mis, vaatamata tähemärkide üüratule hulgale, suudavad teemast huvitatud lugejat siiski järjest raamatu juures hoida. Võib-olla loen (kuulan) teda tulevikus veel.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: kui aega on, siis täitsa tasub tegeleda