Pages

Jan 22, 2015

Mo Yan Punane sorgo

Mo Yan
Punane sorgo
Koolibri, 2014
See oli väga omapärane lugemiselamus. Lihtne kerge läbipaistev tekst oli ühtaegu poeetiline ja muinasjutulik, kirjeldas lahinguid ja vägivalda aeg-ajalt siin-seal läbikumava huumoriga, segades realismi ja sotsiaalporno fantaasiamaailma ja sulaselge eksortsismiga.

Kui Eesti lugeja on tavapärasest veidi rohkem tuttav Hiinamaa elu-oluga, siis tuleb see lugedes ainult kasuks, aidates luua elavaid kujutluspilte maaelust, talupoegade mõttemaailmast, nende elu reguleerivatest kommetest, mis läänlasele tunduvad vahel absurdsed ja naljakad. Raamatu tegevus toimub 1920-1930-tel, aga tõelise ääremaa (Hiina puhul pigem sisemaa) süvaprovintsi väikeste külakeste tänapäeva eluviis ei erine tolleaegsest kuigivõrd, olen seda oma silmaga näinud.

Lugedes püüdsin ära arvata, kas autoril oli kirjutades irooniline hoiak Hiina ja selle inimeste elu suhtes või siis tuli naljategemine kogemata välja ja absurdivõtmes kirjeldatud tõsised juhtumised kukuvadki Hiinas välja koomilised. Ma ise kaldun arvama teist varianti.

Nagu Venemaa suureks ideoloogiliseks narratiiviks on Teine maailmasõda ja selleaegsed kannatused/kangelasteod, nii on Hiinal selleks Jaapani okupatsioon 1930-tel. Mõlemad riigid hoiavad oma ametlikus ideoloogias üleval vihkamist ja andestamatust, mida kultiveeritakse igale järgmisele põlvkonnale juba lasteaiast peale.

Nii et kui hiinlane kirjutab loo Jaapani okupatsioonist, on see juba pool võitu, st müügiedu ja kuulsust. Lugedes mõtlesin, et kas see on nüüd siis Nobeli vääriline lugu (tõlge, muide, on ülihea!).
Raamatu lõppu on lisatud tõlkija järelsõna ja autori Nobeli-kõne. Autor ei saanud küll auhinda ainult selle ühe romaani, vaid kogu oma loomingu eest. Nagu ta ka ise ütleb, on ta lugude jutustaja ja see tuleb tal hästi välja. Lugu voolab ladusalt, isegi tänapäeval nii moodne ajaline segipaisatus on peaaegu märkamatu, lugedes säilib huvi tegelaste käekäigu vastu, absurdihuumorikilluke siin-seal aitab ka motivatsiooni üleval hoida, et 450 leheküljega ühele poole saada.

Üldiselt soovitan lugeda seda raamatut just lugemiskogemuse ja -elamuse pärast, sest sisu (sõdimine jaapanlastega) ei ole just eriti paeluv teema. Korduvate lahingustseenide vahel on kirjeldused oma toimetusi tegevatest külaelanikest, nende suhetest ja kiiksudest, ja see on juba lõbusam lugemismaterjal.

Veelkord sügav hiinapärane kummardus tõlkijale!

Hinne: 8/10


Sirbi artikkel

1 comment:

  1. Kas Te 2016 lugemiselamuste kokkuvõtvat blogipostitust ei tahaks teha?

    ReplyDelete