Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal MOSSAD

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal 

MOSSAD: Iisraeli salaluure 

suured operatsioonid

FUTU Print OÜ

2013

Luuremaailm on omamoodi põnev, pakkudes selles osalejatele reisimis-, seiklus- ja vaheldusrikast elu, aga kahjuks ka liiga suurt tõenäosust vangi langeda, piinatud ja tapetud saada. Kahjuks ütlevad pea kõik luuleorganisatsioonid oma luurajatest lahti ja väidavad, et ei tunne neid luurajaid ega tea käimasolevast operatsioonist midagi. Olen tihtipeale mõelnud, et mul on mitmeid omadusi, mis oleksid luurajaks hakkamise puhul tugevaks eeliseks, samas on ka mitmeid nõrku külgi, ja mis peamine, mul ei ole suurt ideed, piisavat idealismi, ideoloogiat ega ka küllaldasel määral rahaahnust, et oma elu ja tervist ohtu seada. Seega, vastavasisulisi tööpakkumisi palun mitte saata, lepin spiooniteema jälgimisel kõrvalseisja staatusega.

Vahel tehakse nii elusatest kui ka surnud spioonidest nende kodumaal rahvuskangelased, aga ka see ei ole minu jaoks mingi motivaator.

Mossad on tehniliselt ilmselt nagu iga teinegi luureorganisatsioon, eristavaks jooneks teistest suurem rahvusidee ja kättemaks luureoperatsioonide ajendina. Mis seal salata, mina näiteks leian samuti, et isiklik ja füüsiline kättemaks on nii mõnelgi puhul täiesti asjakohane.

Raamatus kirjeldatakse ladusalt, kuid siiski ajakirjanduslikult pealiskaudselt erinevaid Mossadi operatsioone, pakun, et enamik teab näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunut (sellest on tehtud ka väga põnev film) ja sellele järgnenud kättemaksumissiooni.

Ja kogu see Lähis-Ida konflikt, mis minu meelest kestab igavesti, või siis vähemalt senikaua, kuni inimkond ei loobu religioonidest, pakkus minevikus nii mitmeidki atentaate ja sõjalisi operatsioone.

Raamat ei ole teatmeteosena lakooniline, sellel on siiski veidi liha luudele kasvatatud, ometi ei laskuta väga sügavale taustadesse ja nüanssidesse. No aga mida ma kurdan, kui tahan luureteemalist põnevat ilukirjandust, tuleb lugeda Ludlumit ja Tom Clancyt.

Kokkuvõttes, teemast huvitatul tasub lugeda, aga midagi vapustavalt uut see raamat ei sisalda.

Hinne: 7/10

Arvustus

Robert Ludlum Covert One series

Covert One’i seeria koosneb järgmistest raamatutest, mille autorid ei ole sugugi Ludlum ise.

Kuulasin neid inglise keelse audiobookina (1-7 raamatut).

1.The Hades Factor (with Gayle Lynds) (2000)
2.The Cassandra Compact (with Phillip Shelby) (2001)
3.The Paris Option (with Gayle Lynds) (2002)
4.The Altman Code (with Gayle Lynds) (2003)
5.The Lazarus Vendetta (with Patrick Larkin) (2004)
6.The Moscow Vector (with Patrick Larkin) (2005)
7.The Arctic Event (by James H. Cobb) (2007)
8.The Ares Decision (by Kyle Mills) (2011)
9.The Janus Reprisal (by Jamie Freveletti) (2012)
10.The Utopia Experiment (by Kyle Mills) (2013)

Tegemist on ladusalt edeneva põnevikuga, kus jälle üks ameeriklane (seekord arst-teadlane-eriagent) päästab korduvalt maailma (tihtipeale viimasel hetkel) erinevate pahade käest. Vahel on tal abiks ka (kultuurilis-rahvusstereotüüpselt) veidi posh briti agent ja tegus CIA naissõdalane.

Surmatoovad viirused terroristide käes, nanotehnoloogilised biorelvad, DNA-arvuti jms teemad, eriti, kui nendega on seotud veel topeltmängu mängivad tegelased valitustes ja luureorganisatsioonide juhtkondades, segatuna tempoka äkšõni ja üle noatera pääsemistega – kõik kokku garanteerivad põneva lugemis(kuulamis)elamuse. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi ööune tund ja muudeks tegevusteks planeeritud aeg sai ohverdatud selle nimel, et lugu ikka lõpuni kuulata.

Kellele žanr sobib, soovitan soojalt, väga kvaliteetne meelelahutus. Kuigi veidike korduvaid situatsioone ja deus ex machinat (nt briti ja naissõdalase ootamatu ilmumine just siis, kui peategelasel tulevahetuses kõik kuulid otsa saavad) ju veidi on, aga need sobituvad süžeesse kenasti.

Hinne 10/10

Larry Collins The Road to Armageddon

Larry Collins

The Road to Armageddon
New Millennium, 2003

No nii, nüüd pean küll mõnda aega vahet pidama nende moslemiterroristide tuumavallutusplaanide lugemise/kuulamisega... 

Nagu võib arvata, jälle sama vana lugu, moslemiterroristid tahavad lääne kultuuri hävitada ja islamiga kogu maailma vallutada. Lääne dekadentliku ja ebamoraalse noorsoo hävitamiseks saadetakse Euroopasse ja USAsse kvaliteetseimat Afganistani heroiini, samal ajal püütakse hankida laserkiirendeid, mille abil Kasahstanist ostetud rakettide lõhkevõimsust suurendada.

Jälle on peategelane üksik, lesestunud ja elust tagasitõmbunud endine agent, kes kutsutakse tagasi teenistusse ja kes päästab maailma. USAl on kõrgtehnoloogilised luuresüsteemid, mida moslemiterroristid ei suuda kuidagi vältida ja nende kurjadele plaanidele jõutakse õigeaegselt jälile. Siin on lõpp isegi pigem koomilise puändiga.

Hinne: 6/10

Sõnaline hinnang: põnevust-pinevust ja äkšõnit oleks võinud rohkem olla, aga muidu kannatas täitsa lugeda (kuulata tegelikult)

Whitley Strieber Critical Mass

Critical Mass

Whitley Strieber
Forge Books, 2009

Mulle tundub, et audiobuki formaadis selliste raamatute „lugemine“ aitab silmadega lugemisest paremini toimuvast pilte vaimusilma ette manada. Kuigi lugeja hääletoonist ja –tämbrist sõltub ka palju, seekordne sisselugeja oli kuidagi eriti dramaatilis-pateetiline.

Lugu on üles ehitatud tempokalt: moslemiterroristid saavad seekord venelastelt plutooniumi pommi jaoks ja ähvardavad maailma, et kui kõik teised religioonid oma senisest mõjuvõimust islami kasuks ei loobu, kõik inimesed islami usku ei astu, naised kotti pähe ei tõmba, läheb vihatud „ristisõdalastest“ läänlastel kehvasti.

Ja vihatud USA president peab avalikult astuma islamiusku ja kehtestama sharia’ seadused.

Vapper peategelane Jim Deutsch avastab, et terroristide käsilased on imbunud FBI’sse ja mujale ja peab üksi läänemaailma islami pommidest päästma. See tal enam-vähem õnnestubki, mõni linn siiski hävib. Ameeriklastel (või siis NATOl?) on islamiterrori puhuks varuks vastukäik: operatsioon Dream Angel, mis tähendab neutronpommide saatmist enamiku moslemitega asustatud riikide ja territooriumide pihta.

Etteruttavalt võib öelda, et maailm jääb siiski esialgu alles.

Raamat on lihtne, tegevused arenevad edasi parajas tempos, liigsügavale detailide ja mõtiskluste-analüüside sohu lugejat ei viida. Tegelased on piisava detailsusega kirjeldatud, nende tegutsemine parajalt motiveeritud.

Tuumapommi plahvatuses häviva linna ja surevate inimeste kirjeldused on elavad ja detailsed, nagu autor ise ütleb, on surm detailides.

Sellist teemat käsitledes on alati oht libastuda ühte või teise poliitilisse äärmusse, aga siin on autor minu maitsele vastavalt liialdustest loobunud. Loomulikult on kahju, kui lääne kultuuri väärtused ja mälestised hävivad, kui läänelik elustiil peab maad andma sharia’ seadustele, aga autor on suutnud ka pahasid mitte ainult 100% pahadena näidata. Kõigil pahalastel on oma inimlikud nõrkused ja tervisehädad (lisaks pestud ajudele), nende tegutsemist kannab läbiv idee, mis nende vaatenurgast on ju ilmselt loogiline.

Kas see raamat kõrvalproduktina süvendab eelarvamusi „süütute“ moslemite suhtes või pigem tõstab riigikaitsealast teadlikkust, ei oska öelda. Aga raamatus fiktsioonina kirjeldatu võib kõik vabalt ka olemas olla.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang: kvaliteetne meelelahutus, teemast huvitatutele a must read

Tom Clancy The Sum of All Fears

Tom Clancy
The Sum of All Fears
1991

USA eestvedamisel üritatakse igavest juutide-moslemite vastuseisu lõpetada ja rahu maailma tuua. Poliitiline otsus ei muuda aga inimeste mõtteviisi. Moslemid leiavad Iisraeli väljatulistatud, kuid lõhkemata tuumapommi ja hakkavad seda DDRi endiste kibestunud ja pagendatud ajupestud teadlaste ja spioonide abiga võimsamaks tuunima. Et tavalisest fissioonipommist teha fusioonipomm ja terve Iisrael ühe pauguga maamunalt minema pühkida. Siis tuleb neil aga idee hävitada USA president ja seda on eriti tore teha ameerika jalgpalli olulisima võistluse ajal, lõhates pommi otse staadionil.

Jack Ryan on vist mingi läbiv tegelane Tom Clancy raamatutes, kuna see on alles minu esimene kokkupuude autoriga, on see aspekt mulle teadmata.

Kui Mari Järvele heitsin ette tegelaste liigset skemaatilisust, siis siin on vastupidi, mind tõesti ei huvita ületöötanud (ja hiljem tõenäoliselt maailma päästva) Jack Ryani potentsiprobleemid ja tema silmaarstist naise rasestumispüüdlused.  Ja kui hea USA istuv president ikka voodis on. Kibelen hoopis teada saama, kas ja kus see pomm siis lõhatakse ja mis edasi saab!

Sama jama nagu Titanicu filmiga, kus laev hakkas alles kolmandal tunnil uppuma, enne seda tuli kaks tundi tilu-lilu ära kannatada....

Sündmusel on oht eskaleeruda USA-Venemaa vaheliseks tuumasõjaks, sest mõlemad pooled on närvilised ja kahtlustavad. USA president on närviline ja manipulaatorist naise mõju all. Vaatamata sellisele piibellikule arhetüübile suudab Jack Ryan, puhta ja ratsionaalse meesalge tüüpiline esindajana kaine mõistuse võidukäigu tagada. Kuigi uputatakse paar allveelaeva, ei lähe USA ja Venemaa vahel tuumasõjaks. Terroristidele saadakse jälile ja Jack Ryan on voodis jälle mees.

 Tundub, et Tom Clancyl on enamik raamatuid sellised mahukad briketid, mis, vaatamata tähemärkide üüratule hulgale, suudavad teemast huvitatud lugejat siiski järjest raamatu juures hoida. Võib-olla loen (kuulan) teda tulevikus veel.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: kui aega on, siis täitsa tasub tegeleda

Gordon Thomas Salasõjad

Gordon Thomas

Salasõjad. 100 aastat Briti luuret
 MI5 ja MI6.
Olion, 2009

Käisin seda raamatut korduvalt raamatupoes vaatamas, kuid ei raatsinud 600 krooni eest seda osta. Ootasin, kuni see alla hinnatakse, kuigi ka poole odavama hinnaga ei ole see raamat kulutatud raha väärt. Ja põhjuseks on nõrk tõlge.

Aga enne veidi sisust. Ülevaade Briti luure ajaloost pole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid üsna hüplikult liikudes ajas edasi-tagasi. Meelde jäi see, et britid oma upsakuses alahindasid moslemiterrorismi ja pidasid tükk aega olulisimaks terroriorganisatsiooniks IRA’d. Kodused põhja-iirlased on ikka kuidagi arusaadavamad kui metsikud habemikud Kesk-Idast. Jah, Kesk-Idast, tõlkija on vist väga noor inimene, kes päevauudiseid ei jälgi, sest kasutas eesti keelde juurdunud Lähis-Ida asemel järjepidevalt ja läbivalt Kesk-Ida. (Ma ei mäleta, kas sel raamatul ka toimetaja oli. Ilmselt mitte).

CIA oskamatus moslemiohtu hinnata tuli ka avalikuks pärast 9/11 sündmusi, britid olid sel teemal sama ebapädevad.

Puudutatakse ka briti ja USA luureorganisatsioonide koostööd, tihtipeale ebaefektiivset juhtide valikut (meestemaailm, kus, nagu ikka, ruulisid päritolu, klubiline kuuluvus ja sidemed, kuid kus kõigile suureks üllatuseks sai tegevjuhiks ka Stella Rimington.)

Lootsin lugeda külma sõja aegsete spiooniafääride telgitagustest, aga sattusin lugema suure ja ebaefektiivse organisatsiooni kohmakatest toimingutest. (Seda saan näha päriselus niigi iga päev).

Tõlkelapsustest meenub veel „vanaisade aegne kell“ (grandfather’s clocki kohta), no see peaks küll filoloogidel juba esimesel kursusel läbivõetud teema olema. Üldse kumas inglise keele lausestruktuur liiga palju läbi, lisaks hüplikule sisule segasid ka kohmakad toortõlked lugemist. Lugemisnaudingut ei pakkunud see raamat üldse.

Hinne: 4/10

Sõnaline hinnang: loe siis, kui kõik ülejäänud spiooniteemalised raamatud on läbi loetud