Whitley Strieber Critical Mass

Critical Mass

Whitley Strieber
Forge Books, 2009

Mulle tundub, et audiobuki formaadis selliste raamatute „lugemine“ aitab silmadega lugemisest paremini toimuvast pilte vaimusilma ette manada. Kuigi lugeja hääletoonist ja –tämbrist sõltub ka palju, seekordne sisselugeja oli kuidagi eriti dramaatilis-pateetiline.

Lugu on üles ehitatud tempokalt: moslemiterroristid saavad seekord venelastelt plutooniumi pommi jaoks ja ähvardavad maailma, et kui kõik teised religioonid oma senisest mõjuvõimust islami kasuks ei loobu, kõik inimesed islami usku ei astu, naised kotti pähe ei tõmba, läheb vihatud „ristisõdalastest“ läänlastel kehvasti.

Ja vihatud USA president peab avalikult astuma islamiusku ja kehtestama sharia’ seadused.

Vapper peategelane Jim Deutsch avastab, et terroristide käsilased on imbunud FBI’sse ja mujale ja peab üksi läänemaailma islami pommidest päästma. See tal enam-vähem õnnestubki, mõni linn siiski hävib. Ameeriklastel (või siis NATOl?) on islamiterrori puhuks varuks vastukäik: operatsioon Dream Angel, mis tähendab neutronpommide saatmist enamiku moslemitega asustatud riikide ja territooriumide pihta.

Etteruttavalt võib öelda, et maailm jääb siiski esialgu alles.

Raamat on lihtne, tegevused arenevad edasi parajas tempos, liigsügavale detailide ja mõtiskluste-analüüside sohu lugejat ei viida. Tegelased on piisava detailsusega kirjeldatud, nende tegutsemine parajalt motiveeritud.

Tuumapommi plahvatuses häviva linna ja surevate inimeste kirjeldused on elavad ja detailsed, nagu autor ise ütleb, on surm detailides.

Sellist teemat käsitledes on alati oht libastuda ühte või teise poliitilisse äärmusse, aga siin on autor minu maitsele vastavalt liialdustest loobunud. Loomulikult on kahju, kui lääne kultuuri väärtused ja mälestised hävivad, kui läänelik elustiil peab maad andma sharia’ seadustele, aga autor on suutnud ka pahasid mitte ainult 100% pahadena näidata. Kõigil pahalastel on oma inimlikud nõrkused ja tervisehädad (lisaks pestud ajudele), nende tegutsemist kannab läbiv idee, mis nende vaatenurgast on ju ilmselt loogiline.

Kas see raamat kõrvalproduktina süvendab eelarvamusi „süütute“ moslemite suhtes või pigem tõstab riigikaitsealast teadlikkust, ei oska öelda. Aga raamatus fiktsioonina kirjeldatu võib kõik vabalt ka olemas olla.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang: kvaliteetne meelelahutus, teemast huvitatutele a must read

Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

Petrone Print, 2011

Ida-Virumaast ei ole mul pääsu. Sillamäega mul oma nõukogude lapsepõlves ja nooruses küll suhe puudub, oli see ju ikkagi suletud linn, mille kohta käisid linnalegendid, et seal on eriliselt hea kaubavalikuga poed, mille küllust pääsesid nautima eriliselt osavad illegaalselt linna sisseimbujad. Aga muu Ida-Virumaa, oi-jah, kuidas mind lapsena võlus see salapärane ja ohtlik tööstusmaastik, Kohtla-Järve kandi suitsevad tuhamäed ja õhtupimeduses märja söena läikivad Kiviõli tuha/koksi/milleiganesmäed, mida rongiaknast imetlesin, kui sõitsime sinna šoppama ja ühele kaugele sugulasele külla. Kõik pidasid Ida-Viru mürgist tööstust koledaks ja ohtlikuks, aga mina nautisin Kiviõlis ja Kohtla-Järvel käimist! Kukruse rohtukasvav madalapoolne tuhamägi oli käegakatsutavas läheduses, seega ka vähem ohtlik ja põnev.

Sillamäe on „päris Eesti“ jaoks võib-olla kogu müstilise ja teistsuguse Ida-Virumaa kvintessents ja kontsentraat, kehastades kõike seda, mida „päris Eesti“ elanikud Ida-Virumaa ja sealsete elanike puhul kartsid ja seega vihkasid.

Hvostov on minust küll kümmekond aastat vanem, kuid nõukogude lapsepõlve aspektid tulid paljuski tuttavad ette. Raamatus käsitletud triviaalsena tunduvad olmeteemad peegeldavad väga hästi nõukogude elu-olu ja on kui omamoodi „väikese ajaloo“ virtuaalsed artefaktid ja muuseumisäilikud.

 Teda on süüdistatud erinevate artiklite ja selle raamatu pärast eestivaenulikkuses, aga mina seda sellest raamatust küll ei leidnud. Need süüdistajad pole võib-olla enda vastu piisavalt ausad ja sulgevad silmi mõnede teemade ees. Hvostov tundus mulle küll seda raamatud kirjutades 100% aus.

Loe tema enda kommentaari oma raamatule ja vaata seda videot.

Ei saa ma mööda minna ka tuumateemast, mis on mulle ka oluline. Huvitavaid aspekte Sillamäest saab lugeda siit. Ja loomulikult tema külma sõja teemaline peatükk, sellest, kuidas ta sõjaväes teenides oma maailmalõpu üle elas, meeldis mulle väga.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang:
loe ja meenuta oma lapsepõlvest ka neid asju, mida veidi häbened ja tahaksid unustada;
tänapäeva noortele vajalik lugemisvara, et paremini mõista oma vanemaid

Varesesaare venelased

Varesesaare venelased
Sulev Keedus, 2012

Eile vaatasin KUMUS seda šokeeriv-kainestava sotsiaalporno žanrisse kuuluvat filmi. Film on tekitanud mõningast meediakära, sellest on kirjutatud ja räägitud päris palju.

Saal oli puupüsti täis, kohal oli ka Sulev Keedus, kes filmi lõppedes rääkis natuke selle tegemisest ja vastas mõnedele küsimustele. Saalis oli ka (endisi?) narvalasi ja kreenholmlasi, kelle missioon näis olevat kinnitada, et tegelikult on Narva päris tore ja ilus linn, et Kreenholmis töötamine oli hoopis teistmoodi jne jms.

Minu meelest ei tulnud filmis näidatud inimeste side Kreenholmi manufaktuuriga välja. Noored narkomaanid, kes rääkisid oma raskest elust, ei maininud kordagi seda ettevõtet, nad olid ka ise liiga noored, et oleksid saanud seal töötada. Intervjuude vahele näidati dokumentaalkaadreid veel töötavast manufaktuurist, kanga kudumisest ja mürisevate masinate vahel ringikäivatest sitsikitlites naistöölistest. Siis jälle tühje kooruva värviga mahajäetud tootmishooneid. Tundus, et Narva polegi muud, kui see lagunev manufaktuurikompleks ja punt vargaid, joodikuid ja narkomaane.

Noored 20-tes eluaastates narkarid olid üleliigsed inimesed, nad tundsid seda ise ka, et neid pole ühelegi riigile ega inimesele vaja. See ei takistanud neid ometi paljunemast, vaatamata oma HIV-positiivsusele, kehvale tervisele, vaesusele ja olematule tulevikule.

Mingis mõttes oli see alguse ja lõputa film, me ei saa teada, kas see oli 2010. aastal lõplikult kinni pandud Kreenholmi süü, et nende elu selliseks kujunes (kuigi nad olid narkarid juba ka Kreenholmi töötamise ajal) ja mis neist praeguseks on saanud.

Tundus, et ainus abi ja pääsetee oli mingi evangeelne ususekt, kes nendega seal tegeles. Jumalal oli aga raske iga narkarini jõuda, vaatamata ühispalvustele ja –laulmisele ei suutnud kõik oma pahest vabaneda ja elustiili muuta.

Vastukaaluks oleks võinud ka mõne sealse sotsiaaltöötajaga intervjuu teha. Või näidata nende noorte narkarite vanemaid, kui need muidugi veel üldse elus olid. „Normaalsetest“ inimestest narvalasi, mida nemad neist tegelastest arvavad ja kas nad kuidagi nende ellu sekkuvad jms.

Aga see ei olnud autori eesmärk. Ta ei moraalitse, ei paku lahendusi, lihtsalt näitab piltide jada erinevatest inimestest, kes räägivad, kuidas nad praegusesse seisu jõudsid.

Nagu Keedus pärast filmi rääkis, oli isegi Ansip talt selle filmi dvd’l tellinud, et end Narva reaalse eluga kurssi viia. See tekitas saalis elevust ja naeru. Filmis osalenutega on Keedusel praegugi side, helistatakse vastastikku ja mõnikord saadab ta Narvasse bussiga abipakke.

Poliitiline teema filmis domineerima ei pääsenud, ainult filmi alguses korraks jooksis Eesti ja Venemaa kodakondsuse teema läbi. Kuigi Keedus väitis küll, et eestlastena seal filmides kehastasid nad kohalike arvates kurja Eesti riiki ja selle valitsust, kes neid, vaeseid õnnetuid, kiusab ja rahulikult elada ei lase. Kuigi filmitegijad olid Narvas kolm aastat, ei võetud neid ikka lõplikult omaks, umbusaldati ja peeti isegi KAPO agentideks.

Keedus ütles ise ka, et see on film, mida keegi kaks korda vaadata ei taha. No see on tõesti nii. Aga ühe korra tasub vaadata küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: seda filmi tasub vaadata kasvõi selle pärast, et tänutundega teadvustada, kui hästi me ise elame

Tom Clancy The Sum of All Fears

Tom Clancy
The Sum of All Fears
1991

USA eestvedamisel üritatakse igavest juutide-moslemite vastuseisu lõpetada ja rahu maailma tuua. Poliitiline otsus ei muuda aga inimeste mõtteviisi. Moslemid leiavad Iisraeli väljatulistatud, kuid lõhkemata tuumapommi ja hakkavad seda DDRi endiste kibestunud ja pagendatud ajupestud teadlaste ja spioonide abiga võimsamaks tuunima. Et tavalisest fissioonipommist teha fusioonipomm ja terve Iisrael ühe pauguga maamunalt minema pühkida. Siis tuleb neil aga idee hävitada USA president ja seda on eriti tore teha ameerika jalgpalli olulisima võistluse ajal, lõhates pommi otse staadionil.

Jack Ryan on vist mingi läbiv tegelane Tom Clancy raamatutes, kuna see on alles minu esimene kokkupuude autoriga, on see aspekt mulle teadmata.

Kui Mari Järvele heitsin ette tegelaste liigset skemaatilisust, siis siin on vastupidi, mind tõesti ei huvita ületöötanud (ja hiljem tõenäoliselt maailma päästva) Jack Ryani potentsiprobleemid ja tema silmaarstist naise rasestumispüüdlused.  Ja kui hea USA istuv president ikka voodis on. Kibelen hoopis teada saama, kas ja kus see pomm siis lõhatakse ja mis edasi saab!

Sama jama nagu Titanicu filmiga, kus laev hakkas alles kolmandal tunnil uppuma, enne seda tuli kaks tundi tilu-lilu ära kannatada....

Sündmusel on oht eskaleeruda USA-Venemaa vaheliseks tuumasõjaks, sest mõlemad pooled on närvilised ja kahtlustavad. USA president on närviline ja manipulaatorist naise mõju all. Vaatamata sellisele piibellikule arhetüübile suudab Jack Ryan, puhta ja ratsionaalse meesalge tüüpiline esindajana kaine mõistuse võidukäigu tagada. Kuigi uputatakse paar allveelaeva, ei lähe USA ja Venemaa vahel tuumasõjaks. Terroristidele saadakse jälile ja Jack Ryan on voodis jälle mees.

 Tundub, et Tom Clancyl on enamik raamatuid sellised mahukad briketid, mis, vaatamata tähemärkide üüratule hulgale, suudavad teemast huvitatud lugejat siiski järjest raamatu juures hoida. Võib-olla loen (kuulan) teda tulevikus veel.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: kui aega on, siis täitsa tasub tegeleda

Rodric Braithwaite Moskva 1941

Rodric Braithwaite

Moskva 1941

Linn ja tema rahvas sõjas

Varrak, 2010

Ladus, huvi ülalhoidev ja parajalt pealiskaudne lugemine Saksamaa rünnakust NLi vastu 1941. a suvel, Punaarmee hädadest ja Stalini juhtimisvigadest. Juba justkui teaks kõike seda, lugedes kogesin flashback’e lapsena nähtud nõukogude sõjafilmidest, aga samas oli ikkagi huvitav lugeda selle perioodi arengutest Moskva vaatepunktist. Selle raamatu lugemine eeldab eelteadmisi sama perioodi ajaloost, päris kõikidesse detailidesse süvitsi ei minda, aga teatav pealiskaudsus tuleb sellele ülevaatele isegi kasuks. Lisaks ajaloolistele dokumentidele kasutatakse ka tollal Moskvas elanud inimeste meenutusi.

Peamine teema oli Stalini ja tollase valitsusladviku strateegiliselt valed otsused, nendest tulenev inimelude ja ressursside raiskamine ning logistiline segadus. Minu jaoks oli uus info see, kuidas Moskvat pommitati ja selle eest kaitsti, mh ka hoonete makettide ehitamisega, et lendureid eksitada. Võrreldes näiteks Londoniga sai Moskva pommitamistest vähe kannatada. Huvitav oli ka see, kuidas 1941. aasta oktoobris puhkes linnas paanika, tehased suleti ja neid üritati evakueerida, töölistele ei öeldud midagi ja jäeti nad isegi ilma palgata. Esimesed itta pagejad olid muidugi igat masti kommunistidest tšinovnikud. Elanikud jäeti ilma elektri, kütte ja toiduta linna talvituma. Sealjuures pidid nad ka linna „kaitsma“: kaevama tankitõrjekraave, valvama öösiti katustel ja kustutama süütepomme, tegema metsas talvepuid. Need olid kõik naised ja alaealised noored, kes pidid lisaks igapäevasele 12-tunnisele tööpäevale ka vähemalt 2 tundi kaitsetegevustes osalema.

Huvitav teema oli okupeeritud territooriumide kohalike elanike koostöö okupeerivate Saksa vägedega. Päris paljud ootasid sõjalt pääsemist kommunistide ja Stalini võimu alt. Ka Moskvast leiti ummisjalu põgenenud ametnike parteipileteid ja virnade viisi muid tähtsaid ning salajasi pabereid lihtsalt kuskil prügikasti kõrval vedelemas.

Samuti ei olnud ma varem mõelnud sellele, milline oli Moskva linn enne II MS algust. Sisuliselt oli Moskva suur puidust hoonetega küla, kus olid sillutamata tänavad ja kus kesklinna hoovides peeti sigu. Suurejoonelised ehitised ja laiad tänavad tekkisid linna süsteemselt ja laiaulatuslikult alles pärast sõda.

Lugeda on seda raamatut hea. Tõlke keel on väga kena ja ladus. Üks lapsus siiski meenub. Kellegi vend töötas „metallistina“ ja sai Lenini preemia. Tõlkija pidas silmas vist „metallurgi“ J.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: (20. sajandi, sõja-) ajaloohuvilistel tasub kindlasti lugeda

Virkko Lepassalu Esimene Eesti

Virkko Lepassalu
Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSVs ja hiljem.
Pegasus, 2011

Ajalooline dokumentalistika on üks mu lemmikžanre. See raamat pole siiski sisutihe ja faktirohke dokumentalistika, pigem lobedalt loetav väga pikaks veninud leheartikkel, kus intrigeeriv sisu on teksti stiili ilust tähtsam.

Aga teema on iseenesest huvitav ja asetas minu jaoks jällegi mõningad lapsepõlves segaseks jäänud asjad omale kohale. Raamatu sisu ühe lausega kokku võttes käsitleb see nõukogude nomenklatuuri kujunemist ja selle liikmeid ning nende elu läbi erinevate nõukogude režiimi perioodide.

Minul puudusid lapsepõlves igasugused kontaktid ja sidemed-tutvused Viru ärikate, kaubandustöötajate, partei- ja muu nomenklatuuri liikmetega, KGB, välismaa sugulaste ja teiste tookordse nõukogude elu võtmefiguuridega. Aga meenutades tollast naiivset imestust, kuidas küll osa inimesi „oskab elada“, st käia välismaareisidel, saada autoostuluba, kooperatiivkorter, välismaa riideid ja nänni, muusikat ja ajakirju, oskan ma nüüd neid „diagnoosida“ nomenklatuuri hulka kuuluvateks. Näiteks kohaliku KEKi direktor ja kohaliku RSNi väike ülemus ju seda olid. (Kes ei mäleta neid lühendeid, siis KEK oli vist Kolhooside Ehituskontor ja RSNTK Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee). Minu depressiivse väikese kodulinna KEKi direktor kõndis igal hommikul 200 m garaaži juurde, et võtta auto, millega sõita 100 m KEKi kontorisse tööle. Nii vähemalt kelkisid ta lapsed. Ja riigi tagant varastatud ehitusmaterjaliga sai ehitada maju ja suvilaid kogu suguseltsile.

Raamatus kirjeldatakse seda, kuidas toonane nomenklatuur, tänu oma ligipääsule infole ja teatud ressurssidele, pani Eesti taasiseseisvuse saabudes sellega aluse oma seni edukale ärile.

Kuidas harjumus toonase elustiiliga mõjutab ka vaba Eesti „juhtkonna“ valikuid.

Kuidas suitsuvorsti kanguse ja suitsususe astme järgi sai hinnata, kui kõrgel nomenklatuuriastmel selle sööja asub (töörahvas sõi keeduvorsti, kui seda poest saada oli).

Kuidas juba Stalini ajastust alates ehitati Tallinna spetsiaalse projektiga maju nomenklatuuri liikmetele ja kellele millisesse majja korter anti.

Kuidas nomenklatuuri kuulunud V. Väljas ja M. Voites elasid eramajades, mille algsed omanikud ära küüditati ja nende järeltulijad nüüd raskete kohtuvõitlustega neid endale tagasi nõuavad.

Kuidas praegustes avaliku elu tegelastes ära tunda endise nomenklatuuriliikme tunnusjooni.

Veidi kollakat tooni on raamatus ka, aga huvitav lugemine on see küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: vabas Eestis sündinud noorte põlvkonnale kohustuslik lugemine, et mõista nõukogude aega

Boriss Akunin Spiooniromaan

Boriss Akunin

Spiooniromaan
Tänapäev, 2012

Akuninit ma varem lugenud ei ole, nö vana aja krimkad ei tekitanud erilist huvi. Selle raamatu ostsin huvipakkuva teema pärast.

Vägagi leidlik idee Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941. aastal sõja alustamise „tegelikest“ ajenditest on kirjutatud haarava seiklusjutuna, kus kahe riigi sõjalise luure grupid püüavad üksteist vastastikku üle kavaldada. Topeltagendid, spioon omade seas (aga mitte Stirlitz!), ajaloolised kujud ja peategelane, kes paljastab topeltagendi. Heaks müügieduks on vajalik ka läbiv romantiline liin ja natuke nalja. Kõik see on raamatus olemas. Pikad ja tõsised poliitilised analüüsid puhastuste ja repressioonide teemal polekski sellesse raamatusse sobinud. Armastatud ülemuse surm tekitab peategelases küll mõningat eetilist laadi ebakindlust ja võbinaid, kuid lõpp on sellegipoolest positiivses toonis, negatiivsest libisetakse ruttu üle.

Tegemist on kerge, kuid kvaliteetse meelelahutusega. Lõbu ja lõõgastus on garanteeritud.

Tõlge on hea, raamat loeb ladusalt ja lobedalt. Pakub üht-teist ka filoloogiliste finesside hindajatele.

Hinne: 10/10

Sõnaline hinnang: tavaliste krimkade ja naistekate-sopakate asemel võta see raamat puhkusereisile kaasa

Orlando Figes Sosistajad

Orlando Figes

Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal
Varrak, 2010

Autoril oli ligipääs mitmele perekonnaarhiivile, kus sai kasutada erinevate põlvkondade esindajate kirju jm dokumente, samuti tegi intervjuusid praegu elavate inimestega.

Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, millest nõukogude ajast tulnud justkui teavad ja on kogenud, aga pole endale teadvustanud.

Sosistamise teema. Laste, aga ka kaugemate sugulaste, naabrite ja võõraste kuuldes tundlikel poliitilistel teemadel ei räägitud. Mäletan, kuidas uurisin vanaema käest, kuidas siis ikka sõja ajal oli, kui saksa sõdurid maal nende majas elasid, ja kuidas Pätsu ajal, ja miks täpselt vanaisa vangis istus. Vanaema oli vägagi kidakeelne neil teemadel, lapsena järeldasin vist, et ju siis ei mäleta või taha neist asjust eriti rääkida. Aga miks ei taha, seda ma enam edasi ei mõelnud.

Sosistajate markantseim näide mitterääkimise kohta oli abielupaarist, kes kunagi teineteisele ei avaldanud, et nad mõlemad olid olnud rahvavaenlasena represseeritud. Alles hiljem, kui perestroika ajal või pärast seda said inimesed oma NKVD toimikutega tutvuda, avastasid nad teineteise kohta selliseid asjaolusid. Nad olid aastakümneid koos elanud, usaldamata oma kõige lähedasemat inimest piisavalt, et oma minevikus rahvavaenlaseks olemist paljastada. Vaikiti massiliselt, vaikiti põlvkondade kaupa.

Pealekaebamise teema, mis minu lapsepõlves, 1970-tel küll vist enam nii aktuaalne ei olnud kui Stalini ajal. Sellega seostub ka üks ahhaa-elamus, mille sain sellest raamatust. Lapsepõlves lugesin mingit lasteraamatut kodututest lastest Venemaal 1920-1930-tel, kes saadeti orbudekodusse ja sellest, kui raske see elu neil seal oli. Mäletan, et see raamat tekitas küsimuse, kuid ei andnud vastust, miks sel ajal nii palju kodutuid vanemateta lapsi oli. Arvasin, et ju siis nende vanemad said I maailmasõjas ja sellele järgnenud kodusõjas surma, kuigi aega oli sellest juba kahtlaselt palju möödas. Nõukogude lapsena ei osanud ma muidugi arvata, et nende laste vanemad olid rahvavaenlastena küüditatud ja tapetud. Nende miljonite laste orvuks jäämise põhjustest too lasteraamat muidugi vaikis, nagu ka sellest, miks siis lapsed koos vanematega ka kodu kaotasid, kuskil majas või korteris pidid nad ju kunagi koos elama? Kodud aga läksid pealekaebajate käsutusse. Ja kedagi ei huvitanud, kuidas rahvavaenlaste lapsed omapäi hakkama said, kust ulualust leidsid ja kuidas end elatasid.

Võimudega koostöö tegemise teema, et saada hüvesid või lihtsalt turvalisemalt oma eluke ära veeretada. Autor kirjeldab pikalt nõukogude võimudega koostööd tegeva kirjaniku Konstantin Simonovi ja tema perekonna elu Stalini ajal. (Muide, Simonovi mainib ka Claude Duneton oma punaste metsade raamatus). Simonov andis ka oma panuse Kirjanike Liidu sisesesse võimuvõitlusesse ja teiste kirjanike represseerimisse.

Raamat on hirmus paks, ma ei suutnud seda järjest lugeda, vahepeal pidin pausi pidama. Autor hüppab ka ühelt perekonnalt teisele, samad motiivid korduvad erinevate perekondade puhul, seega natuke läheb tüütuks kätte ka.

Aga kokkuvõttes raamat meeldis väga.

Tõlge oli ladus, tekst oli toimetatud.

Soovitan ajaloohuvilistele.

 Hinne: 9/10

 Sõnaline hinnang: kui see teema ja ajalooperiood huvitab, tasub kindlasti lugemist, parem kui Imbi Paju

Gordon Thomas Salasõjad

Gordon Thomas

Salasõjad. 100 aastat Briti luuret
 MI5 ja MI6.
Olion, 2009

Käisin seda raamatut korduvalt raamatupoes vaatamas, kuid ei raatsinud 600 krooni eest seda osta. Ootasin, kuni see alla hinnatakse, kuigi ka poole odavama hinnaga ei ole see raamat kulutatud raha väärt. Ja põhjuseks on nõrk tõlge.

Aga enne veidi sisust. Ülevaade Briti luure ajaloost pole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid üsna hüplikult liikudes ajas edasi-tagasi. Meelde jäi see, et britid oma upsakuses alahindasid moslemiterrorismi ja pidasid tükk aega olulisimaks terroriorganisatsiooniks IRA’d. Kodused põhja-iirlased on ikka kuidagi arusaadavamad kui metsikud habemikud Kesk-Idast. Jah, Kesk-Idast, tõlkija on vist väga noor inimene, kes päevauudiseid ei jälgi, sest kasutas eesti keelde juurdunud Lähis-Ida asemel järjepidevalt ja läbivalt Kesk-Ida. (Ma ei mäleta, kas sel raamatul ka toimetaja oli. Ilmselt mitte).

CIA oskamatus moslemiohtu hinnata tuli ka avalikuks pärast 9/11 sündmusi, britid olid sel teemal sama ebapädevad.

Puudutatakse ka briti ja USA luureorganisatsioonide koostööd, tihtipeale ebaefektiivset juhtide valikut (meestemaailm, kus, nagu ikka, ruulisid päritolu, klubiline kuuluvus ja sidemed, kuid kus kõigile suureks üllatuseks sai tegevjuhiks ka Stella Rimington.)

Lootsin lugeda külma sõja aegsete spiooniafääride telgitagustest, aga sattusin lugema suure ja ebaefektiivse organisatsiooni kohmakatest toimingutest. (Seda saan näha päriselus niigi iga päev).

Tõlkelapsustest meenub veel „vanaisade aegne kell“ (grandfather’s clocki kohta), no see peaks küll filoloogidel juba esimesel kursusel läbivõetud teema olema. Üldse kumas inglise keele lausestruktuur liiga palju läbi, lisaks hüplikule sisule segasid ka kohmakad toortõlked lugemist. Lugemisnaudingut ei pakkunud see raamat üldse.

Hinne: 4/10

Sõnaline hinnang: loe siis, kui kõik ülejäänud spiooniteemalised raamatud on läbi loetud

Claude Duneton Punaste metsade taga

Claude Duneton

Punaste metsade taga
LR, 2010

Tahtsin seda raamatut lugeda seetõttu, et meenutada oma tudengiaegu 1990. aastate esimeses pooles Tartu Ülikoolis. Autor oli isegi Tartus loenguid pidamas käinud, kuid minust läks see info omal ajal küll kuidagi täiesti mööda. Küll aga on tuttavad need prantsuse idealistidest kommunistide ja karmi nõuka-elu tsivilisatsioonide kokkupõrke lood. Raamatust ei tule selgelt ja üheselt mõistetavalt välja, kas Duneton ise jagas oma isa tulist kommunismiusku, kuigi mõjutatud ta sellest vist paratamatult oli.

1991. aastal satub Duneton mõneks ajaks Peterburi, justkui arhiivimaterjalidega töötama, ja üürib tuba kohaliku elaniku Tamara käest, kellega nad juhtuvad olema üheealised. Kasina inglise ja vene keele abil suheldes võrreldakse oma eluteed ja –keskkonda, Dunetoni illusioonid nõukogude paradiisist purunevad. Nõukogude Liit on lagunemas, inimesed on kaotanud töö, palka ei maksta kuude viisi, nälg, viletsus ja muud sotsiaalsed probleemid. Inimesed on nende riigis toimunud kiiretest muudatustest šokis, ilmselt suuremas kui Duneton ise, nähes reaalse elu erinevust tema isa lugudest ja ettekujutatust.

Käisin ka 1990-te algusaastatel mõned korrad rongiga Peterburis. Hall ja kulunud nõukogude linn vaeste ja mornide inimestega tuleb väga selgelt silme ette. Poed olid kaupadest tühjad, raha kaotas väärtust iga päevaga, millegipärast meenuvad määrdunud ja ärakäkerdatud kollaste üherublaste ja roheliste kolmerublaste pakid kilekoti sees... Palka maksti sulas, stippigi sai ülikooli kassast, pärast pika järjekorra äraseismist kummipaelaga kokku tõmmatud üherublaste pakkidena.

Raamatus puudutab Duneton möödaminnes ka neid prantsuse kirjanikke, kes käsid Nõukogude Liidus ja Prantsusmaale naastes kiitsid Stalinit ja nõukogude süsteemi taevani. Eks neid söödeti-joodeti, tehti pokazuhhat, nende teoseid tõlgiti ja trükiti suurtes tiraažides ja see tõstis nende enesehinnangut, tekitas tänutunnet ja kohustust samaga vastata. Mäletan, kuidas noore filoloogina imestasin selle üle, kui tüütult üksluine on see prantsuse kirjandus, ikka need rõhutud tööliste, allakäinud lumpeni ja revolutsiooni teemad. Käsitleti ja tõlgiti ju ennekõike kommunistide „sülekoertest“ autoreid. Noore naiivitarina ei osanud ma tol ajal muidugi põhjust arvata.

 Raamat on selline vanainimese meenutuste stiilis (1991. aastast kirjutas ta vist alles 2005. aastal avaldatud raamatus), aga mitte tüütu. Kui erilist huvi prantsuse ja nõukogude teema vastu pole, siis selle lugemine vast midagi eriti ei paku.

Tõlge on väga hea. Alguses kortsutasin veidi kulmu, kaheldes, kas Duneton ikka kasutaks sõnu „venku“ ja „maakas“ (eriti Ukraina 1930te näljahäda kontekstis), aga küllap kasutas tõlkija neid minu meelest suhteliselt hiliseid kõnekeele sõnu väljendamaks autori rahva- ja murdekeelset stiili. Ja eks sõnade tähendus ka aja jooksul muutub.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: teemast huvitatutel tasub lugeda

Mari Järve Esimene aasta

Mari Järve

Esimene aasta
Pegasus, 2011

Ekspressis ilmus intervjuu, mis jättis noorest autorist intelligentse ja meeldiva mulje. Samuti olid erinevad arvustused kiitvad, vt nt siit lugemissoovituse blogist. Võtsin siis toetada Eesti noort kirjanikku ja teadlast ning ostsin tema Esimese aasta e-raamatu formaadis.

Pettuma pidin juba esimestel lehekülgedel. Raamatu süžee iseenesest võimaldaks ju paksude värvidega, intensiivselt, dünaamiliselt ja dramaatiliselt kirjeldada viiruse-maailmalõppu Eesti oludes, üleüldist kaost ja hävingut, surma ja kannatusi, lõpuparatamatuse adumist ja selle all murdumist (vt kasvõi von Trieri Melanhooliat). Hiljuti olin vaadanud vägagi keskpärast filmi Contagion, mis valmistas samasuguse pettumuse seetõttu, et huvitavat viiruse teemat ei suudetud haaravalt arendada.

Niisiis, viirus pääseb valla ja käputäis ellujäänuid Eestis koguneb või satub juhuslikult kokku. Nad rändavad läbi Eesti, otsides kohta, kus end nakatanute eest varjata ja hiljem liituvad teiste ellujäänutega, kes üritavad allesjäänud tsivilisatsiooni riismetelt taas normaalset elu ja funktsioneerivat riiki üles ehitada. See ongi kogu süžee, ah jaa, paar vägagi ettearvatavat armuliini tekib tegelaste vahel ka.

Esimene etteheide ongi igasuguse gore’i puudumine. Saame teada, et linnad on inimestest tühjad, tegelaste endi lähedased ei vasta enam kõnedele, millest võib järeldada, et nad on surnud. Möödaminnes küll mainitakse, et külades oli laipu, aga nende õudustekitav potentsiaal jäetakse täielikult kasutamata. Kui raamatu eesmärk ei olnud olla õudus-, vaid pigem hoiatuslugu, siis ka hoiatus oleks ju mõjusam, kui tuua sisse veidi rohkem värve ja emotsiooni.

Tegelased küll nutavad, muretsevad, hüsteeritsevad ja on võib-olla veidi depressioonis, aga mina oleksin oodanud veelgi rohkem jõuetu paratamatuse tunnet ja maailmalõpu-ängi, sarnast, mida võib tunda täna end veel väga hästi tundev inimene, kes on just endale teadvustanud, et tal on terminaalses faasis vähk.

Tegelased ise on kuidagi hõredad, mitte just ainult üheplaaniliselt stereotüüpsed, vaid kuidagi vaegkirjeldatud. Domineerima jääb tegelaste paar stereotüüpset joont, mis suunavad ka loo arenedes nende tegutsemist. Vanatüdrukust keskealine õpetajanna, joodikust kuldsete kätega talupojamõistusest juhinduv töömees, Tartu Ülikoolis õppiv vene neiu, kes ühekorraga justkui on ja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ugri-mugi maausku öko-eluviisiga ürg- ja maaema, kelle poeg (oh seda irooniat!), on geenitehnoloog ja teadlane, kes jääb justkui vastutavaks surmatoova viiruse vallapäästmise eest.

Selline tegelaste valik võimaldas skemaatiliselt vastandada erinevaid stereotüüpe ja maailmavaateid: elukauge peenutsev intelligents vs lihtne maalähedane prole-elu, igavene vastuolu venelaste ja eestlaste vahel, ugri-mugri, öko, new age vs tõenduspõhine täppisteadus.

Arstivanne, inimese tapmine, indiviidi kohus oma riigi ees – need eetilist laadi teemad olid vilksamisi käsitletud, et põhjendada tegelaste tegevuskäänakuid, aga sedagi veidi liiga skemaatiliselt ja ülelibisevalt.

Raamatu keel oli samuti hõre, dialoogirohke ja kohmakas. Kõnekeelt transkribeerituna lugeda on juba niisamagi piinlik, aga kui see kõnekeel on veel eriti kuiv, koolikirjandilik (justkui see sama veidi peenutsev vanatüdrukust keskealine õpetajanna oleks teksti kirjakeelseks kohandanud), võtab see igasuguse lugemisnaudingu ära. No OK, see ongi noore inimese esimene kirjanduskatsetus, arusaadav, täppisteadlane ei olegi humanitaar ja kirjaneitsi, arusaadav, tänapäeva noored ei loe enam raamatuid ja seetõttu ei oska end ladusalt väljendada, arusaadav, - erinevaid enam või vähem stereotüüpseid põhjendusi võiks siia ju tuua, aga minule meeldimiseks peab tekst ka vormilis-esteetilist ja filoloogilist naudingut pakkuma.

Kokkuvõttes mitte just eriti mõnus lugemine ei sisu ega vormi poolest. Samas, mõned punktid siiski skoorib, idee (mitte küll väga originaalse) ja Eesti kontekstis teemapüstituse eest, näiteks.

Hinnang 10-punkti skaalal: 4/10

Sõnaline hinnang: ei tasu aega raisata