David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann

The Dead Hand: 

The Untold Story of the Cold War 

Arms Race and Its Dangerous Legacy

Doubleday, 2009

Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.

Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10

Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Anna Funder Stasiland

Anna Funder

Stasiland

True stories from behind the Berlin wall

2003

Austraallannast germanofiil elab 1990tel Ida-Saksas ja kirjutab raamatut Stasi agentidest ja nende poolt jälgitud inimestest. Ta teeb intervjuusid mõlema „poole“ esindajatega, kes, vaatamata Saksamaa taasühinemisele, elavad enam või vähem avalikult oma endisaegses maailmas.

Minu meelest kajastavad tegelikku ja „suurt“ ajalugu, sündmusi ja nende tagajärgi just nende keskmesse sattunud „väikeste“ inimeste isiklikud lood, mitte ainult kindralite ja presidentide otsused. Igatsust DDRi järele olen näinud mitmes erinevas teemakohases dokumentaalfilmis ja intervjuudes-meenutustes, ka siin raamatus on näha, kuidas nii stasilased ise kui ka nende ohvrid ei suuda vabaneda minevikuvarjudest ja kohaneda muutunud ühiskonnakorraga.

Väidetavalt oli SDV-s endistest idabloki maadest kõige tihedamalt Stasi agente (suhtarvuna elanike koguarvu), kordades rohkem kui N Liidus, näiteks. Endised „kaastöötajad“ ja pealekaebajad tunnevad end nüüd veidi ebakindlalt, kuid nagu ikka, kõige suuremad kurjategijad jõudsid olulisemad toimikud Berliini müüri langemise ajal hävitada.

Raamat on tempokas, igavaks ei lähe, pakub ajaloohuvilistele kvaliteetset meelelahutust ja mõningaid teadmisekilde.

Arvustus

Hinne: 8/10

Helmut Roewer Hammas hamba vastu

Helmut Roewer

Hammas hamba vastu

Saksamaa ja Nõukogude Liit 

külmas sõjas

Tammerraamat, 2011

Kui guugeldasin seda raamatut, et leida teisi eestikeelseid arvustusi, viitas see pealkiri ainult hambaravi- ja ususaitidele. Ühe arvustuse siiski leidsin.

Teema on iseenesest väga huvitav, kuid kahjuks pole raamat sugugi hästi kirjutatud. Luureoperatsioonide põneva lahtikirjutamise asemel on tegemist nimedest, aastaarvudest ja akronüümidest kubiseva hüpliku tekstiga, mida on väsitav ja tüütu lugeda. Huvitavaid fakte seal leidub, kuid taustu ei avata ja laiemale analüüsile ruumi pole jäetud. Kui ma tahan lugeda entsüklopeediat, siis ma otsin välja entsüklopeedia, mis pakub neutraalset faktiinfot, siin aga rikkus autori isiklik irooniline seisukohavõtt selle vähesegi huvi, mis mul teksti vastu oli. Autor ise oli seotud Lääne-Saksa luurega, seega siseinfot peaks tal küllaga olema, et kirjutada külma sõja aegsetest vastasseisudest haaravalt ja analüüsivalt.

Meelde jäi see, et Lääne-Saksa valitsuses, ministeeriumides ja luureringkondades oli palju Saksa DV’st pärit topeltagente, nõrga mulje jätsid lääne-sakslased kuidagi.

Täielik pettumus, ei tasu aega raisata, loe parem wikipeediat.

Hinne: 2/10

Eric Schlosser Command and Control

Eric Schlosser Command and Control:

Nuclear Weapons, 

the Damascus Accident, 

and the Illusion of Safety

2013

Ülipõnev ülevaade USA tuumarelvade arendamise ajaloost ja sellest, kuidas tehti strateegilisi ja taktikalisi plaane võimalikuks tuumasõjaks, kuidas need plaanid muutusid koos strateegilistelt pommitajatelt ballistilistele rakettidele üleminekuga, ja kuidas, õnneks küll õnnelike tagajärgedega õnnetuste tulemusena hakati mõtlema tuumapommide ja –rakettide käitlemise ohutusele. Tööohutus on süsteemse (juhtimis)teemana üsna hiline nähtus, ka USA sõjavägi pidi ikka mitu lennukit kräššima ja mitmeid pomme maha/merre pillama, enne kui nende käitlemise reeglitele ja ohutuse tagamisele üldse mõtlema hakati.

Ajaloolise ülevaatele on vahele pikitud põhjalikum kirjeldus 1980. aasta intsidendist (pealkirjas mainitud Damascus accident) ühes ballistilise raketi kaevus(?) („silo“ öeldakse selle kohta inglise keeles), lugu areneb nagu äkšõnpõnevik, aga ka ajalooline osa on haarav ja väga hästi kirjutatud. Üldisemalt öeldes räägib see raamat ka üldse erinevatest juhtimisstiilidest ja metoodikatest, süsteemianalüüsi arengust ja riskijuhtimisest.

Viktoriiniküsimus:

Kus saavad noored, vaevu keskkooli läbinud nolgid näppida miljoneid dollareid maksumaksja raha maksnud tehnikat, mille puhul nende vähestegi käitlus- ja ohutusreeglite rikkumine võib endaga kaasa tuua ülisuuri kahjusid ja sadadesse tuhandetesse ulatuva hukkunute arvu?

Õige, ikka sõjaväes.

Inimesed kui liik on ju üldiselt rumalad, laisad ja põhjendamatult enesekindlad. Maailmal on siiani ikka väga roppu moodi vedanud, et mingit suuremat, globaalse mõjuga tuumaõnnetust pole juhtunud, kui just Tšernobõl välja jätta. Meenutades näiteks Hindenburgi või kasvõi Titanicut, siis õpivad inimesed (kui õpivad) midagi alles pärast juhtunud õnnetust. Loomulikult, enne, kui süsteemi või tehnika nõrgad kohad pole õnnetuses välja tulnud, on inseneridel raske kõiki võimalikke rikkeid ette ennustada, nii peabki osa inimesi tulevaste põlvede turvalisuse eest omaenda eluga maksma.

Kuulasin seda audiobuukina, lugu on nii haarav, et raske oli end sellest lahti rebida ja midagi muud tegema hakata.

Minusugusele külma sõja ja tuumarelvastuse fännile tõeline maiuspala, ten points, ma ütlen!

Hinna: 10/10

Mõned põhjalikumad arvustused 1, 2, 3

Vt ka videot

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Pete Early Seltsimees J

Pete Early

Seltsimees J

Vene meisterspioon külma sõja 

järgses Ameerikas paljastab 

oma rääkimata saladused

Tänapäev, 2009

Väga huvitav ja ladusalt loetav spioonikas, tegelikult dokumentalistika mõningase ilukirjanduse soustis.

Nõukogude ja hiljem Vene resident Kanadas ja USAs vahetab pooli ja edastab ameeriklastele palju infot. Ajakirjanikust raamatu autorile käib peale, et see tema loo kirja paneks, põhjuseks soov maailmale ja Venemaale mahajäänutele oma pooltevahetuse tegelikke ajendeid paljastada. Need ajendid olid pigem eetilised, mitte rahalised, kuigi ta sai loomulikult ka kopsaka tasu ja turvatud-varjatud elustiili kogu oma väärtusliku info eest.

Külma sõja aegse poliitika ja spiooninduse fännile kohustuslik kirjandus.

Külmast sõjast rohkem käsitleb endine resident Tretjakov hoopis seda, kuidas Gorbatšovi järel Nõukogude Liit lagunes, kuidas Jeltsini ajal tekkisid uued oligarhid ja kuidas Putin oma võimu kindlustas(b).

Kirjeldab ka seda, kuidas sügaval nõuka-ajal KGB-lasi koolitati, samuti väidab ta, et tuumatalve kontseptsioon oli KGB väljamõeldis, et hirmutada Läänt ja võtta hoogu maha Nõukogude Liidule majanduslikult ülejõu käivalt võidurelvastamiselt. Seda valeteaduslikku teooriat esitati Läänele nii kavalalt ja usutavalt, et see on siiani täiesti teaduslikuna käibel. Kuigi minu meelest, ka ulatuslikud vulkaanipursked on Maal juba sarnast kliimanähtust tekitanud, nii et võib-olla ei saa kogu au tuumatalve fenomeni väljamõtlemise eesti ikka KGBle ka jääda…

Raamatu stiil on asjalik ja ladus, tõlgitud on hästi. Maitse asi, mina oleks oodanud veel detailsemat süvenemist residentuuri ja agentide elu-olusse, aga OK, raamatu teemakäsitlus pakub huvi ja lugemisnaudingut niigi.

Temaatika fännidele soovitan väga.

Hinne: 9/10

Ted Gup Auraamat

Ted Gup

Auraamat

CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid

Sinisukk, 2001

Raamat kirjeldab külma sõja erinevatel etappidel ja ka selle lõppedes CIA „salasõdades“ hukkunud agentide elukäiku ja nende surmasaamise asjaolusid. Paljud hukkunutest, kuigi nad surid isegi rohkem kui 50 aastat tagasi, on siiani avalikkusele tundmatud ja nende nimesid ja missiooni, mis nad surma viis, hoitakse siiani saladuses. Nende omaksed peavad siiani vaikima või valetama, kasutades agentidele loodud legendi.

Raamatut võib lugeda kui põnevalt ja asjalikult koostatud dokumentaalprojekti, mis kohati kipub eht-ameerikalikult(?) liialdama pateetika ja emotsioonidega. Samas on see aga suure ja ebaefektiivse organisatsiooni allakäigu kirjeldus. Raamat ilmus USAs 2000. aastal, seega enne 9/11 sündmusi. 1990-ndatel sai CIA’le osaks üks fiasko teise järel, aga suurem jama oli veel tulemas. 

Autor järeldab, et CIA allakäiguni viis liigne salastamine, mille vastu ta oma raamatuga ka võitleb. Salatsemine on ju ometi hea vahend varjamaks organisatsiooni küündimatut juhtimist ja läbikukkumisi.

Alates 1947. aastal CIA loomisest kuni tänase päevani muutus maailm väga palju ja kiiresti. CIA ei suutnud alati nende muutustega kaasa minna, kui ta püüdiski seda teha, siis vahest tuli see välja rabedalt ja ebaadekvaatselt. 1950-test aastatest peale oli CIA’s palju endisi sõjaväelasi, kes pidid tegema palju füüsilist ja „musta“ tööd nt Aasia ja Aafrika rasketes oludes. Kui sõjardite põlvkond vananes, kadus ka nende kultuur organisatsioonist ja tekkis vajadus teistlaadi väliagentide järele. Külma sõja lõppedes ei häälestanud CIA end piisavalt ruttu uuele ohule - terrorismile – ümber, tegelikult võib öelda, et isegi kuni 9/11 sündmuseni ei suudetud seda ohtu piisavalt adekvaatselt hinnata. Nagu ikka, sellistel puhkudel, võiks öelda, et 1990-tel vaevas CIA’d juhtimis- ja kultuurikriis, mis maksis kätte mõttetute ohvrite ja erinevate operatsioonide läbikukkumisega.

Autor keskendub agentide elule, üritab neid salastatuse anonüümsusest välja tõmmata ja neid inimlikustada. Võib-olla oleks minu maitse järgi võinud rohkem ka ajaloolis-poliitilisi taustu kirjeldada, lühidalt küll mainitakse, miks mingi operatsioon oluline oli, nt miks oli Laos külma sõja algupoolel USA ja CIA jaoks oluline maa – kui paljud meist seda teavad?

Üldiselt on raamat hästi tõlgitud ja ilma suuremate apsakateta.

Teemast huvitatutele soovitan soojalt.

Hinne: 8/10

Peter Molloy KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM

Peter Molloy
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM.
Meenutusi igapäevaelust raudse eesriide taga.
Varrak, 2010

Külma sõja ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste meenutused. Ajakirjanduslikud intervjuud on veidi kabedamaks kohandatud, tekst on väga ladusalt loetav. Raamatus kirjeldatakse erinevate inimeste, nii kõrgete parteifunktsionäride, popstaaride ja tippsportlaste, kui ta tavaliste inimeste elu ja nende erinevaid kannatusi vangis, laagris, diktaatori õukonnas ja mujal. Siin on tõsiseid ja kurbi, aga ka koomilisi elukäike ja seiku. Kõige rohkem pööratakse tähelepanu Ida-Saksa eluolule, puudutatakse ka Berliini müüri langemise aega selles osalejate silme läbi.

Ma ei teadnud näiteks, et Rumeenia diktaator Ceausescu oli sel määral haige inimene, et oma paranoiaga lõi enda õukonnas (ja ka laiemalt Rumeenias) sisuliselt teise reaalsuse, paralleeluniversumi. Rumeeniast ei teadnud me ka tollases Nõukogude Liidus elades eriti midagi, ilmselt Moskva keskvõim oli kursis sealse sürrealistliku elukorraldusega, kuid ei sekkunud, pidades sealseid liialdusi mitte kuigivõrd hälbivaks peamisest kommunismikursist. Hämmastav oli näiteks Ceausescu soov suurendada Rumeenia rahvaarvu, keelates abortide tegemise. Lisaks ei tunnistatud ka 1980ndatel aastatel AIDSi kui kapitalistliku haiguse olemasolu ja tuhanded Rumeenia lapsed surid tundmatusse haigusesse, mida ei osatud ravida. 

Mitmed tegelased kirjeldavad, kuidas neid kasvatati üles kommunistiks, eriti Saksamaal, vastukaaluks natsismile, kuidas inimesed siiralt uskusid propagandat ja täitsid jaburaid reegleid. Huvitav oli see, et mitmed intervjueeritavad, mitte tingimata endised parteifunktsionärid, vaid ka tavalised inimesed, kurtsid, et praeguses ühiskonnas puudub tollane kollektiivitunne ja seltsimehelikkus. Praegused kapitalistlikud individualismi ja võistlemist soodustavad väärtused on inimesi ja nende suhteid vaesestanud. 

Kokkuvõttes on raamat üsna pealiskaudne, aga see on selline „väike ajalugu“, mida kirjutatakse „väikeste“ inimeste läbielamiste ja saatuste põhjal. Jällegi, nooremale põlvkonnale, kes külma sõja aegu ei tea, on see kerge ja huvitav ajalooline lektüür.

Hinne: 8/10

K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10

Whitley Strieber Critical Mass

Critical Mass

Whitley Strieber
Forge Books, 2009

Mulle tundub, et audiobuki formaadis selliste raamatute „lugemine“ aitab silmadega lugemisest paremini toimuvast pilte vaimusilma ette manada. Kuigi lugeja hääletoonist ja –tämbrist sõltub ka palju, seekordne sisselugeja oli kuidagi eriti dramaatilis-pateetiline.

Lugu on üles ehitatud tempokalt: moslemiterroristid saavad seekord venelastelt plutooniumi pommi jaoks ja ähvardavad maailma, et kui kõik teised religioonid oma senisest mõjuvõimust islami kasuks ei loobu, kõik inimesed islami usku ei astu, naised kotti pähe ei tõmba, läheb vihatud „ristisõdalastest“ läänlastel kehvasti.

Ja vihatud USA president peab avalikult astuma islamiusku ja kehtestama sharia’ seadused.

Vapper peategelane Jim Deutsch avastab, et terroristide käsilased on imbunud FBI’sse ja mujale ja peab üksi läänemaailma islami pommidest päästma. See tal enam-vähem õnnestubki, mõni linn siiski hävib. Ameeriklastel (või siis NATOl?) on islamiterrori puhuks varuks vastukäik: operatsioon Dream Angel, mis tähendab neutronpommide saatmist enamiku moslemitega asustatud riikide ja territooriumide pihta.

Etteruttavalt võib öelda, et maailm jääb siiski esialgu alles.

Raamat on lihtne, tegevused arenevad edasi parajas tempos, liigsügavale detailide ja mõtiskluste-analüüside sohu lugejat ei viida. Tegelased on piisava detailsusega kirjeldatud, nende tegutsemine parajalt motiveeritud.

Tuumapommi plahvatuses häviva linna ja surevate inimeste kirjeldused on elavad ja detailsed, nagu autor ise ütleb, on surm detailides.

Sellist teemat käsitledes on alati oht libastuda ühte või teise poliitilisse äärmusse, aga siin on autor minu maitsele vastavalt liialdustest loobunud. Loomulikult on kahju, kui lääne kultuuri väärtused ja mälestised hävivad, kui läänelik elustiil peab maad andma sharia’ seadustele, aga autor on suutnud ka pahasid mitte ainult 100% pahadena näidata. Kõigil pahalastel on oma inimlikud nõrkused ja tervisehädad (lisaks pestud ajudele), nende tegutsemist kannab läbiv idee, mis nende vaatenurgast on ju ilmselt loogiline.

Kas see raamat kõrvalproduktina süvendab eelarvamusi „süütute“ moslemite suhtes või pigem tõstab riigikaitsealast teadlikkust, ei oska öelda. Aga raamatus fiktsioonina kirjeldatu võib kõik vabalt ka olemas olla.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang: kvaliteetne meelelahutus, teemast huvitatutele a must read

Gordon Thomas Salasõjad

Gordon Thomas

Salasõjad. 100 aastat Briti luuret
 MI5 ja MI6.
Olion, 2009

Käisin seda raamatut korduvalt raamatupoes vaatamas, kuid ei raatsinud 600 krooni eest seda osta. Ootasin, kuni see alla hinnatakse, kuigi ka poole odavama hinnaga ei ole see raamat kulutatud raha väärt. Ja põhjuseks on nõrk tõlge.

Aga enne veidi sisust. Ülevaade Briti luure ajaloost pole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid üsna hüplikult liikudes ajas edasi-tagasi. Meelde jäi see, et britid oma upsakuses alahindasid moslemiterrorismi ja pidasid tükk aega olulisimaks terroriorganisatsiooniks IRA’d. Kodused põhja-iirlased on ikka kuidagi arusaadavamad kui metsikud habemikud Kesk-Idast. Jah, Kesk-Idast, tõlkija on vist väga noor inimene, kes päevauudiseid ei jälgi, sest kasutas eesti keelde juurdunud Lähis-Ida asemel järjepidevalt ja läbivalt Kesk-Ida. (Ma ei mäleta, kas sel raamatul ka toimetaja oli. Ilmselt mitte).

CIA oskamatus moslemiohtu hinnata tuli ka avalikuks pärast 9/11 sündmusi, britid olid sel teemal sama ebapädevad.

Puudutatakse ka briti ja USA luureorganisatsioonide koostööd, tihtipeale ebaefektiivset juhtide valikut (meestemaailm, kus, nagu ikka, ruulisid päritolu, klubiline kuuluvus ja sidemed, kuid kus kõigile suureks üllatuseks sai tegevjuhiks ka Stella Rimington.)

Lootsin lugeda külma sõja aegsete spiooniafääride telgitagustest, aga sattusin lugema suure ja ebaefektiivse organisatsiooni kohmakatest toimingutest. (Seda saan näha päriselus niigi iga päev).

Tõlkelapsustest meenub veel „vanaisade aegne kell“ (grandfather’s clocki kohta), no see peaks küll filoloogidel juba esimesel kursusel läbivõetud teema olema. Üldse kumas inglise keele lausestruktuur liiga palju läbi, lisaks hüplikule sisule segasid ka kohmakad toortõlked lugemist. Lugemisnaudingut ei pakkunud see raamat üldse.

Hinne: 4/10

Sõnaline hinnang: loe siis, kui kõik ülejäänud spiooniteemalised raamatud on läbi loetud