David Suchet Poirot and me

David Suchet
Poirot and me
2013

Tere, minu nimi on see-ja-see ja ma olen BBC Poirot’ (ja üldse teiste Christie ramatute põhjal tehtud filmide) sõltlane. Olen seda olnud juba aastaid. Kuigi ma olen enamikku neist raamatutest eesti keeles lugenud, inglise keeles audiobook’ina kuulanud, telefilme korduvalt näinud, ei suuda ma ikka hoiduda laupäevaõhtut teleka ees veetmast, kui sealt tuleb Poirot, Miss Marple (ja ka Midsomer!). Loomulikult ei suutnud ma hoiduda lugemast seda raamatut ja vaatamast samanimelist telefilmi. Ma tean, et kõik need mõrvalood on lapsikult konstrueeritud, mõrvamotiivid ja -meetodid ei ole tänapäeval veenvad, jne, jne, aga kõige sellega on nagu nunnude kassipiltide ja –videotega, sa tead, et see on naeruväärne, aga vaatad neid ikkagi. Nende filmide vaatamine laupäevaõhtuti pakub teatud turvalisust (et headus võidab alati kuja väe), õdusust ja soojust (nagu oleks üks pehme nurruv kass süles), huumorit ja mida kõike veel. Teraapia, ühesõnaga.

Poirot’ga seonduva fännamine on nagu lubatud patt, mis ainult natuke kahjustab sõltlase tervist, kindlasti vähem kui näiteks igapäevane magusaga liialdamine.

Raamat on ootuspäraselt vähe lugemisnaudingut pakkuv, kuid see-eest annab fännile toredaid faktikillukesi Poirot tegelaskuju tekkimisest ja hilisemast muutumisest. Nägin filmi enne, kui raamatut lugema hakkasin, seega toredamad/naljakamad seigad olid juba teada. Aga sõltlast see ju ei heiduta.

Poirot tekitab ka David Suchet’ suhtes huvi. Mäletan teda ainult ühest üsnagi põnevast filmist, kus ta oli mingi lennukipommitajast moslemiterrorist. Peaks kohe teisigi ta osalusega filme vaatama.

Kõik fännid on seda juba lugenud, loevad parajasti või lähitulevikus plaanivad lugeda.

Kas meil on ka mingi ühine salamärk, et üksteist ära tunda?

Veel sisukokkuvõtteid ja arvamusi: 1, 2, 3, 4

Hinne: 7/10

Larry Niven, Jerry Pournelle Lucifer's Hammer

Larry Niven, Jerry Pournelle  

Lucifer's Hammer

1977

Me mäletame neid 1990te ja 2000te katastroofifilme, mida millegipärast paarikaupa tehti: kahes filmis kukkus miskine tükk kosmosest maa peale ja teises hakkas vulkaan kontrollimatult purskama ja segas inimeste hästi korraldatud elu. No neid tüki kukkumise filme on erinevaid hiljemgi tehtud, see žanr on üsna kitsapiiriline, midagi peale arvutiga joonistatud üleüldise kaose ja hävingu, mis on ilus ja põnev vaadata, sinna eriti juurde lisada ei saa, peale ameeriklaste ennastsalgava ponnistamise planeedi ja inimkonna säilimiseks. Üldiselt lõpeb kõik hästi, mõned kangelased peavad küll surema, aga planeet päästetakse ja inimkond jääb ellu. Väike armastuslugu või lahku läinud paari taasühinemine ka, et melodraamat oleks, ja võidabki kõige tugevam jõud maailmas – armastus – isegi võimsaimad loodusjõud.

See raamat on kirjutatud tunduvalt varem ja nendest filmidest üksjagu pessimistlikumas toonis. Häving on globaalne: kukubki kosmosest tükk alla, tsunami pühib üle maakera ja ellu jäävad üksikud inimesed, kes grupeeruvad, tõsi küll, enne üksteist arutult maha nottides, sest eluks vajalikke ressursse on imevähe järel, ja siis hakkavad elama feodaalkorra stiilis elukorralduses, üksteisega sõjajalal olevate ühe tugeva isase ümber koondunud gruppidena. Tugev isane on ka enne palju formaalset ja/või sõjalist võimu omanud tegelane, nt senaator vms.

Enne, kui mingigi organiseeritud elukorraldus taastub, näitavad inimesed üksteisele oma kõige inetumat külge. Ajastule omaselt käsitletakse ka (USA) rassismi teemat, võimu korrumpeerumist jms. 1977. aastal ilmunud raamat on samas üllatavalt kaasaegne ja usutavalt mõjuva detailsusega. Kuivad teadusfaktid komeedi liikumissuuna muutmisest ja Maale lähenemisest loovad mõnusalt äreva katastroofi eelaimduse, ka sellele järgnevate päevade, nädalate ja kuude täpne määratlemine jätab mulje tõeliste sündmuste kroonikast.

Selle raamatu väärtust suurendab selle kirjutamise varajane aeg, eriti võrreldes tänapäevaste maailmalõpu üllitistega.

Omas žanris täitsa tegija, teemast huvitatutele soovitan.

Teiste arvamused.

Hinne: 7/10

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal MOSSAD

Michael Bar-Zohar, Nissim Mishal 

MOSSAD: Iisraeli salaluure 

suured operatsioonid

FUTU Print OÜ

2013

Luuremaailm on omamoodi põnev, pakkudes selles osalejatele reisimis-, seiklus- ja vaheldusrikast elu, aga kahjuks ka liiga suurt tõenäosust vangi langeda, piinatud ja tapetud saada. Kahjuks ütlevad pea kõik luuleorganisatsioonid oma luurajatest lahti ja väidavad, et ei tunne neid luurajaid ega tea käimasolevast operatsioonist midagi. Olen tihtipeale mõelnud, et mul on mitmeid omadusi, mis oleksid luurajaks hakkamise puhul tugevaks eeliseks, samas on ka mitmeid nõrku külgi, ja mis peamine, mul ei ole suurt ideed, piisavat idealismi, ideoloogiat ega ka küllaldasel määral rahaahnust, et oma elu ja tervist ohtu seada. Seega, vastavasisulisi tööpakkumisi palun mitte saata, lepin spiooniteema jälgimisel kõrvalseisja staatusega.

Vahel tehakse nii elusatest kui ka surnud spioonidest nende kodumaal rahvuskangelased, aga ka see ei ole minu jaoks mingi motivaator.

Mossad on tehniliselt ilmselt nagu iga teinegi luureorganisatsioon, eristavaks jooneks teistest suurem rahvusidee ja kättemaks luureoperatsioonide ajendina. Mis seal salata, mina näiteks leian samuti, et isiklik ja füüsiline kättemaks on nii mõnelgi puhul täiesti asjakohane.

Raamatus kirjeldatakse ladusalt, kuid siiski ajakirjanduslikult pealiskaudselt erinevaid Mossadi operatsioone, pakun, et enamik teab näiteks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel toimunut (sellest on tehtud ka väga põnev film) ja sellele järgnenud kättemaksumissiooni.

Ja kogu see Lähis-Ida konflikt, mis minu meelest kestab igavesti, või siis vähemalt senikaua, kuni inimkond ei loobu religioonidest, pakkus minevikus nii mitmeidki atentaate ja sõjalisi operatsioone.

Raamat ei ole teatmeteosena lakooniline, sellel on siiski veidi liha luudele kasvatatud, ometi ei laskuta väga sügavale taustadesse ja nüanssidesse. No aga mida ma kurdan, kui tahan luureteemalist põnevat ilukirjandust, tuleb lugeda Ludlumit ja Tom Clancyt.

Kokkuvõttes, teemast huvitatul tasub lugeda, aga midagi vapustavalt uut see raamat ei sisalda.

Hinne: 7/10

Arvustus

Virkko Lepassalu Süümepiinadeta

Virkko Lepassalu  

Süümepiinadeta

Georg ja Lennart Meri sidemetest 

eriteenistustega ja selle tagajärgedest

2005

Ma hääletasin küll 1992. aastal Meri poolt, kuid sellegipoolest pole ma kunagi aru saanud tema isikukultuseni küündivast ülistamisest. Mida erilist on ühes isekas, hoolimatus, aega planeerida mitte suutvas ilutsevas ülbikus? Lokkispäise kommuga võrreldes oli ta võib-olla parem noore Eesti vabariigi esindaja välismaal, oma keele- ja muljeavaldamisoskusega, kuid tippjuhina siiski ebaprofessionaalne. Mäletan, et mõtlesin juba tollal teatud kahtlusega, kuidas tüüp sai nii vabalt mööda välismaad käia veel nõuka-ajal, kui ta ei kirjutanud oma reisidest KGBle aruandeid. Lepassalu väidab, et kirjutaski.

Raamat pakub huvitavaid mõtteid KGB karvasest käest, mis korraldas VEKSAlaste tegevust, omaaegne õigeusu kirikule maade jagamine oli samuti uus teema minu jaoks.

Ajakirjanikust autori tekst on ladusalt loetav, autori seisukohad kumavad küll sageli läbi, aga see pole VL’ile ainuomane nõrkus.

Lähiajaloost huvitatutel täitsa tasub lugeda.

Erinevad arvamused samal ja lähedasel teemal; 1, 2, 3, 4, 5

Hinne: 7/10

Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu

Balmagesi lapsed

Pegasus, 2012

Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.

Väike arvustus

Hinne: 7/10

Javier Marias Oxfordi romaan

Javier Marias

Oxfordi romaan

Varrak, 2012

Olin selle raamatu kohta eelnevalt kiitvaid hinnanguid kuulnud, seega olid mu ootused lugema asudes üsna kõrged. Ja ega see halb raamat iseenesest polegi, tekst on tihe ja keskendumist nõudev, lõikudepikkused põimlaused nõuavad süvenenult lugemist, lehekülgedepikkused lõigud kaasa mõtlemist. Siin ei ole hõredust ja pealiskaudsust, mida viimasel ajal kipun moodsatele tekstidele ette heitma, pigem upub lugeja detailiküllusesse ja kirjeldustesse ära, kõikide detailide meelespidamine ja jälgimine isegi väsitab veidi. Aga see-eest pakub ka esteetilist naudingut vastava kalduvusega lugejale.

Ootasin raamatust rohkem Oxfordi akadeemilise elu kirjeldamist, õppejõudude omavaheliste suhete ja intriigide kommenteerimist, nähtuna ajutiselt seal viibiva välismaalasest kõrvalseisja pilguga, võib-olla ka Oxfordis õppivate tudengite kohta midagi, aga lugesin hoopis autori armulugu ühe õppejõu naisega. Autorist külalisõppejõud oli seal viibitud aja jooksul selgelt alakoormatud, ka ei saanud/tahtnud ta külmade inglastega väga sotsialiseeruda. Mõnda kolleegi ta kirjeldab/analüüsib küll pikemalt, kuid tervikpilti tolleaegsest Oxfordi akadeemilisest elust siiski ei loo. Autor võinuks ju aimata, see läheks lugejatele rohkem korda kui üks järjekordne banaalne abielurikkumine.

Kokkuvõttes kahju loetud ajast pole, vähemalt esteetilis-intellektuaalset naudingut see tekst pakub.

Arvustus

Teiste blogijate erinevad arvamused 1, 2, 3

Hinne: 7/10

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Orlando Figes Saada mulle vaid sõna

Orlando Figes 

Saada mulle vaid sõna 

Varrak, 2012

Lugu armastusest ja ellujäämisest GULAGis

Svetlana ja Lev säilitasid oma suhte ja armastuse Levi 10-aastase GULAGis viibimise jooksul, kirjutades selle aja jooksul kumbki ca 600 kirja. Epistolaarne armastuslugu, nii vanamoeline kui see ka tänapäeval ei tundu. Pärast Levi vabanemist nad abiellusid, said 2 last ja elasid kõrge vanaduseni koos. Jälle midagi tänapäeval tavapäratut. 

Õnnekombel nende kirjavahetus säilis ja selle põhjal on kokku pandud tollaseid nõukogude eluolu ja laagrielu kirjeldus. Levil vedas, sest sattus tänu oma haridusele laagris mitte kontimurdvale välitöödele, vaid sõna otseses mõttes soojale kohale jõujaamas. Seega õnnestus tal säilitada tervis ja terve mõistus kuni laagrist vabanemiseni.

Olen varem ka mõelnud, kui raske oli vanasti inimestel sidet pidada ja pikkade vahemaade tagant suhelda. Kirjad olid teel kuude viisi, kui keegi läks nt laevareisile üle Atlandi, ei pruukinud sõbrad-lähedased temast aastaid midagi teada, isegi seda, kas ta üldse elus on. Universaalse postiteenuse eelsest ajast ei maksa üldse rääkida. Siis muidugi hoiti pikaajalisi inimsuhteid elus sellega, et ei reisitudki oma kodukülast kuskile välja.

Enamik romantismiperioodi armastuslugusid keerlebki ju kirjade ümber (käsitsi kirjutatud, lõhnastatud, kuivatatud lilleõit või juuksekiharat sisaldavad, tunnetest kõnelevad, salajase „kulleri“ toodud), iga neis sisalduva sõna ja selle tekitatud tundevirvenduse analüüs annab põhjust eemalviibiva armastatu järele õhata ja uneleda. Tänapäeval saadetakse seksikaid SMSe.

Svetlana ja Levi kirjad olid kaugel seksikusest, eks muidugi võimalus tsensori kätte sattuda seadis kirjadele oma piirid ja nõudis oma vihjete süsteemi leiutamist, aga no ega seksist rääkimine/kirjutamine polnud tollal vist ka väga kombeks. Üldse käsitleb raamat ja asjaosaliste kirjad vähe armastuse teemat, ometi pidasid nad vastastikuse lojaalsuse alalhoidmist nii pika aja jooksul armastuseks. Ilmselt see seda ka oli. Nad küll väljendavad muret teineteise käekäigu pärast, kirjeldavad unenägusid jms, igatsevad, muretsevad oma elamata elatud elu pärast, planeerivad ühist tulevikku, aga otsest kirglist õhkamist nende kirjades pole.

Mis siis hoidis neid teineteise suhtes lojaalsena kokku umbes 15 aastat, enne kui nad päriselt koos olla said? Võib-olla see, et nende ennesõjaaegne „käimisperiood“ tudengitena oli piisavalt pikk, et teineteist tundma õppida? Ja nad otsustasid selle info põhjal, et teine on nende jaoks just see õige ja parim ning hiljem lihtsalt olid järjepidevalt oma otsusele truud? Või oli see ainuke (kuigi iseenesest ebakindel) kindlustunnet pakkuv asi nende elus, arvestades ebakindlaid ja ohtlikke stalinismiaastaid? Või kujunes teisest inimesest, tema truust ootamisest lausa osa nende nii individuaalsest kui ühisest identiteedist?

Raamatust saab veidi aimu ka laagrielust üldse, veidi ka vabanemisjärgsetest piirangutest töö- ja elukohavalikul.

Tõlge on hea, kuigi tõlkija sõnakasutus tekitab siin-seal kummastust. Näiteks sõna „sovet“ kasutamine „nõukogude“ asemel. Võib-olla on eesmärgiks halvustava nüansi lisamine, kuid „sovetlik üritus“ jms keelendid ei kõla minu jaoks piisavalt eestikeelsetena.

Suuline hinnang: Sosistajad meeldis mulle rohkem, aga lugeda täitsa võib

Hinne: 7/10

Sami Lotila Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Sami Lotila

Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Massimedia, 2013

Kuna ma peale Delfi sopaajakirjandust ei loe, siis teadsin autorist ainult põgusate siit-sealt loetud-kuuldud infokildude järgi. Et tegemist on Eestis elava, kuid Eestit ja eestlasi vihkava tegelasega, kes puistab alusetuid süüdistusi ja suisa laimu.

Nii mõneski „süüdistuses“ olen aga Lotilaga sama meelt. Ametiühingute nõrkus, poliitikute tegevusetus (haldusreform, väljaränne), tõelise demokraatia ja võrdõiguslikkuse puudumine, aga ka inimeste passiivsus, argus ja suutmatus teiste edu üle rõõmu tunda, näiteks.

Tekstid on katkendlikud, teemakäsitlused pole kuigi järjepidevad, vaid närviliste hüüdlausetena mõjuvad, oma ideedega hüppab autor siia-sinna (näiteks eesti meeste ujula- ja saunakombed on talle ilmselt nii kustumatu elamuse jätnud, et isegi kui ta alustab lugu Eesti poliitikast, jõuab ta varem või hiljem ikkagi meeste uikarite juurde välja).

Raamatu edenedes hakkab selline stiil väsitama, autor kordab ennast liiga palju, hüüdlausetena esitatud ideid oleks võinud analüüsivamalt lahti kirjutada.

Oma räuskava stiili poolest sarnaneb ta kohaliku oponendi Ojapetsiga, kes olevat tema Õ-lehe artiklitele vastulauseid kirjutanud.

Raamatu väljaandmisel on ilmselt kokku hoitud keeletoimetaja pealt, autori eesti keel on küll väga hea, kuid vigu on siiski liiga palju ja soome aktsent kumab liiga tihti läbi. Millegipärast eeldan, et ajakirjanikud võiksid väärtustada korrektset keelekasutust, aga mida mina, va romantik ja idealist, ka tänapäeva asjadest tean, eksole.

Eesti riigi ja Ansipi kriitika tegi Lotilast muidugi keskerakondliku pressi kaanepoisi.

Iseenesest on värskendav, et keegi „väljastpoolt“ vaevub kohalikele valupunktidele osutama, kahjuks sellele ei järgne midagi, tüüpiliselt meile, eks ole. Keegi peaks midagi tegema! …

Arvustus

Hinne: 7/10

Michel Houellebecq Kaart ja territoorium

Michel Houellebecq

Kaart ja territoorium

Varrak, 2013

Raamatu kaanel kirjeldatakse seda romaani kui „küpse ja rahunenud“ Houellebecqi teost. Tõepoolest, võrreldes eelmise kahega on see raamat kergem, rahulikum, leebem, leplikum, kuid kannab ikka seda inimelu mõttetuse ja kõige kadumise ideed. Tegelased on samuti sarnased, lähisuheteks võimetud, depressiivsed ja elule alla andnud kulgejad, ainsa erinevusega, et seekord ei tegele nad seksiga peaaegu üldse.

See on see värk et, paljudel kirjanikel on ikkagi ainult üks lugu kirjutada, üks komplekt ühiskondlik-poliitilisi manitsusi ning tuleviku ettekuulutusi jagada, ja seda nad jäävadki oma erinevates romaanides tegema - sama teemat arendama, ennast kordama. Nüüd me oleme juba kolm korda teada saanud (eesti keeles kättesaadavate tekstide põhjal), mida H arvab tänapäeva Lääne ühiskonnast, selle allakäigust ja inimelu sihitusest. Erinevad ja samas sarnased tegelased on seda oma erinevate ja samas sarnaste eludega kolmes romaanis vägagi usutavalt demonstreerinud.

Kirjaniku enda persooni kui romaanitegelase sissetoomine oli päris fun. Kujutan ette, kuidas autor seda kirjutades omaette muheles ja enda mõrva kavandamise irooniat nautis.

Kokkuvõttes: täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Arvustus
Arvustus

Hinne: 7/10

Siri Hustvedt Meesteta suvi

Siri Hustvedt

Meesteta suvi

Varrak, 2013

See raamat räägib kolmekümneaastase abielu lagunemise järgsest psühhoosist ja hilisemast kohanemisest, vanadusest, pubekate kambamängudest ja massist erinevate tõrjumisest, Jane Austenist, kirjandusest, naistest, veelkord vanadusest. Autori vanus ja elukogemused kõlavad tekstist läbi, see on selline rahulik, kohati kibeda alatooniga, leppimist ja teatud lootusetust väljendav lugu. Nagu seda on 60-le lähenevad naised (autor ja minategelane) isegi. Äkki seetõttu tundus mulle minategelane veidi kõrvalseisja positsioonilt kirjeldavat teisi tegelasi enda ümber? Aga võib-olla ei tulnud see vanaduse resignatsioonist, vaid antidepressantidest.

Ma ei saa öelda, et ma oleks väga suhestunud tegelaste ja nende eludega. Aga küllap ka mina olen juba piisavalt vana, et neid siiski mõista.

Meeldiv, intelligentne tekst. Toredaks ma seda raamatut ei nimetaks, samas, kahju lugemisele kulunud ajast ka ei ole.

Ah jaa, käsitööhuvilised saavad siit ka kelmikaid ideid.

Arvustus

Hinne: 7/10

Michel Houellebecq Võitlusvälja laienemine

Michel Houellebecq

Võitlusvälja laienemine

Varrak, 2005

Küllap on paljud mingil ajahetkel mõtisklenud inimeksistentsi tühjuse ja mõttetuse üle. Et antakse sulle elu, mida sa pole palunud ja seatakse fakti ette, et ela see nüüd kuidagimoodi ära. Lääne ühiskonna väärtuste kohaselt veel võimalikult edukalt, st palju mammonat kogudes ja kellekski saades. Tegelikult pole aga ühel inimelul erilist eesmärki ega väärtust. Osa inimesi, enamus tegelikult, täidab eluks antud aja oma geenide edasiandmisest elueesmärki tehes. Nimetu peategelane aga ei tee midagi sellist, tal pole ei järglasi, üldse mingeid inimsuhteid, ega ambitsiooni midagi ära teha ja „kellekski“ saada. Moodne või pigem ühiskonnas hiljuti teadvustatud depressioon annab selleks ka justkui õigustuse.

Raamat pakub äratundmist paljudele Lääne ühiskonna liikmetele, Prantsuse (kontori)tööelu ministeeriumides ja firmades on sarnane Eesti omaga. Raamat ilmus küll 1994. aastal, aga nii mõnigi seal kirjeldatud nähtustest on ka tänapäeval ja Eestis olemas ja võrreldav.

Raamat tekitas Prantsusmaal suurt furoori oma väidetava julguse ja uudsusega. See on minu jaoks üllatav – kindlasti on mõttetust ja depressiivsest inimeksistentsist ju varemgi kirjutatud, midagi nii maailmaraputavalt erilist ma sellest tekstist küll ei leidnud. Ka toona šokeeriv seksitemaatika käsitlemine tundub nüüd, ligi 20 aastat hiljem pigem õlgu kehitama panev ja tagasihoidlik.

Peategelane on (kõigest) 30-aastane, võib-olla see selgitab ka tema ängi. Vanemaks saades inimene harjub oma elu tuima tühjusega ja hakkab end petma pseudo-optimistliku enesesisendusega. Eluga, st eksistentsiga harjub.

Tema vanus võib olla ka ta enda ja teiste seksuaalsusele keskendumise põhjuseks. Jällegi, vanemaks saades laheneb seegi kripeldus. Raamatu lõpp, kus peategelane siiski enesetappu ei tee, annab lootust, et ta elab mõnda aega veel, saab rohtude abiga üle depressioonist ja algava skisofreenia episoodidest, ning jätkab oma eksistentsi, harjudes selle kui tüütuvõitu paratamatusega.

Eestiski on Houellebecq’i tõlked leidnud palju vastukaja. Olemata küll õppinud kirjandusteadlane, ei leia mina tema tekstidest (küll ainult sellest esimesest, teised raamatud ootavad alles lugemisjärjekorda) midagi erilist ja vapustavat, samuti mitte tekstilis-keelelist kõrgpilotaaži.

Tema tekst (ja väga hea tõlge) on aga kuidagi ehedalt prantslaslik, vähemalt mina, evides teatud kokkupuudet prantsuse keele ja kultuuriga, tajun seda nii. Siin-seal aimdub isegi küünilisevõitu huumorit, mis annab niigi ladusale tekstile ja süžeearendusele veel hoogu juurde.

Ühe blogija ja Sirbi arvustused.

Sõnaline hinnang: kokkuvõttes ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega

Hinne: 7/10

Lucas Delattre Fritz Kolbe

Lucas Delattre

Fritz Kolbe

Spioon kolmanda Reichi südames

Olion, 2006

Väike ametnik, kes põlgab natse, murrab pead, kuidas nende vastu võitlusse asuda. Omamata kontakte välismaailma luuretegelastega, on see loomulikult raske. Aeg läheb, aastad veerevad sõja lõpu poole, enne kui tal õnnestub hakata USA luurele olulisi dokumente lekitama. Alguses tundus Fritz Kolbe veidi luuserina, aga teisest küljest oli tema alalhoidlik käitumine igati mõistetav ja pikas perspektiivis kõigile asjaosalistele kasulik.

Ameeriklased saavad temalt suures koguses salajaste dokumentide koopiaid, tänu temale edeneb ka Allen Dullese karjäär. Spioneeris Fritz Kolbe aga mitte raha pärast, vaid idealismist.

Pärast sõja lõppu ei hinnatud tema panust vääriliselt, ta ise ei osanud ka oma eluga midagi peale hakata, püüdes enda kohta leida USAs, siis Saksamaal (kus tema karjääri takistati) ja lõpuks jäi Šveitsi pidama.

Maailm sai tema tegevustest teada alles aastakümneid hiljem. Tema naine hoidis kogu sõja-aegse tegevuse kohta käivat arhiivi enda juures, keeldudes selle avalikustamisest. Alles pärast FK naise surma, sai tema poeg need enda kätte.

Raamat on hästi tõlgitud ja ladusalt loetav. Faktirohke, kuid haaratav, kirjeldab hästi tollaseid olusid ja atmosfääri. Ajalooline dokumentalistika oma veidi kuivas objektiivsuses tugineb arhiivimaterjalidele, mida on lisaks FK pereliikmetelt saadud ka USA ja Saksamaa arhiividest.

Põhjalik allikateloend ja viidete loetelu lisab raamatule väärtust.

Suuline hinnang: teemast huvitatul ei voola mööda külgi alla

Hinne: 7/10

Virkko Lepassalu Riigipiir

Virkko Lepassalu
Riigipiir
Pegasus, 2010

Mida me siis teame nõuka-aegsetest nö ärakargajatest?

Mind hämmastas see, et õnnestunud põgenemisi ja üldse ka põgenemiskatseid nii vähe oli. Inimesed kohanevad ikka ruttu muutuvate oludega, kes see ikka nii väga viitsib kogu aeg vabadusvõitleja olla, enamik tahab elada oma elu rahulikult ja võimalikult mugavalt, kasvatada lapsi, süüa kõht täis ja koguda mammonat, niipalju kui võimalik. Ideoloogilisi ja poliitilisi konflikte oma eluga riskimiseks olid vähestel, nagu praegugi nii ka toona oli Eestist lahkumise põhjuseks eelkõige ihalus materiaalses mõttes parema ja vabama elu järele.

Ja tõepoolest, nagu autor välja toob, kui vähe oli põgenike seas intelligentsi esindajaid. Nö loovintelligents oli nomenklatuuristunud ja ei tahtnud oma hüvedest, korteri- ja telefonijärjekorrast ning autoostuloast ebakindla tuleviku nimel loobuda. Nagu autor tabavalt kirjutas, eelistasid nad poliitilise vastupanu asemel peituda Harju tänava Kirjanike Maja elevandiluust torni ja kirjutada seal ajaloolisi romaane…

Hiljem meeldib kõigile end vabadusvõitlejaks, dissidendiks ja seestpoolt partei õõnestajaks nimetada, argliku muganduja muljet ei taha ju keegi endast järeltulevatele põlvedele jätta. Tegelikult oleks aga huvitav analüüsida, kuidas nõukogude võim juba ühe põlvkonna jooksul oma kodanikud nii tasalülitas, et mingit laialdast organiseeritud vastupanusüsteemi ametlikule võimule ei tekkinudki. Igaüks krabas aga mida sai ja hoidis oma särki ihule võimalikult ligidal.

Teine huvitav teema selles raamatus oli dissidentide ja põgenike hulludeks tembeldamine.

Nõukogude ajal diagnoositi vähe depressiooni ja muid psüühilisi häireid, sest neid diagnoose hoiti dissidentide jaoks. Eks ole, tervemõistuslik inimene ju ei taha nõukogudemaalt põgeneda.

Pikemat ja põhjalikumat käsitlust vääriks kindlasti nonde psühhiaatrite mõttemaailm, kes tollal täiesti terveid inimesi ravimitega mürgitasid. Aga nad leiaks kindlasti samu argumente eneseõigustuseks nagu näiteks vangilaagrite valvurid ja mahalaskmisbrigaadi liikmed, et mina olin ju pelgalt käsutäitja ja töö on töö jne.

Olin siis liiga noor, et ise mingit seisukohta ärakargajate suhtes omada, küll teadsin üht naist, kes oli leidnud endale kellegi rootslase, kellega abielluda (kas siis fiktiivselt või päriselt). Paberite ajamine võttis ilmatu aja, vähemalt aasta, aga lõpuks läks tal korda legaalselt emigreeruda. Mäletan teiste tema tuttavate ja naabrite kadedust ja ärapanemist, teda püüti siiajääjate lohutuseks võimalikult halvaks ja tühiseks mõelda. Poliitilist laadi etteheiteid talle kodumaa hülgamise pärast ei tehtud, kuid paariaks muutus ta küll kohe. Ja pigem mitte hirmust KGB uurimise eest, vaid inimlikust madalusest ja labasusest.

Liikusid ka jutud kummipaadipõgenikest, kel õnnestus Rootsi jõuda. Aga jällegi käis sellega kaasas halvustamine stiilis, et mida ta seal välismaal peale hakkab, nagunii orjaks, litsiks või pätiks. Ma ei kuulnud ühtegi tunnustavat kommentaari, et vaat kus tublid ja vaprad inimesed, julgesid võtta elus ohjad enda kätte või jääda oma põhimõtetele truuks. Kadedus ja mahategemine võisid küll olla ellujäämisstrateegiaks rasketes oludes, kuid selline suhtumine on laialt levinud praegugi ja mitte ainult äraminejate suhtes.

Kokkuvõttes, see raamat on järjekordne lobe lugemine lähiminevikust. Ajakirjanik kirjutab nagu ajakirjanik ikka, teeb veidi uurimistööd, esitab seejärel fakte ja interpreteerib neid ettevaatlikult, teeb mõningaid üldistusi. See ei ole kuiv ja igav teaduslik ajaloouurimus, vaid pealiskaudne, lihtne, kuid haarav lugemine. Mina oleksin oodanud veidi laiemat ja põhjalikumat sotsio-kultuurilise tausta analüüsi, aga saan aru, et autor ja formaat ei ole selleks päris õiged.

Nõuka-aja huvilistele täitsa soovitan.

Hinne: 7/10

Aili Paju Minu ülikool

Aili Paju
Minu Ülikool
Eesti ajalehed, 2010

Aili Paju avaldab Tartu Ülikoolis õpitud/töötatud 40 aasta jooksul peetud päeviku, kus kirjeldab oma stressi- ja intriigirohket tööd ning karjääri ülikoolis, natuke ka eraelu. Tundub, et ta on hiljem siiski ilustanud ja täiendanud oma päevikut, nt armastuse teema tundub olevat kuidagi kunstlikult vahele põimitud. Ilutsevad ja idealiseeritud, aga samas väga napid armastuse teemalised lõigukesed ei ütle meile autori kohta eriti midagi ega mõjuta tema teisi eluaspekte. Võib-olla soovis autor lihtsalt näidata, et lisaks hämmastava töövõimega laborihiirest kuivik-teadlasele, on ta siiski ka sotsiaalsetele normidele vastav „täiesti terve“ naine, kes lisaks kirele laboris hormoonide määramise vastu on suuteline tundma kirge ka elusa inimese vastu. Armastuse teema mõned aspektid on veidi ebaloogilised, aga kuna autor ise neil väga pikalt ei peatu, siis ei hakka ka mina siin seda üle tähtsustama.

Teine aspekt, miks mulle tundub, et autor on oma päevikut enne avaldamist täiendanud, on julged riigivastased väljaütlemised ajal, kui ta oli KGB jälgimise all. Isegi oma päevikus riigi- ja parteivastaseid mõtteid kirjutada tundus mulle veidi ebaadekvaatne. Teisalt aga, selle päeviku põhjal jäi mulle autorist mulje kui väga sirgjoonelisest ja jäigast inimesest, kes on teisi häirivalt aus ja otsekohene, võimalik, et ta tõesti oli ka oma päevikus julgelt aus.

Ja kolmandaks, päevik on muidugi subjektiivne žanr, raske on hinnata, kui objektiivselt autor selles mainitud inimesi ja olusid kirjeldab. Umbes poole raamatu peal hakkas mind ära tüütama autori hoiak, et ta on ainus lilleke selles pa**meres. Samas, nõustun, et negatiivsetest inimestest on ikka rohkem ja emotsionaalsemalt kirjutada kui toredatest ja tublidest kolleegidest, keda ja kelle tublidust ta ühe lausega möödaminnes mainib. Väga eestlaslik, eks ole. 

Kuskil internetis arutleti, et see raamat on justkui kättemaks, ja et ei tohiks praeguseks juba surnud inimesi ikka niimoodi negatiivselt kirjeldada ja üldse, kuidas siis meie üllas alma mater sai olla selline intrigantide, pugejate ja karjeristide ussipesa.

Selle arvamusega ma nõus ei ole. Pigem on autor oma julges otsekohesuses hästi teinud ja eeldatavasti ausalt tollaseid olusid kirjeldanud. Olles ise ka 1990ndatel ülikoolis õppinud ja töötanud, küll mitte sellises intriige täis struktuuriüksuses, aga sealgi jõudsid toona veel noore ja naiivse minuni erinevad jutud suurte ülemuste korruptiivsusest, ülikoolist raha väljakantimisest ja enda võõraste sulgedega ehtimisest, teiste ärakasutamisest ja oma nimede lisamisest teadusartiklite autorite loetellu jms. Ja nii ülikoolis kui ka hiljem erinevates ettevõtetes töötades olen näinud sama korduvat skeemi, kus tublide ja töökate naiste kohusetundlikult tehtud tööd esitatakse nende keskpäraste ja küündimatute, kuid see-eest enesekindlate ja auahnete meesülemuste omana. AP võtab seda kui vääramatut loodusjõudu ja paratamatust, võideldes küll vaikselt selle vastu, kuid nõustudes naise igas mõttes madalama positsiooniga teadusmaailmas.

Kohati kisub asi juba liiga tüütult paranoiliseks, no kuidas siis kõik ülemused, erinevates struktuuriüksustes, kus iganes üllas üliinimesest autor ka ei töötaks, kohe tema vastu intriige sepitsema hakkavad? Ja suisa elavhõbedaga mürgitada proovivad?

Ja see, kuidas kõik, kes vähegi viitsisid, tema teadustöö tulemusi kohe enda nime all kasutada tahtsid? Masohhistlik märterluse vari tundub siin ähmastavat objektiivsust. Võimalik, et aja jooksul on autoril välja kujunenud teatud märtri või vabadusvõitleja hoiak ja mida aeg edasi, seda raskem on rollist välja tulla ja ümbritsevaid olusid teistsuguste kui ohtlikena tõlgendada. Otsekohesed ja jäigad inimesed ei püüa teistele meeldida ja teistega iga hinna eest hästi läbi saada, sellest tulenevad ka need konfliktid.

Aga jällegi, kui see kõik oli nii nagu ta kirjeldab, siis minu jaoks on hämmastav autori soov töötada niivõrd suure stressi, kiusamise ja ebaõigluse tingimustes, ilma piisava tunnustuseta. Minu meelest on see eneseuhkuse küsimus - mitte alluda sellisele kohtlemisele, lahkuda ja panustada pigem ettevõttesse, mis töötajaid vääriliselt hindab. Ma ei oleks tema asemel leppinud selliste tingimustega ja talunud 30 aastat sellist demoraliseerivat suhtumist. Aga võib-olla ongi see pigem tugevus, vaatamata kõigele, oma tervise ja pärsitud loomingulisuse hinnaga, eestlasliku jonnaka tuimusega künda oma vagu nagu härg, keda peremees kogu aeg peksab, tööle sunnib ja kunagi ei kiida.

Autori künnihärjalik töövõime tekitab minus aukartust. Lisaks auditoorsele tööle juhendas ta tudengeid, viis läbi seminare ja praktikume, esines loengutega erialaseltsides ja mujal, kirjutas populaarteaduslikku ja ilukirjandust, osales konverentsidel, koostas kandidaadi- ja doktoritöö, tegi laboris 14-tunniseid päevi – müts maha sellise töökuse ja järjepidevuse eest! Tõesti imetlusväärne!

Raamatut võiksid lugeda kõik need, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, eriti need, kes tudeerisid meditsiini. Silme ette tulevad kohe Toomemägi, Keemiamaja ja ka need õppejõud ja teised ülikooli tegelased, keda siin nimepidi mainitakse. Väike nostalgialaks lisaks tudengipõlve meenutustele tuleb ka nõukogude aja absurdsuste ja elu-olu kirjeldustest, isegi 1990ndatel, vabas Eestis, toimisid seal vanad sisseharjunud nõukogulikud mõttemallid, küll mitte niivõrd poliitiliselt, vaid majanduslikult. Sel kümnendil oli veel päris paljudel raske end uutele oludele ja mõtteviisile sobivaks kohandada, mida lähemal formaalsele ja parteilisele võimule seisti, seda raskem see oli. Aga mäletan end siis noore idealistina imestavat, kuidas saavad juhuslikud inimesed hõivata positsioone, mille jaoks nad olid selgelt ebapädevad. Selles aspektis pole praegu ka suurt midagi muutunud, eriti avalikus sektoris. Loomulikult on kurb lugeda sellest, kuidas ülikooli juhtisid inimesed, kelle jaoks ei olnud peamine mitte eeldatav ülikooli eesmärk - õppe- ja teadustöö – vaid parteiline ellujäämine ja isikliku kasu tagaajamine. Kuidas ülikool, kes peaks enda alla koondama parimaid ajusid ning olema teadustöö lipulaev, mandus keskpärasusi kultiveerivaks lapitud päästepaadiks. Aga seda olen ma näinud ka teiste lipulaevade puhul. Kui merendusterminitega jätkata, siis võib ülikooli puhul mandumist õigustada tormise poliitmere, stalinistliku mineviku hirmutaaga ja nõukogude absurdiga, aga tänapäevaste lipulaevade mandumise põhjus on ainult keskpärasuse ja küündimatuse taastootmine.

Mõistan täiesti autori kurbust, piinlikkust ja kahjutunnet, mida ta tundis ülikooli küündimatu juhtimise suhtes. Olen samuti seda tundnud nii ülikooli (laiemalt kogu Eesti kõrgharidussüsteemi) kui ka teiste ettevõtete puhul.

Ma ei ole ühtegi tema taimeteaduslikku ega ilukirjanduslikku kirjutist lugenud.

Uurisin veidi netist ka AP kohta ja leidsin sellise saate.

„Kinnismõte“ tundus alguses olevat liiga kitsa ja mõjutatud tähendusega sõna, et sobida raadiosaate pealkirjaks, sellel sõnal on pigem negatiivne tähendus, nt psüühiliste probleemidega inimestel on kinnismõtted. Aga kuulates seda loengut, veendusin, et pealkiri on vägagi sobiv sellele saateformaadile, juhul, kui sinna kutsutakse kõnelema AP suguseid inimesi. Eks igaühel meist on oma lemmik- või läbiv teema (või siis eelarvamused, vandenõuteooriad ja tõepoolest, kinnisideed), kuhu igasugune vestlus varem või hiljem suundub. Vanuse lisandudes see kinnisidee süveneb ja me hakkame tundma vajadust igal võimalusel teisi valgustada ja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Muide, sõna „tegelikult“ suhtes tekitab see kuulamine allergiat, 20 minuti paiku tahtsin end juba üle kere kratsima hakata ja võitlesin sooviga internetilehitseja kinni panna. Kahjuks lisavad kuulamispiina ka konarlikud laused ja segaseks jäävad, lõpuni arendamata mõtted. Imelik, eluaegse ja populaarse loengupidaja puhul eeldaks ikka veatut elokventsi.

Niisiis, AP’l on tõepoolest oma kinnisidee(d) olemas, näiteks väidab ta, et vanad (eestiaegsed) eestlased sõid väga tervislikult ja olid vaatamata raskele põllutööle terved, ei mingeid seljavalusid jne. No ma ei tea, soolasilk, jahukört ja kartul ei tundu just tervisliku dieedina, pealegi, kasvõi tolleaegset hariduse ja hügieeni taset ning keskmist eluiga vaadates ei saa ma sellise idealistliku väitega nõustuda. Aga niipea, kui hakati enda peenral kasvatatu asemel sööma kolhoosijuurikaid, tulid ka maainimestele haigused. 

AP on ka (või vähemalt aastal 2001 oli) suur GMO vastane.

Muidugi, AP ise leidis rasketel hetkedel abi loodusest, ta puhkas värskes õhus tervisesporti tehes, tõsi küll, tema päevikust ei selgu, mida ta looduses olles sõi, aga igatahes tahtis ta oma tervistavast kogemust teistele laiendada. See pole mingi etteheide, vaieldamatult on looduslähedus, sh ka toidu puhul, erinevate haiguste ravimisel oluline. Lihtsalt tundub mulle AP käsitlus veidi idealiseeritud.

Kokkuvõttes, soovitan seda raamatut ülikoolis käinutele, eriti meedikutele.

Hinne: 7/10

Francis Spufford Punane küllus

Francis Spufford

Punane küllus

Tänapäev, 2011

Selle raamatu žanrit on keeruline määratleda. Ajalooline dokumentalistika see justkui pole, puhas fiction ka nagu mitte, ammugi mitte isikuromaan või kujunemislugu. Ajastukirjeldustel on suurem roll kui tegelastel, kes tunduvat täitvat justkui statistirolli, ülesandega näidata tolleaegset mõtteviisi, olla erinevate ideede kandjad. Tegelased kui inimesed ja isiksused jäävad üsnagi pealispindseks, nende areng läbi erinevate ideede ja olude muutumise on ebaühtlane.

Kirjeldatav periood on Stalini-järgne režiimiõgvenduste ja ajutise „vabaduse“ aeg – 1950. aastate teine pool ja 1960-te algus. Tegevuspaik on Nõukogude Liit, tegelased noored teadlased ja humanitaarintelligents, kes, olles omaaegse muutunud kõrgharidussüsteemi produktid, rohkem või vähem ajupestud, vaidlevad erinevate ideede üle. Tollal ei kasutatud sõna „jätkusuutlik“, kuid see on peamine vaidluste uba – kas nõukogude teadus (nt Lõssenko), küberneetikavaimustus ning sotsialistlik „(plaani)majandusteadus“ suudavad tagada riigi jätkusuutlikkuse ja 1980. aastaks kommunismi jõudmise. Majandusajaloolasele (kui selliseid tegelasi leidub), pakub see raamat huvi, aga on loetav ka teistele vastavast ajastust huvitatutele. Pikalt pühendatakse ruumi üritusele tõestada sotsialistliku plaanimajanduse ainuõigsust ja toimivust, kus tollased „majandusteadlased“ üritasid ühildada teooriat ja praktikat, pigem kohandada teooriat praktikale vastavaks. Näidatakse, kuidas toimus tootmise planeerimine (mäletate, Tallinnaski oli Plaanikomitee maja?), kuidas näiliselt piiramatu tootmisressursiga NL’s tekkis mingi tootmisahela lüli tõrke tõttu defitsiit ja laialdasem kahju ka teistes sektorites.

Õrnalt puudutatakse Hruštšovi võimuperioodi poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid, antisemitismi teadus- ja kultuuriladvikus, teaduse mugandumist poliitkale vastavaks, natuke on tunda isegi külma sõja hingust.

Raamatu keel on hea, tõlge on ladus ja mõnusalt loetav. Üks apsakas siiski torkas silma. Nimelt, autori väitel sõi üks laps 1960te aastatel Siberi provintsilinnas jogurtit. Ma ei tea, millal jogurt kui toode mujal maailmas leiutati ja laialdaselt poodi müügile tuli, igatahes polnud toonases NL’is mingit jogurtit saada. Tõenäoliselt oli tegemist hapupiima või keefiriga, mille jaoks inglise keeles vastet pole, ning mis oli ilmselt see toiduaine, mida tegelane manustas. Kui tõlkija on näiteks liiga noor, et nõukogude aega mäletada, siis selleks palkavadki kirjastused toimetaja, kes sellised ebaloogilisused üles leiab ja ära parandab.

Suuline hinnang: majadus(ajaloo)huvilistele pakub see raamat rohkem kui lihtsalt ajaloohuvilistele

Hinne: 7/10

Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10