 |
Sami Lotila
Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad
Massimedia, 2013
|
Nii
mõneski „süüdistuses“ olen aga Lotilaga sama meelt. Ametiühingute nõrkus,
poliitikute tegevusetus (haldusreform, väljaränne), tõelise demokraatia ja
võrdõiguslikkuse puudumine, aga ka inimeste passiivsus, argus ja suutmatus
teiste edu üle rõõmu tunda, näiteks.
Tekstid
on katkendlikud, teemakäsitlused pole kuigi järjepidevad, vaid närviliste
hüüdlausetena mõjuvad, oma ideedega hüppab autor siia-sinna (näiteks eesti
meeste ujula- ja saunakombed on talle ilmselt nii kustumatu elamuse jätnud, et
isegi kui ta alustab lugu Eesti poliitikast, jõuab ta varem või hiljem ikkagi
meeste uikarite juurde välja).
Raamatu
edenedes hakkab selline stiil väsitama, autor kordab ennast liiga palju,
hüüdlausetena esitatud ideid oleks võinud analüüsivamalt lahti kirjutada.
Oma
räuskava stiili poolest sarnaneb ta kohaliku oponendi Ojapetsiga, kes olevat
tema Õ-lehe artiklitele vastulauseid kirjutanud.
Raamatu
väljaandmisel on ilmselt kokku hoitud keeletoimetaja pealt, autori eesti keel
on küll väga hea, kuid vigu on siiski liiga palju ja soome aktsent kumab liiga
tihti läbi. Millegipärast eeldan, et ajakirjanikud võiksid väärtustada
korrektset keelekasutust, aga mida mina, va romantik ja idealist, ka tänapäeva
asjadest tean, eksole.
Eesti
riigi ja Ansipi kriitika tegi Lotilast muidugi keskerakondliku pressi kaanepoisi.
Iseenesest
on värskendav, et keegi „väljastpoolt“ vaevub kohalikele valupunktidele
osutama, kahjuks sellele ei järgne midagi, tüüpiliselt meile, eks ole. Keegi
peaks midagi tegema! …
Hinne:
7/10
No comments:
Post a Comment