Ronald Kessler FBI saladused

Ronald Kessler

FBI saladused

Tänapäev, 2012

See on järjekordne ajakirjanikule tüüpiliselt kirjutatud raamat, mis pakub lobedat meelelahutust, klatši, kontrollimata fakte läbisegi dokumenteeritud allikate ja asjaosaliste endi antud infoga.

Teemast huvitatule pole siin väga palju uut, näiteks nii FBI kauaaegse direktori Hooveri juhtimisstiil ja veidrused, kui ka kuulsate spioonide (Hansseni) tabamine. Veidi kirjutab moslemiterroristidest, veidi maffiategelaste kodudesse salaja lutikate paigaldamisest, muid noppeid siit ja sealt. 

Lühikeste peatükkide formaat ei võimalda sügavamat analüüsi ja seoste loomist, seda aga selle raamatu sihtgrupp tõenäoliselt ei oota ka.

Ma ei teagi, miks ma seda raamatut lugema hakkasin, võib-olla langesin rumalalt pealkirja labasesse turunduslõksu.

Tekst on ladus, hästi tõlgitud, lugeda on tore, aga lõpuks on see raamat siiski nagu kiirtoit, pakub kiiret naudingut, kuid pikemas perspektiivis jätab kõhu tühjaks.

Üldine hinnang: otseselt halb ei ole, samas selle lugemine pole ka väga vajalik, aga sobib näiteks suvepuhkuse kergeks meelelahutuslugemiseks

Hinne: 6/10

Ian MacEvan Päikesest

Ian MacEvan

Päikesest

Tänapäev, 2011

Banaalsevõitu lugu füüsikaprofessorist, kes on olnud viis korda abielus, kel on olnud lugematu arv armukesi, kuid kes seejuures pole teab mis hurmur-adonis, pigem ülekaaluline kiilanev püknik, kes varastab oma noore kolleegi teadusideed ja lõpetab üsnagi ootuspäraselt.

Raamat on ladusalt loetav, ei muutu igavaks ega tüütuks, samas ei raputa ka teravate elamustega. Keskmine lugu, otseselt ajaraisk just ei ole, kuid midagi juurde ka ei anna. Võib vabalt jätta lugemata.

Hinne: 6/10

Jeanette Winterson Kivist jumalad

Jeanette Winterson

Kivist jumalad

Tänapäev, 2011

Inimkond on tülgastav, seda küll. Lagastab oma planeedi ära, otsib uue, teeb sama seal, vahepeal teisi asjassepuutumatuid elusolendeid ja ka inimesi endid tappes. Olen juba ammu imestanud vist juba inimkultuuri algusaegadest saati püsinud hoiaku üle lihtsalt võtta asju ja väärtusi (teistelt, looduselt), pidada end liigiliselt paremaks ja suisa ülimuslikuks. Universumi seisukohast pole igal üksikul inimelul ja inimtsivilisatsioonil tervikuna mingit väärtust. Ega tegelikult ka lagastatud planeetidel, tervetel galaktikatel. Inimene petab oma ülbuses end illusiooniga, et ta suudab isegi kosmilises plaanis midagi muuta, korraldada, mõjutada. Tegelikkuses ei suuda ta seda tihtipeale iseendagi puhul.

Raamatus arutleb autor inimeseks olemise üle, pidades „filosoofilisi“ dialooge robotiga. Robot millegipärast püüdleb ka inimlikkuse poole, ja see on järjekordne märk inimlikust ülbusest, sest miks peaks täiuslikuks ja harmooniliseks loodud masin soovima saada nõrgaks, tasakaalutuks ja vastutustundetuks inimolendiks? Selliseks, kes rahuliku südamega tapab uuel planeedil kõik dinosaurused ja muud liigid ja Lihavõttesaarel raiub maha viimase puu?

Millegipärast nimetatakse seda armastusromaaniks. No kui see seda on, siis mitte nö klassikalises tähenduses. Poolmõistukõnelised, vihjeid ja ütlematajätmisi täis deklaratiivsed laused ja mõned suudlused on kõik, mida võib selles raamatus armastusega seostada. Muide, robot õpib armastust tundma luuletuste kaudu. Ma ei leia autori võib-olla taotluslikku ilu või sügavmõttelisust selle loo eriti segases lõpus, ma vist ei viitsinud enam süveneda ja otsida tähendust ilutsevas deklaratiivsuses.

Kogu loo idee – hoiatav düstoopia inimkonna ahnuse, rumaluse ja vägivalla tagajärgedest, sellest, et inimesed ei õpi aastatuhandete ja tsivilisatsioonide jooksul oma vigadest – väikeses ulmekastmes - teeb lugemise üsna ladusaks. Minu kaoks oli lugu veidi hõre ja pealiskaudne. Ma saan aru, et tänapäeval vaevalt enam keegi kirjutab 19. sajandi stiilis 1000-leheküljelisi romaane, aga uuema kirjanduse puhul, mida ma lugema olen sattunud, häiribki mind teksti hõredus. Vaevu 100-leheküljelisi pealiskaudseid jutukesi nimetatakse romaaniks. Võib-olla arvestavad autorid ka kirjastuste turundus- ja müüginõuded või siis ongi kirjandus muutunud koos ajaga ja probleem on hoopis lugejas, st minus.

Kokkuvõtteks: tegelikult täitsa tasub lugeda, tükki küljest ei võta

Arvustus

Hinne: 6/10

Daniel Pennac Nagu romaan

Daniel Pennac

Nagu romaan

Varrak, 2010

Pedagoogiline traktaat teemal, kuidas panna lapsed ja noored raamatuid lugema. Autor on ise emakeele ja kirjanduse õpetajana ja vist ka lapsevanemana näinud, kuidas väline sundus ja koolide „kohustuslik kirjandus“ peletab lapsed raamatutest ja lugemisest üldse eemale. Kuigi see raamat on kirjutatud 20 aastat tagasi, mil laste huvi pärast konkureerisid walkman ja televisioon, peetakse mittelugemise teemat tänapäevalgi oluliseks. Nüüdsel ajal on muidugi internet ja (tahvel)arvuti need kurja juured, mis noore inimese suisa moraalseks kohustuseks peetava raamatute lugemise juurest eemale kisuvad.

Eks see „kohustuslik kirjandus“ tundu vist iga põlvkonna kooliõpilastele igav ja tüütu, ennekõike sellepärast, et sinna valikusse kuuluvad raamatud ei kõnele kuidagi noore inimesega, ei seostu nende enda igapäevaelu kogemustega. No tõepoolest, meenutagem kõiki neid vanaaegseid tekste talupoegade raskest elust, küllap isegi tookordsete kolhoosnike lastele tundus neis kirjeldatu kummastava ja võõristust tekitavana. Sama teema oli „klassikalises“ ja „kvaliteetkirjanduses“ käsitletavate inimsuhete (tavaliselt õnnetu armastuse piinad) ja moraalsete valikute teemadega, lapsed ja pubekad ei ole seda kõike oma elus veel kogenud ega suhestu eriti kangelaste rähklemise ja valikutega.

Mina lugesin noorest peast väga palju, seetõttu, et telekast polnud eriti midagi vaadata, internetti polnud siis veel leiutatud, sõpru, kellega väljas mängida ka väga polnud, pealegi oli lugemine kergesti kättesaadav, odav ja meeldiv võimalus igapäevanüridusest põgeneda. Lisaks kõigele oli lugemine ka arendav ja hariv, seda aspekti oskab hinnata maailma ja selle sees olevate asjade vastu mingitki huvi tundev laps/noor. Minu praegustest sõpradest/tuttavatest loeb raamatuid enamik, aga see võib olla ka põlvkondade ja/või suhtlusringi teema.

Räägitakse, et laps, kes ei loe raamatuid, ei arenda oma kujutlusvõimet. Liikuvat pilti kas telekast või Youtube’ist vaadates jääb aju ja kujutlusvõime passiivseks. Samuti ei arene ei suuline ega kirjalik eneseväljendusoskus. Pealiskaudse vaatluse põhjal näib see tõsi olevat, kuigi mu suhtlusringis pole lapsi ega pubekaid, nii et midagi kindlat väita ei saa. Õppimise juures näib läänemaailmas raamatute roll vähenevat, samas on kultuure, mille kooli- ja õppetöö korralduses ning keeleski tähendab sõna „õppima“ otsetõlkes „raamatut kõva häälega ette lugema“.

Autori stiil on ehtprantslaslikult (?) ilutsev ja hüplev, mis mulle väga ei meeldi, samuti viitab ta paljudele vaid prantsuse kultuuris olulistele raamatutele, millest enamik on eestlastest lugejatele tundmatud. Tõlge aga on väga hea.

Soovitus: algajale lapsevanemale kasulik lugemine (vist)

Hinne: 6/10

Loe veel ja veel.

Amélie Nothomb Jumala lapsepõlv

Amélie Nothomb

Jumala lapsepõlv

Varrak, 2004

Ma oleks ise hea meelega sündinud Belgia konsuli perre ja veetnud lapsepõlve Jaapanis, Hiinas ja mujal Aasias. Elanud turvalist elu oma polsterdatud enklaavis, üldjoontes siiski armastava ja toetava pere keskel.

Nothomb’i lapsepõlv tundub olevat piiramatu allikas tema lühiromaanidele, olen lugenud ka tema „Armastuse sõda“.

Samas „Jahmatus ja värinad“, millest nägin filmi enne kui lugesin raamatut, on veidi teistlaadne ja minu meelest palju parem (eriti film) lugu. Kuigi tundub, et enamik tema raamatuid kõneleb võõras, teine olemisest, identiteedi konstrueerimisest. Ta tunneb võõrandumist ka meessoo suhtes, see teema jookseb läbi nii Armastuse sõjast kui Jumala lapsepõlvest.

Tundub, et paljudel kirjanikel on ainult üks lugu, mida nad terve elu vestavad, tootes selle baasilt kasvõi kümneid täismõõdus romaane. AN on ka vist üks nendest.

AN ei ole halb, aga pole ka teab mis hea, tüüpiline kaasaegne kirjandus. Ometi trükitakse teda suurtes tiraažides.

Selle kohta on Sirbis üks tore artikkel.

Hinne: 6/10

Julian Barnes Kui on lõpp

Julian Barnes

Kui on lõpp

Varrak, 2013

Houellebecqi tuules seda raamatut lugedes tundus see suuresti sarnane: peategelane elab keskpärase tühja (pigem tulemusetu) elu ja pensionil olles, kus ta on loomulikult naisest lahutatud, oma lapsest ja noorpõlve sõpradest võõrandunud, kaevub ta noorpõlve sõpruskonna ja enda esimese armuloo detailidesse.

Erinevus Houellebecqist on raamatu väiksem depressiivsus ja pigem positiivne leppimine oma elu ja minevikusündmustega. Positiivne käegalöömine, kui nii võib öelda. Mingeid erilisi ambitsioone ei olnud peategelasel vist noorest peastki, nii ei ole vaja ka pensionieas midagi kahetseda, lihtne ja mugav.

Elu ise toob aastakümnete tagant väikese väreluse peategelase ellu, kes sellele reageerib, kuid hiljem ikkagi kujunenuga lepib.

Ma ei ole ise veel pensionil ega 60-tes, aga kujutan ette, et küllap saavad mingis eas noorpõlve mälestused olulisemaks kui elu olevikus või üsna lühikeseks jääda võivas ja paratamatut allakäiku toovas tulevikus. Aga ikkagi, minu meelest pühendas peategelane liiga palju aega minevikus õieti mittejuhtunu detailide meenutamisele, nende variantide nämmutamisele. OK, vahel saame alles hiljem (võib-olla tõesti isegi alles aastakümneid hiljem) aru mingi sündmuse olulisusest või mõjust meie edasisele elukäigule, aga minu meelest tuleb osata ka minevikust lahti lasta, eriti kui nüüd hiljem midagi muuta ei saa ja mõne asja teadasaamine võib tumestada meie enda (petlikke, konstrueeritud) mälestusi. Peategelase asemel poleks mina oma aega raisanud selle bitchilikult käituva Veronica tagaajamisele. Mida siis lõpuks teada saadud asjaolud ta edasises elus muutsid?

Nagu siin arvustuses mainitud, oli tekst tõesti kokkusurutud, kasvõi peamistest tegelastest oleks tahtnud rohkem detaile teada saada. Tänu teksti lühidusele ja kokkusurutusele edenes lugemine kiiresti, kuigi mind häiris pideva vaikse taustapininana süžee ja kirjelduste tüütuvõitu olmelisus. Nagu Houellebecqi raamatudki, jättis seegi tagakaane sulgemisel hinge ebamäärase rahulolematuse.

Saan aru, et see ongi paljukiidetud ja –auhinnatud kaasaegne kirjandus. Pean vist oma dokumentalistika juurde tagasi pöörduma.

Suuline hinnang: ei pea ilmtingimata lugema

Hinne: 6/10

Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10

Andrei Ivanov Minu Taani onuke. Tuhk

Andrei Ivanov Minu

Taani onuke. Tuhk

LR, 2010

Eestivene autori palju arvustatud ja kiidetud jutustused tegelevad peamiselt kahe teemaga: identiteedi konstrueerimine ja eksiil (nii väline kui sisemine). 

Depressiivsevõitu ja enesehaletsusse kalduvad meenutused nõukogude lapsepõlvest ja elust Pääskülas ning Kalamajas, 1990te ebakindlust tekitanud ühiskondlik-poliitilised muutused, mis nõudsid inimestelt ühtäkki uute väärtuste omaksvõtmist, uue identiteedi määratlemist. Poolenisti vabatahtlik mittekuulumine õieti kuskile – sobitumatus idealiseeritud Lääne-Euroopa kapitalistlikku ühiskonda ja iseseisvunud Eesti uutesse oludesse.

Tegelikult ma ei mõista, miks need jutustused sellist elevust Eesti kirjanduskriitikutes tekitasid. Minu tagasihoidlikul hinnangul on tegemist keskpäraste ja igavavõitu lugudega. 

Proletaarlumpeni peres möödunud lapsepõlv ei ole muidugi meelakkumine ja annab elluastumiseks kesise platvormi, aga sellest on juba palju ja korduvalt kirjutatud. Võib-olla erutas Eesti kirjanduskriitikuid see, muide nagu Hvostovi puhulgi, et keegi „teine“, siiani võõraks peetav, võttis midagi Eesti riigi kohta öelda. Ja see ei olnudki idealiseeriv ihalemine kuuluda... erinevalt tema onust, kes püüdles oma Taani unelma poole.

Rohkem ma midagi ei lisakski.

Siit saab lugeda arutelu mitmel lehel, vt teksti all paremale osutavaid linke, kokku 4 lehte.

Siin on põhjalik arvustus koos sisukirjeldusega. 

Ja veel üks arvustus.

Suuline hinnang: minu meelest ei midagi väljapaistvat, pigem keskpärane, tavaline

Hinne: 6/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Jelena Rževskaja Sõjaväetõlgi märkmed

Jelena Rževskaja

Sõjaväetõlgi märkmed

Tänapäev, 2010

Ostsin selle raamatu ennekõike filoloogilisest huvist, aga lingvistilise analüüsi, keeleõpetusmetoodika kultuurikontekstide võrdluse asemel lugesin peamiselt Hitleri punkri asukate viimastest päevadest ja ilmselgelt liiga palju ka Hitleri hammastest.

No ma ise ka naiivitar, oleksin pidanud mõtlema nõukogude haridussüsteemi ja keeleõppe metoodika ning kvaliteedi peale sõjaeelsetel Stalini hirmuvalitsuse aastatel. Nagu ka raamatust välja tuli, juhuslikud inimesed läbisid juhuslikud keelekursused ja läksid rindele tõlkima luurajate poolt kinni püütud sakslaste ülekuulamisi. Mis kultuurilis-lingivistilist analüüsi siit saab tulla, noore, kogemusteta, poolharitud, ehmunud inimese poolt, kes on sattunud ebaloomulikku ja ohtlikku keskkonda – sõtta ja rindele.

Autor pidas kogu oma sõjatee vältel päevikut, mille alusel ta hiljem kirjutas mitmeid raamatuid sõjast ja ajaloost.

Noore tõlgina juhtus ta olema just selles väeüksuses, mis vallutas Berliini ja avastas Hitleri punkri asukate laibad. Enda jaoks uue faktina sain teada, et Stalin keelas koheselt Hitleri laiba leidmise info levitamise, isegi marssal Žukov ei teadnud seda kuni 1965. aastani! Samal ajal muidugi Lääne liitlaste press pasundas kõrbenud laiba leidmisest, kuigi koheselt tekkisid ka teisikute, Hitleri Lõuna-Ameerikasse põgenemise jms vandenõuteooriad. Arusaadav, ajaloolised ja kurioossed sündmused on autorile olulisemad lahti kirjutada kui filoloogilised finessid, aga kui seda raamatut oleks reklaamitud kui Hitleri punkri viimaste päevade ja Hitleri hammaste saagat, poleks ma seda ostnud.

Tsensuur on Venemaal endiselt elujõus, olulistest teemadest (nt Punaarmee marodööritsemine vallutatud aladel ja Berliinis), mida autor oma silmaga nägi, libiseb ta väga kiiresti üle. Ta julgeb küll kritiseerida Stalinit ja tema sõja-eelset puhastust armeeladvikus, kuid mitte nõukogude sõdurite madalat haridus- ja kultuuritaset. Selles aspektis ühineb ta ametliku heroiseeriva propagandaga.

Tekst on kergesti loetav, tõlge suurepärane, ometi sundisin end raamatut lõpetama, sest konkreetselt see teema ei paku mulle kuigivõrd huvi.

Sõnaline hinnang: mittefiloloogist ajaloo- (II MS) huvilisele sobiv lugemine

Hinne: 6/10

Miranda July Siin sa oledki kõige rohkem oma

Miranda July
Siin sa oledki kõige rohkem oma
LR, 2012

Üldiselt ma ei ole lühijuttude fänn, aga selle kogumiku teised arvustused jätsid kuidagi positiivse ja huvitava mulje, nii et otsustasin end ka kurssi viia uuema Ameerika kirjandusega.

Naise kirjutatud naislugejale suunatud lood naistest.

Muljet on raske sõnadesse panna, ei oskagi nagu midagi öelda, seisukohta võtta. Natuke nagu meeldis ja nagu ei meeldinud ka. Ei suhestunud nende tegelastega, nende elude ja probleemidega. Tundus, et peamiselt käsitlesid need lood üksinduse teemat, paljude tegelaste psüühiline ebastabiilsus kumas läbi. Ei ole sellised ebakindlad ja ebastabiilsed tegelased mulle huvitavad, ei taha nende eluolust lugeda.

Kogumiku lood on nagu fotod albumis või lühifilmid, mida vaatad erilise süvenemise ja huvita ainult selleks, et kuskil midagi oodates aega parajaks teha. Nagu need mõttetud pardaajakirjad lennukis, mida iga kord kohusetundlikult lapatakse, suutmata süüvida pealiskaudsete artiklite sisusse.

Tõlge oli hea ja ladus. Eesti keeles on imelik sõna „armatsema“, mida ei kasutata vist mujal kui tõlkekirjanduses.

Sõnaline hinnang: teist korda ei loeks, samas teistele ei saa ka öelda, et ära mingil juhul loe.

Hinne: 6/10

teised arvustused: ekspress, loterii, lugemisarhiiv

Marina Palei Küla

Marina Palei
Küla
LR, 2012

Noor naine tuleb koos väikese lapsega 1979. aastal Leningradist Eestisse suve veetma, üürides toa kuskil mereäärses külas. Majas elav pere on tema kui venelase suhtes vaenulik ja pahatahtlik. Autoril oli illusioon eriliste ja ilusate Baltimaade ja sealse kultuuri suhtes, ja tundub, et halb kohtlemine tema illusioone lõplikult ei purustanud, vaatamata igavesti võõraks jäämisele. Eestis suvitamine on tema jaoks nagu harjutus võõraks olemisele ka Hollandis, kuhu ta 1995. aastal emigreerus.

Vastuseid ei saanud ma järgmistele küsimustele:

Miks ta pidi just seal külas ja seal majas terve suve piinlema, oleks siis otsinud muid võimalusi ja üüritube, kui tingimata oli vaja Eestis suvitada?

Kui olukord oli nii raske, miks ta sealt varem jalga ei lasknud, tagasi linna ei läinud?

Kui rahaga oli nii kitsas käes, oleks ju tõesti võinud lühemalt ja mujal suvitada?

Tema enda, nii nagu praegu tundub, irratsionaalne käitumine ei õigusta muidugi kohalike vaenulikkust. Klienditeeninduse tõelise olemuse mõistmine pole eestlastel kunagi hästi välja tulnud. Ja nö vanemate pattude laste kaela nuhtlemine on samuti üldinimlik, esineb kõikides kultuurides ja tundub, et on ka ajas muutumatu. Ajalooline vastutus ja indiviidi süü on üldiselt ebameeldivad teemad iga rahva jaoks. Okupantide järeltulijale mineviku eest kätte maksmine võib väikesele inimesele tunduda magusa isikliku võiduna. Jutustuses tuleb välja ka see, et mitte ainult nö lihtsad inimesed, talupidajad, olid hingelt madalad, vaid kõrgharitud kunstnike ringiski võitis isiklik armukadedusest tingitud kättemaks inimlikkuse.

Meenutan enda lapsepõlve suvitamisi Peipsi-äärses vene-eesti segakülas. Sealgi tõmmati selge joon võõraste suvitajate ja kohalike ja nende järeltulijate vahele. Täiesti võõrastel, üüri maksvatel suvitajatel tuli teada oma kohta näiteks autolavka järjekorras – see oli kõige viimane ja kõiki kaupu ei pruukinud neile enam jätkuda. Nii oli kohalike meelest ajalooline õiglus jalule seatud. Muud otsest vaenulikkust ma küll ei täheldanud, küllap ka seetõttu, et tegemist oli segakülaga, kus pealegi vene keel oli domineeriv ja nii oli ka sealsetel Leningradi suvitajatest püsikundedel lihtsam kohaneda.

Jutustust võib võtta ka kui kultuuriantropoloogilise ekspeditsiooni aruannet vaenuliku hõimu aladele. Uurijad ei saa küll pärismaalastega kontakti ja kirjeldavad nende eluviisi veidi üheülbaliselt, tõlgendades nende käitumist enda kultuurist lähtuvalt. Uurija aimab küll pärismaalaste käitumise motiive, kuid ei suuda neid interaktsiooni provotseerida. Tõeline kultuuride kokkupõrge! 

Autori keelekasutus on huvitav ja isegi veidi poeetiline, mulle meeldis see koht, kus ta oma tundeid Läänemere vastu kirjeldas.

Tõlge on ka päris hea, kaks tõlkekonarust jäi siiski silma.

Suuline hinnang: sobilik lühike suvelugemine neile, kes mäletavad nõukogude aega ja noortele, kes sellest midagi ei tea

Hinne: 6/10

Deborah Moggach The Best Exotic Marigold Hotel

Deborah Moggach
Parim hotell terves Indias
2012

Filmi levitati vist enne raamatut, otsustasin aga, et enne tutvun raamatuga ja siis vaatan filmi otsa. Raamatud on alati paremad, detailsemad ja sügavamad kui nende põhjal tehtud filmid. Kuulasin siis ingliskeelset audiobuuki ja vaatasin sinna otsa filmi, mida reklaamiti pigem kui komöödiat. Raamat eriti naljakana ei tundunud, mõned koomilised repliigid võib-olla olid ja veidi ka situatsioonikoomikat. Ka film polnud miski komöödia, pigem melodraama.

Raamatut ette lugev näitleja tegi väga hästi järele pehmet, isegi veidi pudikeelset india aktsenti, mis on täiesti eristuv kõikvõimalikest teistest aktsentidest, millega inglise keelt on võimalik rääkida.

Raamatu ja filmi sisuks on see, kuidas Inglismaa pensionärid lähevad Indiasse „vanadekodusse“, nende endi arvates küll peenesse spa-hotelli, kuid tegelikkuses suvalisse kipakasse võõrastemajja.

Läbiv teema on raamatus vanadus ja selle erinevad hädad, immigratsioon, kultuurierinevused ja –klišeed, aga ka Lääne ja Aasia inimeste erinev suhtumine oma vanuritesse. Filmis tuli nendest teemadest esile ainult ühe vanamuti rassism, mis lõpus ka leevenes. Raamatus käsitleti Inglismaa muutumist immigratsiooni ja Läänele omase võõrandumise tõttu, just selle pärast ei olnud tegelastel enam võimalust või soovi kodumaal elada. Film jättis need sotsiaalsed teemad (peale rassismi pealiskaudse puudutamise) täiesti käsitlemata.

Üks Läänes leviv klišee India kohta on ka see, et keskeakriisis vaevlevad (peamiselt) naised lähevad sinna end otsima ja leidma. Ka siin on see täiesti olemas, nii mõnigi üritab leida ja leiabki erinevaid enda vaimse ja kehalise noorendamise võimalusi. Jällegi, see teema on raamatus põhjalikum, filmis aga vaevuaimatav.

Film ja raamat on täiesti erinevad eraldiseisvad lood. Raamatus avati rohkem nende vanurite Indiasse mineku motiive, nende iseloomu, omavahelisi suhteid juba Indias olles. Filmis aga sadasid suvalised inimesed Indiasse kohale ja asjatasid seal midagi. Kohaliku hotellipidaja armuloole pöörati liiga palju tähelepanu, muidugi, on tore, kui vanurite asemel näidatakse kenasid siledaid noori inimesi, aga see muutis justkui vanuritest peategelased teisejärgulisteks statistideks. Filmi vaadates võrdlesin seda raamatuga ja olin üllatunud, kui „valesti“ on tegelased pandud käituma. Pärast raamatu lugemist filmi vaatamisel on ka veel see häda, et lugedes ette kujutatud tegelased ei klapi kuidagi osadesse valitud näitlejatüüpidega. Näiteks oli allasurutud kodukana rolli valitud Judy Dench, kes sobiks minu meelest paremini sõltumatut tuleharki mängima.

Suuline hinnang: pealiskaudne meelelahutus või suisa ajaraisk

Hinne: raamat 6/10, film 3/10

Jüri Pino Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.

Jüri Pino
Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.
Tammerraamat, 2010

Raamatupoes oli soodusmüük, ostsin selle raamatu mõnekümne sendi eest. Autor ei ole mulle küll kuigi sümpaatne, kujundasin sellise hinnangu tema artiklite ja kolumniste põhjal. Pino on Õhtulehe ajakirjanik, seda lehte ma ei loe, aga vist olen mingeid tema Delfis avaldatud tekstikesi lugenud.

Tal on selline naljamehe lõõpiv-labane stiil, mida ma just väga ei naudi, lisaks kultiveerib ta (võib-olla eneseõigustuseks?) ausa joodiku ja „lapsesuu“ kuvandit. Sellelt positsioonilt saab mõnikord asju otsemini ja ausamalt välja öelda, kui seda näiteks mõni lugupeetud „arvamusliider“ endale lubada saaks.

Nüüd olen küll piisavalt põhjendanud ja õigustanud, miks ma selle raamatu ostsin.

Tegelikult ma ei teadnudki, et Pino oli eelmises volikogu koosseisus. Olen kokku puutunud mõnede inimestega eelmisest ja praegusest linnavolikogust, tahtsin saada kinnitust, kas asjad käivad siis nii, nagu nad käivad (...naiivitar!).

No muidugi käivad, truud parteisõdurid ja ebakompetentsed kohatäitjad justkui otsustavad asju ja jagavad raha. Tegelikud otsused tehakse aga enne ja mujal ära, nagu ikka. Prügikala tegeleb vaid vormistamise ja JOKKimisega.

Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, on siis Pino linnavolinikuna nüüd küüniline kuritarvitaja või lihtsalt süüdimatu ullike? Tegelikult on võimalik mitte midagi tehes tööl käia paljudes avaliku sektori töökohtades, võtta vastu palka ja nautida tasuta parkimist. Enda lohutamine väitega, et minust ei sõltu nagunii midagi, on ju mugav ja turvaline, sellele saab toetuda igal ajal, iga võimu ja režiimi kontekstis.

Pino viilis veel ka niipalju kui sai, ei viitsinud koosolekutel igavleda, ei võtnud kordagi sõna, hiljem ei viitsinud isegi hääletusnuppu vajutada. Ta hoidis end justkui puhtana ja vältis osalusvastutust tolleaegsetes otsustes, oli sõna otseses mõttes kohatäide, topis, nukk, kes pannakse toolile istuma.

Mõni eetiline konflikt siiski õrna virvendusena tema tüünet pinda häiris: aga alati leidus ju kohe õigustus, näiteks palga vastuvõtmine mitte millegi tegemise eest oligi õiglane tasu pikaajaliste maksude maksmise eest. Rohkem häiris teda baarides suitsetamise keelamise otsus, mis talle endale kui sagedasele baarikülastajale ja peaaegu ahelsuitsetajale ebamugavust valmistas. Tõeline maailmavaateline väärtuste konflikt jäi aga sündimata, linnavolinik vajutas poolt hääletuse nuppu või siis viilis üldse sellest koosolekust kõrvale, ei mäleta täpselt.

Sõnaline hinnang: kui veidi labasevõitu stiil sobiv tundub, on see raamat täitsa talutav meelelahutus. Kohustuslik kirjandus kõikidele haldusjuhtimise tudengitele J.

Hinne: 6/10

Larry Collins The Road to Armageddon

Larry Collins

The Road to Armageddon
New Millennium, 2003

No nii, nüüd pean küll mõnda aega vahet pidama nende moslemiterroristide tuumavallutusplaanide lugemise/kuulamisega... 

Nagu võib arvata, jälle sama vana lugu, moslemiterroristid tahavad lääne kultuuri hävitada ja islamiga kogu maailma vallutada. Lääne dekadentliku ja ebamoraalse noorsoo hävitamiseks saadetakse Euroopasse ja USAsse kvaliteetseimat Afganistani heroiini, samal ajal püütakse hankida laserkiirendeid, mille abil Kasahstanist ostetud rakettide lõhkevõimsust suurendada.

Jälle on peategelane üksik, lesestunud ja elust tagasitõmbunud endine agent, kes kutsutakse tagasi teenistusse ja kes päästab maailma. USAl on kõrgtehnoloogilised luuresüsteemid, mida moslemiterroristid ei suuda kuidagi vältida ja nende kurjadele plaanidele jõutakse õigeaegselt jälile. Siin on lõpp isegi pigem koomilise puändiga.

Hinne: 6/10

Sõnaline hinnang: põnevust-pinevust ja äkšõnit oleks võinud rohkem olla, aga muidu kannatas täitsa lugeda (kuulata tegelikult)