 |
| Deborah Moggach Parim hotell terves Indias 2012 |
Raamatut ette lugev
näitleja tegi väga hästi järele pehmet, isegi veidi pudikeelset india aktsenti,
mis on täiesti eristuv kõikvõimalikest teistest aktsentidest, millega inglise
keelt on võimalik rääkida.
Raamatu ja filmi sisuks on
see, kuidas Inglismaa pensionärid lähevad Indiasse „vanadekodusse“, nende endi
arvates küll peenesse spa-hotelli, kuid tegelikkuses suvalisse kipakasse
võõrastemajja.
Läbiv teema on raamatus vanadus
ja selle erinevad hädad, immigratsioon, kultuurierinevused ja –klišeed, aga ka
Lääne ja Aasia inimeste erinev suhtumine oma vanuritesse. Filmis tuli nendest
teemadest esile ainult ühe vanamuti rassism, mis lõpus ka leevenes. Raamatus
käsitleti Inglismaa muutumist immigratsiooni ja Läänele omase võõrandumise
tõttu, just selle pärast ei olnud tegelastel enam võimalust või soovi kodumaal
elada. Film jättis need sotsiaalsed teemad (peale rassismi pealiskaudse
puudutamise) täiesti käsitlemata.
Üks Läänes leviv klišee
India kohta on ka see, et keskeakriisis vaevlevad (peamiselt) naised lähevad
sinna end otsima ja leidma. Ka siin on see täiesti olemas, nii mõnigi üritab
leida ja leiabki erinevaid enda vaimse ja kehalise noorendamise võimalusi.
Jällegi, see teema on raamatus põhjalikum, filmis aga vaevuaimatav.
Film ja raamat on täiesti
erinevad eraldiseisvad lood. Raamatus avati rohkem nende vanurite Indiasse
mineku motiive, nende iseloomu, omavahelisi suhteid juba Indias olles. Filmis
aga sadasid suvalised inimesed Indiasse kohale ja asjatasid seal midagi. Kohaliku
hotellipidaja armuloole pöörati liiga palju tähelepanu, muidugi, on tore, kui vanurite
asemel näidatakse kenasid siledaid noori inimesi, aga see muutis justkui
vanuritest peategelased teisejärgulisteks statistideks. Filmi vaadates
võrdlesin seda raamatuga ja olin üllatunud, kui „valesti“ on tegelased pandud
käituma. Pärast raamatu lugemist filmi vaatamisel on ka veel see häda, et
lugedes ette kujutatud tegelased ei klapi kuidagi osadesse valitud
näitlejatüüpidega. Näiteks oli allasurutud kodukana rolli valitud Judy Dench,
kes sobiks minu meelest paremini sõltumatut tuleharki mängima.
Suuline hinnang:
pealiskaudne meelelahutus või suisa ajaraisk
Hinne: raamat 6/10, film
3/10
Ma arvan, et Sul olid liiga kõrged ootused filmile :)
ReplyDeleteMina sattusin seda juhuslikult vaatama ilma eelteadmiseta ja eelnevalt planeerimata pärast üsna pikka ja pingelist perioodi ning mulle oli see meeldivaks meelelahutuseks. Minu meelest ei olnud vanurid teisejärguliseks jäetud ja läbi nende käsitleti ju mitmeid (UK-s) olulisi teemasid - enda isiku allasurumist aastaid ja nö "iseenda" seisukohast nurjunud elu (kodukana Judu Dench, siis see homo, kes suri, ja muidugi abielupaar, kes oli aastatega lahku kasvanud ja tegelikult oleksid juba ammu pidanud kooselu lõpetama), noh ja muidugi need kliesheed - vanamees oma noorte naiste otsinguga ja Maggie Smith oma rassismi ja tema elutöö suhtes näidatud külmast/julmast tänamatusest tingitud kibestumisega ja töö lõppemisest tekkinud tühimikuga. Tegelikult näidati ju, et neil kõigil oli omamoodi nurjunud elu. Aga kuna seda näidati seebiooperliku leebuse ja hea lõpu võtmes ning kohati oli ka muigamise kohti, siis minu meelest oli see meeldiv meelelahutus - mitte mingi raskekaalu kategooria film, aga selline kevadine meelelahutus. Ja mul oli peale seda filmi kuidagi kergem olla - et minu elu on ikka nende kõrval üsna ok ;) ja üks veendumus süvenes - mulle ei meeldi India oma räpsasuse ja sagimise ja ülerahvastatusega ning ikka hea on elada Euroopas.