Jüri Pino Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.

Jüri Pino
Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.
Tammerraamat, 2010

Raamatupoes oli soodusmüük, ostsin selle raamatu mõnekümne sendi eest. Autor ei ole mulle küll kuigi sümpaatne, kujundasin sellise hinnangu tema artiklite ja kolumniste põhjal. Pino on Õhtulehe ajakirjanik, seda lehte ma ei loe, aga vist olen mingeid tema Delfis avaldatud tekstikesi lugenud.

Tal on selline naljamehe lõõpiv-labane stiil, mida ma just väga ei naudi, lisaks kultiveerib ta (võib-olla eneseõigustuseks?) ausa joodiku ja „lapsesuu“ kuvandit. Sellelt positsioonilt saab mõnikord asju otsemini ja ausamalt välja öelda, kui seda näiteks mõni lugupeetud „arvamusliider“ endale lubada saaks.

Nüüd olen küll piisavalt põhjendanud ja õigustanud, miks ma selle raamatu ostsin.

Tegelikult ma ei teadnudki, et Pino oli eelmises volikogu koosseisus. Olen kokku puutunud mõnede inimestega eelmisest ja praegusest linnavolikogust, tahtsin saada kinnitust, kas asjad käivad siis nii, nagu nad käivad (...naiivitar!).

No muidugi käivad, truud parteisõdurid ja ebakompetentsed kohatäitjad justkui otsustavad asju ja jagavad raha. Tegelikud otsused tehakse aga enne ja mujal ära, nagu ikka. Prügikala tegeleb vaid vormistamise ja JOKKimisega.

Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, on siis Pino linnavolinikuna nüüd küüniline kuritarvitaja või lihtsalt süüdimatu ullike? Tegelikult on võimalik mitte midagi tehes tööl käia paljudes avaliku sektori töökohtades, võtta vastu palka ja nautida tasuta parkimist. Enda lohutamine väitega, et minust ei sõltu nagunii midagi, on ju mugav ja turvaline, sellele saab toetuda igal ajal, iga võimu ja režiimi kontekstis.

Pino viilis veel ka niipalju kui sai, ei viitsinud koosolekutel igavleda, ei võtnud kordagi sõna, hiljem ei viitsinud isegi hääletusnuppu vajutada. Ta hoidis end justkui puhtana ja vältis osalusvastutust tolleaegsetes otsustes, oli sõna otseses mõttes kohatäide, topis, nukk, kes pannakse toolile istuma.

Mõni eetiline konflikt siiski õrna virvendusena tema tüünet pinda häiris: aga alati leidus ju kohe õigustus, näiteks palga vastuvõtmine mitte millegi tegemise eest oligi õiglane tasu pikaajaliste maksude maksmise eest. Rohkem häiris teda baarides suitsetamise keelamise otsus, mis talle endale kui sagedasele baarikülastajale ja peaaegu ahelsuitsetajale ebamugavust valmistas. Tõeline maailmavaateline väärtuste konflikt jäi aga sündimata, linnavolinik vajutas poolt hääletuse nuppu või siis viilis üldse sellest koosolekust kõrvale, ei mäleta täpselt.

Sõnaline hinnang: kui veidi labasevõitu stiil sobiv tundub, on see raamat täitsa talutav meelelahutus. Kohustuslik kirjandus kõikidele haldusjuhtimise tudengitele J.

Hinne: 6/10