 |
| Risto Isomäki Sarasvati liiv Kunst, 2007 |
Maailmalõpu põhjustab
seekord kliimasoojenemisest tulenev polaaralade mandrijää ja liustike
libisemine ookeani. Ülitsunaami pühib kõik rannaalad sadade kilomeetrite
sügavuselt sisemaale puhtaks.
Lugesin ja mõtlesin
Läänemere geograafia peale, et Eestisse ei tohiks see laine enam väga jõuda,
Taani ja Rootsi alumine nurk võtaksid hullema enda peale...
Lugu on tempokas, mõneti
ka klišeelik, aga siinsed klišeed üldmuljet ei riku. Maailma erinevates
nurkades uurivad teadlased erinevaid asju ja jõuavad samadele järeldustele.
Koos tegutsemiseks on juba liiga hilja, kuigi kliimasoojenemise pidurdamiseks
on tehnoloogiad olemas (tegevus toimub paarikümne aasta taguses
tulevikus).
On ohte, seiklust,
põnevust, paar romantilist liini (aga ilma seksikirjeldusteta), autor teab, mis
on sellise raamatu puhul oluline ja oskab lugejat põnevil ja loo haardes hoida.
Midagi üleliigset siin pole, puudu ka mitte. Tegelased on piisavalt lahti
kirjutatud, nende tegutsemise motiivid põhjendatud ja usutavad.
Lugedes veelause
ekspeditsiooni kirjeldusi, meenus mulle kauge nõuka-aegne lapsepõlv, kus
lugesin väga palju vene keelest tõlgitud populaar- ja loodusteaduslikku
kirjandust, muuhulgast ka meresügavuste ja kosmose uurimisest, mägede
vallutamistest, polaar- ja arheoloogilistest ekspeditsioonidest ja muidu
rasketest rännakutest.
Ja polaarteema on mind ka
lapsest saati huvitanud, lisaks sisulisele ka esteetilisest aspektist: külma
mere ääres külmade tuulte räsitud lagedad kurblikud maastikud (lume ja
jääga või siis ilma) halli madala taeva all kõnelevad rohkem ja loovad
eredamaid kujutluspilte kui päikesepaiste, palmid ja valge liiv helesinise
laguuni rannas...
Raamatu keel oli üldiselt
hea, paar tõlkekohmakust ja trükiviga lipsas sisse.
Sõnaline hinnang:
suurepärane meelelahutus
Hinne: 10/10
No comments:
Post a Comment