Larry Niven, Jerry Pournelle Lucifer's Hammer

Larry Niven, Jerry Pournelle  

Lucifer's Hammer

1977

Me mäletame neid 1990te ja 2000te katastroofifilme, mida millegipärast paarikaupa tehti: kahes filmis kukkus miskine tükk kosmosest maa peale ja teises hakkas vulkaan kontrollimatult purskama ja segas inimeste hästi korraldatud elu. No neid tüki kukkumise filme on erinevaid hiljemgi tehtud, see žanr on üsna kitsapiiriline, midagi peale arvutiga joonistatud üleüldise kaose ja hävingu, mis on ilus ja põnev vaadata, sinna eriti juurde lisada ei saa, peale ameeriklaste ennastsalgava ponnistamise planeedi ja inimkonna säilimiseks. Üldiselt lõpeb kõik hästi, mõned kangelased peavad küll surema, aga planeet päästetakse ja inimkond jääb ellu. Väike armastuslugu või lahku läinud paari taasühinemine ka, et melodraamat oleks, ja võidabki kõige tugevam jõud maailmas – armastus – isegi võimsaimad loodusjõud.

See raamat on kirjutatud tunduvalt varem ja nendest filmidest üksjagu pessimistlikumas toonis. Häving on globaalne: kukubki kosmosest tükk alla, tsunami pühib üle maakera ja ellu jäävad üksikud inimesed, kes grupeeruvad, tõsi küll, enne üksteist arutult maha nottides, sest eluks vajalikke ressursse on imevähe järel, ja siis hakkavad elama feodaalkorra stiilis elukorralduses, üksteisega sõjajalal olevate ühe tugeva isase ümber koondunud gruppidena. Tugev isane on ka enne palju formaalset ja/või sõjalist võimu omanud tegelane, nt senaator vms.

Enne, kui mingigi organiseeritud elukorraldus taastub, näitavad inimesed üksteisele oma kõige inetumat külge. Ajastule omaselt käsitletakse ka (USA) rassismi teemat, võimu korrumpeerumist jms. 1977. aastal ilmunud raamat on samas üllatavalt kaasaegne ja usutavalt mõjuva detailsusega. Kuivad teadusfaktid komeedi liikumissuuna muutmisest ja Maale lähenemisest loovad mõnusalt äreva katastroofi eelaimduse, ka sellele järgnevate päevade, nädalate ja kuude täpne määratlemine jätab mulje tõeliste sündmuste kroonikast.

Selle raamatu väärtust suurendab selle kirjutamise varajane aeg, eriti võrreldes tänapäevaste maailmalõpu üllitistega.

Omas žanris täitsa tegija, teemast huvitatutele soovitan.

Teiste arvamused.

Hinne: 7/10

Ray Bradbury Marsi kroonikad

Ray Bradbury

Marsi kroonikad

Eesti Raamat 1974

Mirabilia sari tekitab minus lapsepõlve nostalgiat. Raamatukogudes olid need raamatud eriti nõutud, koltunud-võidunud kapsaks loetud, kuid sellegipoolest otsisin seda sarja riiulitelt alati esimesena. Tegelikult ma ei mäleta, kas ma kunagi lapsepõlves lugesin Marsi kroonikaid või mitte, igatahes nüüd puhkusel seda lugedes tundus selle kaas tuttav, kuid sisu mitte.

Ma ei ole praegu ega pole ka noorest peast olnud eriline ulmefänn, nõuka-ajal sai lihtsalt loetud peaaegu kõike, mida Lääne kirjandusest tõlgiti. Selline varane 1950-1960te naiivsevõitu ja humanistlik ulme mulle täitsa meeldib (nt Strugatskid). Lugedes paigutasin raamatu kirjutamisaja 1950tesse, tegelikult valmis see suisa 1940te lõpul. Ajastu kumab läbi praegusele lugejale ülemäärases ja vananenud mehhaanikas, varases lampelektroonikas (kui nii võib väljenduda) ja loomulikult digiajastu-eelses „tulevikutehnoloogiate“ kirjeldamises. Samuti külma sõja aegne tuumakonflikt oli kuidagi sellele ajastule omaselt kirjeldatud. Mõtlesin mõningase murega, kuigi guugeldada ei viitsinud, kas siis 1950tel tõesti veel usuti, et Marsil on kanalid ja leidub vett? Minu meelest mitte, aga kes viitsib, vaatab järele.

Ja soorollid! Selgub, et ka Marsil tegeleb naissoost marslane peamiselt tolmu pühkimise ja söögivalmistamisega ja meessoost marslane istub oma kabinetis mitte midagi tehes (kui irratsionaalse ja emotsioneeriva naismarslase korralekutsumist just millegi tegemiseks pidada). Silme ette tulevad Ameerika 1960te filmid, kus mehed olid karmid kauboid ja naised tegelesid peamiselt abitu kriiskamise ja nutmisega, neid tuli pidevalt sülle võttes päästa ja nende juhitamatu looma(u)likkus vajas karmi kätt ja paikapanemist.

Loo moraal on aga ajastuülene – kõik, mida valge mehe (siin konkreetsemalt ameeriklaste) käsi puudutab, muutub tuhaks ja hävineb. Inimesed hävitavad end oma koduplaneedil ja loomulikult ka kogu marslaste tsivilisatsiooni.

Tore lugemine, tahaksin lausa kasutada sõna „nunnu“ selle raamatu kohta.

Arvustused 1, 2

Hinne: 8/10

Jeanette Winterson Kivist jumalad

Jeanette Winterson

Kivist jumalad

Tänapäev, 2011

Inimkond on tülgastav, seda küll. Lagastab oma planeedi ära, otsib uue, teeb sama seal, vahepeal teisi asjassepuutumatuid elusolendeid ja ka inimesi endid tappes. Olen juba ammu imestanud vist juba inimkultuuri algusaegadest saati püsinud hoiaku üle lihtsalt võtta asju ja väärtusi (teistelt, looduselt), pidada end liigiliselt paremaks ja suisa ülimuslikuks. Universumi seisukohast pole igal üksikul inimelul ja inimtsivilisatsioonil tervikuna mingit väärtust. Ega tegelikult ka lagastatud planeetidel, tervetel galaktikatel. Inimene petab oma ülbuses end illusiooniga, et ta suudab isegi kosmilises plaanis midagi muuta, korraldada, mõjutada. Tegelikkuses ei suuda ta seda tihtipeale iseendagi puhul.

Raamatus arutleb autor inimeseks olemise üle, pidades „filosoofilisi“ dialooge robotiga. Robot millegipärast püüdleb ka inimlikkuse poole, ja see on järjekordne märk inimlikust ülbusest, sest miks peaks täiuslikuks ja harmooniliseks loodud masin soovima saada nõrgaks, tasakaalutuks ja vastutustundetuks inimolendiks? Selliseks, kes rahuliku südamega tapab uuel planeedil kõik dinosaurused ja muud liigid ja Lihavõttesaarel raiub maha viimase puu?

Millegipärast nimetatakse seda armastusromaaniks. No kui see seda on, siis mitte nö klassikalises tähenduses. Poolmõistukõnelised, vihjeid ja ütlematajätmisi täis deklaratiivsed laused ja mõned suudlused on kõik, mida võib selles raamatus armastusega seostada. Muide, robot õpib armastust tundma luuletuste kaudu. Ma ei leia autori võib-olla taotluslikku ilu või sügavmõttelisust selle loo eriti segases lõpus, ma vist ei viitsinud enam süveneda ja otsida tähendust ilutsevas deklaratiivsuses.

Kogu loo idee – hoiatav düstoopia inimkonna ahnuse, rumaluse ja vägivalla tagajärgedest, sellest, et inimesed ei õpi aastatuhandete ja tsivilisatsioonide jooksul oma vigadest – väikeses ulmekastmes - teeb lugemise üsna ladusaks. Minu kaoks oli lugu veidi hõre ja pealiskaudne. Ma saan aru, et tänapäeval vaevalt enam keegi kirjutab 19. sajandi stiilis 1000-leheküljelisi romaane, aga uuema kirjanduse puhul, mida ma lugema olen sattunud, häiribki mind teksti hõredus. Vaevu 100-leheküljelisi pealiskaudseid jutukesi nimetatakse romaaniks. Võib-olla arvestavad autorid ka kirjastuste turundus- ja müüginõuded või siis ongi kirjandus muutunud koos ajaga ja probleem on hoopis lugejas, st minus.

Kokkuvõtteks: tegelikult täitsa tasub lugeda, tükki küljest ei võta

Arvustus

Hinne: 6/10

Risto Isomäki Sarasvati liiv

Risto Isomäki
Sarasvati liiv
Kunst, 2007

Lisaks tuumasõja maailmalõpule võlub mind ka igasugustest looduskataklüsmidest põhjustatud maailmalõpu teema. Mulle meeldis väga ka film Päev pärast homset, mis hoidis põnevust üleval, oli huvitav ja ilus. Isomäki raamatut lugedes mõtlesin korduvalt selle filmi peale, mulle tundus, et loo areng ja esitus oli filmilikult üles ehitatud. Ja sellest loost oleks saanud teha vägagi toreda filmi, aga võib-olla seda juba kuskil tehaksegi.

Maailmalõpu põhjustab seekord kliimasoojenemisest tulenev polaaralade mandrijää ja liustike libisemine ookeani. Ülitsunaami pühib kõik rannaalad sadade kilomeetrite sügavuselt sisemaale puhtaks.

Lugesin ja mõtlesin Läänemere geograafia peale, et Eestisse ei tohiks see laine enam väga jõuda, Taani ja Rootsi alumine nurk võtaksid hullema enda peale...

Lugu on tempokas, mõneti ka klišeelik, aga siinsed klišeed üldmuljet ei riku. Maailma erinevates nurkades uurivad teadlased erinevaid asju ja jõuavad samadele järeldustele. Koos tegutsemiseks on juba liiga hilja, kuigi kliimasoojenemise pidurdamiseks on tehnoloogiad olemas (tegevus toimub paarikümne aasta taguses tulevikus).

On ohte, seiklust, põnevust, paar romantilist liini (aga ilma seksikirjeldusteta), autor teab, mis on sellise raamatu puhul oluline ja oskab lugejat põnevil ja loo haardes hoida. Midagi üleliigset siin pole, puudu ka mitte. Tegelased on piisavalt lahti kirjutatud, nende tegutsemise motiivid põhjendatud ja usutavad.

Lugedes veelause ekspeditsiooni kirjeldusi, meenus mulle kauge nõuka-aegne lapsepõlv, kus lugesin väga palju vene keelest tõlgitud populaar- ja loodusteaduslikku kirjandust, muuhulgast ka meresügavuste ja kosmose uurimisest, mägede vallutamistest, polaar- ja arheoloogilistest ekspeditsioonidest ja muidu rasketest rännakutest.

Ja polaarteema on mind ka lapsest saati huvitanud, lisaks sisulisele ka esteetilisest aspektist: külma mere ääres külmade tuulte räsitud lagedad kurblikud maastikud (lume ja jääga või siis ilma) halli madala taeva all kõnelevad rohkem ja loovad eredamaid kujutluspilte kui päikesepaiste, palmid ja valge liiv helesinise laguuni rannas...

Raamatu keel oli üldiselt hea, paar tõlkekohmakust ja trükiviga lipsas sisse.

Sõnaline hinnang: suurepärane meelelahutus

Hinne: 10/10

Mari Järve Esimene aasta

Mari Järve

Esimene aasta
Pegasus, 2011

Ekspressis ilmus intervjuu, mis jättis noorest autorist intelligentse ja meeldiva mulje. Samuti olid erinevad arvustused kiitvad, vt nt siit lugemissoovituse blogist. Võtsin siis toetada Eesti noort kirjanikku ja teadlast ning ostsin tema Esimese aasta e-raamatu formaadis.

Pettuma pidin juba esimestel lehekülgedel. Raamatu süžee iseenesest võimaldaks ju paksude värvidega, intensiivselt, dünaamiliselt ja dramaatiliselt kirjeldada viiruse-maailmalõppu Eesti oludes, üleüldist kaost ja hävingut, surma ja kannatusi, lõpuparatamatuse adumist ja selle all murdumist (vt kasvõi von Trieri Melanhooliat). Hiljuti olin vaadanud vägagi keskpärast filmi Contagion, mis valmistas samasuguse pettumuse seetõttu, et huvitavat viiruse teemat ei suudetud haaravalt arendada.

Niisiis, viirus pääseb valla ja käputäis ellujäänuid Eestis koguneb või satub juhuslikult kokku. Nad rändavad läbi Eesti, otsides kohta, kus end nakatanute eest varjata ja hiljem liituvad teiste ellujäänutega, kes üritavad allesjäänud tsivilisatsiooni riismetelt taas normaalset elu ja funktsioneerivat riiki üles ehitada. See ongi kogu süžee, ah jaa, paar vägagi ettearvatavat armuliini tekib tegelaste vahel ka.

Esimene etteheide ongi igasuguse gore’i puudumine. Saame teada, et linnad on inimestest tühjad, tegelaste endi lähedased ei vasta enam kõnedele, millest võib järeldada, et nad on surnud. Möödaminnes küll mainitakse, et külades oli laipu, aga nende õudustekitav potentsiaal jäetakse täielikult kasutamata. Kui raamatu eesmärk ei olnud olla õudus-, vaid pigem hoiatuslugu, siis ka hoiatus oleks ju mõjusam, kui tuua sisse veidi rohkem värve ja emotsiooni.

Tegelased küll nutavad, muretsevad, hüsteeritsevad ja on võib-olla veidi depressioonis, aga mina oleksin oodanud veelgi rohkem jõuetu paratamatuse tunnet ja maailmalõpu-ängi, sarnast, mida võib tunda täna end veel väga hästi tundev inimene, kes on just endale teadvustanud, et tal on terminaalses faasis vähk.

Tegelased ise on kuidagi hõredad, mitte just ainult üheplaaniliselt stereotüüpsed, vaid kuidagi vaegkirjeldatud. Domineerima jääb tegelaste paar stereotüüpset joont, mis suunavad ka loo arenedes nende tegutsemist. Vanatüdrukust keskealine õpetajanna, joodikust kuldsete kätega talupojamõistusest juhinduv töömees, Tartu Ülikoolis õppiv vene neiu, kes ühekorraga justkui on ja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ugri-mugi maausku öko-eluviisiga ürg- ja maaema, kelle poeg (oh seda irooniat!), on geenitehnoloog ja teadlane, kes jääb justkui vastutavaks surmatoova viiruse vallapäästmise eest.

Selline tegelaste valik võimaldas skemaatiliselt vastandada erinevaid stereotüüpe ja maailmavaateid: elukauge peenutsev intelligents vs lihtne maalähedane prole-elu, igavene vastuolu venelaste ja eestlaste vahel, ugri-mugri, öko, new age vs tõenduspõhine täppisteadus.

Arstivanne, inimese tapmine, indiviidi kohus oma riigi ees – need eetilist laadi teemad olid vilksamisi käsitletud, et põhjendada tegelaste tegevuskäänakuid, aga sedagi veidi liiga skemaatiliselt ja ülelibisevalt.

Raamatu keel oli samuti hõre, dialoogirohke ja kohmakas. Kõnekeelt transkribeerituna lugeda on juba niisamagi piinlik, aga kui see kõnekeel on veel eriti kuiv, koolikirjandilik (justkui see sama veidi peenutsev vanatüdrukust keskealine õpetajanna oleks teksti kirjakeelseks kohandanud), võtab see igasuguse lugemisnaudingu ära. No OK, see ongi noore inimese esimene kirjanduskatsetus, arusaadav, täppisteadlane ei olegi humanitaar ja kirjaneitsi, arusaadav, tänapäeva noored ei loe enam raamatuid ja seetõttu ei oska end ladusalt väljendada, arusaadav, - erinevaid enam või vähem stereotüüpseid põhjendusi võiks siia ju tuua, aga minule meeldimiseks peab tekst ka vormilis-esteetilist ja filoloogilist naudingut pakkuma.

Kokkuvõttes mitte just eriti mõnus lugemine ei sisu ega vormi poolest. Samas, mõned punktid siiski skoorib, idee (mitte küll väga originaalse) ja Eesti kontekstis teemapüstituse eest, näiteks.

Hinnang 10-punkti skaalal: 4/10

Sõnaline hinnang: ei tasu aega raisata