Mari Järve Esimene aasta

Mari Järve

Esimene aasta
Pegasus, 2011

Ekspressis ilmus intervjuu, mis jättis noorest autorist intelligentse ja meeldiva mulje. Samuti olid erinevad arvustused kiitvad, vt nt siit lugemissoovituse blogist. Võtsin siis toetada Eesti noort kirjanikku ja teadlast ning ostsin tema Esimese aasta e-raamatu formaadis.

Pettuma pidin juba esimestel lehekülgedel. Raamatu süžee iseenesest võimaldaks ju paksude värvidega, intensiivselt, dünaamiliselt ja dramaatiliselt kirjeldada viiruse-maailmalõppu Eesti oludes, üleüldist kaost ja hävingut, surma ja kannatusi, lõpuparatamatuse adumist ja selle all murdumist (vt kasvõi von Trieri Melanhooliat). Hiljuti olin vaadanud vägagi keskpärast filmi Contagion, mis valmistas samasuguse pettumuse seetõttu, et huvitavat viiruse teemat ei suudetud haaravalt arendada.

Niisiis, viirus pääseb valla ja käputäis ellujäänuid Eestis koguneb või satub juhuslikult kokku. Nad rändavad läbi Eesti, otsides kohta, kus end nakatanute eest varjata ja hiljem liituvad teiste ellujäänutega, kes üritavad allesjäänud tsivilisatsiooni riismetelt taas normaalset elu ja funktsioneerivat riiki üles ehitada. See ongi kogu süžee, ah jaa, paar vägagi ettearvatavat armuliini tekib tegelaste vahel ka.

Esimene etteheide ongi igasuguse gore’i puudumine. Saame teada, et linnad on inimestest tühjad, tegelaste endi lähedased ei vasta enam kõnedele, millest võib järeldada, et nad on surnud. Möödaminnes küll mainitakse, et külades oli laipu, aga nende õudustekitav potentsiaal jäetakse täielikult kasutamata. Kui raamatu eesmärk ei olnud olla õudus-, vaid pigem hoiatuslugu, siis ka hoiatus oleks ju mõjusam, kui tuua sisse veidi rohkem värve ja emotsiooni.

Tegelased küll nutavad, muretsevad, hüsteeritsevad ja on võib-olla veidi depressioonis, aga mina oleksin oodanud veelgi rohkem jõuetu paratamatuse tunnet ja maailmalõpu-ängi, sarnast, mida võib tunda täna end veel väga hästi tundev inimene, kes on just endale teadvustanud, et tal on terminaalses faasis vähk.

Tegelased ise on kuidagi hõredad, mitte just ainult üheplaaniliselt stereotüüpsed, vaid kuidagi vaegkirjeldatud. Domineerima jääb tegelaste paar stereotüüpset joont, mis suunavad ka loo arenedes nende tegutsemist. Vanatüdrukust keskealine õpetajanna, joodikust kuldsete kätega talupojamõistusest juhinduv töömees, Tartu Ülikoolis õppiv vene neiu, kes ühekorraga justkui on ja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ugri-mugi maausku öko-eluviisiga ürg- ja maaema, kelle poeg (oh seda irooniat!), on geenitehnoloog ja teadlane, kes jääb justkui vastutavaks surmatoova viiruse vallapäästmise eest.

Selline tegelaste valik võimaldas skemaatiliselt vastandada erinevaid stereotüüpe ja maailmavaateid: elukauge peenutsev intelligents vs lihtne maalähedane prole-elu, igavene vastuolu venelaste ja eestlaste vahel, ugri-mugri, öko, new age vs tõenduspõhine täppisteadus.

Arstivanne, inimese tapmine, indiviidi kohus oma riigi ees – need eetilist laadi teemad olid vilksamisi käsitletud, et põhjendada tegelaste tegevuskäänakuid, aga sedagi veidi liiga skemaatiliselt ja ülelibisevalt.

Raamatu keel oli samuti hõre, dialoogirohke ja kohmakas. Kõnekeelt transkribeerituna lugeda on juba niisamagi piinlik, aga kui see kõnekeel on veel eriti kuiv, koolikirjandilik (justkui see sama veidi peenutsev vanatüdrukust keskealine õpetajanna oleks teksti kirjakeelseks kohandanud), võtab see igasuguse lugemisnaudingu ära. No OK, see ongi noore inimese esimene kirjanduskatsetus, arusaadav, täppisteadlane ei olegi humanitaar ja kirjaneitsi, arusaadav, tänapäeva noored ei loe enam raamatuid ja seetõttu ei oska end ladusalt väljendada, arusaadav, - erinevaid enam või vähem stereotüüpseid põhjendusi võiks siia ju tuua, aga minule meeldimiseks peab tekst ka vormilis-esteetilist ja filoloogilist naudingut pakkuma.

Kokkuvõttes mitte just eriti mõnus lugemine ei sisu ega vormi poolest. Samas, mõned punktid siiski skoorib, idee (mitte küll väga originaalse) ja Eesti kontekstis teemapüstituse eest, näiteks.

Hinnang 10-punkti skaalal: 4/10

Sõnaline hinnang: ei tasu aega raisata