Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Javier Marias Oxfordi romaan

Javier Marias

Oxfordi romaan

Varrak, 2012

Olin selle raamatu kohta eelnevalt kiitvaid hinnanguid kuulnud, seega olid mu ootused lugema asudes üsna kõrged. Ja ega see halb raamat iseenesest polegi, tekst on tihe ja keskendumist nõudev, lõikudepikkused põimlaused nõuavad süvenenult lugemist, lehekülgedepikkused lõigud kaasa mõtlemist. Siin ei ole hõredust ja pealiskaudsust, mida viimasel ajal kipun moodsatele tekstidele ette heitma, pigem upub lugeja detailiküllusesse ja kirjeldustesse ära, kõikide detailide meelespidamine ja jälgimine isegi väsitab veidi. Aga see-eest pakub ka esteetilist naudingut vastava kalduvusega lugejale.

Ootasin raamatust rohkem Oxfordi akadeemilise elu kirjeldamist, õppejõudude omavaheliste suhete ja intriigide kommenteerimist, nähtuna ajutiselt seal viibiva välismaalasest kõrvalseisja pilguga, võib-olla ka Oxfordis õppivate tudengite kohta midagi, aga lugesin hoopis autori armulugu ühe õppejõu naisega. Autorist külalisõppejõud oli seal viibitud aja jooksul selgelt alakoormatud, ka ei saanud/tahtnud ta külmade inglastega väga sotsialiseeruda. Mõnda kolleegi ta kirjeldab/analüüsib küll pikemalt, kuid tervikpilti tolleaegsest Oxfordi akadeemilisest elust siiski ei loo. Autor võinuks ju aimata, see läheks lugejatele rohkem korda kui üks järjekordne banaalne abielurikkumine.

Kokkuvõttes kahju loetud ajast pole, vähemalt esteetilis-intellektuaalset naudingut see tekst pakub.

Arvustus

Teiste blogijate erinevad arvamused 1, 2, 3

Hinne: 7/10

Daniel Pennac Nagu romaan

Daniel Pennac

Nagu romaan

Varrak, 2010

Pedagoogiline traktaat teemal, kuidas panna lapsed ja noored raamatuid lugema. Autor on ise emakeele ja kirjanduse õpetajana ja vist ka lapsevanemana näinud, kuidas väline sundus ja koolide „kohustuslik kirjandus“ peletab lapsed raamatutest ja lugemisest üldse eemale. Kuigi see raamat on kirjutatud 20 aastat tagasi, mil laste huvi pärast konkureerisid walkman ja televisioon, peetakse mittelugemise teemat tänapäevalgi oluliseks. Nüüdsel ajal on muidugi internet ja (tahvel)arvuti need kurja juured, mis noore inimese suisa moraalseks kohustuseks peetava raamatute lugemise juurest eemale kisuvad.

Eks see „kohustuslik kirjandus“ tundu vist iga põlvkonna kooliõpilastele igav ja tüütu, ennekõike sellepärast, et sinna valikusse kuuluvad raamatud ei kõnele kuidagi noore inimesega, ei seostu nende enda igapäevaelu kogemustega. No tõepoolest, meenutagem kõiki neid vanaaegseid tekste talupoegade raskest elust, küllap isegi tookordsete kolhoosnike lastele tundus neis kirjeldatu kummastava ja võõristust tekitavana. Sama teema oli „klassikalises“ ja „kvaliteetkirjanduses“ käsitletavate inimsuhete (tavaliselt õnnetu armastuse piinad) ja moraalsete valikute teemadega, lapsed ja pubekad ei ole seda kõike oma elus veel kogenud ega suhestu eriti kangelaste rähklemise ja valikutega.

Mina lugesin noorest peast väga palju, seetõttu, et telekast polnud eriti midagi vaadata, internetti polnud siis veel leiutatud, sõpru, kellega väljas mängida ka väga polnud, pealegi oli lugemine kergesti kättesaadav, odav ja meeldiv võimalus igapäevanüridusest põgeneda. Lisaks kõigele oli lugemine ka arendav ja hariv, seda aspekti oskab hinnata maailma ja selle sees olevate asjade vastu mingitki huvi tundev laps/noor. Minu praegustest sõpradest/tuttavatest loeb raamatuid enamik, aga see võib olla ka põlvkondade ja/või suhtlusringi teema.

Räägitakse, et laps, kes ei loe raamatuid, ei arenda oma kujutlusvõimet. Liikuvat pilti kas telekast või Youtube’ist vaadates jääb aju ja kujutlusvõime passiivseks. Samuti ei arene ei suuline ega kirjalik eneseväljendusoskus. Pealiskaudse vaatluse põhjal näib see tõsi olevat, kuigi mu suhtlusringis pole lapsi ega pubekaid, nii et midagi kindlat väita ei saa. Õppimise juures näib läänemaailmas raamatute roll vähenevat, samas on kultuure, mille kooli- ja õppetöö korralduses ning keeleski tähendab sõna „õppima“ otsetõlkes „raamatut kõva häälega ette lugema“.

Autori stiil on ehtprantslaslikult (?) ilutsev ja hüplev, mis mulle väga ei meeldi, samuti viitab ta paljudele vaid prantsuse kultuuris olulistele raamatutele, millest enamik on eestlastest lugejatele tundmatud. Tõlge aga on väga hea.

Soovitus: algajale lapsevanemale kasulik lugemine (vist)

Hinne: 6/10

Loe veel ja veel.

Tiiu-Mai Loko Kommunistina kuningriigis

Tiiu-Mai Loko

Kommunistina kuningriigis

Studium, 2006

Nüüd juba pensioniealine inglise keele õpetaja paneb kirja oma mälestused noorpõlveajast ja õpetajatööst.

Kooliaegsest elust ei meenu autorile suurt midagi peale õpetajate ja kaasõpilaste riietuse. Tundub, et erilisi intellektuaalseid huvisid, rääkimata sügavast kirest inglise keele või keeleteaduse vastu autoril noorest peast polnud, peale hilpude huvitas teda veel ka nahkehistöö ja pärast kuldmedalistina keskkooli lõpetamist kaalus ta just seda õppima minna. Keskpärased, kuid see-eest töökad ja kohusetundlikud õpilased nõukogude koolis olid enamikus need, kes medaleid said, nii täitub ka TÜ inglise keele eriala I kursus 1957. aastal 100%-liselt kuldmedalistidega. Aga nõukogude kool, nagu praegunegi Eesti koolisüsteem, vajavadki mõlemad just suure töövõimega keskpärasusi, ja nii on ju kõik korras, autor tegi inglise filoloogia eriala puhul küll juhusliku, kuid õige valiku. Lisaks ei soodustanud ka Nõukogude Liit sügavat huvi võõrkeelte vastu, peale KGBlaste ja välismaal resideeruvate spioonide ju kellelgi erilist võimalust võõrkeeli praktiseerida polnud.

Põgusalt meenutatakse ka omaaegseid TÜ õppejõude, õppimismeetodeid ja ülikoolielu. Autori elu tähtsündmuseks oli aga 1978. aastal elu esimene reis Inglismaale, kus ta osales Nõukogude Liidu inglise keele õpetajate täiendõppeprogrammis. Loomulikult on mõistetav, et selline kogemus mõjub nõukogude õpetajale kogu tema maailmapilti raputavalt – võimalus näha Inglismaa elu, suhelda päris inglastega, ja mis peamine, praktiseerida elusat keelt.

Autor avastas Inglismaal olles, et ei saa suurt midagi aru, mida kohalikud räägivad. Jällegi, täiesti mõistetav, tol ajal ei olnud ju üldse võimalik võõrkeelseid materjale kuulata, vast ainult minimaalset muusikat. Filmid olid dubleeritud, audiobooke ja kõigeküllast internetti tollal polnud. Ainuke võimalus native speakereid kuulata oli püüda läbi tugevate segajate ragina välismaa raadiojaamu. Mäletan, et seda tegin minagi, 1980te lõpul.

Mind ajas naerma üks seik, mida autor kirjeldas: õpetajate gruppi hakati kohapeal majutama tubadesse ja selgus, et ta ei teadnud sõna „annex“ tähendust. (No tõepoolest, ladina keelt ülikoolis ju ometi õpetati!)

Mulle meenus kohe seik omaenese tudengipõlvest, kus välismaalased imestasid, et mina teadsin juhtumisi sõna, mida mu õppejõud ei teadnud – see sõna oli „abysse“… See oli juhus, et nii kujunes, hiljem pole seda sõna mul kunagi vaja olnud, aga praegu seda meenutades tundub see millegipärast naljakas.

Inglismaa reis oli ses mõttes tavapärane omaaegne nõukogude grupireis – seal oli omajagu pooldejaid ja KGB-nuhke, kes grupikaaslasi valvama pidid.

Autor kirjeldab veel õpetajate elu-olu 1990tel ja hilisemal ajal.

Tema mälestusteraamat ei ole võib-olla nii põhjalik ja detailirohke kui nt Aili Paju oma, aga tänapäeva filoloogidele tuleb kindlasti kasuks teadvustada, kuidas nõuka-ajal minimaalsete võimaluste ja vahenditega võõrkeeli õpiti.

Raamat on näide „väikesest ajaloost“, pigem koduloo või ühe kooli ajaloo osa.

Keeleliselt OK, samas „kirjandus“ see ei ole. Erilisi üldistusi-järeldusi ei keeleõppe ega koolielu kohta siit ei leia, autori päevikud ja märkmed on lihtsalt raamatu kujul välja antud.

Hinne: 5/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Gabriel Zaid Liiga palju raamatuid

Gabriel Zaid
Liiga palju raamatuid
LR, 2011

Seda, et maailmas on liiga palju inimesi ja toodetakse liiga palju asju, on ju varemgi öeldud, aga raamatute liigsuse üle tundub kuidagi ebakultuurne ja tagurlik kurta, nii et see on omamoodi julgustükk. Vanamees, kes ise pole kirjeldatavast patust puhas, manitseb maailma ja inimesi selle eest, et trükist ilmub liiga palju raamatuid. Ta ütleb irooniliselt, et puude prügiks muutmine, mida nimetatakse ka majanduskasvuks, on märk sellest, et raamat on odav masstoodang, kaup, mida turustatakse samade reeglite järgi nagu muud masstoodangut.

20 saj II poolel sai Lääne kultuuriruumis kõrgharidus üha laiematele rahvahulkadele kättesaadavaks, lugemisharjumus levis ja seega kasvas ka inimeste hulk, kes tundsid, et peavad raamatu avaldama. See on vajalik nii akadeemilise karjääri kui ka inimliku eneseteostuse jaoks. Raamatu avaldamine või soov seda teha on justkui märk intelligentsusest, kultiveeritusest, vaimusügavusest. Ka rahaliselt on oma raamatu avaldamine paljudele taskukohane. Nii toodetaksegi maailma iga 30 sekundi tagant üks uus nimetus raamatut juurde.

Igal avaldatud raamatul on heal juhul mõnisada kuni mõni tuhat lugejat, keda raamatus käsitletav huvitab või korda läheb. Hästi turustatud raamatutel on isegi kuni miljoneid lugejaid. Aga väga palju on ka neid raamatuid, mida keegi ei loe, mida aastate jooksul müüakse vaid mõni eksemplar ja mille tiraaž tuleb vanapaberisse saata. Inimesel ei jätkuks kogu elueast, et läbi lugeda kõiki maailmas avaldatud raamatuid, isegi, kui ta kogu oma ärkveloleku aja pühendaks lugemisele.

Iseenesest huvitavad mõtted, esitatuna julge ja värske vaatenurga alt. Autor ei saa hoiduda veidi vanainimeselikust moraliseerimisest tehnoloogiliste uuenduste ja e-raamatute aadressil, samuti antiikaja filosoofide targutuste meenutamisest.

 Tekst on piisavalt kerge lugeda, tõlge on ladus.

 Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: filoloogiatudengid võiksid seda sissejuhatava kirjanduskursuse raames täitsa lugeda