Virkko Lepassalu Süümepiinadeta

Virkko Lepassalu  

Süümepiinadeta

Georg ja Lennart Meri sidemetest 

eriteenistustega ja selle tagajärgedest

2005

Ma hääletasin küll 1992. aastal Meri poolt, kuid sellegipoolest pole ma kunagi aru saanud tema isikukultuseni küündivast ülistamisest. Mida erilist on ühes isekas, hoolimatus, aega planeerida mitte suutvas ilutsevas ülbikus? Lokkispäise kommuga võrreldes oli ta võib-olla parem noore Eesti vabariigi esindaja välismaal, oma keele- ja muljeavaldamisoskusega, kuid tippjuhina siiski ebaprofessionaalne. Mäletan, et mõtlesin juba tollal teatud kahtlusega, kuidas tüüp sai nii vabalt mööda välismaad käia veel nõuka-ajal, kui ta ei kirjutanud oma reisidest KGBle aruandeid. Lepassalu väidab, et kirjutaski.

Raamat pakub huvitavaid mõtteid KGB karvasest käest, mis korraldas VEKSAlaste tegevust, omaaegne õigeusu kirikule maade jagamine oli samuti uus teema minu jaoks.

Ajakirjanikust autori tekst on ladusalt loetav, autori seisukohad kumavad küll sageli läbi, aga see pole VL’ile ainuomane nõrkus.

Lähiajaloost huvitatutel täitsa tasub lugeda.

Erinevad arvamused samal ja lähedasel teemal; 1, 2, 3, 4, 5

Hinne: 7/10

Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu

Balmagesi lapsed

Pegasus, 2012

Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.

Väike arvustus

Hinne: 7/10

Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10

Tiiu-Mai Loko Kommunistina kuningriigis

Tiiu-Mai Loko

Kommunistina kuningriigis

Studium, 2006

Nüüd juba pensioniealine inglise keele õpetaja paneb kirja oma mälestused noorpõlveajast ja õpetajatööst.

Kooliaegsest elust ei meenu autorile suurt midagi peale õpetajate ja kaasõpilaste riietuse. Tundub, et erilisi intellektuaalseid huvisid, rääkimata sügavast kirest inglise keele või keeleteaduse vastu autoril noorest peast polnud, peale hilpude huvitas teda veel ka nahkehistöö ja pärast kuldmedalistina keskkooli lõpetamist kaalus ta just seda õppima minna. Keskpärased, kuid see-eest töökad ja kohusetundlikud õpilased nõukogude koolis olid enamikus need, kes medaleid said, nii täitub ka TÜ inglise keele eriala I kursus 1957. aastal 100%-liselt kuldmedalistidega. Aga nõukogude kool, nagu praegunegi Eesti koolisüsteem, vajavadki mõlemad just suure töövõimega keskpärasusi, ja nii on ju kõik korras, autor tegi inglise filoloogia eriala puhul küll juhusliku, kuid õige valiku. Lisaks ei soodustanud ka Nõukogude Liit sügavat huvi võõrkeelte vastu, peale KGBlaste ja välismaal resideeruvate spioonide ju kellelgi erilist võimalust võõrkeeli praktiseerida polnud.

Põgusalt meenutatakse ka omaaegseid TÜ õppejõude, õppimismeetodeid ja ülikoolielu. Autori elu tähtsündmuseks oli aga 1978. aastal elu esimene reis Inglismaale, kus ta osales Nõukogude Liidu inglise keele õpetajate täiendõppeprogrammis. Loomulikult on mõistetav, et selline kogemus mõjub nõukogude õpetajale kogu tema maailmapilti raputavalt – võimalus näha Inglismaa elu, suhelda päris inglastega, ja mis peamine, praktiseerida elusat keelt.

Autor avastas Inglismaal olles, et ei saa suurt midagi aru, mida kohalikud räägivad. Jällegi, täiesti mõistetav, tol ajal ei olnud ju üldse võimalik võõrkeelseid materjale kuulata, vast ainult minimaalset muusikat. Filmid olid dubleeritud, audiobooke ja kõigeküllast internetti tollal polnud. Ainuke võimalus native speakereid kuulata oli püüda läbi tugevate segajate ragina välismaa raadiojaamu. Mäletan, et seda tegin minagi, 1980te lõpul.

Mind ajas naerma üks seik, mida autor kirjeldas: õpetajate gruppi hakati kohapeal majutama tubadesse ja selgus, et ta ei teadnud sõna „annex“ tähendust. (No tõepoolest, ladina keelt ülikoolis ju ometi õpetati!)

Mulle meenus kohe seik omaenese tudengipõlvest, kus välismaalased imestasid, et mina teadsin juhtumisi sõna, mida mu õppejõud ei teadnud – see sõna oli „abysse“… See oli juhus, et nii kujunes, hiljem pole seda sõna mul kunagi vaja olnud, aga praegu seda meenutades tundub see millegipärast naljakas.

Inglismaa reis oli ses mõttes tavapärane omaaegne nõukogude grupireis – seal oli omajagu pooldejaid ja KGB-nuhke, kes grupikaaslasi valvama pidid.

Autor kirjeldab veel õpetajate elu-olu 1990tel ja hilisemal ajal.

Tema mälestusteraamat ei ole võib-olla nii põhjalik ja detailirohke kui nt Aili Paju oma, aga tänapäeva filoloogidele tuleb kindlasti kasuks teadvustada, kuidas nõuka-ajal minimaalsete võimaluste ja vahenditega võõrkeeli õpiti.

Raamat on näide „väikesest ajaloost“, pigem koduloo või ühe kooli ajaloo osa.

Keeleliselt OK, samas „kirjandus“ see ei ole. Erilisi üldistusi-järeldusi ei keeleõppe ega koolielu kohta siit ei leia, autori päevikud ja märkmed on lihtsalt raamatu kujul välja antud.

Hinne: 5/10

Pete Early Seltsimees J

Pete Early

Seltsimees J

Vene meisterspioon külma sõja 

järgses Ameerikas paljastab 

oma rääkimata saladused

Tänapäev, 2009

Väga huvitav ja ladusalt loetav spioonikas, tegelikult dokumentalistika mõningase ilukirjanduse soustis.

Nõukogude ja hiljem Vene resident Kanadas ja USAs vahetab pooli ja edastab ameeriklastele palju infot. Ajakirjanikust raamatu autorile käib peale, et see tema loo kirja paneks, põhjuseks soov maailmale ja Venemaale mahajäänutele oma pooltevahetuse tegelikke ajendeid paljastada. Need ajendid olid pigem eetilised, mitte rahalised, kuigi ta sai loomulikult ka kopsaka tasu ja turvatud-varjatud elustiili kogu oma väärtusliku info eest.

Külma sõja aegse poliitika ja spiooninduse fännile kohustuslik kirjandus.

Külmast sõjast rohkem käsitleb endine resident Tretjakov hoopis seda, kuidas Gorbatšovi järel Nõukogude Liit lagunes, kuidas Jeltsini ajal tekkisid uued oligarhid ja kuidas Putin oma võimu kindlustas(b).

Kirjeldab ka seda, kuidas sügaval nõuka-ajal KGB-lasi koolitati, samuti väidab ta, et tuumatalve kontseptsioon oli KGB väljamõeldis, et hirmutada Läänt ja võtta hoogu maha Nõukogude Liidule majanduslikult ülejõu käivalt võidurelvastamiselt. Seda valeteaduslikku teooriat esitati Läänele nii kavalalt ja usutavalt, et see on siiani täiesti teaduslikuna käibel. Kuigi minu meelest, ka ulatuslikud vulkaanipursked on Maal juba sarnast kliimanähtust tekitanud, nii et võib-olla ei saa kogu au tuumatalve fenomeni väljamõtlemise eesti ikka KGBle ka jääda…

Raamatu stiil on asjalik ja ladus, tõlgitud on hästi. Maitse asi, mina oleks oodanud veel detailsemat süvenemist residentuuri ja agentide elu-olusse, aga OK, raamatu teemakäsitlus pakub huvi ja lugemisnaudingut niigi.

Temaatika fännidele soovitan väga.

Hinne: 9/10

Virkko Lepassalu Riigipiir

Virkko Lepassalu
Riigipiir
Pegasus, 2010

Mida me siis teame nõuka-aegsetest nö ärakargajatest?

Mind hämmastas see, et õnnestunud põgenemisi ja üldse ka põgenemiskatseid nii vähe oli. Inimesed kohanevad ikka ruttu muutuvate oludega, kes see ikka nii väga viitsib kogu aeg vabadusvõitleja olla, enamik tahab elada oma elu rahulikult ja võimalikult mugavalt, kasvatada lapsi, süüa kõht täis ja koguda mammonat, niipalju kui võimalik. Ideoloogilisi ja poliitilisi konflikte oma eluga riskimiseks olid vähestel, nagu praegugi nii ka toona oli Eestist lahkumise põhjuseks eelkõige ihalus materiaalses mõttes parema ja vabama elu järele.

Ja tõepoolest, nagu autor välja toob, kui vähe oli põgenike seas intelligentsi esindajaid. Nö loovintelligents oli nomenklatuuristunud ja ei tahtnud oma hüvedest, korteri- ja telefonijärjekorrast ning autoostuloast ebakindla tuleviku nimel loobuda. Nagu autor tabavalt kirjutas, eelistasid nad poliitilise vastupanu asemel peituda Harju tänava Kirjanike Maja elevandiluust torni ja kirjutada seal ajaloolisi romaane…

Hiljem meeldib kõigile end vabadusvõitlejaks, dissidendiks ja seestpoolt partei õõnestajaks nimetada, argliku muganduja muljet ei taha ju keegi endast järeltulevatele põlvedele jätta. Tegelikult oleks aga huvitav analüüsida, kuidas nõukogude võim juba ühe põlvkonna jooksul oma kodanikud nii tasalülitas, et mingit laialdast organiseeritud vastupanusüsteemi ametlikule võimule ei tekkinudki. Igaüks krabas aga mida sai ja hoidis oma särki ihule võimalikult ligidal.

Teine huvitav teema selles raamatus oli dissidentide ja põgenike hulludeks tembeldamine.

Nõukogude ajal diagnoositi vähe depressiooni ja muid psüühilisi häireid, sest neid diagnoose hoiti dissidentide jaoks. Eks ole, tervemõistuslik inimene ju ei taha nõukogudemaalt põgeneda.

Pikemat ja põhjalikumat käsitlust vääriks kindlasti nonde psühhiaatrite mõttemaailm, kes tollal täiesti terveid inimesi ravimitega mürgitasid. Aga nad leiaks kindlasti samu argumente eneseõigustuseks nagu näiteks vangilaagrite valvurid ja mahalaskmisbrigaadi liikmed, et mina olin ju pelgalt käsutäitja ja töö on töö jne.

Olin siis liiga noor, et ise mingit seisukohta ärakargajate suhtes omada, küll teadsin üht naist, kes oli leidnud endale kellegi rootslase, kellega abielluda (kas siis fiktiivselt või päriselt). Paberite ajamine võttis ilmatu aja, vähemalt aasta, aga lõpuks läks tal korda legaalselt emigreeruda. Mäletan teiste tema tuttavate ja naabrite kadedust ja ärapanemist, teda püüti siiajääjate lohutuseks võimalikult halvaks ja tühiseks mõelda. Poliitilist laadi etteheiteid talle kodumaa hülgamise pärast ei tehtud, kuid paariaks muutus ta küll kohe. Ja pigem mitte hirmust KGB uurimise eest, vaid inimlikust madalusest ja labasusest.

Liikusid ka jutud kummipaadipõgenikest, kel õnnestus Rootsi jõuda. Aga jällegi käis sellega kaasas halvustamine stiilis, et mida ta seal välismaal peale hakkab, nagunii orjaks, litsiks või pätiks. Ma ei kuulnud ühtegi tunnustavat kommentaari, et vaat kus tublid ja vaprad inimesed, julgesid võtta elus ohjad enda kätte või jääda oma põhimõtetele truuks. Kadedus ja mahategemine võisid küll olla ellujäämisstrateegiaks rasketes oludes, kuid selline suhtumine on laialt levinud praegugi ja mitte ainult äraminejate suhtes.

Kokkuvõttes, see raamat on järjekordne lobe lugemine lähiminevikust. Ajakirjanik kirjutab nagu ajakirjanik ikka, teeb veidi uurimistööd, esitab seejärel fakte ja interpreteerib neid ettevaatlikult, teeb mõningaid üldistusi. See ei ole kuiv ja igav teaduslik ajaloouurimus, vaid pealiskaudne, lihtne, kuid haarav lugemine. Mina oleksin oodanud veidi laiemat ja põhjalikumat sotsio-kultuurilise tausta analüüsi, aga saan aru, et autor ja formaat ei ole selleks päris õiged.

Nõuka-aja huvilistele täitsa soovitan.

Hinne: 7/10

Oleg Šiškin Šambhala saladus

Oleg Šiškin

Šambhala saladus

NKVD: maagia ja spionaaž

Olion, 2005

Kunagi meeldis mulle puslesid kokku panna. 1000-tükilised Ravensburgeri pusled, valmis pildiga karbikaanel, olid täitsa toredad. Seda raamatut lugedes tundus mulle, nagu oleks autor kümne 1000-tükilise puslekarbi sisu kokku kallanud, karbikaaned ära peitnud, ning ootab nüüd, et ta lugeja paneks tekkinud kuhjast pildi kokku. Autor, kui ta just skisofreenik ei ole (ja see mulje mul aeg-ajalt tekkis) tuhnis arhiivides, leidis palju põnevat ja seniavaldamata materjali ning otsustas selle kõik ühte raamatusse paisata.

Roerichist teadsin niipalju, et ta oli kunstnik, budismi- ja müstitsismihuviline. Olen kuskil kunstiraamatutes näinud tema sini-rohelistes toonides mägede maale.

Tutvustav tekst tagakaanel lubas, et kirjeldatakse tema ekspeditsiooni Tiibetisse ja nõukogude luureorganisatsioonide skeeme. No kes siis veel seda raamatut loeks, kui mitte mina, siin peaks olema koos ajalugu, erinevate maade luureintriigid, Tiibeti ja Mongoolia reisikiri - igatahes väga paljulubav kooslus, eks ole. Tegelikult ei saanud ma lugedes ühtegi neist aspektidest nautida. Jah, paar huvitavad leidu minu jaoks oli, näiteks ei teadnud ma, et 1920-tel aastatel tegutses isegi Tiibetis kommunistliku liikumise grupeering või et siis lootsid kommunistid ülemaailmse kommunistliku revolutsiooni suurprojekti raames luua suure Aasia maid hõlmava (kommunistliku) ühendriigi.

Raamat on raskesti jälgitav segapuder, mis kubiseb kümnetest ja kümnetest suuremate ja väiksemate asjapulkade nimedest (koos lühikokkuvõttega nende elu- ja töökäigust), kuupäevadest ja lõpuni lahtiselgitamata seikade kirjeldustest. Seda rosoljet on äärmiselt raske lugeda, end järje peal hoida ja kõiki neid nimesid ja faktikübemeid meeles pidada. Ilmselt on mul siis mingi tõsisem tähelepanuhäire ja muud intellektipuuded, aga no ei paku selline tekst ka kõige suuremale ajaloolise dokumentalistika fännile lugemisnaudingut. Võib-olla eeldas autor, et pikemaid selgitusi ja seoseid-taustu pole vaja lahti kirjutada, ülehinnates sellega kõvasti oma lugejat.

1920-ndad aastad olid Nõukogude Venemaal üldse väga hullumeelne ajajärk, tundus, et siis on kõik võimalik. Müstitsismi (taldrikukeerutamise ja vaimudega suhtlemise) ja teaduse ühildamine (telepaatia, hüpnoos) – aga see polnud muidugi ainult tolleaegse Venemaa teema - budismi ja kommunismi ühildamine, müütiliselt muinasjutumaalt Šambhalalt iidse vaimsuse ja teadmiste tõsimeelne ja teaduslik otsimine jne. Kui lisada siia veel vabamüürlased, roosristlased-martinistid, lapi nõiad, budistlikud laamad, Venemaa metsade usulahkude erakmungad, igat masti topeltagendid, siis saab seltskond kokku vägagi skisofreeniline. Ainult koerakoonlased ja kratid on veel puudu.

Roerichil polnud ka kupli all kõik korras, hakkas ta ju end mingil ajal taassündinud laamaks ja mahatmaks ja elavaks jumalaks pidama. See ei takistanud kommunistidel ja teistel „sponsoritel“ tema ekspitse rahastamast. Tal oli ka oma jüngerkond, kelle hulka kuulus ka asepresident H. A.Wallace.

Tõlge on hea, vanameister Beekman on hoidnud tavapäraselt kõrget taset.

Toimetaja seevastu on olnud hooletu – mitmed hiina(mandariini)keelsed nimed on moondunud venekeelse algteksti tõttu, samuti ei olda järjekindlad Wade-Giles’i ja pinyini transkriptsiooniga.

Roerichilt on eesti keelde tõlgitud ka selline raamat.

Suuline hinnang: kui su vaimne tervis sulle kallis on, hoidu lugemast seda raamatut pimeduse tundidel, kui kurjuse jõud on valla pääsenud

Hinne: 3/10

Aili Paju Minu ülikool

Aili Paju
Minu Ülikool
Eesti ajalehed, 2010

Aili Paju avaldab Tartu Ülikoolis õpitud/töötatud 40 aasta jooksul peetud päeviku, kus kirjeldab oma stressi- ja intriigirohket tööd ning karjääri ülikoolis, natuke ka eraelu. Tundub, et ta on hiljem siiski ilustanud ja täiendanud oma päevikut, nt armastuse teema tundub olevat kuidagi kunstlikult vahele põimitud. Ilutsevad ja idealiseeritud, aga samas väga napid armastuse teemalised lõigukesed ei ütle meile autori kohta eriti midagi ega mõjuta tema teisi eluaspekte. Võib-olla soovis autor lihtsalt näidata, et lisaks hämmastava töövõimega laborihiirest kuivik-teadlasele, on ta siiski ka sotsiaalsetele normidele vastav „täiesti terve“ naine, kes lisaks kirele laboris hormoonide määramise vastu on suuteline tundma kirge ka elusa inimese vastu. Armastuse teema mõned aspektid on veidi ebaloogilised, aga kuna autor ise neil väga pikalt ei peatu, siis ei hakka ka mina siin seda üle tähtsustama.

Teine aspekt, miks mulle tundub, et autor on oma päevikut enne avaldamist täiendanud, on julged riigivastased väljaütlemised ajal, kui ta oli KGB jälgimise all. Isegi oma päevikus riigi- ja parteivastaseid mõtteid kirjutada tundus mulle veidi ebaadekvaatne. Teisalt aga, selle päeviku põhjal jäi mulle autorist mulje kui väga sirgjoonelisest ja jäigast inimesest, kes on teisi häirivalt aus ja otsekohene, võimalik, et ta tõesti oli ka oma päevikus julgelt aus.

Ja kolmandaks, päevik on muidugi subjektiivne žanr, raske on hinnata, kui objektiivselt autor selles mainitud inimesi ja olusid kirjeldab. Umbes poole raamatu peal hakkas mind ära tüütama autori hoiak, et ta on ainus lilleke selles pa**meres. Samas, nõustun, et negatiivsetest inimestest on ikka rohkem ja emotsionaalsemalt kirjutada kui toredatest ja tublidest kolleegidest, keda ja kelle tublidust ta ühe lausega möödaminnes mainib. Väga eestlaslik, eks ole. 

Kuskil internetis arutleti, et see raamat on justkui kättemaks, ja et ei tohiks praeguseks juba surnud inimesi ikka niimoodi negatiivselt kirjeldada ja üldse, kuidas siis meie üllas alma mater sai olla selline intrigantide, pugejate ja karjeristide ussipesa.

Selle arvamusega ma nõus ei ole. Pigem on autor oma julges otsekohesuses hästi teinud ja eeldatavasti ausalt tollaseid olusid kirjeldanud. Olles ise ka 1990ndatel ülikoolis õppinud ja töötanud, küll mitte sellises intriige täis struktuuriüksuses, aga sealgi jõudsid toona veel noore ja naiivse minuni erinevad jutud suurte ülemuste korruptiivsusest, ülikoolist raha väljakantimisest ja enda võõraste sulgedega ehtimisest, teiste ärakasutamisest ja oma nimede lisamisest teadusartiklite autorite loetellu jms. Ja nii ülikoolis kui ka hiljem erinevates ettevõtetes töötades olen näinud sama korduvat skeemi, kus tublide ja töökate naiste kohusetundlikult tehtud tööd esitatakse nende keskpäraste ja küündimatute, kuid see-eest enesekindlate ja auahnete meesülemuste omana. AP võtab seda kui vääramatut loodusjõudu ja paratamatust, võideldes küll vaikselt selle vastu, kuid nõustudes naise igas mõttes madalama positsiooniga teadusmaailmas.

Kohati kisub asi juba liiga tüütult paranoiliseks, no kuidas siis kõik ülemused, erinevates struktuuriüksustes, kus iganes üllas üliinimesest autor ka ei töötaks, kohe tema vastu intriige sepitsema hakkavad? Ja suisa elavhõbedaga mürgitada proovivad?

Ja see, kuidas kõik, kes vähegi viitsisid, tema teadustöö tulemusi kohe enda nime all kasutada tahtsid? Masohhistlik märterluse vari tundub siin ähmastavat objektiivsust. Võimalik, et aja jooksul on autoril välja kujunenud teatud märtri või vabadusvõitleja hoiak ja mida aeg edasi, seda raskem on rollist välja tulla ja ümbritsevaid olusid teistsuguste kui ohtlikena tõlgendada. Otsekohesed ja jäigad inimesed ei püüa teistele meeldida ja teistega iga hinna eest hästi läbi saada, sellest tulenevad ka need konfliktid.

Aga jällegi, kui see kõik oli nii nagu ta kirjeldab, siis minu jaoks on hämmastav autori soov töötada niivõrd suure stressi, kiusamise ja ebaõigluse tingimustes, ilma piisava tunnustuseta. Minu meelest on see eneseuhkuse küsimus - mitte alluda sellisele kohtlemisele, lahkuda ja panustada pigem ettevõttesse, mis töötajaid vääriliselt hindab. Ma ei oleks tema asemel leppinud selliste tingimustega ja talunud 30 aastat sellist demoraliseerivat suhtumist. Aga võib-olla ongi see pigem tugevus, vaatamata kõigele, oma tervise ja pärsitud loomingulisuse hinnaga, eestlasliku jonnaka tuimusega künda oma vagu nagu härg, keda peremees kogu aeg peksab, tööle sunnib ja kunagi ei kiida.

Autori künnihärjalik töövõime tekitab minus aukartust. Lisaks auditoorsele tööle juhendas ta tudengeid, viis läbi seminare ja praktikume, esines loengutega erialaseltsides ja mujal, kirjutas populaarteaduslikku ja ilukirjandust, osales konverentsidel, koostas kandidaadi- ja doktoritöö, tegi laboris 14-tunniseid päevi – müts maha sellise töökuse ja järjepidevuse eest! Tõesti imetlusväärne!

Raamatut võiksid lugeda kõik need, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, eriti need, kes tudeerisid meditsiini. Silme ette tulevad kohe Toomemägi, Keemiamaja ja ka need õppejõud ja teised ülikooli tegelased, keda siin nimepidi mainitakse. Väike nostalgialaks lisaks tudengipõlve meenutustele tuleb ka nõukogude aja absurdsuste ja elu-olu kirjeldustest, isegi 1990ndatel, vabas Eestis, toimisid seal vanad sisseharjunud nõukogulikud mõttemallid, küll mitte niivõrd poliitiliselt, vaid majanduslikult. Sel kümnendil oli veel päris paljudel raske end uutele oludele ja mõtteviisile sobivaks kohandada, mida lähemal formaalsele ja parteilisele võimule seisti, seda raskem see oli. Aga mäletan end siis noore idealistina imestavat, kuidas saavad juhuslikud inimesed hõivata positsioone, mille jaoks nad olid selgelt ebapädevad. Selles aspektis pole praegu ka suurt midagi muutunud, eriti avalikus sektoris. Loomulikult on kurb lugeda sellest, kuidas ülikooli juhtisid inimesed, kelle jaoks ei olnud peamine mitte eeldatav ülikooli eesmärk - õppe- ja teadustöö – vaid parteiline ellujäämine ja isikliku kasu tagaajamine. Kuidas ülikool, kes peaks enda alla koondama parimaid ajusid ning olema teadustöö lipulaev, mandus keskpärasusi kultiveerivaks lapitud päästepaadiks. Aga seda olen ma näinud ka teiste lipulaevade puhul. Kui merendusterminitega jätkata, siis võib ülikooli puhul mandumist õigustada tormise poliitmere, stalinistliku mineviku hirmutaaga ja nõukogude absurdiga, aga tänapäevaste lipulaevade mandumise põhjus on ainult keskpärasuse ja küündimatuse taastootmine.

Mõistan täiesti autori kurbust, piinlikkust ja kahjutunnet, mida ta tundis ülikooli küündimatu juhtimise suhtes. Olen samuti seda tundnud nii ülikooli (laiemalt kogu Eesti kõrgharidussüsteemi) kui ka teiste ettevõtete puhul.

Ma ei ole ühtegi tema taimeteaduslikku ega ilukirjanduslikku kirjutist lugenud.

Uurisin veidi netist ka AP kohta ja leidsin sellise saate.

„Kinnismõte“ tundus alguses olevat liiga kitsa ja mõjutatud tähendusega sõna, et sobida raadiosaate pealkirjaks, sellel sõnal on pigem negatiivne tähendus, nt psüühiliste probleemidega inimestel on kinnismõtted. Aga kuulates seda loengut, veendusin, et pealkiri on vägagi sobiv sellele saateformaadile, juhul, kui sinna kutsutakse kõnelema AP suguseid inimesi. Eks igaühel meist on oma lemmik- või läbiv teema (või siis eelarvamused, vandenõuteooriad ja tõepoolest, kinnisideed), kuhu igasugune vestlus varem või hiljem suundub. Vanuse lisandudes see kinnisidee süveneb ja me hakkame tundma vajadust igal võimalusel teisi valgustada ja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Muide, sõna „tegelikult“ suhtes tekitab see kuulamine allergiat, 20 minuti paiku tahtsin end juba üle kere kratsima hakata ja võitlesin sooviga internetilehitseja kinni panna. Kahjuks lisavad kuulamispiina ka konarlikud laused ja segaseks jäävad, lõpuni arendamata mõtted. Imelik, eluaegse ja populaarse loengupidaja puhul eeldaks ikka veatut elokventsi.

Niisiis, AP’l on tõepoolest oma kinnisidee(d) olemas, näiteks väidab ta, et vanad (eestiaegsed) eestlased sõid väga tervislikult ja olid vaatamata raskele põllutööle terved, ei mingeid seljavalusid jne. No ma ei tea, soolasilk, jahukört ja kartul ei tundu just tervisliku dieedina, pealegi, kasvõi tolleaegset hariduse ja hügieeni taset ning keskmist eluiga vaadates ei saa ma sellise idealistliku väitega nõustuda. Aga niipea, kui hakati enda peenral kasvatatu asemel sööma kolhoosijuurikaid, tulid ka maainimestele haigused. 

AP on ka (või vähemalt aastal 2001 oli) suur GMO vastane.

Muidugi, AP ise leidis rasketel hetkedel abi loodusest, ta puhkas värskes õhus tervisesporti tehes, tõsi küll, tema päevikust ei selgu, mida ta looduses olles sõi, aga igatahes tahtis ta oma tervistavast kogemust teistele laiendada. See pole mingi etteheide, vaieldamatult on looduslähedus, sh ka toidu puhul, erinevate haiguste ravimisel oluline. Lihtsalt tundub mulle AP käsitlus veidi idealiseeritud.

Kokkuvõttes, soovitan seda raamatut ülikoolis käinutele, eriti meedikutele.

Hinne: 7/10

Sofi Oksanen Kui tuvid kadusid

Sofi Oksanen
Kui tuvid kadusid
Varrak, 2012

Peab ütlema, et see raamat raputas mind vähem kui Puhastus. Võib-olla olid Puhastuse tegelased kuidagi tugevamate värvidega kujutatud, dramaatilisemad oma valikutes, meeleheitlikumad. Tuvide tegelased olid pea kõik ellujääjad ja see tegi nende loo kuidagi igavamaks. Ajastu, millest jutt, oli muidugi huvitav ja traagiline, sarnaseid ja veel hullemaidki lugusid juhtus tollal elanutega kindlasti. Aga ka praegu elavatest inimestest, keda ma tunnen, võiksin nimetada neid, kes sarnastes oludes oleksid samasugused ellujääjad nagu Tuvide peategelane. Nagu ka neid, kes sõnakuulelike lammastena Siberi rongile lähevad, nagu sakslased tollal imestasid.

Millegipärast tundus mulle see luureteema veidi liialdatuna, aga samas tundub loogiline, et erinevatel võimudel olid oma luure- ja sabotaažirühmad, ja samuti tundub loogiline, et neis tegutsesid samad inimesed iga võimu ajal, kui palju neid siis ikka jõuti piisavalt asjalikuks agendiks välja koolitada.

Mõtlesin lugedes sellele, kuidas erinevad tegelased valisid endale erineva elusisu ja ellujäämisvõitlusele eesmärgi, kellele oli see võim ja karjäär, kellele kodumaa vabadus, kellele inimlik lähedus ja armastus, aga ometi ei saavutanud keegi seda ja oli loo lõpus kui mitte päris hukkunud, allakäinud, siis rahulolematu vähemalt.

Olen ühe arvustajaga samal meelel: Evelini ja Reinu lugu oli tarbetu. Ilmselt pidi autor Evelini tegelaskujule kuidagi liha luudele kasvatama, tegema temast samuti olude ja valede valikute argliku ohvri, aga see, et Evelin viis loo lõpus kõik otsad kokku, osutus just Rolandi tütreks ja mis veel pikantsem, lausa Juuditi tütreks, tundus veidi seebiooperlikult kunstliku ja uskumatu kokkusattumisena.

Minu jaoks oli veidi tüütu ja loo pealiinist kõrvale viiv see tudengiaastate lihaturu (ülikoolist tulevase mehe leidmise) teema, aga selline mõtteviis, mis seal salata, oli ka minu põlvkonna naistudengite seas üsna levinud, mis siis veel konformistlikest 1960-ndatest rääkida.

Samuti pean nõustuma, et homoseksuaalsuse teema vihjeline sissetoomine oli tarbetu. Alles epiloogis saame põgusalt teada, kuidas see peategelase mõningaid tegusid mõjutas, aga me ei leia, milline oli peategelase enda suhtumine sellesse, kas ja kuidas seda sisimas läbi elas, analüüsis ja põhjendas.

Oksasel kordub Tuvides jälle see ajastute ja kohtade vahel edasi-tagasi liikumine, mis mulle väga ei meeldi. See hakib teksti ja loo kulgemise ära, aga hoiab samas ka huvi üleval. Kui kõik romaanimõõtu lood oleks sellise ülesehitusega, oleks see minu meelest küll väga tüütu.

Ühe detaili kallal tahan norida ka. Tõlkijaga oleme samast põlvkonnast ja meie tudengiaastatel nimetati ühikat ühikaks, aga need, kes olid tudengid 1960ntatel, nimetasid seda intriks. Ja kindlasti ei nimetanud 1965. aastal tollast intrit ühikaks põlvkonna võrra vanem KGB töötaja, kes ise polnud kunagi kõrgkoolis õppinud.

Kokkuvõttes on ju raamat hea, lugu huvitav, usutav, dramaatiline. Kiidan samuti autori oskust ajastu olusid ja detaile ilmekalt silme ette manada, samuti tegelaste valikuid, hirme ja üldse kogu mõttemaailma muutuvate aegade kontekstis arendada.

Sõnaline hinnang: kui Puhastus väga meeldis, siis see valmistab väikese pettumuse, aga lugeda tasub ikkagi

Hinne: 8/10

Täiendavat lugemist:

raamatu kodukas

arvustus 1 (kiiksuga ja keeleliselt elav)

arvustus 2

arvustus 3

Francis Spufford Punane küllus

Francis Spufford

Punane küllus

Tänapäev, 2011

Selle raamatu žanrit on keeruline määratleda. Ajalooline dokumentalistika see justkui pole, puhas fiction ka nagu mitte, ammugi mitte isikuromaan või kujunemislugu. Ajastukirjeldustel on suurem roll kui tegelastel, kes tunduvat täitvat justkui statistirolli, ülesandega näidata tolleaegset mõtteviisi, olla erinevate ideede kandjad. Tegelased kui inimesed ja isiksused jäävad üsnagi pealispindseks, nende areng läbi erinevate ideede ja olude muutumise on ebaühtlane.

Kirjeldatav periood on Stalini-järgne režiimiõgvenduste ja ajutise „vabaduse“ aeg – 1950. aastate teine pool ja 1960-te algus. Tegevuspaik on Nõukogude Liit, tegelased noored teadlased ja humanitaarintelligents, kes, olles omaaegse muutunud kõrgharidussüsteemi produktid, rohkem või vähem ajupestud, vaidlevad erinevate ideede üle. Tollal ei kasutatud sõna „jätkusuutlik“, kuid see on peamine vaidluste uba – kas nõukogude teadus (nt Lõssenko), küberneetikavaimustus ning sotsialistlik „(plaani)majandusteadus“ suudavad tagada riigi jätkusuutlikkuse ja 1980. aastaks kommunismi jõudmise. Majandusajaloolasele (kui selliseid tegelasi leidub), pakub see raamat huvi, aga on loetav ka teistele vastavast ajastust huvitatutele. Pikalt pühendatakse ruumi üritusele tõestada sotsialistliku plaanimajanduse ainuõigsust ja toimivust, kus tollased „majandusteadlased“ üritasid ühildada teooriat ja praktikat, pigem kohandada teooriat praktikale vastavaks. Näidatakse, kuidas toimus tootmise planeerimine (mäletate, Tallinnaski oli Plaanikomitee maja?), kuidas näiliselt piiramatu tootmisressursiga NL’s tekkis mingi tootmisahela lüli tõrke tõttu defitsiit ja laialdasem kahju ka teistes sektorites.

Õrnalt puudutatakse Hruštšovi võimuperioodi poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid, antisemitismi teadus- ja kultuuriladvikus, teaduse mugandumist poliitkale vastavaks, natuke on tunda isegi külma sõja hingust.

Raamatu keel on hea, tõlge on ladus ja mõnusalt loetav. Üks apsakas siiski torkas silma. Nimelt, autori väitel sõi üks laps 1960te aastatel Siberi provintsilinnas jogurtit. Ma ei tea, millal jogurt kui toode mujal maailmas leiutati ja laialdaselt poodi müügile tuli, igatahes polnud toonases NL’is mingit jogurtit saada. Tõenäoliselt oli tegemist hapupiima või keefiriga, mille jaoks inglise keeles vastet pole, ning mis oli ilmselt see toiduaine, mida tegelane manustas. Kui tõlkija on näiteks liiga noor, et nõukogude aega mäletada, siis selleks palkavadki kirjastused toimetaja, kes sellised ebaloogilisused üles leiab ja ära parandab.

Suuline hinnang: majadus(ajaloo)huvilistele pakub see raamat rohkem kui lihtsalt ajaloohuvilistele

Hinne: 7/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Sławomir Rawicz Pikk ränd

Sławomir Rawicz

Pikk ränd
Tõestisündinud lugu teekonnast vabadusse
Kurimuri, 2010

Mõni aeg tagasi kirjutas ajalooajakiri, et keegi sakslane olla väitnud, et tuli pärast II MS jalgsi Siberist Euroopasse tagasi. Vist oli mingi teema seal ka mehe jutu usutavuses vms. Ei tea, kes kellelt inspiratsiooni sai, igatahes see raamat on väidetavalt tõestisündinud lugu ühe poolakast ratsaväeohvitseri põgenemisest Siberi vangilaagrist ja jõudmisest tagasi Euroopasse.

Kirjutaja stiil on lihtne, selge, tempokas, raamat loeb nagu põnevik või seikluslugu. Eks aastatetagused meenutused kaotavadki võib-olla detaile ja nüansse, meelde jäävad vaid faktid ja olulisemad värvid. Erilisi kirjanduslikke aspiratsioone autoril ilmselt pole, erilisi üldistusi ta ei tee, teksti esteetiline külg on samuti napp.

Grupp vange põgeneb hämmastava kergusega laagrist ja kõnnib 6000 km läbi Siberi, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, üle Himaalaja Indiasse. Rännakuks kulub 9 kuud. Nad ei sure janusse Gobi kõrbes (käies päikeselõõsas iga päev 30 km ja olles 6 päeva joomata); nad ei sure kurnatusse ega kõrgushaigusesse mägedes, olles selleks ajaks juba 8 kuud poolnäljas; mäed ületavad nad ilma igasuguse varustuseta (1 kirves ja nahkribadest nöör kuue peale); seal häirivad nad ka 2,5-meetrisi lumeinimesi, jajah, eksole jne jms. Maailm oli aastal 1941 muidugi teine, võib-olla oligi kogu Tiibet ja Himaalaja täis päästvaid lambakarjuste koopaid lõkkematerjali ja toiduvarudega.

Noh, inimvõimetel pole teadupärast piire, tugev motivatsioon võib inimese paljukski suuteliseks teha, aga veidike ebausutav (või siis liialdustega kirja pandud) see lugu näib. Võib-olla nad ikka ei olnud kõrbes nii kaua joomata ja lumeinimesed kangastusid nende hapnikupuuduses ajudele meelepettena.

Vahepeal kiskus asi hirmus moosiseks, kui nad Baikali taga metsas kohtasid üksikut põgenenud tüdrukut ja tema juhtus olema just poolakas. Nad võtsid tüdruku kampa ja suhtusid temasse igati džentelmenlikult.

Kui nad lõpuks jõudsid Indiasse, tabas neid post-traumaatiline stressihäire, nad pidid end haiglas turgutama suisa kuid.

Kokkuvõttes siis lihtne mõnus meelelahutus, sellisena täitsa soovitan.

 
Hinne: 8/10

Jelena Rževskaja Sõjaväetõlgi märkmed

Jelena Rževskaja

Sõjaväetõlgi märkmed

Tänapäev, 2010

Ostsin selle raamatu ennekõike filoloogilisest huvist, aga lingvistilise analüüsi, keeleõpetusmetoodika kultuurikontekstide võrdluse asemel lugesin peamiselt Hitleri punkri asukate viimastest päevadest ja ilmselgelt liiga palju ka Hitleri hammastest.

No ma ise ka naiivitar, oleksin pidanud mõtlema nõukogude haridussüsteemi ja keeleõppe metoodika ning kvaliteedi peale sõjaeelsetel Stalini hirmuvalitsuse aastatel. Nagu ka raamatust välja tuli, juhuslikud inimesed läbisid juhuslikud keelekursused ja läksid rindele tõlkima luurajate poolt kinni püütud sakslaste ülekuulamisi. Mis kultuurilis-lingivistilist analüüsi siit saab tulla, noore, kogemusteta, poolharitud, ehmunud inimese poolt, kes on sattunud ebaloomulikku ja ohtlikku keskkonda – sõtta ja rindele.

Autor pidas kogu oma sõjatee vältel päevikut, mille alusel ta hiljem kirjutas mitmeid raamatuid sõjast ja ajaloost.

Noore tõlgina juhtus ta olema just selles väeüksuses, mis vallutas Berliini ja avastas Hitleri punkri asukate laibad. Enda jaoks uue faktina sain teada, et Stalin keelas koheselt Hitleri laiba leidmise info levitamise, isegi marssal Žukov ei teadnud seda kuni 1965. aastani! Samal ajal muidugi Lääne liitlaste press pasundas kõrbenud laiba leidmisest, kuigi koheselt tekkisid ka teisikute, Hitleri Lõuna-Ameerikasse põgenemise jms vandenõuteooriad. Arusaadav, ajaloolised ja kurioossed sündmused on autorile olulisemad lahti kirjutada kui filoloogilised finessid, aga kui seda raamatut oleks reklaamitud kui Hitleri punkri viimaste päevade ja Hitleri hammaste saagat, poleks ma seda ostnud.

Tsensuur on Venemaal endiselt elujõus, olulistest teemadest (nt Punaarmee marodööritsemine vallutatud aladel ja Berliinis), mida autor oma silmaga nägi, libiseb ta väga kiiresti üle. Ta julgeb küll kritiseerida Stalinit ja tema sõja-eelset puhastust armeeladvikus, kuid mitte nõukogude sõdurite madalat haridus- ja kultuuritaset. Selles aspektis ühineb ta ametliku heroiseeriva propagandaga.

Tekst on kergesti loetav, tõlge suurepärane, ometi sundisin end raamatut lõpetama, sest konkreetselt see teema ei paku mulle kuigivõrd huvi.

Sõnaline hinnang: mittefiloloogist ajaloo- (II MS) huvilisele sobiv lugemine

Hinne: 6/10

K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10