Jelena Rževskaja
Sõjaväetõlgi märkmed
Tänapäev, 2010
|
No ma ise ka naiivitar,
oleksin pidanud mõtlema nõukogude haridussüsteemi ja keeleõppe metoodika ning
kvaliteedi peale sõjaeelsetel Stalini hirmuvalitsuse aastatel. Nagu ka raamatust
välja tuli, juhuslikud inimesed läbisid juhuslikud keelekursused ja läksid
rindele tõlkima luurajate poolt kinni püütud sakslaste ülekuulamisi. Mis kultuurilis-lingivistilist
analüüsi siit saab tulla, noore, kogemusteta, poolharitud, ehmunud inimese poolt,
kes on sattunud ebaloomulikku ja ohtlikku keskkonda – sõtta ja rindele.
Autor pidas kogu oma
sõjatee vältel päevikut, mille alusel ta hiljem kirjutas mitmeid raamatuid
sõjast ja ajaloost.
Noore tõlgina juhtus ta
olema just selles väeüksuses, mis vallutas Berliini ja avastas Hitleri punkri
asukate laibad. Enda jaoks uue faktina sain teada, et Stalin keelas koheselt
Hitleri laiba leidmise info levitamise, isegi marssal Žukov ei teadnud seda
kuni 1965. aastani! Samal ajal muidugi Lääne liitlaste press pasundas kõrbenud
laiba leidmisest, kuigi koheselt tekkisid ka teisikute, Hitleri Lõuna-Ameerikasse
põgenemise jms vandenõuteooriad. Arusaadav, ajaloolised ja kurioossed sündmused
on autorile olulisemad lahti kirjutada kui filoloogilised finessid, aga kui
seda raamatut oleks reklaamitud kui Hitleri punkri viimaste päevade ja Hitleri
hammaste saagat, poleks ma seda ostnud.
Tsensuur on Venemaal
endiselt elujõus, olulistest teemadest (nt Punaarmee marodööritsemine
vallutatud aladel ja Berliinis), mida autor oma silmaga nägi, libiseb ta väga
kiiresti üle. Ta julgeb küll kritiseerida Stalinit ja tema sõja-eelset
puhastust armeeladvikus, kuid mitte nõukogude sõdurite madalat haridus- ja
kultuuritaset. Selles aspektis ühineb ta ametliku heroiseeriva propagandaga.
Tekst on kergesti loetav,
tõlge suurepärane, ometi sundisin end raamatut lõpetama, sest konkreetselt see
teema ei paku mulle kuigivõrd huvi.
Sõnaline hinnang: mittefiloloogist
ajaloo- (II MS) huvilisele sobiv lugemine
Hinne: 6/10
No comments:
Post a Comment