Vuosaari, Aku Luohimies 2012 |
Helsingi äärelinnas, mis on
nagu meie Lasnamäe, ainult puhtam, moodsam ja heakorrastatum, elavad
kortermajades erinevad inimesed, kes on erineval moel õnnetud, otsivad
armastust, ei näe armastuse võimalust enda lähedal ja üritavad oskamatult
suheldes oma probleeme lahendada.
Sõbrad, kellega koos filmi
vaatasin, ütlesid pärast, et see on nagu Sügisball, ainult Sügisball olla
diibim. No ma ei olnud Sügisballi varem näinud, vaatasin selle nüüd ka otsa.
Jah, sarnane teema, õnnetud inimesed, kelle elud riivamisi kokku puutuvad,
elavad koledas magalas. See on mingi spetsiifiline tuim ugri äng ja eelkõige
oskamatus suhelda, mis inimeste elu õnnetuks teeb. Mõlemas filmis süvendas ka
muusika valik (aeglane kurblik undamine) ja üldine pildikeel - lumine ja külm
talv Vuosaaris ning rõske-udune räämas tühermaa Sügisballis - lootusetust,
tühjust, võõrandumist ja armastusetust.
Sügisball, Veiko Õunpuu 2007 |
Vuosaaris oli tegevusliine
rohkem, ka tundusid need tegelased kuidagi rohkem elusad ja elavamad.
Sügisballi neurootilised alkohoolikud (mehed) ja tuimad naised muutuvad vääääga
aeglase tempoga filmis tüütuks. Vuosraari on tempokam, pakub ka mõningast
(tragi)koomikat.
Sotsiaalporno aspekti
rõhutab lisaks tegelaste täiskasvanu-suhete düsfunktsionaalsusele ka vanemate
huvipuudus oma laste sisemaailma ja mõtete suhtes. Vanemad ei tea tihtipeale,
mis elu nende laps elab, nad ei oska huvi tunda, hoolida ega ammugi mitte
piisavalt tähtsustada oma üleliigseks ja tüütuks muutunud lapsi.
Lisaks muidugi ka tühja
tühise elu „madaluse“ väljatoomine seksistseenide ja ropendamise kaudu.
Soomlaste v-sõna lembus üllatas mind tõesti! Ja et seda kasutavad pidevalt, ka
lastega suheldes, mitte ainult narkarid ja heidikud, vaid ka nö „normaalsed“
inimesed, ka haritud ja intelligentsed! Loodetavasti on see kunstiline
liialdus.
Sügisballi riistavälgutamisele
ei leia ma ka muud põhjendust, kui soov rõhutada tundetust ja tühisust. Kui
tegemist polnud just proteesi või pikendusega, võib näitleja muidugi uhkusega
oma riista välgutada, häbeneda pole tal küll midagi. Ja küllap see siis ikka
kokku kunts oli.
Sügisballis meeldis mulle
ajastute segunemine. Saan aru, et Undi raamat (mida ma pole lugenud) kirjeldas
nõuka-aega, filmis toimub tegevus tänapäeval, samas mõned detailid
viitavad justkui nõukogude nähtustele – šveitser ja restoraniteenindus (või
siis pigem 1990te algusele), mööbel ja muu korterisisustus, ebamäärane
riietusstiil. Samal ajal on tegelastel mobiilid ja mõni uuema aja auto.
Koomilis-traagiline ja
ilmselt ka paljutähenduslik seik Vuosaarist oli see, et kõik tegelased,
sõltumata oma intelligentsi ja elustandardi tasemest, vaatasid õhtuti ühte ja
sama, päevast päeva korduvat nõme-reality’t.
Telekas on lisaks alkoholile üks levinuim ja kättesaadavaim tuimesti ning
unustuse ja põgenemistee pakkuja, ja tundub, et mitte ainult keskpärastele Tädi
Maalidele.
Sügisballi peetakse vist
parimaks Eesti filmiks.
Olen nõus, et Vuosaari ja
Sügisball on mõlemad tõesti üsna head filmid, vaataja ei pea kahetsust tundma raisatud
aja pärast.
Hinne:
Vuosaari 8/10
No comments:
Post a Comment