Vuosaari ja Sügisball

 

Vuosaari,
Aku Luohimies
2012

Tõsised (loe: depressiivsevõitu) Euroopa filmid tasuvad ikka vaatamist, kasvõi ainult poliitilise ja kultuurilise toetuse pärast, ja kui teema on ka huvitav (nt sotsiaalprobleemid), siis tasub igal juhul kinno minna ja uus naabrite film ära vaadata. Vuosaari oli selline pöffilik film, mida ma festivali ajal kindlasti oleksin vaadanud.

Helsingi äärelinnas, mis on nagu meie Lasnamäe, ainult puhtam, moodsam ja heakorrastatum, elavad kortermajades erinevad inimesed, kes on erineval moel õnnetud, otsivad armastust, ei näe armastuse võimalust enda lähedal ja üritavad oskamatult suheldes oma probleeme lahendada.

Sõbrad, kellega koos filmi vaatasin, ütlesid pärast, et see on nagu Sügisball, ainult Sügisball olla diibim. No ma ei olnud Sügisballi varem näinud, vaatasin selle nüüd ka otsa. Jah, sarnane teema, õnnetud inimesed, kelle elud riivamisi kokku puutuvad, elavad koledas magalas. See on mingi spetsiifiline tuim ugri äng ja eelkõige oskamatus suhelda, mis inimeste elu õnnetuks teeb. Mõlemas filmis süvendas ka muusika valik (aeglane kurblik undamine) ja üldine pildikeel - lumine ja külm talv Vuosaaris ning rõske-udune räämas tühermaa Sügisballis - lootusetust, tühjust, võõrandumist ja armastusetust.

Sügisball,
Veiko Õunpuu
2007

 

Vuosaaris oli tegevusliine rohkem, ka tundusid need tegelased kuidagi rohkem elusad ja elavamad. Sügisballi neurootilised alkohoolikud (mehed) ja tuimad naised muutuvad vääääga aeglase tempoga filmis tüütuks. Vuosraari on tempokam, pakub ka mõningast (tragi)koomikat.

Sotsiaalporno aspekti rõhutab lisaks tegelaste täiskasvanu-suhete düsfunktsionaalsusele ka vanemate huvipuudus oma laste sisemaailma ja mõtete suhtes. Vanemad ei tea tihtipeale, mis elu nende laps elab, nad ei oska huvi tunda, hoolida ega ammugi mitte piisavalt tähtsustada oma üleliigseks ja tüütuks muutunud lapsi.

 

Lisaks muidugi ka tühja tühise elu „madaluse“ väljatoomine seksistseenide ja ropendamise kaudu. Soomlaste v-sõna lembus üllatas mind tõesti! Ja et seda kasutavad pidevalt, ka lastega suheldes, mitte ainult narkarid ja heidikud, vaid ka nö „normaalsed“ inimesed, ka haritud ja intelligentsed! Loodetavasti on see kunstiline liialdus.

 

Sügisballi riistavälgutamisele ei leia ma ka muud põhjendust, kui soov rõhutada tundetust ja tühisust. Kui tegemist polnud just proteesi või pikendusega, võib näitleja muidugi uhkusega oma riista välgutada, häbeneda pole tal küll midagi. Ja küllap see siis ikka kokku kunts oli.

Sügisballis meeldis mulle ajastute segunemine. Saan aru, et Undi raamat (mida ma pole lugenud) kirjeldas nõuka-aega, filmis toimub tegevus tänapäeval, samas mõned detailid viitavad justkui nõukogude nähtustele – šveitser ja restoraniteenindus (või siis pigem 1990te algusele), mööbel ja muu korterisisustus, ebamäärane riietusstiil. Samal ajal on tegelastel mobiilid ja mõni uuema aja auto.

 

Koomilis-traagiline ja ilmselt ka paljutähenduslik seik Vuosaarist oli see, et kõik tegelased, sõltumata oma intelligentsi ja elustandardi tasemest, vaatasid õhtuti ühte ja sama, päevast päeva korduvat nõme-reality’t. Telekas on lisaks alkoholile üks levinuim ja kättesaadavaim tuimesti ning unustuse ja põgenemistee pakkuja, ja tundub, et mitte ainult keskpärastele Tädi Maalidele.

 

Sügisballi peetakse vist parimaks Eesti filmiks.

Olen nõus, et Vuosaari ja Sügisball on mõlemad tõesti üsna head filmid, vaataja ei pea kahetsust tundma raisatud aja pärast.

 

Hinne:

Vuosaari 8/10

Sügisball 7/10

Veel arvustusi: yksainus, vaskuss,  PM, Sirp 1, Sirp 2