Virkko Lepassalu Süümepiinadeta

Virkko Lepassalu  

Süümepiinadeta

Georg ja Lennart Meri sidemetest 

eriteenistustega ja selle tagajärgedest

2005

Ma hääletasin küll 1992. aastal Meri poolt, kuid sellegipoolest pole ma kunagi aru saanud tema isikukultuseni küündivast ülistamisest. Mida erilist on ühes isekas, hoolimatus, aega planeerida mitte suutvas ilutsevas ülbikus? Lokkispäise kommuga võrreldes oli ta võib-olla parem noore Eesti vabariigi esindaja välismaal, oma keele- ja muljeavaldamisoskusega, kuid tippjuhina siiski ebaprofessionaalne. Mäletan, et mõtlesin juba tollal teatud kahtlusega, kuidas tüüp sai nii vabalt mööda välismaad käia veel nõuka-ajal, kui ta ei kirjutanud oma reisidest KGBle aruandeid. Lepassalu väidab, et kirjutaski.

Raamat pakub huvitavaid mõtteid KGB karvasest käest, mis korraldas VEKSAlaste tegevust, omaaegne õigeusu kirikule maade jagamine oli samuti uus teema minu jaoks.

Ajakirjanikust autori tekst on ladusalt loetav, autori seisukohad kumavad küll sageli läbi, aga see pole VL’ile ainuomane nõrkus.

Lähiajaloost huvitatutel täitsa tasub lugeda.

Erinevad arvamused samal ja lähedasel teemal; 1, 2, 3, 4, 5

Hinne: 7/10

Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu

Balmagesi lapsed

Pegasus, 2012

Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.

Väike arvustus

Hinne: 7/10

Jelena Skulskaja Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Jelena Skulskaja

Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Varrak, 2013

Skulskaja arvamuslood eristuvad üldiselt oma tiheda ja aruka, iroonilise teksti poolest. See lugu, kas ta nimetab seda ise romaaniks?, kirjutatud 15 aastat tagasi, on jälle selline hõredapoolne tekst, mis jutustab lugu küll ladusalt ja kiirelt, aga minu maitse jaoks ikkagi veidi pealiskaudselt. Iroonia on täiesti olemas, sürrealistlik ja veidi pilkav tegelaste ja sündmuste käsitlus on omapärane, aga jätab lugejasse (minusse siis) ikkagi mingi rahulolematuse ja lõpuniminematuse tunde. Tegelased on kuidagi skemaatilised, ilmselt tuleb lugejal need välja arendamata valged laigud ise oma kujutlusvõimega täita. Juhul, kui lugu ja tegelased piisavalt korda lähevad.

Tõlge on hea, vene (kõne)keelepärased väljendid on äratuntavalt alles.

Selline ühe-kahe õhtupooliku lobe lugemine. 

Arvustus

Hinne: 5/10

Abdul Turay Väike valge riik

Abdul Turay

Väike valge riik

Hea lugu, 2012

Turay kirjutab samadest teemadest, mis Lotilagi, kuid teeb seda intelligentsel, argumenteerival moel. 

Eestlaste hirmust kõige võõra, teistsuguse ees, meeleheitlikust oma identiteeti klammerdamisest, poliitikast ja majandusest, natuke ka ajakirjandusest. Asjalikult kokkuvõtva ülevaate saab siit 1990-te majandus- ja poliitikaotsustest, aga ka masust ja isegi Ilvese/Krugmani säutsusõnelusest.

Nagu Lotilagi, imestab ka tema eestlaste passiivsuse ja kannatlikkuse üle, masuaegsete kärbete ja nendega leppimise üle. Eesti majandusime ja IT-tiigriks olemise müüdid on ka kainelt läbi analüüsitud, isegi Läti ja Eesti ärikultuuride võrdlus mõjub servapidi sarnase kogemuse puhul tuttavlikult.

Kui Lotila ainult puistab süüdistusi eestlaste aadressil, siis Turay on püüdnud aru saada, mis tegurid on praeguse Eesti ühiskonna just selliseks kujundanud. Ta mainib, et skandinaavlased (kuhu liigitub ka Lotila) märkavad võrreldes anglosaksidega rohkem just sotsiaalset ebaõiglust Eestis.

Rassismi teemadel kirjutab ta vähe, aga ilmus ju see raamat ka enne tema „debatti“ mustadele ust näitava Helmega.

Väga asjalik, intelligentne, mõnusalt loetav Eesti lähiajaloo poliitiliste ja majandusarengute ülevaade. Erinevalt Lotilast on siin emotsioonide ja pröökamise asemel rahulik analüüs, intervjuud ja meenutused. Soovitan!

Autori blogi ja intervjuu.

Arvustus

Hinne: 9/10

Sami Lotila Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Sami Lotila

Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Massimedia, 2013

Kuna ma peale Delfi sopaajakirjandust ei loe, siis teadsin autorist ainult põgusate siit-sealt loetud-kuuldud infokildude järgi. Et tegemist on Eestis elava, kuid Eestit ja eestlasi vihkava tegelasega, kes puistab alusetuid süüdistusi ja suisa laimu.

Nii mõneski „süüdistuses“ olen aga Lotilaga sama meelt. Ametiühingute nõrkus, poliitikute tegevusetus (haldusreform, väljaränne), tõelise demokraatia ja võrdõiguslikkuse puudumine, aga ka inimeste passiivsus, argus ja suutmatus teiste edu üle rõõmu tunda, näiteks.

Tekstid on katkendlikud, teemakäsitlused pole kuigi järjepidevad, vaid närviliste hüüdlausetena mõjuvad, oma ideedega hüppab autor siia-sinna (näiteks eesti meeste ujula- ja saunakombed on talle ilmselt nii kustumatu elamuse jätnud, et isegi kui ta alustab lugu Eesti poliitikast, jõuab ta varem või hiljem ikkagi meeste uikarite juurde välja).

Raamatu edenedes hakkab selline stiil väsitama, autor kordab ennast liiga palju, hüüdlausetena esitatud ideid oleks võinud analüüsivamalt lahti kirjutada.

Oma räuskava stiili poolest sarnaneb ta kohaliku oponendi Ojapetsiga, kes olevat tema Õ-lehe artiklitele vastulauseid kirjutanud.

Raamatu väljaandmisel on ilmselt kokku hoitud keeletoimetaja pealt, autori eesti keel on küll väga hea, kuid vigu on siiski liiga palju ja soome aktsent kumab liiga tihti läbi. Millegipärast eeldan, et ajakirjanikud võiksid väärtustada korrektset keelekasutust, aga mida mina, va romantik ja idealist, ka tänapäeva asjadest tean, eksole.

Eesti riigi ja Ansipi kriitika tegi Lotilast muidugi keskerakondliku pressi kaanepoisi.

Iseenesest on värskendav, et keegi „väljastpoolt“ vaevub kohalikele valupunktidele osutama, kahjuks sellele ei järgne midagi, tüüpiliselt meile, eks ole. Keegi peaks midagi tegema! …

Arvustus

Hinne: 7/10

Tiit Kändler Kõlakoda kõrva taga

Tiit Kändler

Kõlakoda kõrva taga

Kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat

Tammerraamat, 2010

Üldiselt mulle vanasti meeldis lugeda populaarteaduslikku kirjandust. Praegusel ajal ilmub seda Eesti autoritelt väga vähe, nõukogude ajal olid selle teemaga lood hoopis paremad: vene keelest tõlgiti eesti keelde hulgaliselt populaarteaduslikku kirjandust erinevatest valdkondadest ja teadusharudest, mida mina eel- ja pärispubekana ahnelt neelasin. Ookeanisügavuste uurimisest kosmose vallutamiseni, Arktika ja troopika vallutamisest rääkimata. Muusika ja teaduse vahekord tundub mulle ka huvitav, seega avasin raamatu üsna kõrgete ootustega. Aga pidin pettuma, sest lühikesi katkendlikke infokilde, mis ühte või teist teemat täppisteaduse kaugele lugejale sisuliselt ei ava (mis peaks ju ometi olema populaarteadusliku kirjanduse kui žanri eesmärke?), võib lugeda ka lehesabade nuppudest. Saan küll teada mõne infokillu lindude häälepaelte ehitusest ja sellest, kas primaatidel on oktaavide eristamise võime või mitte, kuid, see, nagu pealkirjas lubatud, „kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat“ raamatust ei avane. Lisaks on autori keelekasutus tüütult metafoorirohke, võib-olla isegi veidi vanamoeliselt raskepärane, et stiil juba iseenesest raskendab sisu jälgimist. Iseenesest on muidugi kiiduväärt, et ühes füüsikus on piisavalt lüürikut, nii ta oskab end emakeeles ladusalt ja kujundirikkalt väljendada, aga paraku tõmbab see lugeja tähelepanu niigi napilt sisult välisele vormile. Niigi jääb lugedes kogu aeg tunne, et midagi jääb lõpuni välja ütlemata, selgitamata, katkendlikuks, kauniskujundite tõttu isegi mõistukõneliseks.

Suuline hinnang: teistsuguste ootustega lugejale võib isegi meeldida

Hinne: 2/10

Lauri Vahtre Absurdi impeerium

Lauri Vahtre
Absurdi impeerium
Tammerraamat, 2007

Huvitaval kombel pole eestikeelseid arvustusi sellele meie lähiminevikku puudutavale raamatule üldse palju. Mõnest raamatuarvustusblogist leiab lühikesi või ümberjutustavaid kirjutisi, Sirbist ka selle lookese ja rohkem Google’i esimesel lehel midagi asjalikku ei kuvata.

Ilmselt on põhjus selles, et ei kirjanduslikku ega ka ajaloolist „väärtust“ sel teosel pole. Autor ise nimetab oma stiili esseistlikuks, mis annab justkui õigustuse ka endapoolse maailmavaate ja (väärtus)hinnangute läbikumamisele tekstis. 

Vaatamata ironiseerivale hoiakule on lugedes tunda, et autor ise pole kogu aeg olnud süütu ja puhas kõrvalseisja, eks osales temagi selles absrudimasinas, midagi on sellest külge jäänud ja ka siiamaani küljes.

Autori enda kivistunud konservatismist haaratud vananeva valge mehe kramplikud hinnangud (euroopalikud traditsioonilised kristlikud väärtused, Michel Foucault nimetamine „väärastunud mõtlejaks“, Sartre’i siunamine, kogu tänapäevase vasakpoolse mõttesuuna maapõhja manamine jms) välja jätta, on see raamat päris lõbus lugemine.

Raamat on lobe ja ladus, aga pealiskaudne, üldiselt mõjub kui põhikooli õpik. See oligi kirjutatud eelkõike välismaalastele nõukogude absurdinähtuste (plaanimajandus, defitsiit jne) selgitamiseks, aga ka tänapäeva Eesti noortele, kes nõukogude aega ei tea ega mäleta.

Kui stiili veidi neutraalsemaks kohendada, lisada korrektseid viiteid, katkendeid teistest allikatest ja ohtralt fotosid, saaks sellest toreda kooliõpiku.

Suuline hinnang: (lähi)ajaloo huvilistel täitsa tasub lugeda

Hinne: 6/10

Tiiu-Mai Loko Kommunistina kuningriigis

Tiiu-Mai Loko

Kommunistina kuningriigis

Studium, 2006

Nüüd juba pensioniealine inglise keele õpetaja paneb kirja oma mälestused noorpõlveajast ja õpetajatööst.

Kooliaegsest elust ei meenu autorile suurt midagi peale õpetajate ja kaasõpilaste riietuse. Tundub, et erilisi intellektuaalseid huvisid, rääkimata sügavast kirest inglise keele või keeleteaduse vastu autoril noorest peast polnud, peale hilpude huvitas teda veel ka nahkehistöö ja pärast kuldmedalistina keskkooli lõpetamist kaalus ta just seda õppima minna. Keskpärased, kuid see-eest töökad ja kohusetundlikud õpilased nõukogude koolis olid enamikus need, kes medaleid said, nii täitub ka TÜ inglise keele eriala I kursus 1957. aastal 100%-liselt kuldmedalistidega. Aga nõukogude kool, nagu praegunegi Eesti koolisüsteem, vajavadki mõlemad just suure töövõimega keskpärasusi, ja nii on ju kõik korras, autor tegi inglise filoloogia eriala puhul küll juhusliku, kuid õige valiku. Lisaks ei soodustanud ka Nõukogude Liit sügavat huvi võõrkeelte vastu, peale KGBlaste ja välismaal resideeruvate spioonide ju kellelgi erilist võimalust võõrkeeli praktiseerida polnud.

Põgusalt meenutatakse ka omaaegseid TÜ õppejõude, õppimismeetodeid ja ülikoolielu. Autori elu tähtsündmuseks oli aga 1978. aastal elu esimene reis Inglismaale, kus ta osales Nõukogude Liidu inglise keele õpetajate täiendõppeprogrammis. Loomulikult on mõistetav, et selline kogemus mõjub nõukogude õpetajale kogu tema maailmapilti raputavalt – võimalus näha Inglismaa elu, suhelda päris inglastega, ja mis peamine, praktiseerida elusat keelt.

Autor avastas Inglismaal olles, et ei saa suurt midagi aru, mida kohalikud räägivad. Jällegi, täiesti mõistetav, tol ajal ei olnud ju üldse võimalik võõrkeelseid materjale kuulata, vast ainult minimaalset muusikat. Filmid olid dubleeritud, audiobooke ja kõigeküllast internetti tollal polnud. Ainuke võimalus native speakereid kuulata oli püüda läbi tugevate segajate ragina välismaa raadiojaamu. Mäletan, et seda tegin minagi, 1980te lõpul.

Mind ajas naerma üks seik, mida autor kirjeldas: õpetajate gruppi hakati kohapeal majutama tubadesse ja selgus, et ta ei teadnud sõna „annex“ tähendust. (No tõepoolest, ladina keelt ülikoolis ju ometi õpetati!)

Mulle meenus kohe seik omaenese tudengipõlvest, kus välismaalased imestasid, et mina teadsin juhtumisi sõna, mida mu õppejõud ei teadnud – see sõna oli „abysse“… See oli juhus, et nii kujunes, hiljem pole seda sõna mul kunagi vaja olnud, aga praegu seda meenutades tundub see millegipärast naljakas.

Inglismaa reis oli ses mõttes tavapärane omaaegne nõukogude grupireis – seal oli omajagu pooldejaid ja KGB-nuhke, kes grupikaaslasi valvama pidid.

Autor kirjeldab veel õpetajate elu-olu 1990tel ja hilisemal ajal.

Tema mälestusteraamat ei ole võib-olla nii põhjalik ja detailirohke kui nt Aili Paju oma, aga tänapäeva filoloogidele tuleb kindlasti kasuks teadvustada, kuidas nõuka-ajal minimaalsete võimaluste ja vahenditega võõrkeeli õpiti.

Raamat on näide „väikesest ajaloost“, pigem koduloo või ühe kooli ajaloo osa.

Keeleliselt OK, samas „kirjandus“ see ei ole. Erilisi üldistusi-järeldusi ei keeleõppe ega koolielu kohta siit ei leia, autori päevikud ja märkmed on lihtsalt raamatu kujul välja antud.

Hinne: 5/10

Virkko Lepassalu Riigipiir

Virkko Lepassalu
Riigipiir
Pegasus, 2010

Mida me siis teame nõuka-aegsetest nö ärakargajatest?

Mind hämmastas see, et õnnestunud põgenemisi ja üldse ka põgenemiskatseid nii vähe oli. Inimesed kohanevad ikka ruttu muutuvate oludega, kes see ikka nii väga viitsib kogu aeg vabadusvõitleja olla, enamik tahab elada oma elu rahulikult ja võimalikult mugavalt, kasvatada lapsi, süüa kõht täis ja koguda mammonat, niipalju kui võimalik. Ideoloogilisi ja poliitilisi konflikte oma eluga riskimiseks olid vähestel, nagu praegugi nii ka toona oli Eestist lahkumise põhjuseks eelkõige ihalus materiaalses mõttes parema ja vabama elu järele.

Ja tõepoolest, nagu autor välja toob, kui vähe oli põgenike seas intelligentsi esindajaid. Nö loovintelligents oli nomenklatuuristunud ja ei tahtnud oma hüvedest, korteri- ja telefonijärjekorrast ning autoostuloast ebakindla tuleviku nimel loobuda. Nagu autor tabavalt kirjutas, eelistasid nad poliitilise vastupanu asemel peituda Harju tänava Kirjanike Maja elevandiluust torni ja kirjutada seal ajaloolisi romaane…

Hiljem meeldib kõigile end vabadusvõitlejaks, dissidendiks ja seestpoolt partei õõnestajaks nimetada, argliku muganduja muljet ei taha ju keegi endast järeltulevatele põlvedele jätta. Tegelikult oleks aga huvitav analüüsida, kuidas nõukogude võim juba ühe põlvkonna jooksul oma kodanikud nii tasalülitas, et mingit laialdast organiseeritud vastupanusüsteemi ametlikule võimule ei tekkinudki. Igaüks krabas aga mida sai ja hoidis oma särki ihule võimalikult ligidal.

Teine huvitav teema selles raamatus oli dissidentide ja põgenike hulludeks tembeldamine.

Nõukogude ajal diagnoositi vähe depressiooni ja muid psüühilisi häireid, sest neid diagnoose hoiti dissidentide jaoks. Eks ole, tervemõistuslik inimene ju ei taha nõukogudemaalt põgeneda.

Pikemat ja põhjalikumat käsitlust vääriks kindlasti nonde psühhiaatrite mõttemaailm, kes tollal täiesti terveid inimesi ravimitega mürgitasid. Aga nad leiaks kindlasti samu argumente eneseõigustuseks nagu näiteks vangilaagrite valvurid ja mahalaskmisbrigaadi liikmed, et mina olin ju pelgalt käsutäitja ja töö on töö jne.

Olin siis liiga noor, et ise mingit seisukohta ärakargajate suhtes omada, küll teadsin üht naist, kes oli leidnud endale kellegi rootslase, kellega abielluda (kas siis fiktiivselt või päriselt). Paberite ajamine võttis ilmatu aja, vähemalt aasta, aga lõpuks läks tal korda legaalselt emigreeruda. Mäletan teiste tema tuttavate ja naabrite kadedust ja ärapanemist, teda püüti siiajääjate lohutuseks võimalikult halvaks ja tühiseks mõelda. Poliitilist laadi etteheiteid talle kodumaa hülgamise pärast ei tehtud, kuid paariaks muutus ta küll kohe. Ja pigem mitte hirmust KGB uurimise eest, vaid inimlikust madalusest ja labasusest.

Liikusid ka jutud kummipaadipõgenikest, kel õnnestus Rootsi jõuda. Aga jällegi käis sellega kaasas halvustamine stiilis, et mida ta seal välismaal peale hakkab, nagunii orjaks, litsiks või pätiks. Ma ei kuulnud ühtegi tunnustavat kommentaari, et vaat kus tublid ja vaprad inimesed, julgesid võtta elus ohjad enda kätte või jääda oma põhimõtetele truuks. Kadedus ja mahategemine võisid küll olla ellujäämisstrateegiaks rasketes oludes, kuid selline suhtumine on laialt levinud praegugi ja mitte ainult äraminejate suhtes.

Kokkuvõttes, see raamat on järjekordne lobe lugemine lähiminevikust. Ajakirjanik kirjutab nagu ajakirjanik ikka, teeb veidi uurimistööd, esitab seejärel fakte ja interpreteerib neid ettevaatlikult, teeb mõningaid üldistusi. See ei ole kuiv ja igav teaduslik ajaloouurimus, vaid pealiskaudne, lihtne, kuid haarav lugemine. Mina oleksin oodanud veidi laiemat ja põhjalikumat sotsio-kultuurilise tausta analüüsi, aga saan aru, et autor ja formaat ei ole selleks päris õiged.

Nõuka-aja huvilistele täitsa soovitan.

Hinne: 7/10

Andrei Ivanov Minu Taani onuke. Tuhk

Andrei Ivanov Minu

Taani onuke. Tuhk

LR, 2010

Eestivene autori palju arvustatud ja kiidetud jutustused tegelevad peamiselt kahe teemaga: identiteedi konstrueerimine ja eksiil (nii väline kui sisemine). 

Depressiivsevõitu ja enesehaletsusse kalduvad meenutused nõukogude lapsepõlvest ja elust Pääskülas ning Kalamajas, 1990te ebakindlust tekitanud ühiskondlik-poliitilised muutused, mis nõudsid inimestelt ühtäkki uute väärtuste omaksvõtmist, uue identiteedi määratlemist. Poolenisti vabatahtlik mittekuulumine õieti kuskile – sobitumatus idealiseeritud Lääne-Euroopa kapitalistlikku ühiskonda ja iseseisvunud Eesti uutesse oludesse.

Tegelikult ma ei mõista, miks need jutustused sellist elevust Eesti kirjanduskriitikutes tekitasid. Minu tagasihoidlikul hinnangul on tegemist keskpäraste ja igavavõitu lugudega. 

Proletaarlumpeni peres möödunud lapsepõlv ei ole muidugi meelakkumine ja annab elluastumiseks kesise platvormi, aga sellest on juba palju ja korduvalt kirjutatud. Võib-olla erutas Eesti kirjanduskriitikuid see, muide nagu Hvostovi puhulgi, et keegi „teine“, siiani võõraks peetav, võttis midagi Eesti riigi kohta öelda. Ja see ei olnudki idealiseeriv ihalemine kuuluda... erinevalt tema onust, kes püüdles oma Taani unelma poole.

Rohkem ma midagi ei lisakski.

Siit saab lugeda arutelu mitmel lehel, vt teksti all paremale osutavaid linke, kokku 4 lehte.

Siin on põhjalik arvustus koos sisukirjeldusega. 

Ja veel üks arvustus.

Suuline hinnang: minu meelest ei midagi väljapaistvat, pigem keskpärane, tavaline

Hinne: 6/10

Aili Paju Minu ülikool

Aili Paju
Minu Ülikool
Eesti ajalehed, 2010

Aili Paju avaldab Tartu Ülikoolis õpitud/töötatud 40 aasta jooksul peetud päeviku, kus kirjeldab oma stressi- ja intriigirohket tööd ning karjääri ülikoolis, natuke ka eraelu. Tundub, et ta on hiljem siiski ilustanud ja täiendanud oma päevikut, nt armastuse teema tundub olevat kuidagi kunstlikult vahele põimitud. Ilutsevad ja idealiseeritud, aga samas väga napid armastuse teemalised lõigukesed ei ütle meile autori kohta eriti midagi ega mõjuta tema teisi eluaspekte. Võib-olla soovis autor lihtsalt näidata, et lisaks hämmastava töövõimega laborihiirest kuivik-teadlasele, on ta siiski ka sotsiaalsetele normidele vastav „täiesti terve“ naine, kes lisaks kirele laboris hormoonide määramise vastu on suuteline tundma kirge ka elusa inimese vastu. Armastuse teema mõned aspektid on veidi ebaloogilised, aga kuna autor ise neil väga pikalt ei peatu, siis ei hakka ka mina siin seda üle tähtsustama.

Teine aspekt, miks mulle tundub, et autor on oma päevikut enne avaldamist täiendanud, on julged riigivastased väljaütlemised ajal, kui ta oli KGB jälgimise all. Isegi oma päevikus riigi- ja parteivastaseid mõtteid kirjutada tundus mulle veidi ebaadekvaatne. Teisalt aga, selle päeviku põhjal jäi mulle autorist mulje kui väga sirgjoonelisest ja jäigast inimesest, kes on teisi häirivalt aus ja otsekohene, võimalik, et ta tõesti oli ka oma päevikus julgelt aus.

Ja kolmandaks, päevik on muidugi subjektiivne žanr, raske on hinnata, kui objektiivselt autor selles mainitud inimesi ja olusid kirjeldab. Umbes poole raamatu peal hakkas mind ära tüütama autori hoiak, et ta on ainus lilleke selles pa**meres. Samas, nõustun, et negatiivsetest inimestest on ikka rohkem ja emotsionaalsemalt kirjutada kui toredatest ja tublidest kolleegidest, keda ja kelle tublidust ta ühe lausega möödaminnes mainib. Väga eestlaslik, eks ole. 

Kuskil internetis arutleti, et see raamat on justkui kättemaks, ja et ei tohiks praeguseks juba surnud inimesi ikka niimoodi negatiivselt kirjeldada ja üldse, kuidas siis meie üllas alma mater sai olla selline intrigantide, pugejate ja karjeristide ussipesa.

Selle arvamusega ma nõus ei ole. Pigem on autor oma julges otsekohesuses hästi teinud ja eeldatavasti ausalt tollaseid olusid kirjeldanud. Olles ise ka 1990ndatel ülikoolis õppinud ja töötanud, küll mitte sellises intriige täis struktuuriüksuses, aga sealgi jõudsid toona veel noore ja naiivse minuni erinevad jutud suurte ülemuste korruptiivsusest, ülikoolist raha väljakantimisest ja enda võõraste sulgedega ehtimisest, teiste ärakasutamisest ja oma nimede lisamisest teadusartiklite autorite loetellu jms. Ja nii ülikoolis kui ka hiljem erinevates ettevõtetes töötades olen näinud sama korduvat skeemi, kus tublide ja töökate naiste kohusetundlikult tehtud tööd esitatakse nende keskpäraste ja küündimatute, kuid see-eest enesekindlate ja auahnete meesülemuste omana. AP võtab seda kui vääramatut loodusjõudu ja paratamatust, võideldes küll vaikselt selle vastu, kuid nõustudes naise igas mõttes madalama positsiooniga teadusmaailmas.

Kohati kisub asi juba liiga tüütult paranoiliseks, no kuidas siis kõik ülemused, erinevates struktuuriüksustes, kus iganes üllas üliinimesest autor ka ei töötaks, kohe tema vastu intriige sepitsema hakkavad? Ja suisa elavhõbedaga mürgitada proovivad?

Ja see, kuidas kõik, kes vähegi viitsisid, tema teadustöö tulemusi kohe enda nime all kasutada tahtsid? Masohhistlik märterluse vari tundub siin ähmastavat objektiivsust. Võimalik, et aja jooksul on autoril välja kujunenud teatud märtri või vabadusvõitleja hoiak ja mida aeg edasi, seda raskem on rollist välja tulla ja ümbritsevaid olusid teistsuguste kui ohtlikena tõlgendada. Otsekohesed ja jäigad inimesed ei püüa teistele meeldida ja teistega iga hinna eest hästi läbi saada, sellest tulenevad ka need konfliktid.

Aga jällegi, kui see kõik oli nii nagu ta kirjeldab, siis minu jaoks on hämmastav autori soov töötada niivõrd suure stressi, kiusamise ja ebaõigluse tingimustes, ilma piisava tunnustuseta. Minu meelest on see eneseuhkuse küsimus - mitte alluda sellisele kohtlemisele, lahkuda ja panustada pigem ettevõttesse, mis töötajaid vääriliselt hindab. Ma ei oleks tema asemel leppinud selliste tingimustega ja talunud 30 aastat sellist demoraliseerivat suhtumist. Aga võib-olla ongi see pigem tugevus, vaatamata kõigele, oma tervise ja pärsitud loomingulisuse hinnaga, eestlasliku jonnaka tuimusega künda oma vagu nagu härg, keda peremees kogu aeg peksab, tööle sunnib ja kunagi ei kiida.

Autori künnihärjalik töövõime tekitab minus aukartust. Lisaks auditoorsele tööle juhendas ta tudengeid, viis läbi seminare ja praktikume, esines loengutega erialaseltsides ja mujal, kirjutas populaarteaduslikku ja ilukirjandust, osales konverentsidel, koostas kandidaadi- ja doktoritöö, tegi laboris 14-tunniseid päevi – müts maha sellise töökuse ja järjepidevuse eest! Tõesti imetlusväärne!

Raamatut võiksid lugeda kõik need, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, eriti need, kes tudeerisid meditsiini. Silme ette tulevad kohe Toomemägi, Keemiamaja ja ka need õppejõud ja teised ülikooli tegelased, keda siin nimepidi mainitakse. Väike nostalgialaks lisaks tudengipõlve meenutustele tuleb ka nõukogude aja absurdsuste ja elu-olu kirjeldustest, isegi 1990ndatel, vabas Eestis, toimisid seal vanad sisseharjunud nõukogulikud mõttemallid, küll mitte niivõrd poliitiliselt, vaid majanduslikult. Sel kümnendil oli veel päris paljudel raske end uutele oludele ja mõtteviisile sobivaks kohandada, mida lähemal formaalsele ja parteilisele võimule seisti, seda raskem see oli. Aga mäletan end siis noore idealistina imestavat, kuidas saavad juhuslikud inimesed hõivata positsioone, mille jaoks nad olid selgelt ebapädevad. Selles aspektis pole praegu ka suurt midagi muutunud, eriti avalikus sektoris. Loomulikult on kurb lugeda sellest, kuidas ülikooli juhtisid inimesed, kelle jaoks ei olnud peamine mitte eeldatav ülikooli eesmärk - õppe- ja teadustöö – vaid parteiline ellujäämine ja isikliku kasu tagaajamine. Kuidas ülikool, kes peaks enda alla koondama parimaid ajusid ning olema teadustöö lipulaev, mandus keskpärasusi kultiveerivaks lapitud päästepaadiks. Aga seda olen ma näinud ka teiste lipulaevade puhul. Kui merendusterminitega jätkata, siis võib ülikooli puhul mandumist õigustada tormise poliitmere, stalinistliku mineviku hirmutaaga ja nõukogude absurdiga, aga tänapäevaste lipulaevade mandumise põhjus on ainult keskpärasuse ja küündimatuse taastootmine.

Mõistan täiesti autori kurbust, piinlikkust ja kahjutunnet, mida ta tundis ülikooli küündimatu juhtimise suhtes. Olen samuti seda tundnud nii ülikooli (laiemalt kogu Eesti kõrgharidussüsteemi) kui ka teiste ettevõtete puhul.

Ma ei ole ühtegi tema taimeteaduslikku ega ilukirjanduslikku kirjutist lugenud.

Uurisin veidi netist ka AP kohta ja leidsin sellise saate.

„Kinnismõte“ tundus alguses olevat liiga kitsa ja mõjutatud tähendusega sõna, et sobida raadiosaate pealkirjaks, sellel sõnal on pigem negatiivne tähendus, nt psüühiliste probleemidega inimestel on kinnismõtted. Aga kuulates seda loengut, veendusin, et pealkiri on vägagi sobiv sellele saateformaadile, juhul, kui sinna kutsutakse kõnelema AP suguseid inimesi. Eks igaühel meist on oma lemmik- või läbiv teema (või siis eelarvamused, vandenõuteooriad ja tõepoolest, kinnisideed), kuhu igasugune vestlus varem või hiljem suundub. Vanuse lisandudes see kinnisidee süveneb ja me hakkame tundma vajadust igal võimalusel teisi valgustada ja selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Muide, sõna „tegelikult“ suhtes tekitab see kuulamine allergiat, 20 minuti paiku tahtsin end juba üle kere kratsima hakata ja võitlesin sooviga internetilehitseja kinni panna. Kahjuks lisavad kuulamispiina ka konarlikud laused ja segaseks jäävad, lõpuni arendamata mõtted. Imelik, eluaegse ja populaarse loengupidaja puhul eeldaks ikka veatut elokventsi.

Niisiis, AP’l on tõepoolest oma kinnisidee(d) olemas, näiteks väidab ta, et vanad (eestiaegsed) eestlased sõid väga tervislikult ja olid vaatamata raskele põllutööle terved, ei mingeid seljavalusid jne. No ma ei tea, soolasilk, jahukört ja kartul ei tundu just tervisliku dieedina, pealegi, kasvõi tolleaegset hariduse ja hügieeni taset ning keskmist eluiga vaadates ei saa ma sellise idealistliku väitega nõustuda. Aga niipea, kui hakati enda peenral kasvatatu asemel sööma kolhoosijuurikaid, tulid ka maainimestele haigused. 

AP on ka (või vähemalt aastal 2001 oli) suur GMO vastane.

Muidugi, AP ise leidis rasketel hetkedel abi loodusest, ta puhkas värskes õhus tervisesporti tehes, tõsi küll, tema päevikust ei selgu, mida ta looduses olles sõi, aga igatahes tahtis ta oma tervistavast kogemust teistele laiendada. See pole mingi etteheide, vaieldamatult on looduslähedus, sh ka toidu puhul, erinevate haiguste ravimisel oluline. Lihtsalt tundub mulle AP käsitlus veidi idealiseeritud.

Kokkuvõttes, soovitan seda raamatut ülikoolis käinutele, eriti meedikutele.

Hinne: 7/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Seenelkäik





Toomas Hussar, 2012

Teine viimase aja kultusfilm, millest kõik räägivad. Et hoida näppu aja pulsil, käisin vaatasin lisaks Eestlannale Pariisis sellegi ära.

Filmi linastumise ajastus on juhtumisi kokku langenud muude poliitiliste tormikestega veeklaasis, pakun, et sellest ka eriline ja kiitev retseptsioon. Suisa parim Eesti film pärast Sügisballi, räägitakse ja auhinnatakse.

Eks rahvale ikka meeldib ju vaadata, kui „tugevamatele“ „ära pannakse“. (Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema, Peruusse maksumaksja raha eest reisima, üle mõistuse suurt palka saama, majoneesiarvet kuludesse lisama jne). Klassiviha provotseerimine avalikult (hiljutine streik) või varjatumalt (nagu selles filmis) tekitab ikka palju klikke ja vaatajaid.

Tuttavad, kes väitsid, et tegu on ülihea komöödiaga, ei hiilga just erilise vaimutundlikkusega, nentisin. Pean ühinema nendega, kes kehitasid õlgu, kui küsisin filmile hinnangut. Minu õlad kerkivad ja langevad nüüd nende omadega ühes taktis, no jättis ükskõikseks see film. Küünikud tõenäoliselt ei saagi rahvalikust komöödiast naudingut kätte. Läbivaks emotsiooniks oli mul lõbustatuse, parastamise, mille iganes asemel hoopis piinlikkus. Grotesk ja satiir peaks pakkuma pigem intellektuaalset lõbu ja värskust, siin filmis aga oli nii üht kui teist tulemust napilt.

 Filmitegelased ei läinud mulle korda, nende ülim abitus ja tölplus tundus ülepingutatuna ja võõristust suurendavana. Mul oli täitsa ükskõik, kas nad pääsevad metsast eluga välja või surevad kohaliku jorsi kirvelöökide all.

Tegelased ei arenenud filmi jooksul. Pärast kannatusi tsivilisatsiooni rüppe naasnud poliitiku isiksus polnud sugugi kasvanud. Valges golfivestis peetud „hingestatud“ kõne, isegi kui see tuli Aadu Kägu suust siiralt, tundus mulle ikka võltsina.

Ma ise ei suhtle selliste inimestega, aga küllap elu ongi selline, sest paljud ju kiidavad seda filmi, nii et midagi peab seal tegelikkusega kokku kõlama.

Suuline hinnang: ei ole mõtet aega raisata, loe parem mingit head raamatut

Hinne: 4/10

Veel arvustusi:

Sirp 

Sirp 2
Saan ainult nõus olla
VT
PM

Jüri Pino Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.

Jüri Pino
Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.
Tammerraamat, 2010

Raamatupoes oli soodusmüük, ostsin selle raamatu mõnekümne sendi eest. Autor ei ole mulle küll kuigi sümpaatne, kujundasin sellise hinnangu tema artiklite ja kolumniste põhjal. Pino on Õhtulehe ajakirjanik, seda lehte ma ei loe, aga vist olen mingeid tema Delfis avaldatud tekstikesi lugenud.

Tal on selline naljamehe lõõpiv-labane stiil, mida ma just väga ei naudi, lisaks kultiveerib ta (võib-olla eneseõigustuseks?) ausa joodiku ja „lapsesuu“ kuvandit. Sellelt positsioonilt saab mõnikord asju otsemini ja ausamalt välja öelda, kui seda näiteks mõni lugupeetud „arvamusliider“ endale lubada saaks.

Nüüd olen küll piisavalt põhjendanud ja õigustanud, miks ma selle raamatu ostsin.

Tegelikult ma ei teadnudki, et Pino oli eelmises volikogu koosseisus. Olen kokku puutunud mõnede inimestega eelmisest ja praegusest linnavolikogust, tahtsin saada kinnitust, kas asjad käivad siis nii, nagu nad käivad (...naiivitar!).

No muidugi käivad, truud parteisõdurid ja ebakompetentsed kohatäitjad justkui otsustavad asju ja jagavad raha. Tegelikud otsused tehakse aga enne ja mujal ära, nagu ikka. Prügikala tegeleb vaid vormistamise ja JOKKimisega.

Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, on siis Pino linnavolinikuna nüüd küüniline kuritarvitaja või lihtsalt süüdimatu ullike? Tegelikult on võimalik mitte midagi tehes tööl käia paljudes avaliku sektori töökohtades, võtta vastu palka ja nautida tasuta parkimist. Enda lohutamine väitega, et minust ei sõltu nagunii midagi, on ju mugav ja turvaline, sellele saab toetuda igal ajal, iga võimu ja režiimi kontekstis.

Pino viilis veel ka niipalju kui sai, ei viitsinud koosolekutel igavleda, ei võtnud kordagi sõna, hiljem ei viitsinud isegi hääletusnuppu vajutada. Ta hoidis end justkui puhtana ja vältis osalusvastutust tolleaegsetes otsustes, oli sõna otseses mõttes kohatäide, topis, nukk, kes pannakse toolile istuma.

Mõni eetiline konflikt siiski õrna virvendusena tema tüünet pinda häiris: aga alati leidus ju kohe õigustus, näiteks palga vastuvõtmine mitte millegi tegemise eest oligi õiglane tasu pikaajaliste maksude maksmise eest. Rohkem häiris teda baarides suitsetamise keelamise otsus, mis talle endale kui sagedasele baarikülastajale ja peaaegu ahelsuitsetajale ebamugavust valmistas. Tõeline maailmavaateline väärtuste konflikt jäi aga sündimata, linnavolinik vajutas poolt hääletuse nuppu või siis viilis üldse sellest koosolekust kõrvale, ei mäleta täpselt.

Sõnaline hinnang: kui veidi labasevõitu stiil sobiv tundub, on see raamat täitsa talutav meelelahutus. Kohustuslik kirjandus kõikidele haldusjuhtimise tudengitele J.

Hinne: 6/10

Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

Petrone Print, 2011

Ida-Virumaast ei ole mul pääsu. Sillamäega mul oma nõukogude lapsepõlves ja nooruses küll suhe puudub, oli see ju ikkagi suletud linn, mille kohta käisid linnalegendid, et seal on eriliselt hea kaubavalikuga poed, mille küllust pääsesid nautima eriliselt osavad illegaalselt linna sisseimbujad. Aga muu Ida-Virumaa, oi-jah, kuidas mind lapsena võlus see salapärane ja ohtlik tööstusmaastik, Kohtla-Järve kandi suitsevad tuhamäed ja õhtupimeduses märja söena läikivad Kiviõli tuha/koksi/milleiganesmäed, mida rongiaknast imetlesin, kui sõitsime sinna šoppama ja ühele kaugele sugulasele külla. Kõik pidasid Ida-Viru mürgist tööstust koledaks ja ohtlikuks, aga mina nautisin Kiviõlis ja Kohtla-Järvel käimist! Kukruse rohtukasvav madalapoolne tuhamägi oli käegakatsutavas läheduses, seega ka vähem ohtlik ja põnev.

Sillamäe on „päris Eesti“ jaoks võib-olla kogu müstilise ja teistsuguse Ida-Virumaa kvintessents ja kontsentraat, kehastades kõike seda, mida „päris Eesti“ elanikud Ida-Virumaa ja sealsete elanike puhul kartsid ja seega vihkasid.

Hvostov on minust küll kümmekond aastat vanem, kuid nõukogude lapsepõlve aspektid tulid paljuski tuttavad ette. Raamatus käsitletud triviaalsena tunduvad olmeteemad peegeldavad väga hästi nõukogude elu-olu ja on kui omamoodi „väikese ajaloo“ virtuaalsed artefaktid ja muuseumisäilikud.

 Teda on süüdistatud erinevate artiklite ja selle raamatu pärast eestivaenulikkuses, aga mina seda sellest raamatust küll ei leidnud. Need süüdistajad pole võib-olla enda vastu piisavalt ausad ja sulgevad silmi mõnede teemade ees. Hvostov tundus mulle küll seda raamatud kirjutades 100% aus.

Loe tema enda kommentaari oma raamatule ja vaata seda videot.

Ei saa ma mööda minna ka tuumateemast, mis on mulle ka oluline. Huvitavaid aspekte Sillamäest saab lugeda siit. Ja loomulikult tema külma sõja teemaline peatükk, sellest, kuidas ta sõjaväes teenides oma maailmalõpu üle elas, meeldis mulle väga.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang:
loe ja meenuta oma lapsepõlvest ka neid asju, mida veidi häbened ja tahaksid unustada;
tänapäeva noortele vajalik lugemisvara, et paremini mõista oma vanemaid

Varesesaare venelased

Varesesaare venelased
Sulev Keedus, 2012

Eile vaatasin KUMUS seda šokeeriv-kainestava sotsiaalporno žanrisse kuuluvat filmi. Film on tekitanud mõningast meediakära, sellest on kirjutatud ja räägitud päris palju.

Saal oli puupüsti täis, kohal oli ka Sulev Keedus, kes filmi lõppedes rääkis natuke selle tegemisest ja vastas mõnedele küsimustele. Saalis oli ka (endisi?) narvalasi ja kreenholmlasi, kelle missioon näis olevat kinnitada, et tegelikult on Narva päris tore ja ilus linn, et Kreenholmis töötamine oli hoopis teistmoodi jne jms.

Minu meelest ei tulnud filmis näidatud inimeste side Kreenholmi manufaktuuriga välja. Noored narkomaanid, kes rääkisid oma raskest elust, ei maininud kordagi seda ettevõtet, nad olid ka ise liiga noored, et oleksid saanud seal töötada. Intervjuude vahele näidati dokumentaalkaadreid veel töötavast manufaktuurist, kanga kudumisest ja mürisevate masinate vahel ringikäivatest sitsikitlites naistöölistest. Siis jälle tühje kooruva värviga mahajäetud tootmishooneid. Tundus, et Narva polegi muud, kui see lagunev manufaktuurikompleks ja punt vargaid, joodikuid ja narkomaane.

Noored 20-tes eluaastates narkarid olid üleliigsed inimesed, nad tundsid seda ise ka, et neid pole ühelegi riigile ega inimesele vaja. See ei takistanud neid ometi paljunemast, vaatamata oma HIV-positiivsusele, kehvale tervisele, vaesusele ja olematule tulevikule.

Mingis mõttes oli see alguse ja lõputa film, me ei saa teada, kas see oli 2010. aastal lõplikult kinni pandud Kreenholmi süü, et nende elu selliseks kujunes (kuigi nad olid narkarid juba ka Kreenholmi töötamise ajal) ja mis neist praeguseks on saanud.

Tundus, et ainus abi ja pääsetee oli mingi evangeelne ususekt, kes nendega seal tegeles. Jumalal oli aga raske iga narkarini jõuda, vaatamata ühispalvustele ja –laulmisele ei suutnud kõik oma pahest vabaneda ja elustiili muuta.

Vastukaaluks oleks võinud ka mõne sealse sotsiaaltöötajaga intervjuu teha. Või näidata nende noorte narkarite vanemaid, kui need muidugi veel üldse elus olid. „Normaalsetest“ inimestest narvalasi, mida nemad neist tegelastest arvavad ja kas nad kuidagi nende ellu sekkuvad jms.

Aga see ei olnud autori eesmärk. Ta ei moraalitse, ei paku lahendusi, lihtsalt näitab piltide jada erinevatest inimestest, kes räägivad, kuidas nad praegusesse seisu jõudsid.

Nagu Keedus pärast filmi rääkis, oli isegi Ansip talt selle filmi dvd’l tellinud, et end Narva reaalse eluga kurssi viia. See tekitas saalis elevust ja naeru. Filmis osalenutega on Keedusel praegugi side, helistatakse vastastikku ja mõnikord saadab ta Narvasse bussiga abipakke.

Poliitiline teema filmis domineerima ei pääsenud, ainult filmi alguses korraks jooksis Eesti ja Venemaa kodakondsuse teema läbi. Kuigi Keedus väitis küll, et eestlastena seal filmides kehastasid nad kohalike arvates kurja Eesti riiki ja selle valitsust, kes neid, vaeseid õnnetuid, kiusab ja rahulikult elada ei lase. Kuigi filmitegijad olid Narvas kolm aastat, ei võetud neid ikka lõplikult omaks, umbusaldati ja peeti isegi KAPO agentideks.

Keedus ütles ise ka, et see on film, mida keegi kaks korda vaadata ei taha. No see on tõesti nii. Aga ühe korra tasub vaadata küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: seda filmi tasub vaadata kasvõi selle pärast, et tänutundega teadvustada, kui hästi me ise elame

Virkko Lepassalu Esimene Eesti

Virkko Lepassalu
Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSVs ja hiljem.
Pegasus, 2011

Ajalooline dokumentalistika on üks mu lemmikžanre. See raamat pole siiski sisutihe ja faktirohke dokumentalistika, pigem lobedalt loetav väga pikaks veninud leheartikkel, kus intrigeeriv sisu on teksti stiili ilust tähtsam.

Aga teema on iseenesest huvitav ja asetas minu jaoks jällegi mõningad lapsepõlves segaseks jäänud asjad omale kohale. Raamatu sisu ühe lausega kokku võttes käsitleb see nõukogude nomenklatuuri kujunemist ja selle liikmeid ning nende elu läbi erinevate nõukogude režiimi perioodide.

Minul puudusid lapsepõlves igasugused kontaktid ja sidemed-tutvused Viru ärikate, kaubandustöötajate, partei- ja muu nomenklatuuri liikmetega, KGB, välismaa sugulaste ja teiste tookordse nõukogude elu võtmefiguuridega. Aga meenutades tollast naiivset imestust, kuidas küll osa inimesi „oskab elada“, st käia välismaareisidel, saada autoostuluba, kooperatiivkorter, välismaa riideid ja nänni, muusikat ja ajakirju, oskan ma nüüd neid „diagnoosida“ nomenklatuuri hulka kuuluvateks. Näiteks kohaliku KEKi direktor ja kohaliku RSNi väike ülemus ju seda olid. (Kes ei mäleta neid lühendeid, siis KEK oli vist Kolhooside Ehituskontor ja RSNTK Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee). Minu depressiivse väikese kodulinna KEKi direktor kõndis igal hommikul 200 m garaaži juurde, et võtta auto, millega sõita 100 m KEKi kontorisse tööle. Nii vähemalt kelkisid ta lapsed. Ja riigi tagant varastatud ehitusmaterjaliga sai ehitada maju ja suvilaid kogu suguseltsile.

Raamatus kirjeldatakse seda, kuidas toonane nomenklatuur, tänu oma ligipääsule infole ja teatud ressurssidele, pani Eesti taasiseseisvuse saabudes sellega aluse oma seni edukale ärile.

Kuidas harjumus toonase elustiiliga mõjutab ka vaba Eesti „juhtkonna“ valikuid.

Kuidas suitsuvorsti kanguse ja suitsususe astme järgi sai hinnata, kui kõrgel nomenklatuuriastmel selle sööja asub (töörahvas sõi keeduvorsti, kui seda poest saada oli).

Kuidas juba Stalini ajastust alates ehitati Tallinna spetsiaalse projektiga maju nomenklatuuri liikmetele ja kellele millisesse majja korter anti.

Kuidas nomenklatuuri kuulunud V. Väljas ja M. Voites elasid eramajades, mille algsed omanikud ära küüditati ja nende järeltulijad nüüd raskete kohtuvõitlustega neid endale tagasi nõuavad.

Kuidas praegustes avaliku elu tegelastes ära tunda endise nomenklatuuriliikme tunnusjooni.

Veidi kollakat tooni on raamatus ka, aga huvitav lugemine on see küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: vabas Eestis sündinud noorte põlvkonnale kohustuslik lugemine, et mõista nõukogude aega