Toomas Hussar, 2012 |
Filmi linastumise ajastus
on juhtumisi kokku langenud muude poliitiliste tormikestega veeklaasis, pakun,
et sellest ka eriline ja kiitev retseptsioon. Suisa parim Eesti film pärast
Sügisballi, räägitakse ja auhinnatakse.
Eks rahvale ikka meeldib
ju vaadata, kui „tugevamatele“ „ära pannakse“. (Mis nad siis tulevad siia meie
õue peale kaklema, Peruusse maksumaksja raha eest reisima, üle mõistuse suurt
palka saama, majoneesiarvet kuludesse lisama jne). Klassiviha provotseerimine
avalikult (hiljutine streik) või varjatumalt (nagu selles filmis) tekitab ikka
palju klikke ja vaatajaid.
Tuttavad, kes väitsid, et
tegu on ülihea komöödiaga, ei hiilga just erilise vaimutundlikkusega, nentisin.
Pean ühinema nendega, kes kehitasid õlgu, kui küsisin filmile hinnangut. Minu
õlad kerkivad ja langevad nüüd nende omadega ühes taktis, no jättis ükskõikseks
see film. Küünikud tõenäoliselt ei saagi rahvalikust komöödiast naudingut
kätte. Läbivaks emotsiooniks oli mul lõbustatuse, parastamise, mille iganes
asemel hoopis piinlikkus. Grotesk ja satiir peaks pakkuma pigem
intellektuaalset lõbu ja värskust, siin filmis aga oli nii üht kui teist tulemust
napilt.
Tegelased ei arenenud
filmi jooksul. Pärast kannatusi tsivilisatsiooni rüppe naasnud poliitiku isiksus
polnud sugugi kasvanud. Valges golfivestis peetud „hingestatud“ kõne, isegi kui
see tuli Aadu Kägu suust siiralt, tundus mulle ikka võltsina.
Ma ise ei suhtle selliste
inimestega, aga küllap elu ongi selline, sest paljud ju kiidavad seda filmi,
nii et midagi peab seal tegelikkusega kokku kõlama.
Suuline hinnang: ei ole
mõtet aega raisata, loe parem mingit head raamatut
Hinne: 4/10
Sirp 2
Saan ainult nõus olla
VT
PM
No comments:
Post a Comment