Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10