Andrei Hvostov Sillamäe passioon

Andrei Hvostov

Sillamäe passioon

Petrone Print, 2011

Ida-Virumaast ei ole mul pääsu. Sillamäega mul oma nõukogude lapsepõlves ja nooruses küll suhe puudub, oli see ju ikkagi suletud linn, mille kohta käisid linnalegendid, et seal on eriliselt hea kaubavalikuga poed, mille küllust pääsesid nautima eriliselt osavad illegaalselt linna sisseimbujad. Aga muu Ida-Virumaa, oi-jah, kuidas mind lapsena võlus see salapärane ja ohtlik tööstusmaastik, Kohtla-Järve kandi suitsevad tuhamäed ja õhtupimeduses märja söena läikivad Kiviõli tuha/koksi/milleiganesmäed, mida rongiaknast imetlesin, kui sõitsime sinna šoppama ja ühele kaugele sugulasele külla. Kõik pidasid Ida-Viru mürgist tööstust koledaks ja ohtlikuks, aga mina nautisin Kiviõlis ja Kohtla-Järvel käimist! Kukruse rohtukasvav madalapoolne tuhamägi oli käegakatsutavas läheduses, seega ka vähem ohtlik ja põnev.

Sillamäe on „päris Eesti“ jaoks võib-olla kogu müstilise ja teistsuguse Ida-Virumaa kvintessents ja kontsentraat, kehastades kõike seda, mida „päris Eesti“ elanikud Ida-Virumaa ja sealsete elanike puhul kartsid ja seega vihkasid.

Hvostov on minust küll kümmekond aastat vanem, kuid nõukogude lapsepõlve aspektid tulid paljuski tuttavad ette. Raamatus käsitletud triviaalsena tunduvad olmeteemad peegeldavad väga hästi nõukogude elu-olu ja on kui omamoodi „väikese ajaloo“ virtuaalsed artefaktid ja muuseumisäilikud.

 Teda on süüdistatud erinevate artiklite ja selle raamatu pärast eestivaenulikkuses, aga mina seda sellest raamatust küll ei leidnud. Need süüdistajad pole võib-olla enda vastu piisavalt ausad ja sulgevad silmi mõnede teemade ees. Hvostov tundus mulle küll seda raamatud kirjutades 100% aus.

Loe tema enda kommentaari oma raamatule ja vaata seda videot.

Ei saa ma mööda minna ka tuumateemast, mis on mulle ka oluline. Huvitavaid aspekte Sillamäest saab lugeda siit. Ja loomulikult tema külma sõja teemaline peatükk, sellest, kuidas ta sõjaväes teenides oma maailmalõpu üle elas, meeldis mulle väga.

Hinne: 9/10

Sõnaline hinnang:
loe ja meenuta oma lapsepõlvest ka neid asju, mida veidi häbened ja tahaksid unustada;
tänapäeva noortele vajalik lugemisvara, et paremini mõista oma vanemaid

Varesesaare venelased

Varesesaare venelased
Sulev Keedus, 2012

Eile vaatasin KUMUS seda šokeeriv-kainestava sotsiaalporno žanrisse kuuluvat filmi. Film on tekitanud mõningast meediakära, sellest on kirjutatud ja räägitud päris palju.

Saal oli puupüsti täis, kohal oli ka Sulev Keedus, kes filmi lõppedes rääkis natuke selle tegemisest ja vastas mõnedele küsimustele. Saalis oli ka (endisi?) narvalasi ja kreenholmlasi, kelle missioon näis olevat kinnitada, et tegelikult on Narva päris tore ja ilus linn, et Kreenholmis töötamine oli hoopis teistmoodi jne jms.

Minu meelest ei tulnud filmis näidatud inimeste side Kreenholmi manufaktuuriga välja. Noored narkomaanid, kes rääkisid oma raskest elust, ei maininud kordagi seda ettevõtet, nad olid ka ise liiga noored, et oleksid saanud seal töötada. Intervjuude vahele näidati dokumentaalkaadreid veel töötavast manufaktuurist, kanga kudumisest ja mürisevate masinate vahel ringikäivatest sitsikitlites naistöölistest. Siis jälle tühje kooruva värviga mahajäetud tootmishooneid. Tundus, et Narva polegi muud, kui see lagunev manufaktuurikompleks ja punt vargaid, joodikuid ja narkomaane.

Noored 20-tes eluaastates narkarid olid üleliigsed inimesed, nad tundsid seda ise ka, et neid pole ühelegi riigile ega inimesele vaja. See ei takistanud neid ometi paljunemast, vaatamata oma HIV-positiivsusele, kehvale tervisele, vaesusele ja olematule tulevikule.

Mingis mõttes oli see alguse ja lõputa film, me ei saa teada, kas see oli 2010. aastal lõplikult kinni pandud Kreenholmi süü, et nende elu selliseks kujunes (kuigi nad olid narkarid juba ka Kreenholmi töötamise ajal) ja mis neist praeguseks on saanud.

Tundus, et ainus abi ja pääsetee oli mingi evangeelne ususekt, kes nendega seal tegeles. Jumalal oli aga raske iga narkarini jõuda, vaatamata ühispalvustele ja –laulmisele ei suutnud kõik oma pahest vabaneda ja elustiili muuta.

Vastukaaluks oleks võinud ka mõne sealse sotsiaaltöötajaga intervjuu teha. Või näidata nende noorte narkarite vanemaid, kui need muidugi veel üldse elus olid. „Normaalsetest“ inimestest narvalasi, mida nemad neist tegelastest arvavad ja kas nad kuidagi nende ellu sekkuvad jms.

Aga see ei olnud autori eesmärk. Ta ei moraalitse, ei paku lahendusi, lihtsalt näitab piltide jada erinevatest inimestest, kes räägivad, kuidas nad praegusesse seisu jõudsid.

Nagu Keedus pärast filmi rääkis, oli isegi Ansip talt selle filmi dvd’l tellinud, et end Narva reaalse eluga kurssi viia. See tekitas saalis elevust ja naeru. Filmis osalenutega on Keedusel praegugi side, helistatakse vastastikku ja mõnikord saadab ta Narvasse bussiga abipakke.

Poliitiline teema filmis domineerima ei pääsenud, ainult filmi alguses korraks jooksis Eesti ja Venemaa kodakondsuse teema läbi. Kuigi Keedus väitis küll, et eestlastena seal filmides kehastasid nad kohalike arvates kurja Eesti riiki ja selle valitsust, kes neid, vaeseid õnnetuid, kiusab ja rahulikult elada ei lase. Kuigi filmitegijad olid Narvas kolm aastat, ei võetud neid ikka lõplikult omaks, umbusaldati ja peeti isegi KAPO agentideks.

Keedus ütles ise ka, et see on film, mida keegi kaks korda vaadata ei taha. No see on tõesti nii. Aga ühe korra tasub vaadata küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: seda filmi tasub vaadata kasvõi selle pärast, et tänutundega teadvustada, kui hästi me ise elame