Sophie Hannah The Monogram Murders: The New Hercule Poirot

Sophie Hannah

The Monogram Murders:

The New Hercule Poirot

2014

Kuulasin seda raamatut inglisekeelse audiobookina ja minu esimeseks teravaks ja kahjuks eemaletõukavaks muljeks oli Poirot' kohutav kõnemaneer, mis jäi kaugele David Suchet hillitsetud ja viimistletud aktsendist. Siin oli tegemist inglaste tüüpettekujutusega rämedast prantsuse aktsendist, mida raamatut sisselugev näitleja tegi küll hästi, kuid Poirot' karakteri jaoks liiga rohmakalt. Nii et BBC Poirot' filmide ja David Suchet' mõju kestab ka pärast filmide lõppemist. DS elustas Poirot kuju lõplikult ja jäädavalt, tema kõival ja pärast teda ei saa olla ühtegi teist Poirot'd. Ilmselt kõik teised näitlejad teavad seda ja kui nad võtavad nüüd pärast DS'd Poirot' rolli vastu, peavad nad arvestama ka vaatajate-kuulajate vastava ootusega.

Selle näitleja rõlge aktsent oli nii kole, et kaalusin tõsiselt raamatu kuulamise poolelijätmist.

Muidugi oli mul ka eelarvamus selle loo suhtes: ei saa ju keegi teine ületada Dame Agatha Christie oskusi tema loomingut järele matkides, eksole, nii nagu David Suchet' Poirot' rollisooritust ei saa keegi ületada! Nii et lähenesin ka raamatu stiilile ja sisu ülesehitusele juba pisukese kriitilise eelhoiakuga. Kardetavasti mõjutas see eelarvamus ka minu lõplikku hinnangut kogu loole.

Ja pettumus ei laskunud end kaua oodata: Poirot'l oli endise toreda sidekick'i Hastingsi asemele tekkinud keegi eriti nõrganärviline noor politseinik (ei kannatanud verd ega laipade vaatamist! Ja tegemist ei olnud moonutatud katkiste-veriste laipadega!), kes oli muidu ka luuser ja kõige nürim pliiats karbis. Miks pidi Poirot' end alandama sellise tühmi olendi koolitamisega? Ometi näisid nad mõlemad uskuvat, et tollest luuserist tuleb kunagi tegija detektiiv.

Lugu ise oli Agatha Christie'likult melodramaatiline ja liiga kistud, kohati jäi mulle mulje, nagu tegevus toimuks vanadel „headel“ viktoriaanlikel aegadel, suisa nii moraalitsevaks kiskus asi vahepeal. Agathal endal olid lood ka ebaühtlase tasemega, seda raamatut võib siis võrrelda tema nõrgemate juttudega. Üldiselt aga tabas autor originaali stiili, ainult siin-seal torkasid väikesed ülepingutused silma (kõrva). Näiteks Poirot puhtuse- ja korraarmastus oli lugejale näitamise asemel liigselt lahti kirjutatud, if you catch my drift.

Kokkuvõttes: üldiselt ei tasu aega raisata, võib-olla ainult Agatha Christie tõelisel fännil tasub seda lugeda, et kollektsioon oleks täiuslik.

Hinne: 3/10

Infokilde raamatust ja autorist 1, 2, 3

Arvustus