Varesesaare venelased

Varesesaare venelased
Sulev Keedus, 2012

Eile vaatasin KUMUS seda šokeeriv-kainestava sotsiaalporno žanrisse kuuluvat filmi. Film on tekitanud mõningast meediakära, sellest on kirjutatud ja räägitud päris palju.

Saal oli puupüsti täis, kohal oli ka Sulev Keedus, kes filmi lõppedes rääkis natuke selle tegemisest ja vastas mõnedele küsimustele. Saalis oli ka (endisi?) narvalasi ja kreenholmlasi, kelle missioon näis olevat kinnitada, et tegelikult on Narva päris tore ja ilus linn, et Kreenholmis töötamine oli hoopis teistmoodi jne jms.

Minu meelest ei tulnud filmis näidatud inimeste side Kreenholmi manufaktuuriga välja. Noored narkomaanid, kes rääkisid oma raskest elust, ei maininud kordagi seda ettevõtet, nad olid ka ise liiga noored, et oleksid saanud seal töötada. Intervjuude vahele näidati dokumentaalkaadreid veel töötavast manufaktuurist, kanga kudumisest ja mürisevate masinate vahel ringikäivatest sitsikitlites naistöölistest. Siis jälle tühje kooruva värviga mahajäetud tootmishooneid. Tundus, et Narva polegi muud, kui see lagunev manufaktuurikompleks ja punt vargaid, joodikuid ja narkomaane.

Noored 20-tes eluaastates narkarid olid üleliigsed inimesed, nad tundsid seda ise ka, et neid pole ühelegi riigile ega inimesele vaja. See ei takistanud neid ometi paljunemast, vaatamata oma HIV-positiivsusele, kehvale tervisele, vaesusele ja olematule tulevikule.

Mingis mõttes oli see alguse ja lõputa film, me ei saa teada, kas see oli 2010. aastal lõplikult kinni pandud Kreenholmi süü, et nende elu selliseks kujunes (kuigi nad olid narkarid juba ka Kreenholmi töötamise ajal) ja mis neist praeguseks on saanud.

Tundus, et ainus abi ja pääsetee oli mingi evangeelne ususekt, kes nendega seal tegeles. Jumalal oli aga raske iga narkarini jõuda, vaatamata ühispalvustele ja –laulmisele ei suutnud kõik oma pahest vabaneda ja elustiili muuta.

Vastukaaluks oleks võinud ka mõne sealse sotsiaaltöötajaga intervjuu teha. Või näidata nende noorte narkarite vanemaid, kui need muidugi veel üldse elus olid. „Normaalsetest“ inimestest narvalasi, mida nemad neist tegelastest arvavad ja kas nad kuidagi nende ellu sekkuvad jms.

Aga see ei olnud autori eesmärk. Ta ei moraalitse, ei paku lahendusi, lihtsalt näitab piltide jada erinevatest inimestest, kes räägivad, kuidas nad praegusesse seisu jõudsid.

Nagu Keedus pärast filmi rääkis, oli isegi Ansip talt selle filmi dvd’l tellinud, et end Narva reaalse eluga kurssi viia. See tekitas saalis elevust ja naeru. Filmis osalenutega on Keedusel praegugi side, helistatakse vastastikku ja mõnikord saadab ta Narvasse bussiga abipakke.

Poliitiline teema filmis domineerima ei pääsenud, ainult filmi alguses korraks jooksis Eesti ja Venemaa kodakondsuse teema läbi. Kuigi Keedus väitis küll, et eestlastena seal filmides kehastasid nad kohalike arvates kurja Eesti riiki ja selle valitsust, kes neid, vaeseid õnnetuid, kiusab ja rahulikult elada ei lase. Kuigi filmitegijad olid Narvas kolm aastat, ei võetud neid ikka lõplikult omaks, umbusaldati ja peeti isegi KAPO agentideks.

Keedus ütles ise ka, et see on film, mida keegi kaks korda vaadata ei taha. No see on tõesti nii. Aga ühe korra tasub vaadata küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: seda filmi tasub vaadata kasvõi selle pärast, et tänutundega teadvustada, kui hästi me ise elame