Virkko Lepassalu Esimene Eesti

Virkko Lepassalu
Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSVs ja hiljem.
Pegasus, 2011

Ajalooline dokumentalistika on üks mu lemmikžanre. See raamat pole siiski sisutihe ja faktirohke dokumentalistika, pigem lobedalt loetav väga pikaks veninud leheartikkel, kus intrigeeriv sisu on teksti stiili ilust tähtsam.

Aga teema on iseenesest huvitav ja asetas minu jaoks jällegi mõningad lapsepõlves segaseks jäänud asjad omale kohale. Raamatu sisu ühe lausega kokku võttes käsitleb see nõukogude nomenklatuuri kujunemist ja selle liikmeid ning nende elu läbi erinevate nõukogude režiimi perioodide.

Minul puudusid lapsepõlves igasugused kontaktid ja sidemed-tutvused Viru ärikate, kaubandustöötajate, partei- ja muu nomenklatuuri liikmetega, KGB, välismaa sugulaste ja teiste tookordse nõukogude elu võtmefiguuridega. Aga meenutades tollast naiivset imestust, kuidas küll osa inimesi „oskab elada“, st käia välismaareisidel, saada autoostuluba, kooperatiivkorter, välismaa riideid ja nänni, muusikat ja ajakirju, oskan ma nüüd neid „diagnoosida“ nomenklatuuri hulka kuuluvateks. Näiteks kohaliku KEKi direktor ja kohaliku RSNi väike ülemus ju seda olid. (Kes ei mäleta neid lühendeid, siis KEK oli vist Kolhooside Ehituskontor ja RSNTK Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee). Minu depressiivse väikese kodulinna KEKi direktor kõndis igal hommikul 200 m garaaži juurde, et võtta auto, millega sõita 100 m KEKi kontorisse tööle. Nii vähemalt kelkisid ta lapsed. Ja riigi tagant varastatud ehitusmaterjaliga sai ehitada maju ja suvilaid kogu suguseltsile.

Raamatus kirjeldatakse seda, kuidas toonane nomenklatuur, tänu oma ligipääsule infole ja teatud ressurssidele, pani Eesti taasiseseisvuse saabudes sellega aluse oma seni edukale ärile.

Kuidas harjumus toonase elustiiliga mõjutab ka vaba Eesti „juhtkonna“ valikuid.

Kuidas suitsuvorsti kanguse ja suitsususe astme järgi sai hinnata, kui kõrgel nomenklatuuriastmel selle sööja asub (töörahvas sõi keeduvorsti, kui seda poest saada oli).

Kuidas juba Stalini ajastust alates ehitati Tallinna spetsiaalse projektiga maju nomenklatuuri liikmetele ja kellele millisesse majja korter anti.

Kuidas nomenklatuuri kuulunud V. Väljas ja M. Voites elasid eramajades, mille algsed omanikud ära küüditati ja nende järeltulijad nüüd raskete kohtuvõitlustega neid endale tagasi nõuavad.

Kuidas praegustes avaliku elu tegelastes ära tunda endise nomenklatuuriliikme tunnusjooni.

Veidi kollakat tooni on raamatus ka, aga huvitav lugemine on see küll.

Hinne: 8/10

Sõnaline hinnang: vabas Eestis sündinud noorte põlvkonnale kohustuslik lugemine, et mõista nõukogude aega