Gordon Thomas Salasõjad

Gordon Thomas

Salasõjad. 100 aastat Briti luuret
 MI5 ja MI6.
Olion, 2009

Käisin seda raamatut korduvalt raamatupoes vaatamas, kuid ei raatsinud 600 krooni eest seda osta. Ootasin, kuni see alla hinnatakse, kuigi ka poole odavama hinnaga ei ole see raamat kulutatud raha väärt. Ja põhjuseks on nõrk tõlge.

Aga enne veidi sisust. Ülevaade Briti luure ajaloost pole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid üsna hüplikult liikudes ajas edasi-tagasi. Meelde jäi see, et britid oma upsakuses alahindasid moslemiterrorismi ja pidasid tükk aega olulisimaks terroriorganisatsiooniks IRA’d. Kodused põhja-iirlased on ikka kuidagi arusaadavamad kui metsikud habemikud Kesk-Idast. Jah, Kesk-Idast, tõlkija on vist väga noor inimene, kes päevauudiseid ei jälgi, sest kasutas eesti keelde juurdunud Lähis-Ida asemel järjepidevalt ja läbivalt Kesk-Ida. (Ma ei mäleta, kas sel raamatul ka toimetaja oli. Ilmselt mitte).

CIA oskamatus moslemiohtu hinnata tuli ka avalikuks pärast 9/11 sündmusi, britid olid sel teemal sama ebapädevad.

Puudutatakse ka briti ja USA luureorganisatsioonide koostööd, tihtipeale ebaefektiivset juhtide valikut (meestemaailm, kus, nagu ikka, ruulisid päritolu, klubiline kuuluvus ja sidemed, kuid kus kõigile suureks üllatuseks sai tegevjuhiks ka Stella Rimington.)

Lootsin lugeda külma sõja aegsete spiooniafääride telgitagustest, aga sattusin lugema suure ja ebaefektiivse organisatsiooni kohmakatest toimingutest. (Seda saan näha päriselus niigi iga päev).

Tõlkelapsustest meenub veel „vanaisade aegne kell“ (grandfather’s clocki kohta), no see peaks küll filoloogidel juba esimesel kursusel läbivõetud teema olema. Üldse kumas inglise keele lausestruktuur liiga palju läbi, lisaks hüplikule sisule segasid ka kohmakad toortõlked lugemist. Lugemisnaudingut ei pakkunud see raamat üldse.

Hinne: 4/10

Sõnaline hinnang: loe siis, kui kõik ülejäänud spiooniteemalised raamatud on läbi loetud