Orlando Figes Sosistajad

Orlando Figes

Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal
Varrak, 2010

Autoril oli ligipääs mitmele perekonnaarhiivile, kus sai kasutada erinevate põlvkondade esindajate kirju jm dokumente, samuti tegi intervjuusid praegu elavate inimestega.

Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, millest nõukogude ajast tulnud justkui teavad ja on kogenud, aga pole endale teadvustanud.

Sosistamise teema. Laste, aga ka kaugemate sugulaste, naabrite ja võõraste kuuldes tundlikel poliitilistel teemadel ei räägitud. Mäletan, kuidas uurisin vanaema käest, kuidas siis ikka sõja ajal oli, kui saksa sõdurid maal nende majas elasid, ja kuidas Pätsu ajal, ja miks täpselt vanaisa vangis istus. Vanaema oli vägagi kidakeelne neil teemadel, lapsena järeldasin vist, et ju siis ei mäleta või taha neist asjust eriti rääkida. Aga miks ei taha, seda ma enam edasi ei mõelnud.

Sosistajate markantseim näide mitterääkimise kohta oli abielupaarist, kes kunagi teineteisele ei avaldanud, et nad mõlemad olid olnud rahvavaenlasena represseeritud. Alles hiljem, kui perestroika ajal või pärast seda said inimesed oma NKVD toimikutega tutvuda, avastasid nad teineteise kohta selliseid asjaolusid. Nad olid aastakümneid koos elanud, usaldamata oma kõige lähedasemat inimest piisavalt, et oma minevikus rahvavaenlaseks olemist paljastada. Vaikiti massiliselt, vaikiti põlvkondade kaupa.

Pealekaebamise teema, mis minu lapsepõlves, 1970-tel küll vist enam nii aktuaalne ei olnud kui Stalini ajal. Sellega seostub ka üks ahhaa-elamus, mille sain sellest raamatust. Lapsepõlves lugesin mingit lasteraamatut kodututest lastest Venemaal 1920-1930-tel, kes saadeti orbudekodusse ja sellest, kui raske see elu neil seal oli. Mäletan, et see raamat tekitas küsimuse, kuid ei andnud vastust, miks sel ajal nii palju kodutuid vanemateta lapsi oli. Arvasin, et ju siis nende vanemad said I maailmasõjas ja sellele järgnenud kodusõjas surma, kuigi aega oli sellest juba kahtlaselt palju möödas. Nõukogude lapsena ei osanud ma muidugi arvata, et nende laste vanemad olid rahvavaenlastena küüditatud ja tapetud. Nende miljonite laste orvuks jäämise põhjustest too lasteraamat muidugi vaikis, nagu ka sellest, miks siis lapsed koos vanematega ka kodu kaotasid, kuskil majas või korteris pidid nad ju kunagi koos elama? Kodud aga läksid pealekaebajate käsutusse. Ja kedagi ei huvitanud, kuidas rahvavaenlaste lapsed omapäi hakkama said, kust ulualust leidsid ja kuidas end elatasid.

Võimudega koostöö tegemise teema, et saada hüvesid või lihtsalt turvalisemalt oma eluke ära veeretada. Autor kirjeldab pikalt nõukogude võimudega koostööd tegeva kirjaniku Konstantin Simonovi ja tema perekonna elu Stalini ajal. (Muide, Simonovi mainib ka Claude Duneton oma punaste metsade raamatus). Simonov andis ka oma panuse Kirjanike Liidu sisesesse võimuvõitlusesse ja teiste kirjanike represseerimisse.

Raamat on hirmus paks, ma ei suutnud seda järjest lugeda, vahepeal pidin pausi pidama. Autor hüppab ka ühelt perekonnalt teisele, samad motiivid korduvad erinevate perekondade puhul, seega natuke läheb tüütuks kätte ka.

Aga kokkuvõttes raamat meeldis väga.

Tõlge oli ladus, tekst oli toimetatud.

Soovitan ajaloohuvilistele.

 Hinne: 9/10

 Sõnaline hinnang: kui see teema ja ajalooperiood huvitab, tasub kindlasti lugemist, parem kui Imbi Paju