Marcin Šwietlicki
KaksteistHendrik Lindepuu Kirjastus, 2009 |
Lugemine muutub juba
esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest
keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti
inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi,
Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)
Luuser ja passiivne jobu,
kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära),
sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp
peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock?
Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks
ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane
ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves
mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks
nimetamise põhjus?
Sarnaseid depressiivseid
keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi
Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide
puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati
peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid,
pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt
mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil
oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka
sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime
lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.
Tulles tagasi poola krimka
juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate
tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi
sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi
kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel
justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti
figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles
„loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005),
siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku
meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase
mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.
Läbi pideva ja igapäevase
joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei
kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on
veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete
ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi
meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.
Lõpplahendus on banaalne
ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta
lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd
selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada,
pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille
tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise
kommertsmeedia sissetung.
Kahtlustan, et raamatus
toimub ka väike product placement,
miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida
ma ka tean...
See raamat on osa
triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks
üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.
Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,
mida kommenteerija
soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.
Tõlkija on vana tegija
poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.
Raamatu kujundus tundus
mulle alguses õõvastav, soooo 90ies,
aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.
Sõnaline hinnang: sobilik depressiivsema krimikirjanduse
sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta
Hinne: 3/10
Sa vist lugesid täitsa kott peas seda raamatut..
ReplyDelete