Pages

Mar 28, 2013

Francis Spufford Punane küllus


Francis Spufford
Punane küllus
Tänapäev, 2011
Selle raamatu žanrit on keeruline määratleda. Ajalooline dokumentalistika see justkui pole, puhas fiction ka nagu mitte, ammugi mitte isikuromaan või kujunemislugu. Ajastukirjeldustel on suurem roll kui tegelastel, kes tunduvat täitvat justkui statistirolli, ülesandega näidata tolleaegset mõtteviisi, olla erinevate ideede kandjad. Tegelased kui inimesed ja isiksused jäävad üsnagi pealispindseks, nende areng läbi erinevate ideede ja olude muutumise on ebaühtlane.

Kirjeldatav periood on Stalini-järgne režiimiõgvenduste ja ajutise „vabaduse“ aeg – 1950. aastate teine pool ja 1960-te algus. Tegevuspaik on Nõukogude Liit, tegelased noored teadlased ja humanitaarintelligents, kes, olles omaaegse muutunud kõrgharidussüsteemi produktid, rohkem või vähem ajupestud, vaidlevad erinevate ideede üle. Tollal ei kasutatud sõna „jätkusuutlik“, kuid see on peamine vaidluste uba – kas nõukogude teadus (nt Lõssenko), küberneetikavaimustus ning sotsialistlik „(plaani)majandusteadus“ suudavad tagada riigi jätkusuutlikkuse ja 1980. aastaks kommunismi jõudmise. Majandusajaloolasele (kui selliseid tegelasi leidub), pakub see raamat huvi, aga on loetav ka teistele vastavast ajastust huvitatutele. Pikalt pühendatakse ruumi üritusele tõestada sotsialistliku plaanimajanduse ainuõigsust ja toimivust, kus tollased „majandusteadlased“ üritasid ühildada teooriat ja praktikat, pigem kohandada teooriat praktikale vastavaks. Näidatakse, kuidas toimus tootmise planeerimine (mäletate, Tallinnaski oli Plaanikomitee maja?), kuidas näiliselt piiramatu tootmisressursiga NL’s tekkis mingi tootmisahela lüli tõrke tõttu defitsiit ja laialdasem kahju ka teistes sektorites.
Õrnalt puudutatakse Hruštšovi võimuperioodi poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid, antisemitismi teadus- ja kultuuriladvikus, teaduse mugandumist poliitkale vastavaks, natuke on tunda isegi külma sõja hingust.

Raamatu keel on hea, tõlge on ladus ja mõnusalt loetav. Üks apsakas siiski torkas silma. Nimelt, autori väitel sõi üks laps 1960te aastatel Siberi provintsilinnas jogurtit. Ma ei tea, millal jogurt kui toode mujal maailmas leiutati ja laialdaselt poodi müügile tuli, igatahes polnud toonases NL’is mingit jogurtit saada. Tõenäoliselt oli tegemist hapupiima või keefiriga, mille jaoks inglise keeles vastet pole, ning mis oli ilmselt see toiduaine, mida tegelane manustas. Kui tõlkija on näiteks liiga noor, et nõukogude aega mäletada, siis selleks palkavadki kirjastused toimetaja, kes sellised ebaloogilisused üles leiab ja ära parandab.

Suuline hinnang: majadus(ajaloo)huvilistele pakub see raamat rohkem kui lihtsalt ajaloohuvilistele
Hinne: 7/10


No comments:

Post a Comment