K. Sewell, C. Richmond Punase viisnurga kurjus

Kenneth Sewell, Clint Richmond

Punase viisnurga kurjus.

Lugu Nõukogude allveelaeva 

tuumarünnaku katsest USA vastu.

Olion, 2010

No näib, et ma ei saanudki kaua eemal olla külma sõja vastasseisust, allveelaevadest ja tuumasõjast... 

See on väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas NL üritas 1968. aastal allveelaevalt Pearl Harbori pihta 1-megatonnise lõhkepeaga raketi välja lasta, kuid jällegi vedas vene tehnika alt, raketi start ebaõnnestus ja laev läks hoopis põhja. Ameeriklased tõstsid laevavraki salaja üles ja said palju väärtuslikku luure- ja sõjalist infot. Kusjuures NL püüdis jätta muljet, et USAt ründab hoopiski Hiina allveelaev. Salajase skeemi taga olid Suslov ja Andropov, kelle eesmärgiks oli korraga lahti saada kahest vaenlasest – USAst ja Hiinast, provotseerides need omavahel tuumasõtta. Kui raketi start allveelaevalt oleks õnnestunud, oleks USA paraku siiski aru saanud, et tegemist on nõukogude allveelaevaga ja tuumalöök poleks siis tõenäoliselt Hiina pihta läinud...

Juhtumisi olin just hiljuti vaadanud filmi Jaht Punasele Oktoobrile, mis on tehtud Tom Clancy samanimelise romaani põhjal. Film oli muidugi täielik kräpp, tekitas vaid huvi raamatu endaga tutvuda, mis nagu ikka, on kindla peale põnevam, mitmekihilisem ja detailsem. Aga kammoon, Sean Connery oma kange susiseva aktsendiga mängimas leedulasest laevakaptenit, kes tahab oma laeva USAle üle anda... Ta üritab isegi vahepeal seal filmis vene keelt rääkida, seda on väga valus kuulata ja võib usutav tunduda ainult ameeriklastele. Maailmapäästjat Jack Ryanit mängib veel noorepoolne Alec Baldwin, kes on filmis nagu närviline ebaprofessionaalne nolk, raamatus tundus ta küll selline tasakaalukas alfaisane hilistes neljakümnendates.

Punase viisnurga raamat väidab, et selliseid allveelaevade meeskondade ülekargamisi ja kodumaa reetmisi tegelikkuses külma sõja ajal ja hiljem ei toimunud, sest nõukogude allveelaevnikud olid niivõrd hoolikalt selekteeritud ja põhjalikult ajupestud, et see poleks neile kunagi mõttessegi tulnud.

Kuigi raamatul oli lisaks tõlkijale ka toimetaja ja keelekorrektor, on siiski läbi lastud lubamatult palju trükivigu ja tõlkekonarusi. Teise sama kirjastuse üllitisega, mida ka hiljuti lugesin, selle raamatu tõlget muidugi võrrelda ei saa, tekst on ikka üldiselt hea ja ladusalt loetav.

Mõned küsitavused siiski tekkisid. Näiteks, lauset „laevakomandöril oli lõplik potentsiaal tuumarakett välja lasta“ pidin ikka mitu korda lugema, et ebamugavustundest lahti saada.

Samuti pani mõtlema ingliskeelse väljendi „nuclear doomsday“ eestindamise võimalused. Raamat pakkus „aatomi viimsetpäeva“, mis tundub siiski veidi kohmakas. Aga midagi eriti paremat ma ka välja pakkuda ei oska: „tuumahävingu viimnepäev“ oleks võib-olla parem, kuid sama kohmakas, aga vähemalt veidi eksplitsiitsem? „Tuumasõja hävingupäev“ tooks juurde sõja mõiste, mida algses versioonis ei pruugi olla. Hävingupäev üksi ei sisalda jälle tingimata piibellikku viimsepäeva mõtet, nagu „nuclear armageddoniski“

Laused, mis kõlavad umbes nii: „need olid kõrgete (või oli see „tugevate“?) motivatsioonidega mehed“ ja „ohvitserid olid lojaalsed oma emamaa suhtes“ tekitavad küsimuse tõlkija emakeeletunnetuse kohta. Eeldame, et tõlkija ei tea halligi vene keelest, mille „rodina“ on inglise keelde tõlgitud kui „motherland“ ja sealt omakorda eesti keelde tõlkides saab sellest „emamaa“. Aga kui tõlkija, toimetaja ja korrektor, kelle emakeel on eeldatavasti eesti keel, seda lauset loevad ja neid ei häiri seal miski, siis pean küll käed üles tõstma ja alla laskma, tõepoolest...

Sõnaline hinnang: Kui ajaloohuviline ei ole väga keeletundlik, siis saab seda raamatut ainult soovitada. Kokkuvõttes siiski huvitav ja ladus lugemine.

Hinne: 9/10