Amélie Nothomb Jumala lapsepõlv

Amélie Nothomb

Jumala lapsepõlv

Varrak, 2004

Ma oleks ise hea meelega sündinud Belgia konsuli perre ja veetnud lapsepõlve Jaapanis, Hiinas ja mujal Aasias. Elanud turvalist elu oma polsterdatud enklaavis, üldjoontes siiski armastava ja toetava pere keskel.

Nothomb’i lapsepõlv tundub olevat piiramatu allikas tema lühiromaanidele, olen lugenud ka tema „Armastuse sõda“.

Samas „Jahmatus ja värinad“, millest nägin filmi enne kui lugesin raamatut, on veidi teistlaadne ja minu meelest palju parem (eriti film) lugu. Kuigi tundub, et enamik tema raamatuid kõneleb võõras, teine olemisest, identiteedi konstrueerimisest. Ta tunneb võõrandumist ka meessoo suhtes, see teema jookseb läbi nii Armastuse sõjast kui Jumala lapsepõlvest.

Tundub, et paljudel kirjanikel on ainult üks lugu, mida nad terve elu vestavad, tootes selle baasilt kasvõi kümneid täismõõdus romaane. AN on ka vist üks nendest.

AN ei ole halb, aga pole ka teab mis hea, tüüpiline kaasaegne kirjandus. Ometi trükitakse teda suurtes tiraažides.

Selle kohta on Sirbis üks tore artikkel.

Hinne: 6/10