Michel Houellebecq Võitlusvälja laienemine

Michel Houellebecq

Võitlusvälja laienemine

Varrak, 2005

Küllap on paljud mingil ajahetkel mõtisklenud inimeksistentsi tühjuse ja mõttetuse üle. Et antakse sulle elu, mida sa pole palunud ja seatakse fakti ette, et ela see nüüd kuidagimoodi ära. Lääne ühiskonna väärtuste kohaselt veel võimalikult edukalt, st palju mammonat kogudes ja kellekski saades. Tegelikult pole aga ühel inimelul erilist eesmärki ega väärtust. Osa inimesi, enamus tegelikult, täidab eluks antud aja oma geenide edasiandmisest elueesmärki tehes. Nimetu peategelane aga ei tee midagi sellist, tal pole ei järglasi, üldse mingeid inimsuhteid, ega ambitsiooni midagi ära teha ja „kellekski“ saada. Moodne või pigem ühiskonnas hiljuti teadvustatud depressioon annab selleks ka justkui õigustuse.

Raamat pakub äratundmist paljudele Lääne ühiskonna liikmetele, Prantsuse (kontori)tööelu ministeeriumides ja firmades on sarnane Eesti omaga. Raamat ilmus küll 1994. aastal, aga nii mõnigi seal kirjeldatud nähtustest on ka tänapäeval ja Eestis olemas ja võrreldav.

Raamat tekitas Prantsusmaal suurt furoori oma väidetava julguse ja uudsusega. See on minu jaoks üllatav – kindlasti on mõttetust ja depressiivsest inimeksistentsist ju varemgi kirjutatud, midagi nii maailmaraputavalt erilist ma sellest tekstist küll ei leidnud. Ka toona šokeeriv seksitemaatika käsitlemine tundub nüüd, ligi 20 aastat hiljem pigem õlgu kehitama panev ja tagasihoidlik.

Peategelane on (kõigest) 30-aastane, võib-olla see selgitab ka tema ängi. Vanemaks saades inimene harjub oma elu tuima tühjusega ja hakkab end petma pseudo-optimistliku enesesisendusega. Eluga, st eksistentsiga harjub.

Tema vanus võib olla ka ta enda ja teiste seksuaalsusele keskendumise põhjuseks. Jällegi, vanemaks saades laheneb seegi kripeldus. Raamatu lõpp, kus peategelane siiski enesetappu ei tee, annab lootust, et ta elab mõnda aega veel, saab rohtude abiga üle depressioonist ja algava skisofreenia episoodidest, ning jätkab oma eksistentsi, harjudes selle kui tüütuvõitu paratamatusega.

Eestiski on Houellebecq’i tõlked leidnud palju vastukaja. Olemata küll õppinud kirjandusteadlane, ei leia mina tema tekstidest (küll ainult sellest esimesest, teised raamatud ootavad alles lugemisjärjekorda) midagi erilist ja vapustavat, samuti mitte tekstilis-keelelist kõrgpilotaaži.

Tema tekst (ja väga hea tõlge) on aga kuidagi ehedalt prantslaslik, vähemalt mina, evides teatud kokkupuudet prantsuse keele ja kultuuriga, tajun seda nii. Siin-seal aimdub isegi küünilisevõitu huumorit, mis annab niigi ladusale tekstile ja süžeearendusele veel hoogu juurde.

Ühe blogija ja Sirbi arvustused.

Sõnaline hinnang: kokkuvõttes ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega

Hinne: 7/10