Michel Houellebecq Elementaarosakesed

Michel Houellebecq

Elementaarosakesed

Varrak, 2008

Ütleme siis nii, et Võitlusvälja laienemine oli sissejuhatus houellebecqoloogiasse, Elementaarosakesed üsna ootuspärane teemaarendus. Autor jätkab sama teemaga, st inimelu tühisuse ja eesmärgitusega, kirjeldab justkui tühje elusid, mis varem või hiljem jõuavad omadega ummikusse. Osakesi oli toredam lugeda, sest autor suutis mind tegelastest ja nende käekäigu jälgimisest rohkem huvituma panna. Detaile, sisukust, tegevusi oli rohkem, samas ei pannud see mind tegelastega samastuma, mõtlesin lugedes, et mul ei ole nendega midagi ühist, ma ei jaganud nende vaated ja mõtteid, otsuseid ja valikuid. Lääne heaoluühiskonna liikmete elusisu otsingud, järjepidevusetu ning loobumisega segatud püüdlus mitte elada oma elu „nagu hotellis“, suhestuda, seostuda millegagi, tunda midagi. Kellele see peaks korda minema? Neile, kes tunnevad end Osakeste tegelastes ära, on depressioonis, elavad sama tühja elu? Nad teavad seda niigi, vaevalt, et neid kuigivõrd liigutaks teistest samasugustest teadasaamine ja lugemine.

Seksuaalsusele pöörab autor selles raamatus rohkem tähelepanu, üks tegelane püüab sellest eneseteostust, identiteeti, tugevaid tundeid või mida iganes. Teine tegelane (eelmise poolvend) on pigem aseksuaalne, ometi mõjutab see suutmatus või loobumus tema elu ikkagi rohkem kui ta arvab. Seega, seks ja armastus (või „suhted“, millega tänapäeval seda rasket A-sõna asendatakse; seda sõna kasutab autor Osakestes väga vähe või üldse mitte) pole ka universaalne päästerõngas. Mis siis veel üle jääb? Töö ja karjäär? Mõlemad tegelased teostasid end väga erinevalt, kuid ometi rahuldust saamata ning maitsmata ise oma töö vilju. Paljunemine on samuti ummik nende mõlema jaoks, nad on ka ise seda oma vanemate jaoks.

Tundub, et autor inimesi ja inimkonda väga ei armasta, helget tulevikku neile praegusel ebatäiuslikul kujul ette ei näe (inimeste saatuseks näib olevat hullumaja, suremine vähki või enesetapp), võib-olla ainult eugeenika võib kergendada inimeste elu raskusi, vältida piinava elutunnetuse teket üldse. Viited Huxley Heale uuele ilmale, mida pubekana lugesin ja mis mulle tookord väga muljet avaldas, seotuna ühe tegelase teadustööga, tunduvad mulle parajalt iroonilised, ma muidugi ei tea, kas autor nii ka mõtles.

Hingetuse ja tundetuse vastu otsitakse rohtu New Age’ist, autor kirjeldab mõnusa irooniaga vist 1960te hipiliikumisest alguse saanud New Age’i, spirituaalsuse, holistilisuse jms otsijate küünilist petmist „gurude“ poolt. Eks ole raamatus kirjeldatud nudistide-swingerite laagergi sarnane eksinute pelgupaik, mis tegelikult vastuseid valusatele küsimustele ei paku.

Kokkuvõttes, Elementaarosakesed on parem kui Võitlusvälja laienemine, hoogsam, sisukam.

Endiselt ei kahetse lugemisele kulutatud aega.

Arvustus

Arvustus

Hinne: 8/10