K.E. v. Baer Eestlaste endeemilistest haigustest

Karl Ernst von Baer

Eestlaste endeemilistest haigustest

Hea Lugu, 2013

Mulle tundub, et see üsna tähtsusetu, omaaegses teadus- ja meditsiinimaailmas marginaalne teos (kui vaid tänapäeval selliste kirjandite eest doktorikraade jagataks!) pälvib erakordset tähelepanu (ja isegi kordustrükki!) pelgalt seetõttu, et eestlased vaimustuvad iga kord, kui keegi neist nö kõrgemat päritolu, parem, targem, haritud jne üldse Eestit ja eestlasi kuskil mainib, sõltumata kontekstist.

 Miks muidu siis kogu meediakära mingite saksa tundmatute lauljanäitsikute ja ameerika kolmandajärguliste näitlejannade ümber, kelle olmetegevusi meile usinalt vahendatakse. Ikka seepärast, et nende vanavnanavana-jne-vanematest keegi oli eestlane, kunagi Eestis elanud või korra siin käinud. Eurovisioonil uurib reporter anuval toonil iga ettejuhtuva laulja käest, kas ta on juba kuulnud Eesti laulu ja mida ta sellest arvab ja kas ta on Eestis käinud ja kas see meeldib talle jne. Ka kuskil Aasia templis seksimisega vahelejäänud turistid ajasid tegelikult Eesti asja, tehes sellega Eesti maailmas tuntuks, või noh, tõstsid üle kollaste uudiste künnise.

Sellest ka kogu elevus Baeri jutukese ümber. Pole sel ei teaduslikku, ega ka kirjanduslikku väärtust. Natuke saab seda lugedes muheleda ja imestada, kuidas elu-olu ikka vanasti oli ja mida meditsiin endast 200 aasta tagasi kujutas. Ajalugu ja meditsiiniajalugu on huvitavad distsipliinid. Baeri ajal veel bakterid (rääkimata viirustest) ei tundud, seega arvati, et niiske sooõhk tekitab haigusi. Mustus ja niiskus aitavad neid levitada, seda tajuti ka intuitiivselt või vaatlusandmete üldistamise teel.

Toredad väited, mis mulle meelde jäid, olid nt „kuumal ajal muutuvad keha sitked osad pehmeks“ vms ja „üldine halb enesetunne ja hingeahastus“ kui „vahelduva palaviku“ sümptom.

Aga muidu, no ei saa niimoodi üldistada ja stereotüpiseerida, ei saa. Aga eks kolonialistid näevadki endale allutatuid rahvaid ühtlase amorfse homogeense massina, mugavatele lihtsustatud mõttemallidele toetudes on lihtsam eluga toime tulla. Kui vanasti kõlbas teaduslikuks väiteks ka stereotüüpne üldistus või tuginemine kontrollimata andmetele („keegi olla rääkinud, et X maakonnas olla tähniline soetõbi talupoegade seas eriti sage“), siis sai teaduskraade ja professorikohti ikka väga lihtsalt.

Ja üldistusi teeme me tänapäeval sama väsimatult edasi, stereotüpiseerime inimesi mitte ainult rahvuse, vaid igasuguse muu tunnuse alusel. Mugav ja sisseharjunud on käia miljonitest jalgadest kõvaks tallatud radu.

Arvustus.

Suuline hinnang: võta seda kui huumorikirjandust

Hinne: 4/10