Abdul Turay Väike valge riik

Abdul Turay

Väike valge riik

Hea lugu, 2012

Turay kirjutab samadest teemadest, mis Lotilagi, kuid teeb seda intelligentsel, argumenteerival moel. 

Eestlaste hirmust kõige võõra, teistsuguse ees, meeleheitlikust oma identiteeti klammerdamisest, poliitikast ja majandusest, natuke ka ajakirjandusest. Asjalikult kokkuvõtva ülevaate saab siit 1990-te majandus- ja poliitikaotsustest, aga ka masust ja isegi Ilvese/Krugmani säutsusõnelusest.

Nagu Lotilagi, imestab ka tema eestlaste passiivsuse ja kannatlikkuse üle, masuaegsete kärbete ja nendega leppimise üle. Eesti majandusime ja IT-tiigriks olemise müüdid on ka kainelt läbi analüüsitud, isegi Läti ja Eesti ärikultuuride võrdlus mõjub servapidi sarnase kogemuse puhul tuttavlikult.

Kui Lotila ainult puistab süüdistusi eestlaste aadressil, siis Turay on püüdnud aru saada, mis tegurid on praeguse Eesti ühiskonna just selliseks kujundanud. Ta mainib, et skandinaavlased (kuhu liigitub ka Lotila) märkavad võrreldes anglosaksidega rohkem just sotsiaalset ebaõiglust Eestis.

Rassismi teemadel kirjutab ta vähe, aga ilmus ju see raamat ka enne tema „debatti“ mustadele ust näitava Helmega.

Väga asjalik, intelligentne, mõnusalt loetav Eesti lähiajaloo poliitiliste ja majandusarengute ülevaade. Erinevalt Lotilast on siin emotsioonide ja pröökamise asemel rahulik analüüs, intervjuud ja meenutused. Soovitan!

Autori blogi ja intervjuu.

Arvustus

Hinne: 9/10

Sami Lotila Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Sami Lotila

Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Massimedia, 2013

Kuna ma peale Delfi sopaajakirjandust ei loe, siis teadsin autorist ainult põgusate siit-sealt loetud-kuuldud infokildude järgi. Et tegemist on Eestis elava, kuid Eestit ja eestlasi vihkava tegelasega, kes puistab alusetuid süüdistusi ja suisa laimu.

Nii mõneski „süüdistuses“ olen aga Lotilaga sama meelt. Ametiühingute nõrkus, poliitikute tegevusetus (haldusreform, väljaränne), tõelise demokraatia ja võrdõiguslikkuse puudumine, aga ka inimeste passiivsus, argus ja suutmatus teiste edu üle rõõmu tunda, näiteks.

Tekstid on katkendlikud, teemakäsitlused pole kuigi järjepidevad, vaid närviliste hüüdlausetena mõjuvad, oma ideedega hüppab autor siia-sinna (näiteks eesti meeste ujula- ja saunakombed on talle ilmselt nii kustumatu elamuse jätnud, et isegi kui ta alustab lugu Eesti poliitikast, jõuab ta varem või hiljem ikkagi meeste uikarite juurde välja).

Raamatu edenedes hakkab selline stiil väsitama, autor kordab ennast liiga palju, hüüdlausetena esitatud ideid oleks võinud analüüsivamalt lahti kirjutada.

Oma räuskava stiili poolest sarnaneb ta kohaliku oponendi Ojapetsiga, kes olevat tema Õ-lehe artiklitele vastulauseid kirjutanud.

Raamatu väljaandmisel on ilmselt kokku hoitud keeletoimetaja pealt, autori eesti keel on küll väga hea, kuid vigu on siiski liiga palju ja soome aktsent kumab liiga tihti läbi. Millegipärast eeldan, et ajakirjanikud võiksid väärtustada korrektset keelekasutust, aga mida mina, va romantik ja idealist, ka tänapäeva asjadest tean, eksole.

Eesti riigi ja Ansipi kriitika tegi Lotilast muidugi keskerakondliku pressi kaanepoisi.

Iseenesest on värskendav, et keegi „väljastpoolt“ vaevub kohalikele valupunktidele osutama, kahjuks sellele ei järgne midagi, tüüpiliselt meile, eks ole. Keegi peaks midagi tegema! …

Arvustus

Hinne: 7/10

Michel Houellebecq Kaart ja territoorium

Michel Houellebecq

Kaart ja territoorium

Varrak, 2013

Raamatu kaanel kirjeldatakse seda romaani kui „küpse ja rahunenud“ Houellebecqi teost. Tõepoolest, võrreldes eelmise kahega on see raamat kergem, rahulikum, leebem, leplikum, kuid kannab ikka seda inimelu mõttetuse ja kõige kadumise ideed. Tegelased on samuti sarnased, lähisuheteks võimetud, depressiivsed ja elule alla andnud kulgejad, ainsa erinevusega, et seekord ei tegele nad seksiga peaaegu üldse.

See on see värk et, paljudel kirjanikel on ikkagi ainult üks lugu kirjutada, üks komplekt ühiskondlik-poliitilisi manitsusi ning tuleviku ettekuulutusi jagada, ja seda nad jäävadki oma erinevates romaanides tegema - sama teemat arendama, ennast kordama. Nüüd me oleme juba kolm korda teada saanud (eesti keeles kättesaadavate tekstide põhjal), mida H arvab tänapäeva Lääne ühiskonnast, selle allakäigust ja inimelu sihitusest. Erinevad ja samas sarnased tegelased on seda oma erinevate ja samas sarnaste eludega kolmes romaanis vägagi usutavalt demonstreerinud.

Kirjaniku enda persooni kui romaanitegelase sissetoomine oli päris fun. Kujutan ette, kuidas autor seda kirjutades omaette muheles ja enda mõrva kavandamise irooniat nautis.

Kokkuvõttes: täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Arvustus
Arvustus

Hinne: 7/10

Siri Hustvedt Meesteta suvi

Siri Hustvedt

Meesteta suvi

Varrak, 2013

See raamat räägib kolmekümneaastase abielu lagunemise järgsest psühhoosist ja hilisemast kohanemisest, vanadusest, pubekate kambamängudest ja massist erinevate tõrjumisest, Jane Austenist, kirjandusest, naistest, veelkord vanadusest. Autori vanus ja elukogemused kõlavad tekstist läbi, see on selline rahulik, kohati kibeda alatooniga, leppimist ja teatud lootusetust väljendav lugu. Nagu seda on 60-le lähenevad naised (autor ja minategelane) isegi. Äkki seetõttu tundus mulle minategelane veidi kõrvalseisja positsioonilt kirjeldavat teisi tegelasi enda ümber? Aga võib-olla ei tulnud see vanaduse resignatsioonist, vaid antidepressantidest.

Ma ei saa öelda, et ma oleks väga suhestunud tegelaste ja nende eludega. Aga küllap ka mina olen juba piisavalt vana, et neid siiski mõista.

Meeldiv, intelligentne tekst. Toredaks ma seda raamatut ei nimetaks, samas, kahju lugemisele kulunud ajast ka ei ole.

Ah jaa, käsitööhuvilised saavad siit ka kelmikaid ideid.

Arvustus

Hinne: 7/10

David Mitchell Varikirjas

David Mitchell

Varikirjas

Varrak, 2011

Tõusen püsti, hüüan „braavo!“ ja löön käsi kokku, kuni peopesad tulitavad.

Varikirjas on mu viimaste aastate parim lugemiselamus, mis pakkus lõbu ja meelelahutust, aga ka veidike mõtlemisainet (fun’i kõrvalt ei puudu ka metafüüsika). Selles raamatus meeldis mulle kõik – nii erinevatest juttudest kokku pandud tervik, mille erinevaid tegevusliine siduvad ilmsed või varjatumad vihjed olid lihtsalt meisterlikult nö jutukangasse põimitud; autori siiski üldiselt humanistlik hoiak, killuke huumorit siin-seal, ja loomulikult huvitav ja kohati äkšõnit täis tegevus.

Keelekasutus on ladus ja hästitempereeritud, tõlge ka väga hea, kohati kohtas küll minu jaoks imelikke keelendeid, aga üldiselt oli tõlkija teinud head tööd. Selge, et seda inglise keelset f-sõna pole lihtne eesti keelde ümber panna, tavaliselt tõlgitaksegi seda „persse“, vahel ka m-sõnaga, aga näiteks „bullshit“ on eesti keelses kõnes kasutusel laenuna, vaevalt, et keegi ütleb selle asemel „sitajutt“… Ja mis pagana „saatana sinine silmamuna“ see küll kogu aeg seal oli – no kes küll kasutab sellist väljendit?

Lugude tegevus toimub erinevatel mandritel, autor on ilmselt nendes kohtades ise viibinud, samuti pakub see reisinud lugejale palju äratundmist. Silme ette tulid kohe Tokyo, Hongkong, Hiina, London, aga ka Peterburi. Mulle meeldis see, et autor tunneb ka kohalikke kultuuride tüüpilisi nähtusi (näiteks jaapanlaste sisemise/privaatse ruumi otsimise teema) ja peenemaid olmenüansse (näiteks hiina naiste puhul tampoonide mittekasutamise teema) jne. Üldse on väga oskuslikult, leidlikult ja peenel-tundlikul (subtle) moel kasutatud siduvaid detaile ja vihjeid, iga kord oli nende leidmine puhas nauding!

Kõige rohkem meeldisid mulle Mongoolia ja New Yorgi osad, see oli ülimalt kvaliteetne ja kõrgetasemeline meelelahutus, puhas lõbu! Aga nagu ma ütlesin, mõtlemisainet pakub autor lugejale ka, tegelased seisavad moraalsete valikute ees, langetavad neid omal moel ja oma inimliku rumaluse piires.

Suurepärane lugemiselamus, soovitan n-ö täiega! :D

Üks kokkuvõtlik arvustus.

Hinne: 10/10

Jonathan Safran Foer Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Jonathan Safran Foer

Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Varrak, 2013

Minu meelest rääkis see raamat leinast, sellega kaasnevast valust ja ilmajäämisest ülesaamisest, kuidas see kellelgi õnnestub või siis ei õnnestu. Nii poiss, kes leinab oma 9/11 sündmuses kaotatud isa, kui ka tema vanavanemad, kes leinavad taga oma armastust, leiavad mitmeid asendustegevusi ning oma valu summutamise psüühilisi ja/või psühholoogilisi võtteid.

Üldiselt ma ei naudi ega huvitu hullude vms psüühilistes piinades tegelastele kaasaelamisest, ei filmis ega raamatus, ja siingi käis peategelane, 9-aastane poiss mulle vahepeal närvidele, kõige oma andekuse, valu ja enesevigastamisega. Samuti tema vanaema ja vanaisa, kes elasid justkui mingit asendus- või varjuelu. Jah, ma saan aru, et on raske ja nii edasi, aga no mis teha, mõnel puhul mul empaatiat lihtsalt ei teki. Võib-olla tuleb selle mõistmiseks endal sarnases olukorras olla.

Samas, tegelastele pidevalt kaasa tundmata, oli mul seda raamatut ikkagi huvitav lugeda, minu meelest oli leidlik nii kogu loo idee, kui ka see, kuidas tegevuskäiku oli arendatud.

See on vist üks neid harvu raamatuid, kus leidlikult mängitakse tekstiga, nii struktuuriliselt kui visuaalselt, mitte diibi panemise ja puhta kunsti enda pärast, vaid minu meelest sobis see mäng kokku loo sisu ja tegelastega, väljendades väga hästi nende psüühilist seisundit.

Suuline hinnang: tore lugemine, see on nüüd minu jaoks see kaasaegne kirjandus oma positiivses tähenduses

Hinne: 8/10

Amélie Nothomb Jumala lapsepõlv

Amélie Nothomb

Jumala lapsepõlv

Varrak, 2004

Ma oleks ise hea meelega sündinud Belgia konsuli perre ja veetnud lapsepõlve Jaapanis, Hiinas ja mujal Aasias. Elanud turvalist elu oma polsterdatud enklaavis, üldjoontes siiski armastava ja toetava pere keskel.

Nothomb’i lapsepõlv tundub olevat piiramatu allikas tema lühiromaanidele, olen lugenud ka tema „Armastuse sõda“.

Samas „Jahmatus ja värinad“, millest nägin filmi enne kui lugesin raamatut, on veidi teistlaadne ja minu meelest palju parem (eriti film) lugu. Kuigi tundub, et enamik tema raamatuid kõneleb võõras, teine olemisest, identiteedi konstrueerimisest. Ta tunneb võõrandumist ka meessoo suhtes, see teema jookseb läbi nii Armastuse sõjast kui Jumala lapsepõlvest.

Tundub, et paljudel kirjanikel on ainult üks lugu, mida nad terve elu vestavad, tootes selle baasilt kasvõi kümneid täismõõdus romaane. AN on ka vist üks nendest.

AN ei ole halb, aga pole ka teab mis hea, tüüpiline kaasaegne kirjandus. Ometi trükitakse teda suurtes tiraažides.

Selle kohta on Sirbis üks tore artikkel.

Hinne: 6/10

Julian Barnes Kui on lõpp

Julian Barnes

Kui on lõpp

Varrak, 2013

Houellebecqi tuules seda raamatut lugedes tundus see suuresti sarnane: peategelane elab keskpärase tühja (pigem tulemusetu) elu ja pensionil olles, kus ta on loomulikult naisest lahutatud, oma lapsest ja noorpõlve sõpradest võõrandunud, kaevub ta noorpõlve sõpruskonna ja enda esimese armuloo detailidesse.

Erinevus Houellebecqist on raamatu väiksem depressiivsus ja pigem positiivne leppimine oma elu ja minevikusündmustega. Positiivne käegalöömine, kui nii võib öelda. Mingeid erilisi ambitsioone ei olnud peategelasel vist noorest peastki, nii ei ole vaja ka pensionieas midagi kahetseda, lihtne ja mugav.

Elu ise toob aastakümnete tagant väikese väreluse peategelase ellu, kes sellele reageerib, kuid hiljem ikkagi kujunenuga lepib.

Ma ei ole ise veel pensionil ega 60-tes, aga kujutan ette, et küllap saavad mingis eas noorpõlve mälestused olulisemaks kui elu olevikus või üsna lühikeseks jääda võivas ja paratamatut allakäiku toovas tulevikus. Aga ikkagi, minu meelest pühendas peategelane liiga palju aega minevikus õieti mittejuhtunu detailide meenutamisele, nende variantide nämmutamisele. OK, vahel saame alles hiljem (võib-olla tõesti isegi alles aastakümneid hiljem) aru mingi sündmuse olulisusest või mõjust meie edasisele elukäigule, aga minu meelest tuleb osata ka minevikust lahti lasta, eriti kui nüüd hiljem midagi muuta ei saa ja mõne asja teadasaamine võib tumestada meie enda (petlikke, konstrueeritud) mälestusi. Peategelase asemel poleks mina oma aega raisanud selle bitchilikult käituva Veronica tagaajamisele. Mida siis lõpuks teada saadud asjaolud ta edasises elus muutsid?

Nagu siin arvustuses mainitud, oli tekst tõesti kokkusurutud, kasvõi peamistest tegelastest oleks tahtnud rohkem detaile teada saada. Tänu teksti lühidusele ja kokkusurutusele edenes lugemine kiiresti, kuigi mind häiris pideva vaikse taustapininana süžee ja kirjelduste tüütuvõitu olmelisus. Nagu Houellebecqi raamatudki, jättis seegi tagakaane sulgemisel hinge ebamäärase rahulolematuse.

Saan aru, et see ongi paljukiidetud ja –auhinnatud kaasaegne kirjandus. Pean vist oma dokumentalistika juurde tagasi pöörduma.

Suuline hinnang: ei pea ilmtingimata lugema

Hinne: 6/10

Michel Houellebecq Elementaarosakesed

Michel Houellebecq

Elementaarosakesed

Varrak, 2008

Ütleme siis nii, et Võitlusvälja laienemine oli sissejuhatus houellebecqoloogiasse, Elementaarosakesed üsna ootuspärane teemaarendus. Autor jätkab sama teemaga, st inimelu tühisuse ja eesmärgitusega, kirjeldab justkui tühje elusid, mis varem või hiljem jõuavad omadega ummikusse. Osakesi oli toredam lugeda, sest autor suutis mind tegelastest ja nende käekäigu jälgimisest rohkem huvituma panna. Detaile, sisukust, tegevusi oli rohkem, samas ei pannud see mind tegelastega samastuma, mõtlesin lugedes, et mul ei ole nendega midagi ühist, ma ei jaganud nende vaated ja mõtteid, otsuseid ja valikuid. Lääne heaoluühiskonna liikmete elusisu otsingud, järjepidevusetu ning loobumisega segatud püüdlus mitte elada oma elu „nagu hotellis“, suhestuda, seostuda millegagi, tunda midagi. Kellele see peaks korda minema? Neile, kes tunnevad end Osakeste tegelastes ära, on depressioonis, elavad sama tühja elu? Nad teavad seda niigi, vaevalt, et neid kuigivõrd liigutaks teistest samasugustest teadasaamine ja lugemine.

Seksuaalsusele pöörab autor selles raamatus rohkem tähelepanu, üks tegelane püüab sellest eneseteostust, identiteeti, tugevaid tundeid või mida iganes. Teine tegelane (eelmise poolvend) on pigem aseksuaalne, ometi mõjutab see suutmatus või loobumus tema elu ikkagi rohkem kui ta arvab. Seega, seks ja armastus (või „suhted“, millega tänapäeval seda rasket A-sõna asendatakse; seda sõna kasutab autor Osakestes väga vähe või üldse mitte) pole ka universaalne päästerõngas. Mis siis veel üle jääb? Töö ja karjäär? Mõlemad tegelased teostasid end väga erinevalt, kuid ometi rahuldust saamata ning maitsmata ise oma töö vilju. Paljunemine on samuti ummik nende mõlema jaoks, nad on ka ise seda oma vanemate jaoks.

Tundub, et autor inimesi ja inimkonda väga ei armasta, helget tulevikku neile praegusel ebatäiuslikul kujul ette ei näe (inimeste saatuseks näib olevat hullumaja, suremine vähki või enesetapp), võib-olla ainult eugeenika võib kergendada inimeste elu raskusi, vältida piinava elutunnetuse teket üldse. Viited Huxley Heale uuele ilmale, mida pubekana lugesin ja mis mulle tookord väga muljet avaldas, seotuna ühe tegelase teadustööga, tunduvad mulle parajalt iroonilised, ma muidugi ei tea, kas autor nii ka mõtles.

Hingetuse ja tundetuse vastu otsitakse rohtu New Age’ist, autor kirjeldab mõnusa irooniaga vist 1960te hipiliikumisest alguse saanud New Age’i, spirituaalsuse, holistilisuse jms otsijate küünilist petmist „gurude“ poolt. Eks ole raamatus kirjeldatud nudistide-swingerite laagergi sarnane eksinute pelgupaik, mis tegelikult vastuseid valusatele küsimustele ei paku.

Kokkuvõttes, Elementaarosakesed on parem kui Võitlusvälja laienemine, hoogsam, sisukam.

Endiselt ei kahetse lugemisele kulutatud aega.

Arvustus

Arvustus

Hinne: 8/10

Michel Houellebecq Võitlusvälja laienemine

Michel Houellebecq

Võitlusvälja laienemine

Varrak, 2005

Küllap on paljud mingil ajahetkel mõtisklenud inimeksistentsi tühjuse ja mõttetuse üle. Et antakse sulle elu, mida sa pole palunud ja seatakse fakti ette, et ela see nüüd kuidagimoodi ära. Lääne ühiskonna väärtuste kohaselt veel võimalikult edukalt, st palju mammonat kogudes ja kellekski saades. Tegelikult pole aga ühel inimelul erilist eesmärki ega väärtust. Osa inimesi, enamus tegelikult, täidab eluks antud aja oma geenide edasiandmisest elueesmärki tehes. Nimetu peategelane aga ei tee midagi sellist, tal pole ei järglasi, üldse mingeid inimsuhteid, ega ambitsiooni midagi ära teha ja „kellekski“ saada. Moodne või pigem ühiskonnas hiljuti teadvustatud depressioon annab selleks ka justkui õigustuse.

Raamat pakub äratundmist paljudele Lääne ühiskonna liikmetele, Prantsuse (kontori)tööelu ministeeriumides ja firmades on sarnane Eesti omaga. Raamat ilmus küll 1994. aastal, aga nii mõnigi seal kirjeldatud nähtustest on ka tänapäeval ja Eestis olemas ja võrreldav.

Raamat tekitas Prantsusmaal suurt furoori oma väidetava julguse ja uudsusega. See on minu jaoks üllatav – kindlasti on mõttetust ja depressiivsest inimeksistentsist ju varemgi kirjutatud, midagi nii maailmaraputavalt erilist ma sellest tekstist küll ei leidnud. Ka toona šokeeriv seksitemaatika käsitlemine tundub nüüd, ligi 20 aastat hiljem pigem õlgu kehitama panev ja tagasihoidlik.

Peategelane on (kõigest) 30-aastane, võib-olla see selgitab ka tema ängi. Vanemaks saades inimene harjub oma elu tuima tühjusega ja hakkab end petma pseudo-optimistliku enesesisendusega. Eluga, st eksistentsiga harjub.

Tema vanus võib olla ka ta enda ja teiste seksuaalsusele keskendumise põhjuseks. Jällegi, vanemaks saades laheneb seegi kripeldus. Raamatu lõpp, kus peategelane siiski enesetappu ei tee, annab lootust, et ta elab mõnda aega veel, saab rohtude abiga üle depressioonist ja algava skisofreenia episoodidest, ning jätkab oma eksistentsi, harjudes selle kui tüütuvõitu paratamatusega.

Eestiski on Houellebecq’i tõlked leidnud palju vastukaja. Olemata küll õppinud kirjandusteadlane, ei leia mina tema tekstidest (küll ainult sellest esimesest, teised raamatud ootavad alles lugemisjärjekorda) midagi erilist ja vapustavat, samuti mitte tekstilis-keelelist kõrgpilotaaži.

Tema tekst (ja väga hea tõlge) on aga kuidagi ehedalt prantslaslik, vähemalt mina, evides teatud kokkupuudet prantsuse keele ja kultuuriga, tajun seda nii. Siin-seal aimdub isegi küünilisevõitu huumorit, mis annab niigi ladusale tekstile ja süžeearendusele veel hoogu juurde.

Ühe blogija ja Sirbi arvustused.

Sõnaline hinnang: kokkuvõttes ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega

Hinne: 7/10