Sofi Oksanen Kui tuvid kadusid

Sofi Oksanen
Kui tuvid kadusid
Varrak, 2012

Peab ütlema, et see raamat raputas mind vähem kui Puhastus. Võib-olla olid Puhastuse tegelased kuidagi tugevamate värvidega kujutatud, dramaatilisemad oma valikutes, meeleheitlikumad. Tuvide tegelased olid pea kõik ellujääjad ja see tegi nende loo kuidagi igavamaks. Ajastu, millest jutt, oli muidugi huvitav ja traagiline, sarnaseid ja veel hullemaidki lugusid juhtus tollal elanutega kindlasti. Aga ka praegu elavatest inimestest, keda ma tunnen, võiksin nimetada neid, kes sarnastes oludes oleksid samasugused ellujääjad nagu Tuvide peategelane. Nagu ka neid, kes sõnakuulelike lammastena Siberi rongile lähevad, nagu sakslased tollal imestasid.

Millegipärast tundus mulle see luureteema veidi liialdatuna, aga samas tundub loogiline, et erinevatel võimudel olid oma luure- ja sabotaažirühmad, ja samuti tundub loogiline, et neis tegutsesid samad inimesed iga võimu ajal, kui palju neid siis ikka jõuti piisavalt asjalikuks agendiks välja koolitada.

Mõtlesin lugedes sellele, kuidas erinevad tegelased valisid endale erineva elusisu ja ellujäämisvõitlusele eesmärgi, kellele oli see võim ja karjäär, kellele kodumaa vabadus, kellele inimlik lähedus ja armastus, aga ometi ei saavutanud keegi seda ja oli loo lõpus kui mitte päris hukkunud, allakäinud, siis rahulolematu vähemalt.

Olen ühe arvustajaga samal meelel: Evelini ja Reinu lugu oli tarbetu. Ilmselt pidi autor Evelini tegelaskujule kuidagi liha luudele kasvatama, tegema temast samuti olude ja valede valikute argliku ohvri, aga see, et Evelin viis loo lõpus kõik otsad kokku, osutus just Rolandi tütreks ja mis veel pikantsem, lausa Juuditi tütreks, tundus veidi seebiooperlikult kunstliku ja uskumatu kokkusattumisena.

Minu jaoks oli veidi tüütu ja loo pealiinist kõrvale viiv see tudengiaastate lihaturu (ülikoolist tulevase mehe leidmise) teema, aga selline mõtteviis, mis seal salata, oli ka minu põlvkonna naistudengite seas üsna levinud, mis siis veel konformistlikest 1960-ndatest rääkida.

Samuti pean nõustuma, et homoseksuaalsuse teema vihjeline sissetoomine oli tarbetu. Alles epiloogis saame põgusalt teada, kuidas see peategelase mõningaid tegusid mõjutas, aga me ei leia, milline oli peategelase enda suhtumine sellesse, kas ja kuidas seda sisimas läbi elas, analüüsis ja põhjendas.

Oksasel kordub Tuvides jälle see ajastute ja kohtade vahel edasi-tagasi liikumine, mis mulle väga ei meeldi. See hakib teksti ja loo kulgemise ära, aga hoiab samas ka huvi üleval. Kui kõik romaanimõõtu lood oleks sellise ülesehitusega, oleks see minu meelest küll väga tüütu.

Ühe detaili kallal tahan norida ka. Tõlkijaga oleme samast põlvkonnast ja meie tudengiaastatel nimetati ühikat ühikaks, aga need, kes olid tudengid 1960ntatel, nimetasid seda intriks. Ja kindlasti ei nimetanud 1965. aastal tollast intrit ühikaks põlvkonna võrra vanem KGB töötaja, kes ise polnud kunagi kõrgkoolis õppinud.

Kokkuvõttes on ju raamat hea, lugu huvitav, usutav, dramaatiline. Kiidan samuti autori oskust ajastu olusid ja detaile ilmekalt silme ette manada, samuti tegelaste valikuid, hirme ja üldse kogu mõttemaailma muutuvate aegade kontekstis arendada.

Sõnaline hinnang: kui Puhastus väga meeldis, siis see valmistab väikese pettumuse, aga lugeda tasub ikkagi

Hinne: 8/10

Täiendavat lugemist:

raamatu kodukas

arvustus 1 (kiiksuga ja keeleliselt elav)

arvustus 2

arvustus 3

Peter Molloy KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM

Peter Molloy
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM.
Meenutusi igapäevaelust raudse eesriide taga.
Varrak, 2010

Külma sõja ajal Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste meenutused. Ajakirjanduslikud intervjuud on veidi kabedamaks kohandatud, tekst on väga ladusalt loetav. Raamatus kirjeldatakse erinevate inimeste, nii kõrgete parteifunktsionäride, popstaaride ja tippsportlaste, kui ta tavaliste inimeste elu ja nende erinevaid kannatusi vangis, laagris, diktaatori õukonnas ja mujal. Siin on tõsiseid ja kurbi, aga ka koomilisi elukäike ja seiku. Kõige rohkem pööratakse tähelepanu Ida-Saksa eluolule, puudutatakse ka Berliini müüri langemise aega selles osalejate silme läbi.

Ma ei teadnud näiteks, et Rumeenia diktaator Ceausescu oli sel määral haige inimene, et oma paranoiaga lõi enda õukonnas (ja ka laiemalt Rumeenias) sisuliselt teise reaalsuse, paralleeluniversumi. Rumeeniast ei teadnud me ka tollases Nõukogude Liidus elades eriti midagi, ilmselt Moskva keskvõim oli kursis sealse sürrealistliku elukorraldusega, kuid ei sekkunud, pidades sealseid liialdusi mitte kuigivõrd hälbivaks peamisest kommunismikursist. Hämmastav oli näiteks Ceausescu soov suurendada Rumeenia rahvaarvu, keelates abortide tegemise. Lisaks ei tunnistatud ka 1980ndatel aastatel AIDSi kui kapitalistliku haiguse olemasolu ja tuhanded Rumeenia lapsed surid tundmatusse haigusesse, mida ei osatud ravida. 

Mitmed tegelased kirjeldavad, kuidas neid kasvatati üles kommunistiks, eriti Saksamaal, vastukaaluks natsismile, kuidas inimesed siiralt uskusid propagandat ja täitsid jaburaid reegleid. Huvitav oli see, et mitmed intervjueeritavad, mitte tingimata endised parteifunktsionärid, vaid ka tavalised inimesed, kurtsid, et praeguses ühiskonnas puudub tollane kollektiivitunne ja seltsimehelikkus. Praegused kapitalistlikud individualismi ja võistlemist soodustavad väärtused on inimesi ja nende suhteid vaesestanud. 

Kokkuvõttes on raamat üsna pealiskaudne, aga see on selline „väike ajalugu“, mida kirjutatakse „väikeste“ inimeste läbielamiste ja saatuste põhjal. Jällegi, nooremale põlvkonnale, kes külma sõja aegu ei tea, on see kerge ja huvitav ajalooline lektüür.

Hinne: 8/10

Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10

Tatjana Ustinova krimkad

Tatjana Ustinova

Mida vanemaks saan, seda vähem viitsin krimkasid lugeda.

Ühe sõbra palvel otsisin internetist vene autori Tatjana Ustinova raamatuid ja leidsin paar audiobooki, mida originaalis kuulasin. Tegemist oli raamatutega Hronika gnustnõh vremen ja Sakvojaž so svetlõm buduštšem.

Eesti keelde on teda tõlgitud vist riiulitäite kaupa, nagu ka teisi venekeelseid naisautoreid nagu Darja Dontsova (keda ma lugenud pole) ja Aleksandra Marinina (keda ma aastaid tagasi lugesin, kuid nüüd enam ei viitsi).

Ustinova lugude tegevus toimub kaasajal, aga ilmselgelt on nendes tunda krimikirjanduse Grand Old Lady Agatha Christie mõjusid. Ka väärtuste komplekt on lugudes sama, mis Agatha ajal, kuigi vahepeal on ca 80 aastat mööda läinud.

Võib-olla ma üldistan asjatult ja lahmivalt nende kahe loo põhjal kogu Ustinova toodangut, kuid mind jahmatas tema lugude aegunud ja mitte nii väga varjatud agenda. Ma ei loe ka naistekaid, kuid Ustinova lood liigitaksin ma pigem selle kanažanri alla. Mõlemas loos oli peategelane naine, kelle eesmärk oli algusest peale või saab selleks loo edenedes krahmata endale rikas ja mõjukas Mees. Mees, kes oli loomulikult naistegelasest tasakaalukam, intelligentsem, tegusam jne, kes lahendas keeruka loo, kusjuures muutus selle käigus ilmselt naistegelase positiivse mõju tulemusena kinnisest tundetust kalkuleerivast olendist soojaks ja armastavaks abielumehe kandidaadiks. Loomulikult lõppes raamat pulmade või selle eelaimdusega, nagu seda tihtipeale Agatha lugudegi puhul juhtus. Nagu mõnedes Agatha krimkades, sai siingi juba esimeste lehekülgede jooksul selgeks, kes kellega raamatu lõpus abiellub. Ja naistegelane kehastas siis kõike „naiselikku“: emotsioone, ebakindlust, ebaloogilisust, isegi rumalust, ja vajas ellujäämiseks loomulikult teise peategelase, tugeva, loogilise ja otsusekindla mehe abi. Kui sellised tegelased figureerisid Agatha lugudes, ei häirinud see kuigivõrd, tuli ju arvestada ajastut, mil Agatha oma raamatuid kirjutas ja olusid, kust ta ise pärines. Aga et tänapäeval veel keegi nii kirjutab, mõjus mulle häirivalt. Arusaadav, enamik raamatute ostjaid ja lugejaid on ju naised, eriti naisautorite lugejad, ja naistekad on vist väga müüv žanr, seega autor toodabki müüvat ja paljudele pealeminevat kirjakraami. Ja ega tänapäeva Venemaa pole oma sotsiaalse arengu poolest ka kaasaegsetele võrdõiguslikkuse väärtustele kuigivõrd lähedale jõudnud.

Vastupidiselt Ustinovale, oli Marinina lugude peategelane tegus ja intelligentne naine, spetsialist, kes sai mõrvade lahendamisel ainult enda analüütilise mõttetöö peale loota. Tal oli kodus „pehmem“ mees, kes tegi talle süüa, ootas teda koju ja täitis nö traditsioonilist toetava ning tagalatpakkuva koduperenaise/mehe rolli.

Sakvojažis lahendab mõrvaloo siiski naistegelane, kasutades Miss Marple’likku inimpsühholoogia jälgimist. Meestegelane, kirjanik, ei täida talle pandud lootusi, ei võta juhirolli enesele ega osutu naisest targemaks ja loogilisemaks. Aga see-eest saab ta endale loo lõpus armastava kodukana-teenija-sekretäri – kõik ühes isikus.

Kuskil Poirot’ lugudes figureeris ka keegi ümberkehastunud kelner, kes osutus mõrvariks, mingi teema oli seal musta kelneriülikonnaga, täpselt nagu Sakvojažiski. Ilmselt lihtsalt juhuslik kokkusattumus…

Hronika gnustnõh vremen meenutab süžee poolest Poirot’ jõulusid, ka mõrva lahendus on sarnane, isegi kordub see Porot’ lugude võte, kus kõik asjaosalised ja perekonnaliikmed kogunevad kokku ning Tark Mees selgitab, kuidas asi tegelikult oli ja kes on mõrvar.

Jelena Skulskaja on kirjutanud väga mõnusalt iroonilise artikli tänapäeva Vene kirjanduselust, seda valdkonda käsitleb ka Sakvojaž. 

Skulskaja puudutab oma artiklis ka reklaami, mida autorid oma raamatutesse põimivad. Tõepoolest, ka Ustinova Sakvojažis torkas mulle kõrva see, kuidas naispeategelane mingit kiirsuppi vms kiitis, selgitades, kuidas see kiiresti valmib ja kui maitsev see on. Kogu loo kontekstis tundus see kohatu detailsusega kõrvalepõige äärmiselt ebavajalik. Mõtlesin kohe, et see on vist reklaam. Võib-olla ka Targa Mehe džiibi kiitmine (selle margi korduva mainimisega) käib reklaami alla, aga samas liiga paranoiliselt ei saa ka nüüd ühte krimkat võtta, seda enam, et kiitjaks oli laps, mis peaks minu meelest reklaami tõsiseltvõetavust ja toimivust vähendama. Kindlasti oli aga kõhnumistablettide nimetamine ja toime üksikasjalik kiitmine kinnimakstud reklaam.

Suuline hinnang: kui soostereotüüpide teema ei häiri, võib ju ajaviiteks ja meelelahutuseks lugeda

Hinne: 2/10

Francis Spufford Punane küllus

Francis Spufford

Punane küllus

Tänapäev, 2011

Selle raamatu žanrit on keeruline määratleda. Ajalooline dokumentalistika see justkui pole, puhas fiction ka nagu mitte, ammugi mitte isikuromaan või kujunemislugu. Ajastukirjeldustel on suurem roll kui tegelastel, kes tunduvat täitvat justkui statistirolli, ülesandega näidata tolleaegset mõtteviisi, olla erinevate ideede kandjad. Tegelased kui inimesed ja isiksused jäävad üsnagi pealispindseks, nende areng läbi erinevate ideede ja olude muutumise on ebaühtlane.

Kirjeldatav periood on Stalini-järgne režiimiõgvenduste ja ajutise „vabaduse“ aeg – 1950. aastate teine pool ja 1960-te algus. Tegevuspaik on Nõukogude Liit, tegelased noored teadlased ja humanitaarintelligents, kes, olles omaaegse muutunud kõrgharidussüsteemi produktid, rohkem või vähem ajupestud, vaidlevad erinevate ideede üle. Tollal ei kasutatud sõna „jätkusuutlik“, kuid see on peamine vaidluste uba – kas nõukogude teadus (nt Lõssenko), küberneetikavaimustus ning sotsialistlik „(plaani)majandusteadus“ suudavad tagada riigi jätkusuutlikkuse ja 1980. aastaks kommunismi jõudmise. Majandusajaloolasele (kui selliseid tegelasi leidub), pakub see raamat huvi, aga on loetav ka teistele vastavast ajastust huvitatutele. Pikalt pühendatakse ruumi üritusele tõestada sotsialistliku plaanimajanduse ainuõigsust ja toimivust, kus tollased „majandusteadlased“ üritasid ühildada teooriat ja praktikat, pigem kohandada teooriat praktikale vastavaks. Näidatakse, kuidas toimus tootmise planeerimine (mäletate, Tallinnaski oli Plaanikomitee maja?), kuidas näiliselt piiramatu tootmisressursiga NL’s tekkis mingi tootmisahela lüli tõrke tõttu defitsiit ja laialdasem kahju ka teistes sektorites.

Õrnalt puudutatakse Hruštšovi võimuperioodi poliitilisi ja majanduslikke kampaaniaid, antisemitismi teadus- ja kultuuriladvikus, teaduse mugandumist poliitkale vastavaks, natuke on tunda isegi külma sõja hingust.

Raamatu keel on hea, tõlge on ladus ja mõnusalt loetav. Üks apsakas siiski torkas silma. Nimelt, autori väitel sõi üks laps 1960te aastatel Siberi provintsilinnas jogurtit. Ma ei tea, millal jogurt kui toode mujal maailmas leiutati ja laialdaselt poodi müügile tuli, igatahes polnud toonases NL’is mingit jogurtit saada. Tõenäoliselt oli tegemist hapupiima või keefiriga, mille jaoks inglise keeles vastet pole, ning mis oli ilmselt see toiduaine, mida tegelane manustas. Kui tõlkija on näiteks liiga noor, et nõukogude aega mäletada, siis selleks palkavadki kirjastused toimetaja, kes sellised ebaloogilisused üles leiab ja ära parandab.

Suuline hinnang: majadus(ajaloo)huvilistele pakub see raamat rohkem kui lihtsalt ajaloohuvilistele

Hinne: 7/10

Aksel Tamm Ütle tsensor...

Aksel Tamm

Ütle, tsensor, milleks sulle käärid
Kuldsulg, 2012

Autor on kauaaegne Eesti Raamatu ja Keele ja Kirjanduse juht, seega valdab palju siseinfot juba alates Stalini-järgsest ajast kuni taasiseseisvuseni. Oleksin oodanud erinevate perioodide tsensuuripoliitika analüüsi koos vastavate näidetega. Tegelikult lähenes autor aga haltuuramaiguliselt: pani kokku varem ilmunud intervjuud ja artiklid, kus meenutab hüplikult mõningaid seiku nõuka-aegsetest oludest kirjastuses.

Muide, huvitav, et tollal üldse lubati kirjastuse nimeks Eesti Raamat, mitte Nõukogude Eesti Raamat. Veelgi rajum oleks olnud näiteks kirjastus Punane Partisan!

Meenutustes mainib ta mõningaid nõukogudeaegseid kirjanikke, toob näiteid mõnede raamatute enam või vähem vaevalisest sünnist, tsensorite tööst. Näiteks tundus mulle naljakas seik, et linnud ei tohtinud lennata üle Saksamaa, vaid tsensor parandas teksti nii, et nad lendasid üle Saksa DV ja Saksa LV.

Meenutused on hüplikud, autor põikab ajas edasi-tagasi, jätab teemad ja mõtted lõpuni arendamata. Sisulist poolt on seega mõnevõrra tüütu jälgida, kuigi keeleline pool on vaimustav. Tänapäeval kohtab väga harva teksti, mis on kirjutatud selles „vanas“ korrektses kirjakeeles, kasutades omaaegseid väljendeid ja keelekujundeid. Niimoodi kirjutati-tõlgiti raamatuid nõukogude ajal, niimoodi kõnelesid nö vana kooli emakeeleõpetajad. Praegused 40- ja 50-aastased kõnelevad ja kirjutavad teisiti kui nt 20- ja 30-aastased, kes annavad praegusele meediale oma keele, mida on vahel piinlik ja valus lugeda. Nii et kõikelubatavuse ja lõtvade keelenormide eelsed keelepuristid leiavad siit raamatust oma naudingu.

Hinnang: asjassepühendatutel ja tsunftiliikmetel on kindlasti huvitav lugeda

Hinne:6/10





Robert Ludlum Covert One series

Covert One’i seeria koosneb järgmistest raamatutest, mille autorid ei ole sugugi Ludlum ise.

Kuulasin neid inglise keelse audiobookina (1-7 raamatut).

1.The Hades Factor (with Gayle Lynds) (2000)
2.The Cassandra Compact (with Phillip Shelby) (2001)
3.The Paris Option (with Gayle Lynds) (2002)
4.The Altman Code (with Gayle Lynds) (2003)
5.The Lazarus Vendetta (with Patrick Larkin) (2004)
6.The Moscow Vector (with Patrick Larkin) (2005)
7.The Arctic Event (by James H. Cobb) (2007)
8.The Ares Decision (by Kyle Mills) (2011)
9.The Janus Reprisal (by Jamie Freveletti) (2012)
10.The Utopia Experiment (by Kyle Mills) (2013)

Tegemist on ladusalt edeneva põnevikuga, kus jälle üks ameeriklane (seekord arst-teadlane-eriagent) päästab korduvalt maailma (tihtipeale viimasel hetkel) erinevate pahade käest. Vahel on tal abiks ka (kultuurilis-rahvusstereotüüpselt) veidi posh briti agent ja tegus CIA naissõdalane.

Surmatoovad viirused terroristide käes, nanotehnoloogilised biorelvad, DNA-arvuti jms teemad, eriti, kui nendega on seotud veel topeltmängu mängivad tegelased valitustes ja luureorganisatsioonide juhtkondades, segatuna tempoka äkšõni ja üle noatera pääsemistega – kõik kokku garanteerivad põneva lugemis(kuulamis)elamuse. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi ööune tund ja muudeks tegevusteks planeeritud aeg sai ohverdatud selle nimel, et lugu ikka lõpuni kuulata.

Kellele žanr sobib, soovitan soojalt, väga kvaliteetne meelelahutus. Kuigi veidike korduvaid situatsioone ja deus ex machinat (nt briti ja naissõdalase ootamatu ilmumine just siis, kui peategelasel tulevahetuses kõik kuulid otsa saavad) ju veidi on, aga need sobituvad süžeesse kenasti.

Hinne 10/10

Seenelkäik





Toomas Hussar, 2012

Teine viimase aja kultusfilm, millest kõik räägivad. Et hoida näppu aja pulsil, käisin vaatasin lisaks Eestlannale Pariisis sellegi ära.

Filmi linastumise ajastus on juhtumisi kokku langenud muude poliitiliste tormikestega veeklaasis, pakun, et sellest ka eriline ja kiitev retseptsioon. Suisa parim Eesti film pärast Sügisballi, räägitakse ja auhinnatakse.

Eks rahvale ikka meeldib ju vaadata, kui „tugevamatele“ „ära pannakse“. (Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema, Peruusse maksumaksja raha eest reisima, üle mõistuse suurt palka saama, majoneesiarvet kuludesse lisama jne). Klassiviha provotseerimine avalikult (hiljutine streik) või varjatumalt (nagu selles filmis) tekitab ikka palju klikke ja vaatajaid.

Tuttavad, kes väitsid, et tegu on ülihea komöödiaga, ei hiilga just erilise vaimutundlikkusega, nentisin. Pean ühinema nendega, kes kehitasid õlgu, kui küsisin filmile hinnangut. Minu õlad kerkivad ja langevad nüüd nende omadega ühes taktis, no jättis ükskõikseks see film. Küünikud tõenäoliselt ei saagi rahvalikust komöödiast naudingut kätte. Läbivaks emotsiooniks oli mul lõbustatuse, parastamise, mille iganes asemel hoopis piinlikkus. Grotesk ja satiir peaks pakkuma pigem intellektuaalset lõbu ja värskust, siin filmis aga oli nii üht kui teist tulemust napilt.

 Filmitegelased ei läinud mulle korda, nende ülim abitus ja tölplus tundus ülepingutatuna ja võõristust suurendavana. Mul oli täitsa ükskõik, kas nad pääsevad metsast eluga välja või surevad kohaliku jorsi kirvelöökide all.

Tegelased ei arenenud filmi jooksul. Pärast kannatusi tsivilisatsiooni rüppe naasnud poliitiku isiksus polnud sugugi kasvanud. Valges golfivestis peetud „hingestatud“ kõne, isegi kui see tuli Aadu Kägu suust siiralt, tundus mulle ikka võltsina.

Ma ise ei suhtle selliste inimestega, aga küllap elu ongi selline, sest paljud ju kiidavad seda filmi, nii et midagi peab seal tegelikkusega kokku kõlama.

Suuline hinnang: ei ole mõtet aega raisata, loe parem mingit head raamatut

Hinne: 4/10

Veel arvustusi:

Sirp 

Sirp 2
Saan ainult nõus olla
VT
PM

Sławomir Rawicz Pikk ränd

Sławomir Rawicz

Pikk ränd
Tõestisündinud lugu teekonnast vabadusse
Kurimuri, 2010

Mõni aeg tagasi kirjutas ajalooajakiri, et keegi sakslane olla väitnud, et tuli pärast II MS jalgsi Siberist Euroopasse tagasi. Vist oli mingi teema seal ka mehe jutu usutavuses vms. Ei tea, kes kellelt inspiratsiooni sai, igatahes see raamat on väidetavalt tõestisündinud lugu ühe poolakast ratsaväeohvitseri põgenemisest Siberi vangilaagrist ja jõudmisest tagasi Euroopasse.

Kirjutaja stiil on lihtne, selge, tempokas, raamat loeb nagu põnevik või seikluslugu. Eks aastatetagused meenutused kaotavadki võib-olla detaile ja nüansse, meelde jäävad vaid faktid ja olulisemad värvid. Erilisi kirjanduslikke aspiratsioone autoril ilmselt pole, erilisi üldistusi ta ei tee, teksti esteetiline külg on samuti napp.

Grupp vange põgeneb hämmastava kergusega laagrist ja kõnnib 6000 km läbi Siberi, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, üle Himaalaja Indiasse. Rännakuks kulub 9 kuud. Nad ei sure janusse Gobi kõrbes (käies päikeselõõsas iga päev 30 km ja olles 6 päeva joomata); nad ei sure kurnatusse ega kõrgushaigusesse mägedes, olles selleks ajaks juba 8 kuud poolnäljas; mäed ületavad nad ilma igasuguse varustuseta (1 kirves ja nahkribadest nöör kuue peale); seal häirivad nad ka 2,5-meetrisi lumeinimesi, jajah, eksole jne jms. Maailm oli aastal 1941 muidugi teine, võib-olla oligi kogu Tiibet ja Himaalaja täis päästvaid lambakarjuste koopaid lõkkematerjali ja toiduvarudega.

Noh, inimvõimetel pole teadupärast piire, tugev motivatsioon võib inimese paljukski suuteliseks teha, aga veidike ebausutav (või siis liialdustega kirja pandud) see lugu näib. Võib-olla nad ikka ei olnud kõrbes nii kaua joomata ja lumeinimesed kangastusid nende hapnikupuuduses ajudele meelepettena.

Vahepeal kiskus asi hirmus moosiseks, kui nad Baikali taga metsas kohtasid üksikut põgenenud tüdrukut ja tema juhtus olema just poolakas. Nad võtsid tüdruku kampa ja suhtusid temasse igati džentelmenlikult.

Kui nad lõpuks jõudsid Indiasse, tabas neid post-traumaatiline stressihäire, nad pidid end haiglas turgutama suisa kuid.

Kokkuvõttes siis lihtne mõnus meelelahutus, sellisena täitsa soovitan.

 
Hinne: 8/10

Jennie Dielemans Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans

Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž.

Pegasus, 2010

See raamat äratas minus huvi tänapäevase turismitööstuse väljalubatud kriitilise analüüsi pärast. Olles ise reisinud-puhanud nii Kanaaridel kui Tais, millest muuhulgas see raamat ka kirjutab, mõtlesin, et vaatan, kas meie nähtu ja kogetu sellesse analüüsi kuidagi asetub. Asetus küll, ega ma siis nüüd ka nii naiivne pole, et võtangi kõike massturistidele pakutavat kui autentset ja ehedat. Vahel võib end ju soovunelmatega petta, aga näilisuse traagelniidid on ikka tihtipeale liiga nähtavad.

Seda me ju kõik ometi teame, et massiturism võtab üle kõik algupärase, standardiseerib ja mugandab, tõrjub kohalikud asukad näiteks ilusatelt ranna-aladelt sisemaale, võtab neilt töö ja teenimisvõimaluse, kujundab ümber maastikke jne.

Charter-lendude ja all-inclusive pakettide vastane olen ma nagunii, aga vahel on ka omapäi ja kallimalt reisimise autentsus illusioon.

Võõral maal, eriti kui ka kohalikku keelt ei oska, jäävad ka omapäi reisijatele valida juba valmis koostatud paketid ja trajektoorid. Aga ikkagi loodavad romantilisema natuuriga reisisellid näha kohalikku omapära, dramaatilist autentsust, metsikust ja eksootikat. Käisime meiegi Tais nende pikakaelaliste hõimude džunglikülas. No eks oli arusaadav, et tõenäoliselt nad seal siiski niimoodi autentselt ei ela, liiga dresseeritud olid nad fotode jaoks poseerima ja linikuid-salle kangastelgedel kuduma. Raamatus mainitakse, et tegelikult on nad nt Laosest kohale toodud erinevate hõimude esindajad, kelle töö on seal elada, võrusid kaela panna ja rahvariideid kanda. Mõni saab palkagi selle eest.

Huvitav fakt oli ka see, et tegelikult on ühe riigi majanduse jaoks seljakotirändurid palju kasulikumad, kui all-inclusive paketi ostjad, kes kordagi oma hiigelhotelli territooriumilt ei välju. Kui nad kuskile ekskursioonile lähevadki, siis seda korraldab ka sama hotellikett. Kogu nende raisatud raha läheb rahvusvahelistele turismifirmadele, kes haldavad paketireisijate hotelle ja kõiki seal pakutavaid teenuseid. Seljakotirändurid aga jätavad raha kohalikele väikeettevõtjatele, süües kuskil nurga taga kellegi räpasevõitu sööklas odavaid nuudleid. Kogu odav suveniiriträni toodetakse ka tsentraalselt odava tööjõuga Aasia riikides, seega raha liigub neid müüvast riigist välja.

Vajadus palmi all puhata on osavate turundajate poolt kunstlikult kujundatud, kogu see „enda välja lülitamise“ ja „patareide laadimise“ jutt on tänapäeva töötavale inimesele üsna kohustuslik, lisaks näitavad puhkusereisid ka staatust. Noh, elades nii lähedal polaarjoonele, võib ju kergesti leida suisa teaduslik-meditsiinilise õigustuse ja vajaduse iga-aastase Hispaania (või mõne muu mere-päikese-palmirohke koha) rannapuhkuse järele, ja see mõjub tõesti tervistavalt (kui puhkusel tarvitatud alkoholi kogused vaid väiksemad oleksid!). Me ju vajame sellist vähemalt-kord-aastas-palmi-alla-pääsemise puhkust, kogu selle sügismasenduse, talvepimeduse ja kevadväsimuse juures, mis meid siin kimbutab. Tühja sest lennukite saastest, CO₂ heitest, Vaikses ookeanis hulpiva plastprügi saarest ja millest kõigest veel.

Veel üks huvitav nüanss, millele mõtlemisele see raamat ärgitas. Nimelt, kuidas meile müüakse reisisihtkohta. Ikka on seal valge liivaga rand kunstiliste palmide ja helesinise merega. Ei ühtki inimest, ei ühtki liivast turritavat koni ega kilekotinutsakut. Kuhu küll see lennukitäis turiste sel palmisaarel hajub? Igaühele on eraldatud oma kilomeeter tühja, rehitsetud liivaga randa?

Hiina reiside reklaamidelt on tuhanded turistid, kelle tagant tempel või pagood kättegi ei paista, kenasti välja fotošopitud, samuti nagu jubedad reklaamsildid ja prügigi, ainult tüüned kalatiigid ja siniseks värvitud taevas paistab punaste templisammaste vahel. Tegelikult näeb turist Hiinas aga reostatud, ülerahvastatud, tolmust ja sudust linna või maastikku. Sinist taevast võib-olla ainult kõrgel mägedes, ookeani kaldal või kõrbes.

Mäletan oma pettumust, kui piltidelt nähtud lumise tipuga Fuji mägi polnud sugugi nii ilus ja muljetavaldav. Ei olnud seal mingit lumemütsi, rääkimata siis seda ümbritsevate roosade kirsiõite puudumisest...

Hispaania puhul võib aga turismifirmade reklaami põhjal jääda mulje, et seal kõnnivad tänaval ainult toreerod ja flamenkotantsijad, vaheldumisi mustade taltsaste pullidega. Ja nii edasi.

Pahaaimamatu turist lähebki seda kõike sealt otsima, aga leiab eest standardiseeritud söögi, standardiseeritud suveniirid ja tegelikkuse plastist imitatsiooni.

Ma ei teadnud ka, et need on illegaalsetest immigrantidest birmalased, kes Tais pärast tsunamit kõik kuurordid üles ehitasid. Birmalastest põgenikud elavad laagrites, olles sisuliselt ehitusettevõtte orjad, kes maksab neile alla miinimumpalga, aga vahel ei maksa üldse.

Samamoodi on erinevate maade suurte hotellide töötajad miinimumpalgalised kohalikud või immigrandid, kes peavad tegema pikki tööpäevi ja pealt vaatama turistide pillavat elustiili.

Veel meenub üks number: ainult 2,5% maakera elanikkonnast saab endale lubada lennukiga teise riiki puhkama sõitmist.

Raamatus käsitletakse veel Tai prostitutsiooni, lennukite CO₂  heite ja mangroovide hävitamise teemat.

Raske on nõuda autorilt parema, kõiki pooli õnnelikuks ja rikkaks tegeva lahenduse pakkumist. Kriitika oli üsna pehme ja pigem konstateeriv.

Raamat oli ladus ja lihtne lugemine, tõlge hea. Silma torkas üks levinud apsakas (kas tänapäeval õpetataksegi koolides nii?) „Kanal“ La Manche’i väina asemel. „Tulin üle Kanali“ vms mõjus lause konteksti arvestades segadusseajavana, mulle kangastus millegipärast kohe Amsterdam.

Soovitan vaadata toredat brittide sarja Benidorm.

Suuline hinnang: täitsa tasub lugeda, eriti, kui kuulud selle 2,5% hulka

Hinne: 7/10