Ludmila Ulitskaja Imaago

Ludmila Ulitskaja

Imaago

Tänapäev, 2011

Raamat kirjeldab alguses kolme koolipoisist sõbra elu Stalini ajastul, hiljem, kui nad on täiskasvanuks saanud, keskendutakse pigem neist ühe, Ilja, tegemistele ja tema tutvusringkonnale, ülejäänud kahest sõbrast libisetakse kiiremini üle. Raamat on üsna detailirohke, samas mitte silmipimestavalt võluva stiiliga, kohe pärast Lazari naisi tundub selle stiil isegi igavavõitu. Samas, lugu ise voolab sujuvalt ja päris igavaks ei lähe, kohati aga natuke venivaks küll (kokku tuli üle 570 lehekülje).

(Pea)tegelased kuuluvad kultuurimaailma, muusik, luuletaja, fotograaf, kes hiljem muutub samizdati levitajaks, kõigist neist saavad, tõsi küll, kes rohkem, kes vähem kogemata või vastu tahtmist, nõukogude dissidendid, KGB jälitab ja kiusab neid jne. Meeldiv on lugeda, et nõukogude vene inimesed ei olnud kõik võimule lojaalsed ja passiivsed ajupestud zombied. Tegelasi ja nende nimesid ja muid detaile oli hirmus palju, mõnede puhul unistasin ma seosed teistega sujuvalt ära, aga ei viitsinud ka eestpoolt uuesti lapata ja neid tuvastada.

Olen juba ammu mõelnud seda, et kultuur üldisemalt, aga kirjandus eriti ja luule kõige erilisemalt, muutub vähemalt vene kultuuris mingiks dissidentlusele ainuomaseks päästvaks õlekõrreks või identiteeti loovaks ühisnimetajaks. Justkui auasi on suuta peast tsiteerida ära keelatud ja/või põlu all olevate poeetide luulet, dissidendi identiteedi sisse kuulub ka selle luule nautimine või nautimise mulje jätmine. Aga võib-olla ei ole see ainult venelik nähtus, mine sa tea.

Ja mis veel luulesse puutub, siis pean nõustuma selle arvustusega, pärast paari esimest ei suutnud minagi neid lapsikuid luulekäkerdisi lugeda, vaid jätsin need julmalt vahele.

Olen terve oma elu väga palju lugenud ja armastan raamatuid väga, siin aga muutuvad need veidi fetišiks, mis aitavad dissident olla (identiteet) ja sellest tulenevatest raskustest (KGB) üle saada. Raamatud aitavad isiksusel kujuneda eriti nooruses, kardan, et küünilises keskeas nende mõju ja õilistav toime siiski väheneb. Või lihtsalt tajutundlikkus väheneb, illusioonid tuhmuvad ja pettumused uhuvad ideaalid minema.

Lugedes mõtlesin veel, eriti raamatu alguskolmandikus, et lugu räägib justkui mitte millestki, tavaliste inimeste elu olmelised detailid, ootasin, millal siis tuleb laiem üldistav teema või loo moraal. No mis see siis on, kohanemine või kohanematus, inimsuhted, suhted võimuga, kodanikujulgus vms? See dissidentlus tundus kuidagi hambutu ja nõrk, no ma saan aru, et vägivald poleks olnud väga tervislik, aga intellektuaalse vastuhaku mõju on jäänud ikka väga väikeseks, kui üle 80% Venemaa elanikke toetab Putinit. Kui ma oleksin endine (või ka praegune) dissident Venemaal, tunneksin end ikka täiesti läbikukkununa.

Üldiselt täitsa tasub lugeda.

Arvustus

Hinne: 9/10

Maria Stepnova Lazari naised

Maria Stepnova

Lazari naised

Tänapäev, 2012

Seda raamatut tuleb lugeda ennekõike selle üliekspressiivse, värskendava kõrvakiiluna mõjuva, veidi harjumatult ilmeka ja lopsaka stiili pärast. Tundub, et tõlkes pole sellest midagi kaduma läinud. Naljakad ja iroonilised detailid on kõik omal kohal ja võrdselt nauditavad.

Väga venelik, igas heas mõttes naiselik, tõeline ja päris, aga samas ka tänapäevane romaan ühe perekonna mitme põlvkonna esindajate eludest tsaariaegsest Venemaast kuni 1990-te rämekapitalistliku ajastuni. 

Romaan päris armastustest ja selle illusoorsest variandist ning armastuse puudumisest.

Väga kvaliteetne tekst, nauditav lugemine, soovitan täiega!

Arvustus

Hinne: 10/10

Javier Marias Oxfordi romaan

Javier Marias

Oxfordi romaan

Varrak, 2012

Olin selle raamatu kohta eelnevalt kiitvaid hinnanguid kuulnud, seega olid mu ootused lugema asudes üsna kõrged. Ja ega see halb raamat iseenesest polegi, tekst on tihe ja keskendumist nõudev, lõikudepikkused põimlaused nõuavad süvenenult lugemist, lehekülgedepikkused lõigud kaasa mõtlemist. Siin ei ole hõredust ja pealiskaudsust, mida viimasel ajal kipun moodsatele tekstidele ette heitma, pigem upub lugeja detailiküllusesse ja kirjeldustesse ära, kõikide detailide meelespidamine ja jälgimine isegi väsitab veidi. Aga see-eest pakub ka esteetilist naudingut vastava kalduvusega lugejale.

Ootasin raamatust rohkem Oxfordi akadeemilise elu kirjeldamist, õppejõudude omavaheliste suhete ja intriigide kommenteerimist, nähtuna ajutiselt seal viibiva välismaalasest kõrvalseisja pilguga, võib-olla ka Oxfordis õppivate tudengite kohta midagi, aga lugesin hoopis autori armulugu ühe õppejõu naisega. Autorist külalisõppejõud oli seal viibitud aja jooksul selgelt alakoormatud, ka ei saanud/tahtnud ta külmade inglastega väga sotsialiseeruda. Mõnda kolleegi ta kirjeldab/analüüsib küll pikemalt, kuid tervikpilti tolleaegsest Oxfordi akadeemilisest elust siiski ei loo. Autor võinuks ju aimata, see läheks lugejatele rohkem korda kui üks järjekordne banaalne abielurikkumine.

Kokkuvõttes kahju loetud ajast pole, vähemalt esteetilis-intellektuaalset naudingut see tekst pakub.

Arvustus

Teiste blogijate erinevad arvamused 1, 2, 3

Hinne: 7/10

Anne Applebaum

Anne Applebaum

IRON CURTAIN: THE CRUSHING OF EASTERN EUROPE, 1944-1956

Olen seda varem ka maininud, et fännan külma sõja temaatikat. Minu jaoks tähendab külm sõda muidugi eelkõige 1980-te USA ja N Liidu võidurelvastumist ja ähvardavat tuumasõda. Sellest, kuidas külm sõda alguse sai IIMS järgses Euroopas, olen lugenud üsna vähe.

Raamat keskendub Ungari, Ida-Saksamaa ja Poola käekäigule N Liidu mõju alla sattudes, nende riikide majanduse ja kultuurielu sovetiseerimist. Minu jaoks oli seal päris mitmeid uusi ja huvitavaid aspekte nt religioonielu ja skautluse allasurumisest ja sulatamisest nõukogulikku kollektiivsesse organiseeritud ja kontrollitud-valvatud tegevusse. Kuidas alguses loodeti enam-vähem demokraatlike valimiste teel kommunistlikud parteid Ida-Euroopa riikides võimule saada, peatselt aga veenduti tulemuste võltsimise kiires vajaduses. Kõik poliitilised ja olmelised aspektid, mis õitsesid N Liidus stalinistlikul perioodil ja pärast seda, väljendusid nendes riikides omal kohalikul moel. Eriti huvitav oli minu jaoks homo soveticus’e ja tagurlikest talupoegadest „progressiivse ja revolutsioonilise“ töölisklassi kujundamise katsete kirjeldus. Parteipuhastus, rahvavaenlaste ja spioonide otsimine jms, aga ka nõukogude olme, kultuuritegelaste raamidesse surumine, seda mäletame kõik enam või vähem omaenda nõukogude lapsepõlvest ja noorusest.

Asjalik ja põhjalik arvustus

Arvustus

Kokkuvõttes detailirohke, informatiivne ja huvitavalt jutustatud, ajaloohuvilisele soovitan

Hinne: 8/10

Anne Applebaum

GULAG: A HISTORY

Solženitsõn on sellest kõigest juba hästi ja süstemaatiliselt kirjutanud oma GULAGI Arhipelaagis.

Applebaum julgeb (Lääne-)Euroopa lugejale välja tuua natsistliku ja kommunistliku totalitarismi sarnasused, seda ka sunnitöölaagreid puudutavas aspektis. Liiga sageli seda just Euroopas otse välja ei öelda ega toimunut tänapäevalgi aktsepteerita.

Raske öelda, kas see annab veel lisaks Solženitsõni raamatule mingit lisaväärtust, Euroopa lugejale peaks AA raamat küll jõu- ja eelteadmistekohane olema.

Kuulasin seda Ameerikas salvestatud audiobook’ina, mida loeb sisse keskealine/vanem proua, ilmselt keegi näitleja, kes lausa füüsiliselt kuuldavalt pingutab, väänleb toolil, koriseb ja pritsib sülge iga kord, kui ta üritab venekeelseid nimesid ja sõnu hääldada. Tal on mingi ilmne probleem sibilantidega, keegi kirjastusest oleks võinud võtta 15 minutit ja harjutada temaga nende häälikute ja sõnade hääldamist. Oleks olnud lihtsam tal endal ja kuulajatel.

Arvustus

Hinne: 7/10

Jelena Skulskaja Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Jelena Skulskaja

Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

Varrak, 2013

Skulskaja arvamuslood eristuvad üldiselt oma tiheda ja aruka, iroonilise teksti poolest. See lugu, kas ta nimetab seda ise romaaniks?, kirjutatud 15 aastat tagasi, on jälle selline hõredapoolne tekst, mis jutustab lugu küll ladusalt ja kiirelt, aga minu maitse jaoks ikkagi veidi pealiskaudselt. Iroonia on täiesti olemas, sürrealistlik ja veidi pilkav tegelaste ja sündmuste käsitlus on omapärane, aga jätab lugejasse (minusse siis) ikkagi mingi rahulolematuse ja lõpuniminematuse tunde. Tegelased on kuidagi skemaatilised, ilmselt tuleb lugejal need välja arendamata valged laigud ise oma kujutlusvõimega täita. Juhul, kui lugu ja tegelased piisavalt korda lähevad.

Tõlge on hea, vene (kõne)keelepärased väljendid on äratuntavalt alles.

Selline ühe-kahe õhtupooliku lobe lugemine. 

Arvustus

Hinne: 5/10

Jeanette Winterson Kivist jumalad

Jeanette Winterson

Kivist jumalad

Tänapäev, 2011

Inimkond on tülgastav, seda küll. Lagastab oma planeedi ära, otsib uue, teeb sama seal, vahepeal teisi asjassepuutumatuid elusolendeid ja ka inimesi endid tappes. Olen juba ammu imestanud vist juba inimkultuuri algusaegadest saati püsinud hoiaku üle lihtsalt võtta asju ja väärtusi (teistelt, looduselt), pidada end liigiliselt paremaks ja suisa ülimuslikuks. Universumi seisukohast pole igal üksikul inimelul ja inimtsivilisatsioonil tervikuna mingit väärtust. Ega tegelikult ka lagastatud planeetidel, tervetel galaktikatel. Inimene petab oma ülbuses end illusiooniga, et ta suudab isegi kosmilises plaanis midagi muuta, korraldada, mõjutada. Tegelikkuses ei suuda ta seda tihtipeale iseendagi puhul.

Raamatus arutleb autor inimeseks olemise üle, pidades „filosoofilisi“ dialooge robotiga. Robot millegipärast püüdleb ka inimlikkuse poole, ja see on järjekordne märk inimlikust ülbusest, sest miks peaks täiuslikuks ja harmooniliseks loodud masin soovima saada nõrgaks, tasakaalutuks ja vastutustundetuks inimolendiks? Selliseks, kes rahuliku südamega tapab uuel planeedil kõik dinosaurused ja muud liigid ja Lihavõttesaarel raiub maha viimase puu?

Millegipärast nimetatakse seda armastusromaaniks. No kui see seda on, siis mitte nö klassikalises tähenduses. Poolmõistukõnelised, vihjeid ja ütlematajätmisi täis deklaratiivsed laused ja mõned suudlused on kõik, mida võib selles raamatus armastusega seostada. Muide, robot õpib armastust tundma luuletuste kaudu. Ma ei leia autori võib-olla taotluslikku ilu või sügavmõttelisust selle loo eriti segases lõpus, ma vist ei viitsinud enam süveneda ja otsida tähendust ilutsevas deklaratiivsuses.

Kogu loo idee – hoiatav düstoopia inimkonna ahnuse, rumaluse ja vägivalla tagajärgedest, sellest, et inimesed ei õpi aastatuhandete ja tsivilisatsioonide jooksul oma vigadest – väikeses ulmekastmes - teeb lugemise üsna ladusaks. Minu kaoks oli lugu veidi hõre ja pealiskaudne. Ma saan aru, et tänapäeval vaevalt enam keegi kirjutab 19. sajandi stiilis 1000-leheküljelisi romaane, aga uuema kirjanduse puhul, mida ma lugema olen sattunud, häiribki mind teksti hõredus. Vaevu 100-leheküljelisi pealiskaudseid jutukesi nimetatakse romaaniks. Võib-olla arvestavad autorid ka kirjastuste turundus- ja müüginõuded või siis ongi kirjandus muutunud koos ajaga ja probleem on hoopis lugejas, st minus.

Kokkuvõtteks: tegelikult täitsa tasub lugeda, tükki küljest ei võta

Arvustus

Hinne: 6/10

Orlando Figes Saada mulle vaid sõna

Orlando Figes 

Saada mulle vaid sõna 

Varrak, 2012

Lugu armastusest ja ellujäämisest GULAGis

Svetlana ja Lev säilitasid oma suhte ja armastuse Levi 10-aastase GULAGis viibimise jooksul, kirjutades selle aja jooksul kumbki ca 600 kirja. Epistolaarne armastuslugu, nii vanamoeline kui see ka tänapäeval ei tundu. Pärast Levi vabanemist nad abiellusid, said 2 last ja elasid kõrge vanaduseni koos. Jälle midagi tänapäeval tavapäratut. 

Õnnekombel nende kirjavahetus säilis ja selle põhjal on kokku pandud tollaseid nõukogude eluolu ja laagrielu kirjeldus. Levil vedas, sest sattus tänu oma haridusele laagris mitte kontimurdvale välitöödele, vaid sõna otseses mõttes soojale kohale jõujaamas. Seega õnnestus tal säilitada tervis ja terve mõistus kuni laagrist vabanemiseni.

Olen varem ka mõelnud, kui raske oli vanasti inimestel sidet pidada ja pikkade vahemaade tagant suhelda. Kirjad olid teel kuude viisi, kui keegi läks nt laevareisile üle Atlandi, ei pruukinud sõbrad-lähedased temast aastaid midagi teada, isegi seda, kas ta üldse elus on. Universaalse postiteenuse eelsest ajast ei maksa üldse rääkida. Siis muidugi hoiti pikaajalisi inimsuhteid elus sellega, et ei reisitudki oma kodukülast kuskile välja.

Enamik romantismiperioodi armastuslugusid keerlebki ju kirjade ümber (käsitsi kirjutatud, lõhnastatud, kuivatatud lilleõit või juuksekiharat sisaldavad, tunnetest kõnelevad, salajase „kulleri“ toodud), iga neis sisalduva sõna ja selle tekitatud tundevirvenduse analüüs annab põhjust eemalviibiva armastatu järele õhata ja uneleda. Tänapäeval saadetakse seksikaid SMSe.

Svetlana ja Levi kirjad olid kaugel seksikusest, eks muidugi võimalus tsensori kätte sattuda seadis kirjadele oma piirid ja nõudis oma vihjete süsteemi leiutamist, aga no ega seksist rääkimine/kirjutamine polnud tollal vist ka väga kombeks. Üldse käsitleb raamat ja asjaosaliste kirjad vähe armastuse teemat, ometi pidasid nad vastastikuse lojaalsuse alalhoidmist nii pika aja jooksul armastuseks. Ilmselt see seda ka oli. Nad küll väljendavad muret teineteise käekäigu pärast, kirjeldavad unenägusid jms, igatsevad, muretsevad oma elamata elatud elu pärast, planeerivad ühist tulevikku, aga otsest kirglist õhkamist nende kirjades pole.

Mis siis hoidis neid teineteise suhtes lojaalsena kokku umbes 15 aastat, enne kui nad päriselt koos olla said? Võib-olla see, et nende ennesõjaaegne „käimisperiood“ tudengitena oli piisavalt pikk, et teineteist tundma õppida? Ja nad otsustasid selle info põhjal, et teine on nende jaoks just see õige ja parim ning hiljem lihtsalt olid järjepidevalt oma otsusele truud? Või oli see ainuke (kuigi iseenesest ebakindel) kindlustunnet pakkuv asi nende elus, arvestades ebakindlaid ja ohtlikke stalinismiaastaid? Või kujunes teisest inimesest, tema truust ootamisest lausa osa nende nii individuaalsest kui ühisest identiteedist?

Raamatust saab veidi aimu ka laagrielust üldse, veidi ka vabanemisjärgsetest piirangutest töö- ja elukohavalikul.

Tõlge on hea, kuigi tõlkija sõnakasutus tekitab siin-seal kummastust. Näiteks sõna „sovet“ kasutamine „nõukogude“ asemel. Võib-olla on eesmärgiks halvustava nüansi lisamine, kuid „sovetlik üritus“ jms keelendid ei kõla minu jaoks piisavalt eestikeelsetena.

Suuline hinnang: Sosistajad meeldis mulle rohkem, aga lugeda täitsa võib

Hinne: 7/10

Daniel Pennac Nagu romaan

Daniel Pennac

Nagu romaan

Varrak, 2010

Pedagoogiline traktaat teemal, kuidas panna lapsed ja noored raamatuid lugema. Autor on ise emakeele ja kirjanduse õpetajana ja vist ka lapsevanemana näinud, kuidas väline sundus ja koolide „kohustuslik kirjandus“ peletab lapsed raamatutest ja lugemisest üldse eemale. Kuigi see raamat on kirjutatud 20 aastat tagasi, mil laste huvi pärast konkureerisid walkman ja televisioon, peetakse mittelugemise teemat tänapäevalgi oluliseks. Nüüdsel ajal on muidugi internet ja (tahvel)arvuti need kurja juured, mis noore inimese suisa moraalseks kohustuseks peetava raamatute lugemise juurest eemale kisuvad.

Eks see „kohustuslik kirjandus“ tundu vist iga põlvkonna kooliõpilastele igav ja tüütu, ennekõike sellepärast, et sinna valikusse kuuluvad raamatud ei kõnele kuidagi noore inimesega, ei seostu nende enda igapäevaelu kogemustega. No tõepoolest, meenutagem kõiki neid vanaaegseid tekste talupoegade raskest elust, küllap isegi tookordsete kolhoosnike lastele tundus neis kirjeldatu kummastava ja võõristust tekitavana. Sama teema oli „klassikalises“ ja „kvaliteetkirjanduses“ käsitletavate inimsuhete (tavaliselt õnnetu armastuse piinad) ja moraalsete valikute teemadega, lapsed ja pubekad ei ole seda kõike oma elus veel kogenud ega suhestu eriti kangelaste rähklemise ja valikutega.

Mina lugesin noorest peast väga palju, seetõttu, et telekast polnud eriti midagi vaadata, internetti polnud siis veel leiutatud, sõpru, kellega väljas mängida ka väga polnud, pealegi oli lugemine kergesti kättesaadav, odav ja meeldiv võimalus igapäevanüridusest põgeneda. Lisaks kõigele oli lugemine ka arendav ja hariv, seda aspekti oskab hinnata maailma ja selle sees olevate asjade vastu mingitki huvi tundev laps/noor. Minu praegustest sõpradest/tuttavatest loeb raamatuid enamik, aga see võib olla ka põlvkondade ja/või suhtlusringi teema.

Räägitakse, et laps, kes ei loe raamatuid, ei arenda oma kujutlusvõimet. Liikuvat pilti kas telekast või Youtube’ist vaadates jääb aju ja kujutlusvõime passiivseks. Samuti ei arene ei suuline ega kirjalik eneseväljendusoskus. Pealiskaudse vaatluse põhjal näib see tõsi olevat, kuigi mu suhtlusringis pole lapsi ega pubekaid, nii et midagi kindlat väita ei saa. Õppimise juures näib läänemaailmas raamatute roll vähenevat, samas on kultuure, mille kooli- ja õppetöö korralduses ning keeleski tähendab sõna „õppima“ otsetõlkes „raamatut kõva häälega ette lugema“.

Autori stiil on ehtprantslaslikult (?) ilutsev ja hüplev, mis mulle väga ei meeldi, samuti viitab ta paljudele vaid prantsuse kultuuris olulistele raamatutele, millest enamik on eestlastest lugejatele tundmatud. Tõlge aga on väga hea.

Soovitus: algajale lapsevanemale kasulik lugemine (vist)

Hinne: 6/10

Loe veel ja veel.

Abdul Turay Väike valge riik

Abdul Turay

Väike valge riik

Hea lugu, 2012

Turay kirjutab samadest teemadest, mis Lotilagi, kuid teeb seda intelligentsel, argumenteerival moel. 

Eestlaste hirmust kõige võõra, teistsuguse ees, meeleheitlikust oma identiteeti klammerdamisest, poliitikast ja majandusest, natuke ka ajakirjandusest. Asjalikult kokkuvõtva ülevaate saab siit 1990-te majandus- ja poliitikaotsustest, aga ka masust ja isegi Ilvese/Krugmani säutsusõnelusest.

Nagu Lotilagi, imestab ka tema eestlaste passiivsuse ja kannatlikkuse üle, masuaegsete kärbete ja nendega leppimise üle. Eesti majandusime ja IT-tiigriks olemise müüdid on ka kainelt läbi analüüsitud, isegi Läti ja Eesti ärikultuuride võrdlus mõjub servapidi sarnase kogemuse puhul tuttavlikult.

Kui Lotila ainult puistab süüdistusi eestlaste aadressil, siis Turay on püüdnud aru saada, mis tegurid on praeguse Eesti ühiskonna just selliseks kujundanud. Ta mainib, et skandinaavlased (kuhu liigitub ka Lotila) märkavad võrreldes anglosaksidega rohkem just sotsiaalset ebaõiglust Eestis.

Rassismi teemadel kirjutab ta vähe, aga ilmus ju see raamat ka enne tema „debatti“ mustadele ust näitava Helmega.

Väga asjalik, intelligentne, mõnusalt loetav Eesti lähiajaloo poliitiliste ja majandusarengute ülevaade. Erinevalt Lotilast on siin emotsioonide ja pröökamise asemel rahulik analüüs, intervjuud ja meenutused. Soovitan!

Autori blogi ja intervjuu.

Arvustus

Hinne: 9/10

Sami Lotila Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Sami Lotila

Lolluse entsüklopeedia ehk Sami Lotila pahimad

Massimedia, 2013

Kuna ma peale Delfi sopaajakirjandust ei loe, siis teadsin autorist ainult põgusate siit-sealt loetud-kuuldud infokildude järgi. Et tegemist on Eestis elava, kuid Eestit ja eestlasi vihkava tegelasega, kes puistab alusetuid süüdistusi ja suisa laimu.

Nii mõneski „süüdistuses“ olen aga Lotilaga sama meelt. Ametiühingute nõrkus, poliitikute tegevusetus (haldusreform, väljaränne), tõelise demokraatia ja võrdõiguslikkuse puudumine, aga ka inimeste passiivsus, argus ja suutmatus teiste edu üle rõõmu tunda, näiteks.

Tekstid on katkendlikud, teemakäsitlused pole kuigi järjepidevad, vaid närviliste hüüdlausetena mõjuvad, oma ideedega hüppab autor siia-sinna (näiteks eesti meeste ujula- ja saunakombed on talle ilmselt nii kustumatu elamuse jätnud, et isegi kui ta alustab lugu Eesti poliitikast, jõuab ta varem või hiljem ikkagi meeste uikarite juurde välja).

Raamatu edenedes hakkab selline stiil väsitama, autor kordab ennast liiga palju, hüüdlausetena esitatud ideid oleks võinud analüüsivamalt lahti kirjutada.

Oma räuskava stiili poolest sarnaneb ta kohaliku oponendi Ojapetsiga, kes olevat tema Õ-lehe artiklitele vastulauseid kirjutanud.

Raamatu väljaandmisel on ilmselt kokku hoitud keeletoimetaja pealt, autori eesti keel on küll väga hea, kuid vigu on siiski liiga palju ja soome aktsent kumab liiga tihti läbi. Millegipärast eeldan, et ajakirjanikud võiksid väärtustada korrektset keelekasutust, aga mida mina, va romantik ja idealist, ka tänapäeva asjadest tean, eksole.

Eesti riigi ja Ansipi kriitika tegi Lotilast muidugi keskerakondliku pressi kaanepoisi.

Iseenesest on värskendav, et keegi „väljastpoolt“ vaevub kohalikele valupunktidele osutama, kahjuks sellele ei järgne midagi, tüüpiliselt meile, eks ole. Keegi peaks midagi tegema! …

Arvustus

Hinne: 7/10